Enesekindlusest ja enesehinnagust

Eelmine post leidis vastukaja ja see ütleb mulle, et ju siis teema läks asja ette. Mõtlesin pisut arutleda käsitöölise enesehinnagu ja enesekindluse teemadel, kuna see nii mõnestki kommentaarist välja tuli. Kui veel kommentaaride juurde tulla, siis kallid sõbrad, ma päris kindlasti ei taha pretendeerida ühele ja kindlale tõele ja päris kindlasti ei saa minust alustava käsitööettevõtja aabitsa kirjutajat- seks olen ma liiga mittemetoodiline, harimatu ja ausaltöeldes ka laisk :-) Küll räägin ma aga meeleldi kogemusest ja sellest, mida arvan olevat olulise. Nii et tehke aga küsimustega mingi teema, intriig, see paneb mind kindlasti kirjutama.

Enesekindluse juurde siis. Enesekindlus põhineb suuresti enesehinnangul, eksole. Kuigi see on subjektiivne asi, saab seda ometigi mõõta ja selle kallal tööd teha. Paljudel on probleeme, mis pärit lapsepõlvest, paljud isegi ei saa aru, miks ja kuidas nad endast just nii arvavad ja mitte teisiti. Puhas psühholoogia. Muide, liiga kõrge enesehinnang on palju hullem asi, kui madal. Siis ei ole kriitikameelt tõenäoliselt ollagi ja enesega töö tegemine võib ikka maru raske olla :-) Õnneks pole seda põdenud, pigem ikka eestlaslikul kombel pisut madalat enesehinnangut.

Kui sa tead, et oled loomult liig kriitiline, siis teades seda, on see on ju positiivne märk- püüa anda endale ikkagi adekvaatne hinnang, püüa vaadelda end täiesti kõrvalseisjana. Kui sulle tundub, et sa pole lihtsalt piisavalt hea, siis mõtle uuesti. Püüa aru saada, miks sa nii arvad. Tõenäoliselt oled sa piisavalt hea ja tegija küll! Alati saab küsida ka kellegi teise käest hinnagut või abi analüüsiks. Isegi olen korduvalt palunud "kaasvõitlejatelt" nõu või hinnagut, sest nemad näevad ju mind hoopis teise nurga alt. Aga sel juhul ole valmis ka vastust saama, mis ei pruugi sulle meeldida ja mis võib tähendada ränka tööd.

Nagu ma ütlesin, oli mulle suureks toeks blogipidamine ja selle kaudu positiivne tagasiside. Panin ennast ka korduvalt proovile ja see andis mulle kindla märgi, et ma suudan, kui vaid tahan. Mäletate, ma korraldasin sallide kudumise maratoni 2010 suvel? Alustasin postitusega, mille nimeks "Kuni kehavigastusteni..." ja lõpetasin tõdemusega, et saab küll, kui tahab. Ma käisin siis veel palgatööl ja see oligi proovikivi, mille endale meelega kaela sidusin, et vaadata, kas ujub välja. Ujus. Täna ma võin öelda, et kokkuleppel endaga olen kudunud salle ka sellise tempo järgi, et neli päeva ja sall valmis. Paar kuud jaksab niimoodi vastu pidada küll, iseasi, kas see aga lõpmatult rahuldust pakub.

Teiseks, mida ma palju olen tähele pannud ja millele mõeldnud- kuna käsitöö on tegelikult loomine ja selle tulemus on looming (mida mu keel kuidagi ei taha tooteks nimetada), siis päris tihti tegija samastab end looduga. Kui öeldaks kriitiline sõna sinu tehtud asja kohta, siis see torkab südamesse ja enesehinnag saab pihta ning võib langeda. Käsitööese on nagu oma lapsuke, armas ja kallis. Paljud põevad selle pärast, et ei tahaks teist nagu käestki anda... Ma õnneks olen sellest puust, et mulle on pigem põnev ja rahuldust pakkuv tegemise protsess kui selline. Kui asi valmis, las läheb ja kui saaja selle üle rõõmu tunneb, jääb soe tunne südamesse. Teinekord on juhtunud, et salli ennast ei mäleta üldse, aga saaja on meeles. Kui sinu tehtud asi ei ole piisavalt hea, siis mõtle selle parendamisele-arendamisele, sina ise oled ju hea ometigi! Kui tehnika ei ole piisavalt tasemel, saab alati juurde õppida. Muide, ma tean ka ühte käsitööettevõtjat, kes ise on vaid ideede genereerija ja müüja, tema tööd teeb kõik valmis meeskond, kelle ta on palganud.

