Kaks käsitööpoodi Märjamaal

Teinekord vajab mõte tuulutamist ja täna jalutasin Märjamaal mööda peatänavat ning külastasin kahte kohta, kus ehe kohalik käsitöö elab. Märjamaa on pigem väike ja vaikne alev, seepärast ei saa me kuidagi ülemäära kunsti-, käsitöö- ja muude sarnaste kultuursete kohtadega laiata. Võib-olla on Tallinn ja Pärnu liiga lähedal, võib-olla on inimesed liiga rahulikud?  Isegi kohvikuid on... vaid üksainumas, kui paari pubi mitte arvesse võtta. Kuhu siis Märjamaal kiigata, kui otsid kingitust, käsitöötarbeid või tahaksid osta kohalike meistrite töid?

Märjamaal on Airi Evestuse Lapibutiik. Lapibutiigil on leht ka FBs ja Pärnu mnt 67 majas võtab pood-töötuba terve teise korruse. Mul oli hea meel näha, et viimasest külaskäigust on sealne kaubavalik veelgi rikkalikumaks muutunud. Kui kohalik õmblusinimene vajab midagi, ei pea ta üldse kaugele sõitma, Lapibutiigist saab vajaliku kätte, ma usun. Lisaks on seal rikkalikult Airi tehtud lapitöid, meeneid ja muud, heegelnõelu ja vardaid ning pisut lõngu leiab ka. Airi on tubli õmbleja, tema käest saab erinevaid õmblemis- ja lapitöid tellida.

Alevi teises otsas, minu elukohast vaadatuna, on Märjamaa Käsitööpood. Sellesse poodi ma ei olnud varem jõudnud. Õigemini poe algusaegadel ei läinud meelega, sest pole kurvemat asja, kui pooltühi pood. Vahepeal lendas mööda lausa mitu aastat ja täna külastades olin rõõmus, et sisse astusin. Kauplus asub Pärnu mnt 87 ja ka sellel poel on oma lehekülg FBs. Kes kauplust otsib, siis tuleb kiigata selle hoone sisehoovi

Mulle jäi silma vägagi viisakas lõngalett ja käsitöövalik on suuremas osas pigem kohalikku päritolu. Kes otsib kohalikke kudumeid, kaltsuvaipu, puutööd või tikandeid, astuge kindlasti läbi. Vardaletis on peamiselt Pony tootemark, kuid sain ka tiba targemaks- Novita kasepuust sukavardad on väga priimade otstega, neid plaanin proovida pitsikudumiseks.

Kaupluse ühe seina võtavad enda alla lõngavarud, käsitöö jäi küll pildistajal peamiselt selja taha... Letilt leiab näiteks Vigalast pärit Ilona Pappe tehtud tikitud käe-ehteid ning prosse, mille kindel omanäoline käekiri ning värvilahendused mulle muljet avaldasid. Prossid kahjuks pildile ei saanud, aga need olid kenad. Arutlesime müüja Piretiga, et kogu lugupidamise juures Muhu tikandi vastu, on midagi muud tikitud ehetel väga värskendav näha. Ilona tööde juures kangastusid mulle pigem Mehhiko ja sealne värvirõõm.

Märjamaal leiab veel käsitööd Rahvamaja piletipunktis, kus kohaliku käsitööringi naised omi töid müüvad. Need on põhjaliku hoolikusega tehtud ja alati, kui ma kinno lähen ning piletit oodates riiuleid silmitsen, mõtlen, milline hool ja aeg on neisse asjadesse pandud! Väärikat kinki otsides tasub Rahvamajja sisse astuda, isegi olen sealt kindaid ostnud. Ei saa öelda, et ma kududa ei oskaks, aga on töid, mis minu tehtutest näevad välja kenamad ja mille kaunistused on nutikamad.

Miks ma siis täna jalutasin ja mõtteid mõlgutasin? Sellepärast, et olen aru saanud- ma ei mahu oma tegemistega ammu enam koju ära ja kena väike pitsituba on Märjamaal täpselt puudu. Jalutanud läbi terve Märjamaa pika peatänava, põiganud nii mitmessegi kohta sisse, et uurida ja pärida ning maad kuulata, sain ma aru, et üüripinna leidmine ei ole kerge. Kinnisvaraportaale ma külastan nagunii reeglipäraselt. Küll mulle meeldiks, kui head lahendused mind ise leiaks, aga hetkel on see vist väga lihtsameelne soovunelm.

Tahaks käsitööd müüa? Bürokraatia...

 Nonii, kas ja miks käsitööettevõtlusega tegelema hakata, sai arutletud, FIE ja OÜ plusse-miinuseid ka vaetud. Täna pidin siis rääkima, mida on vaja silmas pidada kui tahad aus kodanik olla ja oma äri legaalselt ajada. Võib ju ka mittelegaalselt, aga ma ei tea, mis mõnu on ebakindlust tunda ja olla kergesti hirmutatav või siis müüa vaid vahendajate kaudu (kindlalt väiksem tulu), vältida näiteks enda kontaktide andmist kartuses, et maksuamet muidu sööb ehk ära. Otsustasin alustada võimalikul lihtsamal moel ja FIEna end registreerida, litsentse jms ei vajanud. Mehe nimel olnud FIEndusest kandsime suurte segaduste saatel enamuse minu nimele üle ja lahti ta läks!

Kui oled otsustanud, kas OÜ või FIE, siis otsusele peaks järgnema registreerimine Äriregistris. Paari aasta eest ma seda tegin, aga no tõesti ei mäleta enam, kustkaudu ja kuidas ja palju oli riigilõiv täpselt. Tõenäoliselt toimetasin www.eesti.ee e kodanikuportaali kaudu, sest sealtkaudu saab kõik vajalik tehtud. ID-kaart ja kaardilugeja on vaid vajalikud.

End registreerides satud sa sellise vahva asja otsa nagu EMTAK ja sellest mööda ei saa kuidagi.  Tegevusala ja koodi valides ma mäletan, et hoidsin mitmel korral kahe käega peast kinni, kerisin hiirega siia ja sinna, aga midagigi tuli ju välja mõelda. Põhitegevusala peab olema koodiga kirjeldatav! Ma jõudsin mõttetegevuse, filosofeerimise ja muidu hiireviristamise käigus selleni, et kõige paremini minu tegevust üldnimetusega kokku võttes on see 90031 kunstialane loometegevus (EMTAK 2008), kõik muu võib sinna juurde käia kui kõrvaltegevus. Tänaseks on küll nii, et kui rahanumbreid vaadata, hakkab mõni kõrvaltegevus varsti põhitegevuse mõõtu võtma.
Äriregister on muidu hea ka selle poolest, et sealt saab aeg-ajalt vajalikku teavet ja näiteks võimalike konkurentide majandusaasta aruandeid raha eest lugemiseks osta jms. Äriplaani kirjutades või muidu suuri mõtteid mõlgutades on vaja läinud.  Teine register, mida ma ka kasutan nt koostööpartnerite tausta uurimiseks, on kreedix inforegister, millesarnaseid on teisigi. Selle kaudu ma vaatan muuseas kas ollakse võlnikuna kirjas. Võlgnike registrisse kuulumist ei soovi muidugi kellelegi :-) (vahepõikena, mäletate, kuidas ma kirusin Maksuametit eelmisel aastal- kahepäevase sotsmaksu tähtaja ületamise eest oli mulle kirjutatud 5sendine võlg. Võla maksin otsekohe selle avastamisel, andes pangale riiklikult tähtsa ülekande eest 16 senti teenustasu. Maksuamet suhtus minusse hoolimata vaid kahepäevasest ja viiesendisest pidurist kui kurjategijasse ja hoidis nii sotsmaksu- kui tulumaksutagastust kauem kinni. Esimest kohe mõnuga juunikuuni. Nii et võlglase elu, lisaks häbile, ei ole ka muidu lihtne :-)) )

 Käsitööd tehes on alati kasulikum seda ise, otse müüa. Jamamist on, aga nii jääb raha rohkem kätte ja suhtlemine oma asjade tarbijaga võib olla muuhulgas väga armas ja mõnus. Kõige soodsam ja absoluutselt kõige mugavam on enda töid müüa üle interneti. Lõpptarbijale müük on jaemüük ja müüd sa siis poes, kusagil mujal või internetis, sul peaks olema Majandustegevuse Registris registreering. See on esimest korda tehes riigilõivuga, edaspidi peab igal aastal enda andmeid kinnitama või värskendama, siis tasuta. Uskumatult kohmakas ja mitte-silmasõbralik on see andmebaas, aga kes ütles, et kõik peab elus lihtne ja ilus olema?

Nii, kui sa juba müüd ja oled enne alustamist kenasti Äriseadustiku läbi lugenud, siis oleks viimane aeg tutvuda Võlaõigusseadusega ja Kaubandustegevuse seadusega näiteks. Viimasesse kirjutati 2008ndast sisse punktid ka internetis kauplemise kohta. Sellest aga järgmisel korral.

Said esmased registreeringud kõik nüüd mainitud? Kes on värskelt end "riigile üles andnud" võib julgesti täiendada.


Ma olen natuke enda lubaduste andmisega õnnetu. Tahad parimat, aga läheb nagu alati- ei õnnestu neid pidada ja siis nad poovad vaikselt ja tekitavad süütunnet. Eelmisel neljapäeval ei jõudnud ma nipinurgatamiseni ja... no ei ole hea olla. Sel neljapäeval olen end jälle öösse kirjutanud. Vaatan, kas suudan sõna pidada ja end edaspidi rohkem distsiplineerida.

FIE vs OÜ käsitöölisena? Reesi näide.

Paar nädalat taas läinud, ei suutnud lubadusest igal nädalal kirjutada kinni pidada. Pühad ja tervisemured ja muu... ehk on andestatav.

Täna vaagiks natuke vormi, millesse end peab suruma, kui oled otsustanud käsitööga raha teenima hakata. Tõenäoliselt ei jää sul mingil hetkel muud üle, kui pead end registreerima mingi ettevõtlusvormina, lisaks pealkirjas olevatele on muidugi võimalik veel MTÜna toimetada või UÜ või TÜ luua. Võid küll mõelda, et milleks, aga mingil hetkel on ettevõtmise tegemine ametlikuks siiski vajalik. Kasvõi kusagile komisjonimüüki omi asju pakkudes võib see hädavajalikuks osutuda või mõnes projektis osaledes. Mina näiteks kartsin niisama toimetamist, sest esiteks see ei ole eetiline ja seaduslik, teiseks- ilmas on nii palju õelaid hingi, kes kasvõi naljapärast võivad pahandused kaasa tuua ja see on asi, mida mul kindlasti vaja pole. Nii ma mõtlesin kui end FIEna arvele võtsin. Kui kaupa internetis pakud, siis ei suuda Maksuametile kuidagi kuuli pähe rääkida, et kõik need kolmsada paari kõrvarõngaid netilehel on mu isiklik vallasvara ja müün neid lihtsalt ajaviiteks, mitte tulu saamiseks :-P Ja kuulutuse peale pöördujatele koon tasu võtmata. Ha-ha, eksole. Aga kes viimasena naerab, see naerab paremini ja kindel on see, et MA naerab alati viimasena :-)

Üks kindel asi, vali milline ettevõtlusvorm tahes- esimese asjana tutvu seadustega ja loe läbi Äriseadustik! Kui sul on juba mingidki teadmised, siis saad otsustusi vastu võtta ja edasi minna. Mina väga põhjalikult otsisin infot ka EASi alustava ettevõtja lehelt, LoovEesti ettevõtlusega startimise lehelt ja Raamatupidamis/makusportaali ja foorumit loen siiani iganädalaselt. Maksuameti leht, see on ka vajalik! Mainori kooli paar aastat tuli ka igati kasuks, mõnda konspekti on pilku visata tulnud ikka korduvalt.

