Viimasel ajal olen siin vaid suuri sõnu teinud, kusagilt ei paista, et käega teeks kärbsepesagi. Tegelikkuses on aga nii, et ma koon iga päev ja usinasti.
Viiekümnendaks salliks valitud rätt on töös, aga lükatud sinna kiireloomuliste asjade taha, tõenäoliselt valmib tähtajaks "kunagi".
Tänane pilt on ühest poolikust tööst nagu peakirigi mainib. See on beebikleit, mille mustreid sättisin ritta pikalt ja mille alumist otsa võtsin vaevaks ümber teha kolm korda vähemalt. Et ikka ilus tuleks. Nagu aru saada, on pits pildil viimistlemata. Valmis kleiti võib oodata hiljemalt nädala pärast ja siis tulevad ka "ilupildid".
Üks asi on mul täna veel südamel. Arvan, et peaksin seda jagama.
Kes pitsikudumist armastab, võib sattuda Haapsalu sallist vaimustusse. Vahel on vaimustus nii suur, et võtab silme eest kirjuks. Minuga nii juhtus ja mõned aastad tagasi olin ma hämmingus- Haapsalu sall on nagu imeikoon- hiilgav ja pisut kättesaamatu, ma kummardan teda ja olen maruõnnelik, et ta aegade kiuste ellu on jäänud, aga tänapäeva infoühiskonnas on internetis vaid pudemeid sellest imest. Miks? Kas tõesti ei peeta seda vääriliseks, et ka teised kummardaksid ja salliusku pöörduksid? Kas traditsioon peabki saladuseloori all elama/surema? Miks mitte jagada? Segadus oli seda suurem, et esimese põhjalikuma info eestimaise salli kohta hankisin ameeriklanna kirjutatud inglisekeelsest raamatust (enne HS raamatu ilmumist) ja ülikoolides pole ühtegi (!) sellealast uurimustööd kirjutet...
Nüüd on juhtunud selline lugu, et ka üks teine pitsikuduja on sarnase hämmingu osaliseks saanud ning ei hoia seda mitte vaka all. Kes tulise südame ja terava meelega öeldut ei karda, minge kindlasti külla Ieskale, kes ütleb, mis mõtleb uues blogis Haapsalushawl.
Kuna see hämming ei ole minus veelgi kustunud, siis kas ma olen imelik?
Coming, Coming!
6 hours ago