Väga õpetlikku momenti nägin kõrvalt ühel koolitusel. Osalejad pidid presenteerima enda tehtud asju ja tagasiside tuli õppinud meistritelt ja käsitöistelt autoriteetidelt. Laua taga oli neid mitu. Ühe osaleja slaidiseanss tekitas suurt ärevust ja kommentaare, sest koosnes kellegi teise poolt mõeldud mudelite teostusest. Piltidel oli mitte päris just reakaup laadalt, aga mitte ka absoluutne originaallooming. Kuna kommentaarid ei olnud väga leebed, siis oli märgata, et esitleja võttis neid südamesse ja tundis end ehk ka päris halvasti. Keegi ei nõudnud ju, et peaks olema isiklike disainide esitlus! Paljudel meil neid üldse hinge taga on, et saaks väga äratuntavalt neid esitleda? Kuigi tegemist on väga usina ja armsa käsitöölisega, siis see võis olla küll hetk, mis teenimatult tema enesehinnagut kõigutas.

Okei, aga läheks siis päris konkreetseks. Mul on pakkuda üks väga hea küsimustik, mis aitab selgitada, kuidas on sinu kui tulevase käsitööettevõtja enesehinnanguga lood just selles ettevõtluse-võtmes. Need on väga head küsimused nii ükshaaval mõelda ja arutleda, kui kokku tulemina hinnangut andma. Ei saa öelda, et kui on nii ja nii mitu "ei" vastust, siis sinu potentsiaal käsitööettevõtjana on olematu. Samas, kui sul enamus vastustest on ikkagi "jah", siis on selge, et oled selle peale juba mõelnud ja sul on head eeldused. Kui enamus vastuseid on "ei", tuleks tööd teha ja end arendada. Nii nagu inimene on ajas muutuv, on muutuv ka tulemus. Selles olen ma kindel.

Mina vastasin neile küsimustele pea kaks aastat tagasi. Ei-vastuseid oli mul kindlalt neli. Praeguseks, vaatan, et kaks on ikka ja ega need muutu. Üks vastus on küsimusele "Kas ma olen hästiorganiseeritud inimene?" ja teine "Kas mul on piisavalt majandamisoskust?". Irooniline, eksole? (esimene küsimus on mu küsimustikus paberversioonis) Tegelikult ma olen kaunis organiseeritud inimene ja hindan ka teatava piirini rutiini positiivseks, aga vastaksin ikkagi pigem "ei" kui peab nende kahe vastuse vahel valima. Majandamisoskuse vastuse juurde käib aga kommentaar, et teades, kuidas peaks tegema pikaajalisi rahavoogude plaane ja kuidas ning mida kõike arvestama toote hinna sisse, ma olen aeg-ajalt liiga loominguline :-) Võib-olla peaks minu puhul kõlama hoopis küsimus nii, et kas mul on piisavalt arvutamisoskust ja arvutamistahet? Või et kas ma suudan oma ostutuhinat taltsutada kui vaja? Majandamisega olen ma seni küll kenasti toime tulnud, sest miinustesse jäin vaid kahel kuul päris alguses, kuid kokkuvõttes olin siiski eduline ja vajalikul määral positiivses. 22.küsimus, võimalik, et on paari aasta pärast "ei" vastusega. Mõned asjad, mis teha tuleb, on ikka jube tüütud...
Kuidas on, kas keegi saab ka ainult "jah" vastused? Või mis mõtted üldse tekivad?

Vastuseks on kaks varianti : jah või ei.