FIEnduse ja OÜ vahel on mõned põhimõttelised erinevused ja pärast palgatöölt äratulemist ma kaalusin, kas minna ehk üle OÜ vormile. Otsustasin seda siiski mitte teha, aga sellest hiljem. Ma ei hakka kõiki erinevusi FIEnduse ja OÜnduse vahel kirjeldama, seda loeb iga huviline ise kas seadustest või pakutud lehtedelt välja. Räägin neist, mis mind mõtlema panid hoopis.

Mis siis erinevat on? FIEna on osa asju lihtsamad, ütleme nii. Kindlasti erineb maksuarvestus ja raamatupidamine, see üks ja põhiline teema. FIE saab raamatupidamist teha lihtsalt, kassapõhiselt, OÜl peab olema tekkepõhine raamatupidamine ja ma arvasin, et milleks maksta raamatupidajale, kassapõhisega saab igaüks hakkama. Mõne asja puhul olen küsinud nõu ka Maksuametist, aga muidu olen exceli abil toime tulnud. Arvete koostamine tuleb endale ka enne alustamist selgeks teha, sest arve on raamatupidamise algdokument ja ilma nendeta ei saa :-) Käibemaksukohuslaseks ma ei pürgi ja kuniks käibe summa seda ei nõua, ka sellele ei mõtle. Hoian asjad nii lihtsad kui võimalik. Ma olen viimaste aastate jooksul läbinud kaks raamatupidamiskoolitust, aga ma ei ole nõus ise endale tekkepõhist raamatupidamist ja bilanssi tegema, andmebaasidega töötama. Miks? Esiteks- ei viitsi, ei armasta numbreid nii väga, ausõna, kardan ka ja teiseks- mul on muudki teha, kui end pidvalt RTJ-de ja seadusemuudatustega kursis hoida. OK, foorumit loen küll ja  Äripäeva ka, sest põhimõtteliste muudatustega ja uudistega peab kursis olema. See lihtsalt ei ole minu tassike teed nagu öeldakse. Las jääb targematele.

Et mismõttes ma kaalusin FIEnduselt OÜle minemist? See oli siis, kui ma lõpetasin töösuhte ja hakkasin vaid ise endale palka maksma. Seniks olin Politseiameti palgal. Töösuhte lõpetamine tähendas seda, et ma pidin hakkama ise maksma riigile enda eest sotsiaalmaksu. Muidu oli  nii, et PA poolt makstud sotsmaks kattis täielikult vajaoleva summa ja ma ei maksnud midagi juurde. Pane nüüd tähele- selleks, et FIEna oleks Haigekassa kindlustatus ja kõik need teised soodustused, mida sotsmaksu maksmine pakkuda saab, annan ma riigile igas kvartalis ~278 eurot raha ja ma ei tohi seda kuludesse kanda. Seadus selline (täiesti nõme, ma leian, aga sellisena ei ole see seadus olnud igavesti). See summa on vaid avansiliste maksete summa, korra aastas arvestatakse sotsmaks ka teenitud tulult. Ja see protsent on 33%. Avansilised maksed on riigi kehtestatud ja sõltuvuses miinimumpalgast, aasta 2013 eest ootab mind ees näiteks 1112,4 euro maksmine riigile. Kas teenid tulu või mitte, see summa peab makstud olema (kui ettevõtluse peatad mingiks perioodiks, siis muidugi mitte).

Sotsmaks sotsmaksuks, aga miks ma siis OÜks end ei teinud? Paljudele on jäänud arvamus, et tõesti, rahus saab OÜga toimetada nii, et võtad tulud välja dividendidena ja ei mingit palgamaksmist. Dividendi võtmisel maksab OÜ vaid tulumaksu ja kogu moos. Eks Maksuamet ole neid dividendidena palga maksjaid ka rookinud, aga ega see kusagile kao, seda enam, et paljud kohtukeisid MA lihtsalt kaotab omast lollusest. Kuna ma tõesti olen kohati nõmedalt eetiline inimene, siis ma mõtlesin, et OÜna toimides peaksin ikkagi enesele palka maksma ja no ega siis kuludel suurt vahet tule. Vahe küll see, et OÜst palka makstes maksab tööandja maksud ja need saab kuludeks kanda. Kui ka osatööajaga end tööle võtaksin, siis sotsmaksu tuleb maksta ikkagi vähemalt sama summa, mis FIEna, see tuleb miinimumpalgalt ja seadus kehtestab selle. Võidaksin palga väljamakselt summa sotsmaksu jagu... Ja see summa, mille võidaksin, maksaksin siis raamatupidajale, rohkemgi veel. Ei ole mõtet, ma ütlen. Suurema osa OÜ varast oleks minu puhul moodustanud mitterahaline sissemakse, st mul ei oleks olnud ka tagavaraks palju summasid, millega toimetada. Elan päris palju peost suhu. Sissetulek on vahel hüplik ja tegelikult ma päris palju ikkagi investeerin. FIEl on ettevõtluse rahakott sama, mis tema enda oma. Kui sisse tuleb, siis on hästi ja saab seda raha ka kohe kasutada, pole vaja Maksuametile igal kuul midagi teatada ega deklareerida. Samas, kui põrud, siis sellest sinu väikesest rahakotist ka kõik välja tõmmatakse :-) Aga see ei ole mul plaanis.

Eesti riik tegelikult kogu jõust püüab FIEndust välja suretada. Seadused on tehtud sellised, et kui kohustused on mängus, siis FIE on täie eest väljas, kui aga seadustega lubatud erisused, mis pakuks soodsamaid olukordi, siis  ei peeta teda juriidiliseks isikuks (mida ta seaduse mõttes tegelikult ju ka ei ole). Olavi Kärsna on FIEndusest palju kirjutanud, ka käsiraamatuid ja tema artikleid aeg-ajalt lugedes tekib selline väga nõme tunne, et MIKS ma veel ausalt maksu maksan ja FIEndan üldse? OK, aga mis se riik siis  minu käest saab? Saab avansilise sotsmaksu (õigemini ma saan ise selle eest ju riigilt teenust), tulult võtab ta tulumaksu ja sotsmaksu, kokku põhimõtteliselt poole lõppsummast, kasumist. Minu puhul on hea see, et kuna mul on kaks last, siis ma saan nende pealt juurde ka maksuvaba tulu summat ja lõppkokkuvõttes ma ei nurise midagi. Kätte saan ikkagi rohkem, kui enne palgatööl käies. Eks näis, kaua ma nii töökas olla tahan :-)  Eelmise aasta pealt maksis riik mulle hoopis summasid tagasi. Ma päris täpselt ei saanudki aru, kuidas need sendipealt tekkisid (olin ju maini ka palgatöötaja), eriti sotsmaksu tagastus, aga kui antakse, ikka võtan vastu. Kuna mulle on summad tagastatud, siis ma ei ole pidanud tulumaksu avansilisi makseid tasuma. Need on ka muidu FIE maksukohustused, alates teisest tegevusaastast, oli vist kolmel korral aastas vaja maksta. Aa, muide, ka kohtutäiturid, notarid ja vandetõlgid on riigi poolt maksustatud täpselt samuti kui FIEd, kuigi nende ettevõtlusvormi nimes see kuidagi ei kajastu. Najah,  ma ei saa endale lubada sama tunnihinna küsimist, mis notar... Kahjuks.

Kui nüüd jutt nimest tuli, siis kindlasti algab su suhtlus riigiga enese registreerimisest. Selleks pead valima nime ja tegevusala. Tänapäeval on kõik nii hirmus lihtne- saab asjad aetud üle veebi kodunt lahkumata. Riigilõivud tuleb ka maksta, kuid need ei ole nii ületamatult suured. Ma valisin FIEna alustamise ka sellepärast, et see tundus nii palju lihtsam. Ma ei pidanud kirjutama asutamisotsust, ma ei pidanud kirjutama põhikirja ega raamatupidamiseeskirja enda töö alustamiseks. Need võivad olla, aga ei pea olema FIEl. Bilansiga sama jutt, vaja vist ainult siis, kui mingeid toetusi/laene taotled vms (aga nende saamisel on mõistlik avada erikonto, muidu riik loeb summa automaatselt tuluks ja tahab maksu. Naljakas, kas pole...). Riigilõiv oli odavam ja mingeid sissemakseid põhikapitaliks ei olnud vaja teha. Alustasin nullist ja nulliga. Alati saab oma tegevusega üle minna FIE-vormilt OÜks, vastupidi aga mitte. Loogiline, et palgatöötajana ma otsustasin siis alustada lihtsamal moel. Õigemini, päris alguses oli FIE üldse mu abikaasa, mingil ajal, kui end registreerisin, siis tegime päris suure vara ülevõtmise ühelt FIElt teisele.

Jutt pikk, kui keegi viitsis läbi lugeda, on tore. Kui tekitas mõtteid, siis nagu ikka, teretulemast kommentaariumisse! Kordan aga veelkord, et kirjutasin täpselt ja ainult enda kogemusest, kindlasti ei puudutanud kõiki aspekte, mida võinuks.

Järgmisel korral registreerimisest pikemalt. Peale Äriregistri pead end, kui müüa tahad, veel MTRis registreerima. Ja EMTAK on see, millega pead pead murdma, sealt tuleb su tegevusala registreerimisel. Ja võib-olla tuleb mulle veel midagi olulist, meelde, mis peaks päris alguses kohe tehtud saama. Küsimused teretulnud!

Enesekindlusest ja enesehinnagust

Eelmine post leidis vastukaja ja see ütleb mulle, et ju siis teema läks asja ette. Mõtlesin pisut arutleda käsitöölise enesehinnagu ja enesekindluse teemadel, kuna see nii mõnestki kommentaarist välja tuli. Kui veel kommentaaride juurde tulla, siis kallid sõbrad, ma päris kindlasti ei taha pretendeerida ühele ja kindlale tõele ja päris kindlasti ei saa minust alustava käsitööettevõtja aabitsa kirjutajat- seks olen ma liiga mittemetoodiline, harimatu ja ausaltöeldes ka laisk :-) Küll räägin ma aga meeleldi kogemusest ja sellest, mida arvan olevat olulise. Nii et tehke aga küsimustega mingi teema, intriig, see paneb mind kindlasti kirjutama.

Enesekindluse juurde siis. Enesekindlus põhineb suuresti enesehinnangul, eksole. Kuigi see on subjektiivne asi, saab seda ometigi mõõta ja selle kallal tööd teha. Paljudel on probleeme, mis pärit lapsepõlvest, paljud isegi ei saa aru, miks ja kuidas nad endast just nii arvavad ja mitte teisiti. Puhas psühholoogia. Muide, liiga kõrge enesehinnang on palju hullem asi, kui madal. Siis ei ole kriitikameelt tõenäoliselt ollagi ja enesega töö tegemine võib ikka maru raske olla :-) Õnneks pole seda põdenud, pigem ikka eestlaslikul kombel pisut madalat enesehinnangut.

Kui sa tead, et oled loomult liig kriitiline, siis teades seda, on see on ju positiivne märk- püüa anda endale ikkagi adekvaatne hinnang, püüa vaadelda end täiesti kõrvalseisjana. Kui sulle tundub, et sa pole lihtsalt piisavalt hea, siis mõtle uuesti. Püüa aru saada, miks sa nii arvad. Tõenäoliselt oled sa piisavalt hea ja tegija küll! Alati saab küsida ka kellegi teise käest hinnagut või abi analüüsiks. Isegi olen korduvalt palunud "kaasvõitlejatelt" nõu või hinnagut, sest nemad näevad ju mind hoopis teise nurga alt. Aga sel juhul ole valmis ka vastust saama, mis ei pruugi sulle meeldida ja mis võib tähendada ränka tööd.

Nagu ma ütlesin, oli mulle suureks toeks blogipidamine ja selle kaudu positiivne tagasiside. Panin ennast ka korduvalt proovile ja see andis mulle kindla märgi, et ma suudan, kui vaid tahan. Mäletate, ma korraldasin sallide kudumise maratoni 2010 suvel? Alustasin postitusega, mille nimeks "Kuni kehavigastusteni..." ja lõpetasin tõdemusega, et saab küll, kui tahab. Ma käisin siis veel palgatööl ja see oligi proovikivi, mille endale meelega kaela sidusin, et vaadata, kas ujub välja. Ujus. Täna ma võin öelda, et kokkuleppel endaga olen kudunud salle ka sellise tempo järgi, et neli päeva ja sall valmis. Paar kuud jaksab niimoodi vastu pidada küll, iseasi, kas see aga lõpmatult rahuldust pakub.

Teiseks, mida ma palju olen tähele pannud ja millele mõeldnud- kuna käsitöö on tegelikult loomine ja selle tulemus on looming (mida mu keel kuidagi ei taha tooteks nimetada), siis päris tihti tegija samastab end looduga. Kui öeldaks kriitiline sõna sinu tehtud asja kohta, siis see torkab südamesse ja enesehinnag saab pihta ning võib langeda. Käsitööese on nagu oma lapsuke, armas ja kallis. Paljud põevad selle pärast, et ei tahaks teist nagu käestki anda... Ma õnneks olen sellest puust, et mulle on pigem põnev ja rahuldust pakkuv tegemise protsess kui selline. Kui asi valmis, las läheb ja kui saaja selle üle rõõmu tunneb, jääb soe tunne südamesse. Teinekord on juhtunud, et salli ennast ei mäleta üldse, aga saaja on meeles. Kui sinu tehtud asi ei ole piisavalt hea, siis mõtle selle parendamisele-arendamisele, sina ise oled ju hea ometigi! Kui tehnika ei ole piisavalt tasemel, saab alati juurde õppida. Muide, ma tean ka ühte käsitööettevõtjat, kes ise on vaid ideede genereerija ja müüja, tema tööd teeb kõik valmis meeskond, kelle ta on palganud.

Väga õpetlikku momenti nägin kõrvalt ühel koolitusel. Osalejad pidid presenteerima enda tehtud asju ja tagasiside tuli õppinud meistritelt ja käsitöistelt autoriteetidelt. Laua taga oli neid mitu. Ühe osaleja slaidiseanss tekitas suurt ärevust ja kommentaare, sest koosnes kellegi teise poolt mõeldud mudelite teostusest. Piltidel oli mitte päris just reakaup laadalt, aga mitte ka absoluutne originaallooming. Kuna kommentaarid ei olnud väga leebed, siis oli märgata, et esitleja võttis neid südamesse ja tundis end ehk ka päris halvasti. Keegi ei nõudnud ju, et peaks olema isiklike disainide esitlus! Paljudel meil neid üldse hinge taga on, et saaks väga äratuntavalt neid esitleda? Kuigi tegemist on väga usina ja armsa käsitöölisega, siis see võis olla küll hetk, mis teenimatult tema enesehinnagut kõigutas.

Okei, aga läheks siis päris konkreetseks. Mul on pakkuda üks väga hea küsimustik, mis aitab selgitada, kuidas on sinu kui tulevase käsitööettevõtja enesehinnanguga lood just selles ettevõtluse-võtmes. Need on väga head küsimused nii ükshaaval mõelda ja arutleda, kui kokku tulemina hinnangut andma. Ei saa öelda, et kui on nii ja nii mitu "ei" vastust, siis sinu potentsiaal käsitööettevõtjana on olematu. Samas, kui sul enamus vastustest on ikkagi "jah", siis on selge, et oled selle peale juba mõelnud ja sul on head eeldused. Kui enamus vastuseid on "ei", tuleks tööd teha ja end arendada. Nii nagu inimene on ajas muutuv, on muutuv ka tulemus. Selles olen ma kindel.

Mina vastasin neile küsimustele pea kaks aastat tagasi. Ei-vastuseid oli mul kindlalt neli. Praeguseks, vaatan, et kaks on ikka ja ega need muutu. Üks vastus on küsimusele "Kas ma olen hästiorganiseeritud inimene?" ja teine "Kas mul on piisavalt majandamisoskust?". Irooniline, eksole? (esimene küsimus on mu küsimustikus paberversioonis) Tegelikult ma olen kaunis organiseeritud inimene ja hindan ka teatava piirini rutiini positiivseks, aga vastaksin ikkagi pigem "ei" kui peab nende kahe vastuse vahel valima. Majandamisoskuse vastuse juurde käib aga kommentaar, et teades, kuidas peaks tegema pikaajalisi rahavoogude plaane ja kuidas ning mida kõike arvestama toote hinna sisse, ma olen aeg-ajalt liiga loominguline :-) Võib-olla peaks minu puhul kõlama hoopis küsimus nii, et kas mul on piisavalt arvutamisoskust ja arvutamistahet? Või et kas ma suudan oma ostutuhinat taltsutada kui vaja? Majandamisega olen ma seni küll kenasti toime tulnud, sest miinustesse jäin vaid kahel kuul päris alguses, kuid kokkuvõttes olin siiski eduline ja vajalikul määral positiivses. 22.küsimus, võimalik, et on paari aasta pärast "ei" vastusega. Mõned asjad, mis teha tuleb, on ikka jube tüütud...
Kuidas on, kas keegi saab ka ainult "jah" vastused? Või mis mõtted üldse tekivad?

Vastuseks on kaks varianti : jah või ei.

1. Kas ma tõepoolest tahan olla iseenda peremees ja mitte töötada kellegi teise alluvuses?
2. Kas ma tunnen vajadust talitada omaenese äratundmist mööda?
3. Kas mul on algatusvõimet?
4. Kas mul on piisavalt majandamisoskust?
5. Kas mul on kogemusi seda tüüpi ettevõtluseks, millega kavatsen tegelema hakata?
6. Kas mul on piisavalt vastutusvõimet?
7. Kas ma nõustun kandma investeeringute kaotuse riski, kui ettevõte peaks ebaõnnestuma?
8. Kas mul on soov juhtida ja suunata teisi inimesi?
9. Kas ma tunnen vajadust kontrollida ettevõtte tegevust?
10. Kas ma suudan kiiresti otsuseid langetada kui vaja?
11. Kas mul on piisavalt tervist ja energijat ettevõtjana tegutsemiseks?
12. Kas mul on rahalisi vahendeid alustamiseks ja krediiti jätkamiseks?
13. Kas suudan ettevõtet algusaastatel ülal pidada?
14. Kas inimesed (kliendid ja teenistujad) võivad minu sõnu uskuda, kui ma midagi ütlen?
15. Kas ma tunnen vajadust võtta endale raskeid ülesandeid ja neid täita, et seejärel püstitada uusi eesmärke?
16. Kas ma tunnen soovi olla uuendaja ja looja?
17. Kas ma eelistan enne tegutsema asumist tegevusplaani koostada?
18. Kas minu abikaasa toetab minu kavatsust?
19. Kas ma kasutan oma aega efektiivselt?
20. Kas mul on soovi teha pikki tööpäevi, mida ettevõtjalt nõutakse?
21. Kas mul on piisavalt tahtmist oma ettevõtte juurde jääda ka rasketel aegadel?
22. Kas mul on isu teha kõiki vajalikke töid, meeldivaid ja mitte nii meeldivaid, mis on vajalikud ettevõtte edukaks tööks?
23. Kas ma olen "kõva töömees" ?

Küsimustik lehelt: http://e-ope.khk.ee/oo/evoti/ettevotlus/ettevtja_enesehinnang.html
Kuigi sel lehel ei ole viidet autorile, on mul andmeid, et koostaja on Aivar Pere. Minuni jõudis see Tartu Ülikooli Ettevõtluskodus koostatud materjalide kaudu.

Lõppeks ma pakuksin ühte head videot EASilt mõtete liigutamiseks ettevõtluse alustamise kohta. Räägib Toomas Saal, kes on olnud ka minu õppejõud ja kellest ma väga lugu pean.



Järgmisel korral tahaksin näidata kindaid, mis vahepeal käeharjutuseks kootud. Muidu kisub siin pildituks jutunurgaks :-P

Käsitööettevõtjana alustamisest- proloog

Pealkirjas olev teema tuleb mitte tehniline ja selge, vaid jutukam ja väga subjektiivne- seega ei liiguta ma teda nipinurga alajaotusse, vaid paigutan siia. Ja räägin siis asjast tõesti vaid enda mätta otsast vaadates, seadusi ümber "tõlkima" ei hakka. Tuleb nagu tuleb, kusagilt peab ju jutuga pihta hakkama. Kui sul on mõtteid või vastuväiteid, siis ma meeleldi näeksin neid kommentaariumis.

Olen mõelnud, et meediasse jõuavad ikka ja ainult positiivsed lood kässitööettevõtmisega edukalt alanutest. Selge see, sest keda huvitaks stressist haigeks jäänud, kehva marketingi või mõtlematult võetud võlgade koorma all kohe ka lõpetanud käsitöölised? Tegelikult need lood oleksid ju ka õpetlikud, sest ma usun, et iga eduka komeedi kohta tuleb ikka paar-kolm tolksti alla kukkunud tähte. Võib-olla ka rohkem.

Teemaga ei saa ma kindasti ühele poole ühe postitusega. Ma räägin järgmistel kordadel käsitööettevõtlusest  võrrelduna FIE ja OÜ-na ja miks ma olen neist praegu esimese kasuks otsustanud. Kindlasti tulevad jutuks turundamisviisid ja asjade hinna kujunemisest peaks kohe päris eraldi ja pikemalt rääkima. Seda võib-olla siis kunagi edaspidi, sest teema on tõesti oluline. Tootearendusest ma ei räägi, kui siis riivamisi. Sobib? Täna siis teemad, mis võiks olla proloogiks, või nii.

Mis on kõige põhilisem käsitööettevõtlusega alustamise juures? Õige, sa pead seda tahtma ja olema juba loomult ettevõtlik inimene. Tahtma peab ikka väga palju ja olema ka enesekindel. See enesekindlus ei tule kohe, seda peab kasvõi algul teadlikult upitama. Mõned näiteks lähevad kooli sellepärast. Minu jaoks oli suureks abiks blogimine ja selle kaudu tagasiside saamine. Aitäh kõikidele hea sõna ütlejatele! Olgugi, et oma esimese blogi olen avalikkuse eest ära koristanud, ei saa jätta mainimata, et seda oli jube armas pidada. Ja mulle meeldis, et see läks ka teistele korda.

Kas sa oled kunagi midagi kellelegi müünud? Ei, mitte sõbrannale. Ma mõtlen nii üldisemalt. Kuidas läks? Mida tundsid ja kas protsess kui selline oli sinu jaoks meeldiv? Analüüsi natuke, see ütleb, kas peaksid olema ettevõtja ja usin ise turundaja või pigem kellegi abijõuna palgal olev või hoopis mõnda käsitööliste ühendusse/kildkonda kuuluv. Üks väga tugev tekstiilikunstnik, keda tean, on selle müügipoolega püstihädas. Ta on kõva tegija ja tal on ka oma nö tootmisüksus, aga müük kui selline ei ole tema jaoks nauditav. Tegelikult kui ta nii kuramuse hea ei oleks, siis oleks ta ammu juba põhja läinud, aga õnneks ta on. Sel juhul oleks müügimees või mänedžer vajalik. Mõtle ka ise, milline variant võiks olla sinule parim.

Sa peaksid olema suuteline ennast promoma ja enese/tehtud tööde üle vajadusel kiidulaulu laulma. Ma olen näinud imelist käsitööd tegevaid naisi, kes ei julge valjult ja selgelt öelda, et näe, ma olen parim ja see siin on minu tehtud üliäge asi! Nad ei ütlegi midagi, nagu häbeneksid hoopis! Asju, mis ise ja ainult ise ennast tänapäeval müüks, ei ole palju. Vetsupaber ja tikud on need, mis meelde tulevad... Muude puhul pead sa natuke turundamisest teadma, et hakkama saada. Ja häbelikkus ei tule kasuks, ausõna!

See aga eeldab, et sa ise tead ja oled ka veendunud kui hea sa tegelikult oled. Isegi kui ei ole veel päris veendunud, siis enda kui tegija esitlemine on igati õpitav. Loe avaliku esinemise kohta (on olemas sõbralikke blogisid näiteks), mõtle sellele ja pane häid mõtteid kõrva taha. Treeni! Viska ennast ise külma vette ja testi ujumisoskust! Kes minu kursustel on käinud, need võivad kinnitada, et ma ei ole vaikne ja igav, monotoonne rääkija (ma vähemasti loodan seda :-)). Samas olen ma kuue aasta eest olnud olukorras, kus pidin kaks päeva juba ette peaaegu hirmu kätte surema, sest oli vaja rääkida oma kolleegidele tööst, mida teen. Asi, mida ma tundsin ja inimesed, keda ma tundsin hästi, aga see mõte- mina ja avalik esinemine- jooksutas mu täielikult kinni ning tagantjärele analüüsides ma tean, et tapsin ise selle esinemise. Hiljem tagasisidet küsides öeldi täiesti siiralt, et keegi ei saanud aru, et ma üleüldse pabistan ja tekstil polnud ka viga. Vaid ma ise tean, et oma ressursist kasutasin ehk vaid 15%! Jumal temaga, jube etteaste oli, aga ka seda oli vaja. Võta ämbreid ja läbikukkumisi kui õppetunde, sest ükski viga ei ole parandamatu.

Kui sul on juba midagi käegakatsutavat abiks, siis on see suurepärane. Portfoolio tehtud töödest, kogus häid tootefotosid või häid asju endid, mõne suure meistri soovitused või abikäsi, väljapanek mõnes müügikohas, aga miks mitte ka toimiv blogi või sõpruskond FBs- need kõik on puhas varandus, mille abil tööd tegema hakata. Kui sul ei ole neist mitte ühtegi, siis pakun, et poole aasta ja suure tööga võid nad endale muretseda. Ma olen seda kõrvalt näinud, et teadlikult tegeledes saavutatakse palju.Aga mõtle ikka täpselt välja, mida sul VAJA on, panusta aega ja jõudu tähtususe järjekorras.

Nii, tahe sul on. Valmidus end müüa ka, ütleme nii... tinglikult ja kokkuvõtlikult. Enne kui punuma paned, oleks kasulik teha äriplaan. Jah, seesama jura, mida igal ettevõtluskoolitusel tegema sunnitakse. Kunagi varem, koolis, olen ma teinud briljantse plaani, millega saaks ka tänapäeval raha teha, aga see oli sootuks midagi muud... Mina tegin enne palgatöölt äraminemist käsitöise plaani ja kui ma ausalt ütlen, siis seda ellu ei kavatsenud rakendada põhimõtteliselt juba kirjutamise hetkel. Need numbrid seal ei meeldinud mulle. See oli aga väga vajalik kasvõi selleks, et selgitada välja oma suund ja võimalused/võimed, ka rahanumbrite abil. Plaanis ei meeldinud mulle numbrid, sest nende järgi oleks pidanud ma olema miinimumpalgaga hull, kes töötab pea 24/7. Ma ütlen ausalt, et minu tee on kulgenud sootuks teisiti, kui plaanis kirjas oli, tulemus pole paha. Ma lihtsalt ei osanud näha mingeid võimalusi tol kirjutamise hetkel. Kohe esimesest kuust võtsin päriselus eesmärgiks sissetulekus pigem Eesti keskmist rihtida kui et miinimumil endale kandadele astuda lasta. Ühesõnaga oli minu puhul äriplaani kirjutamine vajalik selleks, et teada saada, kuidas pigem MITTE oma äriga toimetada, aga millises suunas ja kuidas võiks asju vaadata.

Kindlasti mõtle välja oma nišš- see kuidas ja millega sa silma jääd. Ilma selleta võib lihtsalt juhtuda nii, et kuna sa oled sama nägu nagu sada tegijat enne sind ja sada pärast, siis kukudki äritaevast alla ilma igasuguse särata. Kas sa võiksid erineda oma toote poolest, brändida iseennast kui nähtust või lüüa hindadega? Siinjuures alati oleks parem lüüa kõrgete hindadega. Hiinlastega ei ole võimalik võistleda. :-) Tea väga täpselt, milline on sinu koht teiste tegijate seas ja tea ka, kuhu sa plaanid liikuda. Ära karda olla ambitsioonikas, sest muidu ei jää ellu.

Absoluutselt kindlasti mõtle läbi lisaks sellele mida teed ka kellele teed. Kes on sinu sihtgrupp ja kuidas sa nendeni jõuad? Kui otseteed ei ole, siis ole kaval. Ja otseteed kindasti ei ole, sest konkurendid on sul igatepidi ees. Sihtgrupi puhul- mida täpselmalt suudad määratleda, seda parem, sest idee "kõik käsitööd armastavad inimesed on mu kliendid" ei aita sind kusagile. Mida täpsem määratlus, seda suurem võimalus ka valida täpne ja sihitud turundamine.

Mõtle läbi ka mida sa teed siis, kui su ideid varastama hakatakse, kuidas toimetad kopeerijate puhul. Kas sul on midagi uut kohe varrukast võtta või lähed rinnutsi kokku? Mõlemal variandil omad "võlud". Tean ühte käsitöölist, kes eelistas seda viimast. Kui aga lõppeks tal läks nii palju auru sõdimiste, seadustega tegelemiste, suhtlusvõrgustikes enda kui idee autori rehabiliteerimise jms peale ning kuna ta tegi ägedaid asju ja kopeerijaid muudkui ilmus taas ja taas, siis ta orienteerus ümber, teeb-toodab nüüd hoopis midagi muud. Ja on valmis taas suunda muutma, kui peaks vaja olema. Tal läheb seetõttu hästi, kindlasti paremini kui neil kopeerijatel, kes nüüd nagu silgud rivis ühte nägu asju teevad.

Tulemused on mõõdetavad. Lisaks hingerahule ja positiivsetele emotsioonidele, mida käsitööd tehes saad, pead mõtlema rahale. Sa pead enne alustamist teadma, mis oleks vähim summa, millega ellu jääd ja kuidas seda kindlalt tekitada. Sul peab tegelikult olema tagataskus päris parasjagu raha ka varuks, et  ettenägematuid kulutusi katta. Usu mind, neid tekib! Või siis teise variandina, mida ma olen märganud, et kasutatakse, peab sul olema tubli ja rahakas kaasa, kes ei ole ihne :-) Ainuüksi laenude jms najal alustada on väga riskantne, sest isegi hästi informeeritud inimesed ei oska majandust nii hästi lugeda, et teaks täpselt öelda, kus oma rahaasjadega näiteks kolme aasta pärast oled. Mina ka ei tea, millised on summad, mida teenin kolme aasta pärast. Aga kuna mu tahe on ikka nii raudne, siis ei prognoosi halba.

Hinda alati realistlikult oma aega ja võimeid! Ära mõtle, et sa suudad toota 10-12 tundi päevas. Okei, paar nädalat suudad, aga kas ka pikemalt? Kas see väärib seda? Hoia ennast, sest kui sul ikka tõsi taga on, siis nagu varasemalt alustanud tegijad ütlevad, esimese puhkuse saad sa endale lubada viie aasta pärast! Mina olen ühe tillukese läbipõlemise juba üle elanud. Õnneks ma taipasin ja tundsin selle ära ja võtsin kohe midagi ka ette. Päris paljud räägivad, et esimese aasta lõppedes näiteks, kui hoog juba sees, võib reaalsustaju kaduda. Kuna ma olen pigem töönarkomaani tüüpi kui kodukana tüüpi, siis ma päris hoolikalt jälgin, mis minuga toimub ja toimunud on. Kui sa ei ela üksi, siis ära kindlasti unusta, et sul on PERE. Tegelikult on inimesed alati tähtsamad kui äri. Ausalt. Ja ennast tuleb vahel ka välja lülitada, sest mõte, mis töötab pidevalt ja hooga, võib ka su läbi põletada. Minult on küsitud, et noh, mis siis kõige raskem on? See tegelikult ongi.

Nii, viimaste sõnade valgel tunnistan häbiga, et jälle... jubajälle! olen ma töötanud end öösse. Neljapäevane nipinurk algas neljapäeval, aga lõpetan selle nüüd, niimoodi äkki ära, sest kell saab kohe üks. Reede öösel. Selline ajaline määratlus ütleb, et käsitööettevõtlusel on ka pool, mis on nii positiivne kui negatiivne. Teen mis tahan ja siis kui tahan! Ja just niipalju kui tahan Oi, mulle meeldib! :-)

Kui sul tekkis mõtteid või sa tahad näiteks millelegi täiesti vastu vaielda, siis ole lahke, kommentaarium on ootamas. Proloog sai küll pikk, aga ma rääkisin väga vähestest asjadest, kui aus olla. Ma loodan siiralt, et neist oli ehk abi.

Milline oli aasta 2011?

Käsitööblogijate aastakokkuvõtteid lugeda on olnud väga põnev. Inimesed on ilusad ja head, tegemised usinad! Kuna see aasta oli minu elus tegelikult üks olulisemaid ja pöördelisemaid, siis otsustasin ka ise pilgu möödunule visata. Abiks blogi ja nüüd juba vana märkmik.

Jaanuar- aasta algas kannatuse proovilepanekuga. Mandliteoperatsioon, mis oli vajalik ja läks imehästi, kuid jäi meelde vaid halva küljega ning usin sõidueksamiks harjutamine meetriste hangede vahel ning libedate teeoludega. Aga hakkama sain! Märkmik on kirju: töövahetused, kool... Käsitöise poole pealt kudusin usinalt proovilappe uue blogi tarvis, mis Olga Jasnovidovaga sai avatud kuu lõpul. www.newlace.blogspot.com, mäletate, eksole :-) Et ootajate aeg pikk poleks, avaldasin ka ühe mustri, mis varasemast tagavaraks oli. Leivarätt, see haapsalumaiguline. Jaanuari jäid ka Muhu Täht ja Muhu Südamed.

Veebruar- teisel katsel sain ARKi eksami sooritatud ja minust sai täieõiguslik roolikeeraja. Saladuskatte all ütlen, et linnasid kardan ma ikka kui tuld. Korra Pärnus olen sõitnud, aga... no ei ole linnad minu jaoks.
Usinalt sai kootud, valmis järjekordne Ruby-kampsun. Koolitööks tegin gobelääni, mida sai viimati proovitud pool elu tagasi. Kes tahab aega kulutada või midagi täielikult unustada, tehke kindlasti gobelääntehnikas midagi. Veebruar oli ka see aeg, kui ma julgesin esimest korda valju häälega välja öelda, et ma jätan palgatöö ja pühendungi käsitööle. Palju mul toetajaid polnud ja jänes oli ka püksis, aga see oli parim otsus aastal 2011!




 
Märts- taas kimbutasid mind terviseprobleemid. Kui muidu terve inimene satub järsku kiirabisse, siis on see halb märk. Süda tegi muret ning tagantjärele olen ma endale aru andnud, et pinget oli liiga palju. Ma tahtsin tubli olla nii palgatööl kui koolis ja ka käsitöisel rindel.
Hästi tore oli, et kudumiskoolitust puudutavale küsimustikule sain hulga toredaid ja asjalikke vastuseid ning see andis julgust selle mõttega edasi minna.  Pille, kes blogimaailmas on ka Sallihulluna tuntud, kudus mu Muhu Tähe ning jällekord mu süda sulas :-) Kuu lõppes ERMi konkursile esitatud salliprojektiga. Posti pealkirjaks panin "1976/1981/2011", kusjuures see esimene number on ka mu enda väljalaskeaasta.

Aprill- oli vahva ja põnev kuu, mille parim osa oli mitmepäevane käsitööreis Saaremaale. Aasta esimese laadana märkisin Vabaõhumuuseumi laada, mis ei olnud ärilises mõttes küll väga väärt, aga kust sain mõned toredad kontaktid.
Kooli lõpuni ja lõpunäituseni oli jäänud vähem kui kuu, kui ma end kätte võtsin ja julgelt kuulutasin, et saab ka üle varju hüpatud, kui vaja. Saab tehtud pitskleit ideest kuni viimase lihvini. Kahekümne päevaga!

Mai- pöörane kuu, pöörane kuu! Alates viiendast maist jätsin jumalaga oma seniste töökaaslastega  ja sammusin edasi oma rada. Käsitööga Tööle 2 sai lõpetatud, äriplaan kaitstud ning ka kleit jõudis lõpunäituseks valmis. Terve kuu oligi üks pöörane kihutamine selle nimel, et kaitsta oma kuduja-au, ise ju lugesite ning olite tunnistajaks :-) Kleit sai valmis, on jätkuvalt popp ja  läheb ka selle kuu lõpus taas näitusele.

Juuni- sellest kuust alates leiab nii Vabaõhumuuseumi kui ERMi poest minu salle müügist. Minu jaoks on auasi, et saan oma salle sellistes kohtades näidata ja müüa. Kuu keskpaigas sai kohtutud toredate kudujatega, kes Carla ja Hillyga Eestisse reisisid. Ühe inglise härrasmehe käel on sellest ajast ka minu salli järgi tehtud tätoveering (hirmus naljakas mõelda...). Juunis kudusin ka ära oma 50.nda salli, mida pean omaette murdepunktiks. Arvasin, et ega enne seda mul pole teistele küll midagi rääkida, pärast seda numbrit võib öelda, et olen nagu natuke midagi juba teinud ning kogemusi korjanud ning võin ka teistele kudumisest rääkida. Praktiku seisukohalt, sest õpetajaharidust mul pole ja ei tule :-)
Heegeldasin valmis kauni kleidi ja ma olen väga rõõmus, et tänu sellele kleidile kohtusin ühe toredama kliendiga, kes sel aastal on mul olnud. 

Juuli- kuu, mis oli kirev kui pühademuna. Sai külastatud vabaõhukontserte, taibatud järsku, et pisitütrest on saanud noor preili ja avardatud oma silmapiiri mitmelgi muul moel. Algas see kuu põrgukuumuse ja Hansapäevadega Pärnus. Oli põnev aeg. Lauraga leidsime tee Pärnus Vuhti Galeriisse, mis on üks äraütlemata põnev koht.  Kudusin suure kuuma kiuste valmis peene ristimiskleidi ja alustasin pruudikleidi kudumist Margitile. Kuigi ma ei ole eraldi ära märkinud siin salle, siis need valmisid järjekindlalt ja näiteks Silvia kirja on nüüd kootud juba enam, kui kümne salli jagu. Aga jah, nii peenet kleiti kui oli Tristan-Thori ristimiskleit, pole rohkem teinudki...

August- see kuu on minu jaoks oluline vähemasti viimastel aastatel ühe päeva poolest. Pole kolme korda vaja arvata, et Haapsalu Salli Päevast käib jutt. Seekord, oli see siis saatuse sõrm või tont teab mis, ma Haapsallu ei saanud. Suure palava kiuste sai palju sõidetud ja reisitud ning alustasin kudumiskursustega. Veel meisterdasime usinate naistega pudelililli ja muidugi ma kudusin, kudusin ja kudusin. Lõppkokkuvõttes kudusin ka sel kuul kleidi, isegi kaks. Väike Laura Itaalias sai ristimiskleidi ning Margit abiellus minu kootud kleidis.

September- uus kooliaasta tõi mind taas koolipinki. Käsitööga Tööle2, viimast aastat. Seitse kuud on sobilik aeg, ei jõua ära tüdineda :-) Taas logises mu tervis pisut ning vajas kõpitsemist, aga ei midagi hullu. Kõigest kuduja kaelakangus. Algajate värk, ei oska veel oma keha "lugeda" ja pingutan kohati üle. Kuu märksõnadeks oli veel Etsy-poe kohendamine ja taas käimalükkamine ning taaskasutusehete tegemine. Ja suhtlemine Haapsalu-rahvaga. Üldse oli üks segane ja närviline kuu, tagantjärele oskan süüdistada vaid kehva tähtedeseisu ja liigset südamesse võtmist teemade puhul, mis mulle korda lähevad.

Oktoober- oli reise siia ja sinna, mitmeid koolitusi. Neid kudumise omi. Jäin väga rahule, sest minu kursustele satuvad alati väga motiveeritud ja usinad kudujad. Aitäh, kes te käisite! Haapsalus oli sallitoa hooaja lõpetamine, kus sain rääkida neist asjust, mis interneti-inimesena südamel kannan. Ja muidugi eraldi märk oli Haapsalu räti raamatu ilmumine, väga oluline sündmus minu jaoks. Kuu keskel panin üle oma esimese, päris-ainult-minu näituse. See oli eksprompt pakkumine ja kahepäevase ettevalmistusega ettevõtmine, aga lõppkokkuvõttes väga eduline ja vahva. Külastasin Setomaad, selle parimaid käsitööpaiku ja Lindora laata. See viimane oli ikka päris äge.

November- kui aasta alguses ei julgenud unistada, siis aasta lõpus olin juba julgem ja mõtlesin, et võiks ju olla ka oma käsitööpesa. Koju ei mahu lihtsalt varsti käsitööelu enam ära. Mardilaat, millel osalesin,  oli aasta üks olulisemaid sündmusi, kuigi ilma erilise ärieduta. Ma väga ei muretse, et laadal meeletult ei müü, sest kasu tuleb hoopis teisel moel- suhted, kontaktid, enda näitamine. Ka see on vajalik. Laadajärgse eufooria ja rõõmu tõmbas maha üks Maalehe ajakirjanik, kellele ma tema lollust ei suuda siiani andestada. Ma saan aru, et vähese kooliharidusega või vanadusest "ümaralt" mõtlevad inimesed ajavad sellist juttu, aga...ohhhh, vabandust, jälle läksin leili! Ei olnud plaanis. Samasse kuusse jäi ka täpselt vastupidine kogemus ajakirjandusega- kohaliku maakonnalehe ajakirjanik tegi minu käsitöölise teest ja eluvalikutest loo, mis Nädalise terve tagumise lehe hõivas ja oli väga armas. Ikka selle poolest, kuidas oli kirjutatud, persooni armastan ma nagunii :-) Kudusin terve kuu hoolega, jälle kord pidi tulema üks kleit, aga sellele ei olnud määratud valmis saada. Ootab.

Detsember- lõputu lumeootus, aga abi ei miskit. Läbi vihma sai käidud siin ja seal kursuseid pidamas. Taaralinn oli tore, tervitused kudujatele! Ja Paidest sai alguse Haapsalu salli koolituste tuur. Ma olen alanud aasta plaaninud paljuski koolitustele, eks järgmises jaanuaris vaatab, kas oli tore ja kas jätkata. Jõuluaja veetsin plaanitult rahulikult, iga-aastase käsitööliste meeletu jõulupaanikaga sel aastal ei ühinenud. Meelega.
Ja kogu kuu oli käsil üks salajane projekt, millest räägin siis, kui ta sündinud on ja ühe kirjastuse abil ilmavalgust näeb. Ootusaega jäi igatahes viis tokki maavillast ja ligi 70 tundi kudumist (arvestus on küll umbkaudne praegu, aga suurusjärk peaks olema sinnakanti). 

Kokkuvõttes ma võin öelda, et oli rikas ja tore aasta. Kirev. Kohati isegi liiga kirev mu aeglase loomuse kohta. Põhiline on aga, et ma kohtasin palju uusi inimesi ja palju tohutult toredaid käsitööinimesi! Maailm avardus, et ragin taga. Ja patsutan endale õlale, et selle julge sammu ette võtsin ning end nüüd käsitööliste ridadesse lugeda võin. Ma ei tea, kas peaks lisama hoiatuse ka, et ärge seda kodus järgi tehke või pigem mitte...?

HEAD UUT AASTAT, KALLID SÕBRAD!  TULGU SEE EDUKAS JA SOOVIDE TÄITUMISE AASTA! ÕNNE JA RAHU JA RÕÕMU TEILE!

Hansapäevad taas tulemas...

Kuigi mulle mitte üks põrm ei sobi praegune kuum aeg, leiab mind siiski homme ja ülehomme Pärnust Hansalaadalt.

Pealava kõrvale saab üles pandud Isetegija.net foorumlaste telk, kus plaanis lisaks kauplemisele ka öökudumine.

Kõik, kes tahavad näiteks sallijuttu puhuda või küsida tulevaste kursuste kohta, asuge ligi ja võtke mul nööbist. Selle pildi järgi peaksin olema tuvastatav küll, kuigi homme seda salli mu õlgadel ei kohta. Sall on müügis Pärnus Vuhti Galeriis, mis on nii lahe koht, et tasuks eraldi kirjutamist ja tutvustamist kohe. Minge vaatama, asub muide Ringi 40, laada-ala kõrval peaaegu.

Selle pildi tegemise au on Isetegija.net-is okkalise nime taga leiduval toredal naisel, kelle pärisnime leiab pildi allservast. Tal on ka blogi, kus juba teemade pealkirjad on vahvad, jutust rääkimata- Guntsi&Tizaini blogi! Käsitöö hindade üle pea vaevajatel palun hoolega lugeda matemaatika-eri rubriiki tema blogis. Nii lihtne, eksole!

Kui teil on vajadus hea foto järgi, siis julgen teda küll soovitada pildistama, sest kes teaks paremini kui ma ise, milline tol päeval tegelikult välja nägin ja kui raske oli selga sirgena hoida... Tervitan sind, Helen! :-)

N.B. Kes tahab sallilõnga osta, siis otsige mind kindlasti üles! Võtan kaasa mõne kera väga kvaliteetset peenvillast ja annan selle rõõmuga kudujatele ära.

Ühe salli lugu...

English text below...

Ühe salliga võib palju vahvat juhtuda. Algatuseks virutab üks venekeelne sait luba küsimata mu blogist pildi sallidest ja kirjutab, et näe, vaat kus ERMis eksponeeritud sallid! Mina siis panen alla kommentaari, et vabandust, aga tegemist ei ole ERMiga, see on minu elutuba. Pärast kommentaari kümne minuti jooksul koristatakse postitus igaveseks. Sallid aga lähevad poodi ja algab nende uus elu.

Sometimes there can be adventures with a shawl, can you believe it?!  First some Russian site steals pictures from my blog and writes seriously, that this is Estonian National Museum. After my comments, that sorry, this is my living room, not Museum they delete this post. Funny, isn´t it?! But shawls I sent ERM shop and there is beginning of their new life.

Nii, sallid jõuavadki poodi ja ühel kenal päeval tuleb Silvia kirjaga sallile ostja. Viisakas ja kena väljanägemisega härra Inglismaalt. Kaks päeva pärast seda- üllatus missugune- kohtan ma härrat Tallinna linnas kohvikus Kompott toimunud kudumisüritusel! Sellega ei lõpe vahvad juhtumised ja salli seiklused. See sall saab härra Gerardi kaunistama, aga mitte nii, nagu arvaksite. Lugege, Carla kirjutab!

Okay, now are my shawls in ERM shop and one fine day comes a good-looking and pleasant English gentleman and buys shawl with Silvia-pattern. There is a big surprise for me to meet that gentleman two days after that in cafee Kompott in Tallinn!! So nice! But this is not last surprise- this shawl was for mister Gerard so inspirational that he makes something crazy... Yeah, look what Carla wrote about this!

Warm regards from me, dear Dutch knitters, and especially to mr Gerard!

Photo: CarlaM, from http://www.lifenknitting.net/

Kudumisürituseks aga oli üks väga vahva õpituba, kus Hollandlastest käsitöösõbrad kogunesid ja näitasid ka kohalikele, kuda kootakse Brioche tehnikas nii ühe- kui mitmevärviliselt. Monika-kes-ketrab on nimelt loonud armsa ja sõbraliku silla kahe maa nobenäppude vahel ning  külaskäigud kahel suvel ei jää arvatavasti mitte viimasteks.

Muide, meesterahvast kudumas näha oli super! ;-))
Seiklused missugused, kas pole?!

Kes teeb, see jõuab...

Seda vanarahvatarkust, mis pealkirjas, armastan ma ikka aeg-ajalt korrata. Kas siis endale, või teistele. Praegusel hetkel on nii, et muudkui teen ja teen, aga tunne on, et kuhugile oma tegemistega ei jõua. Palju töid on pooleli, palju töid on plaanimisjärgus. Eks see vist ole ka natuke nagu alguse-ehmatus, et nüüd tuleb pere toiduraha ju minu käte töödest. Õigemini oskusest neid tahtjatele müüa. Ei salga, et hirm on ikka nahas, aga see on vist ka loomulik.

Kui sissetulekutest rääkida, siis põrkasin täna taas ebameeldivuse otsa. Etsys on konto seotud Paypaliga, raha enda krediitkaardile kandmisega polnud probleeme. Aprillis sai aga kaart vahetatud ja algasid jamad. Küll ei hakanud Etsy sellega kokku ja küll Paypal, mitmepäevase muretsemise ja klahviklõbistamise läbi sain siiski asjad jonksu ning kuni tänaseni oli süda rahulik. Täna... täna siis juhtus see, et Paypalist ei õnnestunud teenitud raha endale üle kanda, kuna kaart, mille Swedbank mulle andis oli varasema Visa asemel MasterCard ja sellele ei saa summasid transportida. Saa sa siis nüüd aru, miks nõnda!? Kui ma siin kirjutamise lõpetan, siis kirjutan murest ka panka ja küsin, et kui uut lepingut pole sõlmitud ja arvenumbergi sama, siis miks kaart on teine. Kui sealt tuleb vastuseks, et see ka mõni kuremure, siis ma ei teagi, mida teha... Raha on, aga kätte ei saa. Ja millegipärast on mul tunne, et sealt tuleb see kuremure jutt...

Vahepeal olin tõesti blogi natuke hooletusse jätnud, aitäh usinale tagant torkijale üle-eelmise posti kommentaariumis, muidu poleks tänagi siia tulnud. Oleksin ehk heegeldanud. Just sedasama valget kleiti, mis peab valmis saama jaanipäevaks. Progress on olnud edukas, kogu planeeritud töö on sujunud just mustri ja lõike ja tellija suuruse järgi. Praegu olen takerdunud pisut varrukate kaenlaaluste juurde. Mõtlen kuidas teha nii, et töö ei jääks lokkima, vaid oleks perfekto. Sellise mustri  juures vajab natuke nuputamist.

Tegelikult sama kiire, kui selle kleidiga, on mul ka paari salliga. ERMis sai üks müüdud ja too peaks uue kodu leidma Inglismaal. Võimalik, et sellest sallist veel kuulete, kuna mul oli au ostjat ka paari päeva pärast kohata ühel vahval üritusel. Ja sellest vahvast üritusest ning seltskonnast tasub ka pikemalt pajatada, aga seda tõesti järgmisel korral.

P.S. Sööge vitamiine ja ärge võõrastega palju musutage- mingi jube ülemiste hingamisteede ja kurguviirus on liikvel! Murrab nii pisikesi lapsi kui ka täismehi, julma palavikuga muide. Meie peres juba kaks langenut. Pean vaid pöialt, et ise terveks jääks.

Vabaõhumuuseum on vahva paik

Keset Tallinna linna, põigata mere äärde, võib leida end täiesti teisest maailmast. Rahu ja vaikus, vanad talumajad, teistmoodi inimesed... Mina näiteks ei olnud Vabaõhumuuseumis varem kordagi käinud ja seda vahvam mul pühapäeval oli.

Eile siis oli seal laadapäev. Muude pereüritustega koos ja päris soolase sissesaamistasuga. Võib-olla oli see ka üks põhjustest, miks laadarahulolu müügi koha pealt väheseks jäi- inimesed tulid pigem meelt lahutama. Vaatasin just Isetegija.net keskkonna blogisid ja leidsin, et Must Kitty arvas sama, et muidu armas, aga müügilt niru päev. Kohtas seal teisigi isetegijaid-usinaid käsitöölisi. Noh, ütleme siis nii, et peale jäi ikkagi positiivne noot- aasta esimese laada kohta ilm oli väga ilus (kuigi pisut jahe) ja inimesed toredad. Polnud väga vigagi mitmeid tunde leti taga salli kududa.

Loodan, et õige pea saan teile rääkida juba oma Käsitööga Tööle2 projekti lõputööst. Kuigi lõpunäituseni on jäänud vähem kui kuu, olen ma omadega alles ideede tasandil ja ei ole veel vardaid kerasse löönud. Natuke teeb see rahutuks, aga küllap ma jõuan. Plaanid on nii suured, et ei julge mitte kõssatagi enne, kui midagi käegakatsutavat olemas on. Sõnun veel muidu ära :-)

Nautige kevadet! Lõpuks on ta käes! Ja lehvitan laadalkäijatele!

Külmavõetud, aga elus...

Täitsa kummalised on need praegused ajad... Pidevalt on tunne, et hool ega hoobil pole vahet, kõik keerleb kui oravarattas. Ei jõua kirjadelegi vastata... Ma usun, et jagan seda tunnet paljudega. Stress, öeldakse.

Teadagi, parim stressirohi on käsitöö. Vasakul on pilt, mida vaadates võivad püsikülastajad ohata, et isver, jälle seesama Ruby, tüdruk kordab ennast! Vat ei ole seesama, juba uus on! Eile-üleeile olidki sellised vahvad päevad, kus ma sides postitasin lausa viis pakki. Siia ja sinna ja siis vee kolmandasse kohta. Ruby läks ka uuele omanikule, kes just siit blogist selle mõtte üles noppis, et võiks kanda sellist väga romantilist pilgupüüdjat. On ju selline ütlus, et küsi ja sulle antakse. (Aitäh, Kristiina, mind leidmast! Loodan Rubyle pikka iga ja rõõmsaid hetki su seljas)

Mäletate, ma kurtsin, et vajalikust tellitud lõngakogusest eelmise Ruby puhul jäi palju järgi? Näed siis, sellest sai terve uue Ruby ja pisike kerapabul jäi veel järgi ka! Kolmandat sellest ei tule :-)

Muidu ikka sallid ja pitsid ja pisikesed põnevad mõtted. Nüüd on siis otsustatud, et minust alates suvest enam palgatöötajat ei ole. Vähemalt mitte mu praegusel kohal. Jänes on põues küll, aga kui ma seda praegu ei tee, siis tõenäoliselt ei teegi kunagi ja kahetsen. Nagu Äripäevas üks pealkiri lohutavalt ütles, ei ole praegusest hetkest paremat ja soodsamat aega/võimalust ettevõtlusega alustada/selles läbi põruda. Öelge, et ma pole päris segi! Öelge, et see ju ometigi õnnestub!

P.S. Täna olen ma juba ISE autoroolis ja sõidan omapäi. Lubadele peaks peale trükkima küll Märjamaa-Rapla, sest linna ma veel minna ei julgeks. Maakate värk :-) Aga hea on ikkagi.

Minu Ruby sai valmis!

Nagu näete, valmis ta on. Täna ajasin veel nööbid ette ja homme on ta juba uue perenaise seljas. Pildid said mitte päris õiget tooni punased, aga lambivalguses ei olnud ma kahjuks paremaks suuteline...

Selle kampsuni lugu on iseenesest täis vimkasid. Esiteks juba see, et klient leidis oma soovitud mudeli mitte kümnest Vogue Knittingust, mida talle lehitseda andsin, vaid ühes neist avaldatud imepisikeselt reklaamilt. Sellele vahvale seigale järgnes mudeli kirjelduse tellimine ja materjali otsingud, mis ei olnud sugugi mitte lihtsad. Materjal oli plaanitud osta originaal, mis seal otsida, aga katsu sa seda Euroopast mõistlike hindadega leida!

Kui Monika kurtis, et kudumine ei läinud lihtsalt, siis mina saan jälle  vastupidist väita. Üks neist vähestest kampsidest, mille kudumisel ei olnud mul ühtegi tõrget ja võisin edenemisest vaid rõõmu tunda. Tegelikult kudusin selle valmis kiiresti, isegi nii kiiresti, et kätele hakkas. Pisidetailide kallal nokitsemine ja viimistlemine võtsid põhilise aja. Mulle väga meeldisid need kurvid, mis puusale ja õlale moodustusid! Meeldisid isegi siis juba, kui kampsunitükid nõelte all venituses olid. Kokkuõmmelduna aga veelgi enam.

Nupu vahetasin pärast proovilappi kohe Haapsalu salli nupu vastu. Vaarikamoodi nupp oli küll efektne, aga ma kujutasin ette, kuidas nad kandmise käigus lipendama võivad hakata, sest lõng, millest kamps on, ei anna väga pingul kududa. Jäme on lihtsalt. Küünarnukil või seljal saavad nupud ju omajagu vatti.  Mähitud nupp on selles mõttes igal juhul lollikindlam. See on muidugi vaid minu arvamus, võib-olla ei ole ma vaarikanuppe piisavalt treeninud.

Kui nüüd neist vimkadest rääkida, siis algas see jada juba lõnga tellimisel. Rinnaka uue omanikuga arvestasime, et materjali läheks vaja kõige suurema numbri jagu e siis kilo. Nii igaks juhuks lisasin ma veel ühe sajagrammise toki, sest pole hullemat asja kui tips enne lõppu otsa saav lõng. Asja iva seisab nüüd selles, et materjali kulus sellele suurele suurusele POOL kogusest. Mina ei saa aru, kuidas see võimalik on!? Aga jah, mul on nüüd teise Ruby jagu lõnga taas kapis oma aega ootamas... Kes tahab, vabalt koon, sest minu enda stiil see ei ole.

Jamad ootasid mind ka enne lõppu. Nööpide ja paelte korralik valik, et te teaks, on maainimesele väga suur haruldus ja raske leida! Raplas on ainult üks kobedam käsitöötarvete pood ja seal oli ilusaid musti nööpe valikus küll. Selliseid mõistlikuma suurusega, kui selle kampsi ees. Lausa säravaid ja mustrilisi oli! Ja igas nööbituutus oli 3-5 nööpi...  No mida kurja ma teen kolme nööbiga, kui ma vajan kümmet ühesugust!? Mitmel teie riideesemel on ees kolm kostüüminööpi? Seal leti ees kügeledes jõudsin ma päris närvi kohe minna. Nagu näete, siis midagi ma ikka leidsin, kuigi oleks eelistanud väiksemaid (aga kuna kandja on ka suurem naine, siis ei ole proportsioon kuidagi väga paigast ära).

Ja päris närvi läksin ma siis, kui selgus, et vajaliku laiusega musta atlasspaela ei ole ei Raplas, ega ka Märjamaal üheski lillepoes ega käsitöövidinate poes ega üleüldse mitte kusagil! See, mida pildil näete, on atlasskant. Ilusasti ja hoolega põimituna ei saagi keegi aru, et see pole pael. Ainult omanik teab, et seespool jookseb väike liitekoht. Ja leidsin ma selle kohast, kus kõige vähem oleks oodanud- kaltsukast, kus müüakse ka (uusi) õmblusvahendeid. Peaaegu kogemata, kui olin juba meelt heitmas...

Mõnus kudumine oli! Kiitsin just lähedastele, et esimene kampsun, mille nööbiliistud on ideaalselt väljakukkunud :-))

Meenutusi Mardilaadalt

Kui mina koolirahvaga Mardilaadale jõudsin, oli laat juba ammu alanud...

Sama päeva õhtul vandusin ma tulist kurja, et üldse laadale läksin. Tuikusin jalalt jalale ja kirusin, mis kole! Ma nimelt ei suutnud õhtul magama jääda. Ei-ei, laadamuljed mind ei seganud, ma olin nimelt üleväsimusest puhta segi. Reisida laadale pärast seda, kui öövahetuse jooksul on magatud vaid poolteist tundi ja viibida melu keskel siis ajavahemikus 11-17!! Se-ga-ne! Aga ellu jäin!

Raha võtsin targu kaasa hästi mõistlikus koguses ja otseloomulikult kulus see ära. Ma ostsin selle eest  endale muuhulgas kaks puust vidinat, mida olen ammu ihanud- kaaruspaelahargi ja kedervarre. Kedervarrele sain kaasa väga kena algõpetuse ning palju sooja südamega räägitud juttu. Hiljem, üleval tribüünil kehakinnitust võttes avastasin, et olen just sealsamas Lahemaalammaste boksi kohal ning hea oli näha, et ka teised kliendid said sama sõbraliku vastuvõtu osaliseks.

Sellest päevast jäid meelde väga soojad naeratused ja palju põnevat kaupa ning inimesi. Juhtus nii, et oli selline Mardilaat, kus ma iga X arvu  boksi tagant pidasin kinni ja rääkisin törtsukese juttu. Küll tunti mind ära ja küll tundsin mina ära virtuaalmaailmast juba tuttavaid inimesi. Uskuge, see kuus tundi kulus ära nii ruttu, et oleks olnud lisagi vaja!

Tegelikult oli  sel aastal laadalkäimine ka osa ettevõtmistest Käsitööga Tööle projekti raames. Ma kirjutasin oma pöörasest päevast pärast veel analüüsi kah. Kuna ma väsimuse tõttu fakte kui selliseid kõiki täpselt ei mäletanud, siis rõhusin aga huumorile :-)

Erinevalt oma tavalisest  anonüümsusest võtsin aeg-ajalt julguse kokku ja kõnetasin ka neid, keda ma ei tunne. Mul on hea meel, et sain öelda Ulve Kangrole kuiväga tema tegemised mulle meeldivad (eeskujuks on ta ka oma käsitööettevõtjaks kujunemisega).
Ja ma sobitasin tutvust ühe lambakasvatajaga rääkides, kuidas ma tahaks lambaid katsuda ;-)))) Kevadel võib-olla lähengi lammastele külla...

Otse loomulikult ei saanud ma mööda minna Haapsalu Käsitööseltsi naiste lauast ilma, et ma jälle poleks kinnitanud oma plaani neil külas käima hakata. Päeva lõpuks oli pea imelisi mõtteid täis ja taskus nii mõnedki visiitkaardid, mis mitte äraviskamisele ei kuulu, vaid tuleb panna eriti tähtsate paberite lahtrisse oma rahakotis.

No näete, siin ma siis istun, kell ammu üle südaöö. Väikesed muljed said kirja. Kes teab, äkki muljetan järgmisel aastal hoopis elust leti taga :-)


Tervitan kõiki, kellega sel vahval päeval trehvatud sai!

Tõrvatilkadega Hansa...

 Läbi need pool aasat oodatud päevad, Hansapäevad Pärnus. Esimesed emotsioonid ka juba jahtunud. Väikese ülestähenduse teeks siiski.

Nagu kiuste, hakkasid mu hansaplaanid kohe algul kiiva kiskuma. Viimase nädalani ei teadnud ma, kas saan need päevad töölt ikka vabaks. Õnneks sain. Närvilised kiired ettevalmistused vaheldusid juba ette käegalöömisega, aga ometigi olin ma esimese laadapäeva hommikul platsis kui viis kopikat. Ah jah, kui pealkiri viitab tõrvatilkadele meepotis, siis kes kiunu ei viitsi lugeda, ärgu parem jätkakugi.

Mulje Hansapäevadest oli tegelikult vägev. Teisel päeval linnas kolades tekkis hetkeks isegi tunne, et ooo, palun mitte enam rohekem vilditud prosse! Mina, kes ma käsitööd armastan, mõtlesin hetkeks sihukest patust mõtet! Häbi mulle!

Aga tagasi siis nende tõrvatilkade juurde. Esiteks- kolme nädala jooksul laadakorraldajatele saadetud meilidele ei saanud ma ühtegi vastust. Ei krii-mu-gi! Mitte ühtegi telefoninumbrit ei avaldatud ka enne, kui laadanädal algas. Siis aga lülitati helistades telefon lihtsalt kinni või jäigi see kutsuma :-S Kuni laadapäeva hommikuni ei teadnud ma, millise ja kui suure laua taha mind paigutatakse. Tore lugu küll! Kohal olevad korraldajad olid küll väga lahked ja vastutulelikud, aga...

Kohalejõudes selgus, et minu laua asukoht oli täiesti igavas kohas. Selles ei saa muidugi süüdistada kedagi peale iseenda, sest nagu ma Isetegijate foorumist kajasid loen, oli näiteks nende telgis ruumi küllalt. Nojah, ma ei saanud seda ju ka teada, sest esimesel päeval neid kohal polnud.

 Foto: Hansapäevade kodulehelt


Kauplemisel oli hoog sees kuni neljani, siis tuli totaalne pidur. Tuli ja jäigi. Naaberlaua prouaga me isegi natuke imestasime selle üle, et kuhu need ostjad küll kulgesid!? Meie lauad asusid sündmuste keskpunktist muidugi ka ilmatuma kaugel, vaata et Vikingi hotelli ees lausa. Olgu selle kauplemisega kuidas on, igatahes selle esimese päevaga sain hirmkalli kolme päeva kohatasu tagasi, natuke veel peale kah ja õhtul asju pakkides otsustasin, et sellega mu kaupmehepõli ka Hansapäevadel piirdub.Olime läbinisti kangeks külmetanud ja kõik mu sallid olid külmast meretuulest märjaks imbunud! Kaup rikutud, sest kokkupakituna ei oleks nad järgmisel päeval üldsegi seksikad välja paistnud. Muide, laua katteks olnud linane kangas ei kuivanud tuppa laotatuna isegi järgmise päeva hommikuks mitte ära. Paarsada meetrit linna poole- niiskust ei kuskil!?! Inimestel silmad säravad ja külg külje kõrval rõõmsalt müümas... Aga mina olin järgmisel päeval sellistes peavaludes, et vähe pole! Maaroti värk, korteris selliste tuultega end ju ei treeni.

Laadakorraldajate kapsaaeda heidan tegelikult ühe väga piraka kivi küll, selle kohta just, et kõik see müüjameeskond ja kaup ei olnud mitte ehtne ja lihtne ja "hansa". Näiteks minu seljataga müüs teksatagis noormees läpaka abil vanade Eesti reklaamidega plaate. "Kana-kana-kana-hakkliha!", teate ju küll! Ja CDde ning hiina mänguasjade müüjad olid vaid silmaulatuse kaugusel. Kuna õhtuks oli sellest pidevast kanahakkliha korrutamisest täiesti siiber, tundus, et teistel ka, siis kella poole seitsme paiku kaks lauda vasakul müünud Aleksandes Sünter, see Oorti-mees, võttis lõõtsa ja kukkus lõõtsama. Lugu loo järel oli kui palsam me kõrvadele. See oli tegelikult päeva parim osa ja müüjad plaksutasid talle, et jätkaks. Olen nii mõneski blogis silmanud, et ma pole ainus, keda see rahvasuus öeldud "poola laadakaup" häiris. Olgu see minu heidetud kivi sinna linnavalitsuse kapsaaeda ikka suur ja raske, sest enamus ju nägi vaeva, et natukegi ajastusse kuuluda.

Aga jah, teise päeva veetsin linnas lihtsa külalisena. Väga mõnus oli, kusjuures. Ei mingeid süümekaid kauplemisest loobumise kohta. Hommikul kell üksteist Gildi aias Olavi Kõrre keltimuusika bändi esituses üks Iiri ballaad võttis isegi silma märjaks, uskumatu lugu! /Näiteks meeskoori kuulates lähevad mul alati esimeste lugude juures silmad märjaks, muusika on ikka nii võimas asi, kui südamesse läheb.../ Jalutasime linnas, silmitsesime kaupa. Jäime kõige nähtuga ikka väga rahule. Mulle meeldisid Gildi aias olijad omas ehtsuses väga, aga tütrel tundus, et hakkab lausa igav juba. Nii palju ilu korraga... Käisime Punases Tornis Märjamaa kangete naiste käsitööd vaatamas ja saime sealt hästi positiivse laengu. Olgu peale, et omakandi rahvas, aga no oli ikka broo küll see näitus! Oli ju, kes nägid?

Oma sallid tõin kõik koju tagasi, maha ei müünud ühtegi, kuigi peaaegu oleks üks sakslanna ostma hakanud. Huvi tunti palju, isegi väga palju. Enamus tõsiselt huvitujaid ei rääkinud mõistagei  eesti keelt. Kaks vanemat venelannat näiteks lahkusid sõnadega, et "Ma arvasin, et minu kapis on viimane selline sall. Uskumatu, et veel noored koovad..."  Nii armas oli kohe!

Sallid venitasin järjepanu uuesti raamil ilusaiks ja panin Etsy-poodi üles. Kes neid nüüd kaema läheb, siis olgu öeldud, et omamaistele ostjatele saab soodsama hinnaga ka anda, kui sääl kirjas. Vaja vaid mulle kirjutada.
Sallihinnaga sai laadal nalja ka. Üks selline tüüpiline eesti mutt (andke andeks, nii räige väljend, aga kõige täpsem) tuli ligi ja ei suutnud ära imestada, kui algul kuulis salli hinnaks 200 ja ma siis teda parandasin, et ikka 1200 krooni. Oh seda kätega vehkimist ja põlastamist siis. Hirmus naljakaid reaktsioone näiteks 1350.- hinnale nägime veelgi. Tütar, kes kaasas oli, lasi algul neil südamesse minna, aga mina soovitasin ikka huumoriga võtta, muidu võib õhtuks lausa haigeks jääda. Ma tean, et need sallid ON väärt ja miks ma peaks neid tasuta jagama!?

Selle salli siin pildil muide kudusin ma viie päevaga just enne laata. Ma teadsin, et tahan laadalauale kindlasti viiendat peenikest salli lisaks ja nii ma muude tegemiste kõrvalt võtsin end ikka väga kokku ja kudusin-kudusin-kudusin. Silme ees vahepeal virvendas ka natuke, aga eesmärk tahtis täitmist. Ilus tuli! Lihtne ja ilus. Mustris on väike palmikuvõte asja huvitavamaks muutmas, vaadake lähemalt, ehk hakkab silma. Tegelikult oli mul laadal hea meel selle üle, et sain sallidest ka niisama rääkida. Anda nõu, kust parimat materjali leida võib jne.

Lõpuks viskan siia ühe vahva lingi. Kuna enda fotoka jätsin Hansale minnes maha, siis ennist siin blogipostile pildimaterjali otsides komistasin ühe väga laheda fotoalbumi otsa, kust pakun teile oma lemmikpilti. Andres Adamson autoriks. Vaadake- vahvad kostüümid neiudel, eksole.

Laadale!

Kuigi minu laadakogemused ei ole teab mis suured, tahaksin siiski julgustada neid, kes päris algajad.
Readerisse jooksvast uudisest noppisin ühe lingi ja sattusin just sellele, mida iga algaja laadaline vajab. Väikesed nõuanded, loe läbi ja pane kõrvataha!

Foto: Märjamaa Folgi kodulehelt

Vahva oli nimekiri asjadest, mis peavad kaasas olema :-) Minu nimekirjas ei ole kunagi  kuutkümmet punkti, aga midagi siiski.

*Kaup, pakendid ja lett- see kõige olulisem.
Kole, katmata laud on kõige hullem, mis olla saab. Koledalt kaetud laud ka. Pappkastid ümberringi... veel hullem, eksole! Selliselt, nagu ma oma esimestel laatadel esinesin, ei julgeks ma praegu peale makstes ka mitte välja tulla...
Tasub läbi mõelda, kuidas su väljapanek ka vabas õhus olla kannatab. Korra, kui müüsin kõrvarõngaid postamendilt, kus nad rippusid grilltikkudele aetuna, ei saanudki muud kui tuules pudenevaid ehteid korjata ja lahkete naaberlaua prouade korjatuid tagasi panna.  Algul pakkus nalja küll, aga pärast kolme tundi tekkis tahtmine kõik kokku pakkida ja see küürutamise-ralli lõpetada. Lõpetasingi, sest lisaks ilmastikuoludele oli tegu vist ka ülimat kitsidust soodustava kuuseisuga :-P

Pakendid on olulised. Esimest korda tabasin end sellelt mõttelt, ostes Mardilaadalt ühe lihtsa õmmeldud koti. Kuigi ütlesin, et pole vaja pakkida, hakkas müüja kibekiiresti suurt paberkotti otsima ja olgem  ausad- andis kaubale ikka väärtust juurde küll. Kotile olid trükitud tema kontaktid ning paar tänusõna. Kontaktide kaasaandmine oma kaubaga töötab alati kui garantii. Seda teades olen ka mina alati pannud kasvõi blogiaadressi asjaga kaasa.

Talvel presenteerisin oma blogis kauneid tapeete ja nende põnevaid tekstuure. Tegelikult ei olnud need mitte niisama, ma olin just lõpetanud suure portsu väikeste karbikeste valmistamise. Ehteasi, pisike nagu ta on, karbikesse pistetuna on poole armsam kui lihtsalt peost pihku libistades. Annab jällegi tehingule väärikust juurde. Korra väikesel asutusemüügil juhtus aga nii, et nähes lahedaid karbikesi, äratasid hoopis need tähelepanu ja nii mõnigi juuksenõel ja pross sai ostetud, kuna karbisaamissoov aitas sellele kaasa. Uskumatu, aga tõsi!

Kauba valiku ja letile ladumise koha pealt olen ma praegu veel algaja. "Praegu" on kestmas viiendat aastat... Valik on see, millega olen viimase aasta jagu oma pead vaevanud. Kas on kõike ja korraga mõtet teha ja letile laduda? Vist mitte, eksole! Sama kehtib kas asjade kohta, mida nagunii kõik teised teevad. Sajad sarnased kõrvarõngad või lihtsalt lükitud helmekeed ei too sulle suurt edu, usu mind! Tee parem kümme väga erilist keed ja esitle neid uhkusega.
Kindel on see, et tuleb läbi mõelda, mida ja kuhu asetada. Väikeste tüdrukute silmade kõrgusele paneks odavad ja värvikad kõrvarõngad, emade silmade kõrgusele sellise kauba, mis nende huvi pälviks. Kallimat kaupa presenteeriks ka soliidsemal moel, odavama paneks taustaks. Hooajaliselt mitte just minevaim kaup võib ka niisama kaasas olla. Keset suurt suve olen leti kõrvale maha punutud karbi kaanele "tuulduma toodud" kinnastest nii mõnegi paari maha müünud. Tegelt ka!

*Abivahendid nagu nöör, käärid, teip, prügikotid... Peegel- väga-väga tähtis asi! Ilma selleta ei saa. Kui sinu laualt proovitud asju käiakse naabri laua peeglist vaatamas, siis ei ole kõverpilke pikalt oodata. Naaber, otse loomulikult, tahaks ju oma laualt ostjale midagi külge riputada :-))
Visiitkaardid ja reklaammaterjalid on olulised, seda kogesin eelmisel aastal, kui mul neid veel ei olnud. Sel aastal on olemas!

*Abiline. Kuidas muidu saad sa sööma või muid looduse poolt antud vajadusi rahuldama? Ei pruugi sulle sattuda toredaid lauanaabreid, kes sind ringi käima lasevad ja ega liiga palju usaldada ka ei ole hea. Oma jope on ikka oma jope, ei vehi su letilt pisiasju sisse, vaid aitab hoopis naeratada.  Alati on seltsis segasem.

Ühel kodukohas toimunud laadal tekitas sõbranna saabumine mulle meeldiva rahavoo, kui nii võib öelda. Koos minuga leti ääres seistes selgus, et tema tunneb umbes kolm korda rohkem inimesi, kui mina. Umbes kolm korda jutukamaks osutus ta ka :-) Tervitused ameti poolest poemüüjale ja muidu toredale Küllile!

*Hea tuju, ka kõige nirumal päeval! Leti taha tulid ju omast vabast tahtest, vaba tahe võib sind ka koju saata, kui tunned end väsinud või kurnatuna. Minu kõige lühem laadapäev on olnud kahetunnine. Teenisin, kusjuures, päris kenasti, aga tunne ei olnud õige.
Hea tuju loomise koha pealt üks juhtum eelmisest aastast, kus olin laadal ostmas. Müüja kõkutas ülemeelikult leti juurde saabunud sõbrannaga ja flirtis, nii et maa must. Hää rahulik oli muidugi omaette kaupa silmistseda (mulle väga pealetükkivad müüjad ei meeldigi), aga kui ma ostma tahtsin hakata, siis lõi müüjaga rääkima minnes ninna selline õllepahvakas, et oo mai gaad! Eks ma ostu tegin ära, aga jube tunne ei lähe meelest siiani. Soliidsus ja kliendile sobiv müümisstiil- jälle oluline asi, mida mitte koju ei peaks unustama. Mina ise pean vast julgust õppima, pakkumine ja tähelepanu äratamine reklaamides ei tule mul mitte hästi välja.

*Vahetusraha. Mina olen selline kangekaelne mutt, et kui teenindajal ei ole mulle tagasi anda või hakkab ta aktiivselt pisemat raha lunima, siis mina lihtsalt ei osta seda kaupa! Korra on saiapoes mind üritatud saata tänavale putkasse sajakroonist lahti vahetama... Ütlesin viisakalt aitäh pakkumast, aga ei lähe. Minge ise. Teenindaja peab muretsema, et ostmise protsess oleks muretu ja mõnus.  Õigus? Viie-, kümne- ja kahekrooniseid võtan laadale kaasa kohe peoga.

*Isiklikuks heaoluks vajalik. Minu puhul siis kindlasti telefon, natuke süüa-juua, kindlasti päikeseprillid ja pabersalvrätid, huulepulk ja muu "naistevärk", võib-olla ka valuvaigistid. Pastapliiats. Küüneviil. Tool, jumala eest, kindlasti tool ka! Soojad/jahedama ilma riided jne jne...

Olgu, lugege parem posti alguses mainitud blogi. Vahva on.
Ja kõigile laadalistele sadamiljon rikast klienti! Jah, ma tean, et MaSu on, aga ikkagi hääd soovid minu poolt!