1. Kas ma tõepoolest tahan olla iseenda peremees ja mitte töötada kellegi teise alluvuses?
2. Kas ma tunnen vajadust talitada omaenese äratundmist mööda?
3. Kas mul on algatusvõimet?
4. Kas mul on piisavalt majandamisoskust?
5. Kas mul on kogemusi seda tüüpi ettevõtluseks, millega kavatsen tegelema hakata?
6. Kas mul on piisavalt vastutusvõimet?
7. Kas ma nõustun kandma investeeringute kaotuse riski, kui ettevõte peaks ebaõnnestuma?
8. Kas mul on soov juhtida ja suunata teisi inimesi?
9. Kas ma tunnen vajadust kontrollida ettevõtte tegevust?
10. Kas ma suudan kiiresti otsuseid langetada kui vaja?
11. Kas mul on piisavalt tervist ja energijat ettevõtjana tegutsemiseks?
12. Kas mul on rahalisi vahendeid alustamiseks ja krediiti jätkamiseks?
13. Kas suudan ettevõtet algusaastatel ülal pidada?
14. Kas inimesed (kliendid ja teenistujad) võivad minu sõnu uskuda, kui ma midagi ütlen?
15. Kas ma tunnen vajadust võtta endale raskeid ülesandeid ja neid täita, et seejärel püstitada uusi eesmärke?
16. Kas ma tunnen soovi olla uuendaja ja looja?
17. Kas ma eelistan enne tegutsema asumist tegevusplaani koostada?
18. Kas minu abikaasa toetab minu kavatsust?
19. Kas ma kasutan oma aega efektiivselt?
20. Kas mul on soovi teha pikki tööpäevi, mida ettevõtjalt nõutakse?
21. Kas mul on piisavalt tahtmist oma ettevõtte juurde jääda ka rasketel aegadel?
22. Kas mul on isu teha kõiki vajalikke töid, meeldivaid ja mitte nii meeldivaid, mis on vajalikud ettevõtte edukaks tööks?
23. Kas ma olen "kõva töömees" ?

Küsimustik lehelt: http://e-ope.khk.ee/oo/evoti/ettevotlus/ettevtja_enesehinnang.html
Kuigi sel lehel ei ole viidet autorile, on mul andmeid, et koostaja on Aivar Pere. Minuni jõudis see Tartu Ülikooli Ettevõtluskodus koostatud materjalide kaudu.

Lõppeks ma pakuksin ühte head videot EASilt mõtete liigutamiseks ettevõtluse alustamise kohta. Räägib Toomas Saal, kes on olnud ka minu õppejõud ja kellest ma väga lugu pean.



Järgmisel korral tahaksin näidata kindaid, mis vahepeal käeharjutuseks kootud. Muidu kisub siin pildituks jutunurgaks :-P

Sõltlase argipäev

Väga ülbe pealkiri, tuleb tunnistada. Aga pildil on kaks väga head asja, mis parasjagu käsil on.
Suurepärased sufleekommid ja uus sall Kroonprintsi kirjaga, mida koon. Selle mustrit pidin ma küll natuke muutma, aga välja tuleb täpselt sama sall nagu raamatus. Mida ma muutsin ja miks? Kuna mustril pikkus ja laius ei anna normaalsete proportsioonidega salli välja, siis laiuse jätsin samaks, sealt ju ei andnud midagi nudida, aga pikkusse lisasin ridu kohendades natuke mustridetaile. Loodan, et valmib kiirelt.

Haapsalu salli Kroonprintsi kirjaga

Milline oli aasta 2011?

Käsitööblogijate aastakokkuvõtteid lugeda on olnud väga põnev. Inimesed on ilusad ja head, tegemised usinad! Kuna see aasta oli minu elus tegelikult üks olulisemaid ja pöördelisemaid, siis otsustasin ka ise pilgu möödunule visata. Abiks blogi ja nüüd juba vana märkmik.

Jaanuar- aasta algas kannatuse proovilepanekuga. Mandliteoperatsioon, mis oli vajalik ja läks imehästi, kuid jäi meelde vaid halva küljega ning usin sõidueksamiks harjutamine meetriste hangede vahel ning libedate teeoludega. Aga hakkama sain! Märkmik on kirju: töövahetused, kool... Käsitöise poole pealt kudusin usinalt proovilappe uue blogi tarvis, mis Olga Jasnovidovaga sai avatud kuu lõpul. www.newlace.blogspot.com, mäletate, eksole :-) Et ootajate aeg pikk poleks, avaldasin ka ühe mustri, mis varasemast tagavaraks oli. Leivarätt, see haapsalumaiguline. Jaanuari jäid ka Muhu Täht ja Muhu Südamed.

Veebruar- teisel katsel sain ARKi eksami sooritatud ja minust sai täieõiguslik roolikeeraja. Saladuskatte all ütlen, et linnasid kardan ma ikka kui tuld. Korra Pärnus olen sõitnud, aga... no ei ole linnad minu jaoks.
Usinalt sai kootud, valmis järjekordne Ruby-kampsun. Koolitööks tegin gobelääni, mida sai viimati proovitud pool elu tagasi. Kes tahab aega kulutada või midagi täielikult unustada, tehke kindlasti gobelääntehnikas midagi. Veebruar oli ka see aeg, kui ma julgesin esimest korda valju häälega välja öelda, et ma jätan palgatöö ja pühendungi käsitööle. Palju mul toetajaid polnud ja jänes oli ka püksis, aga see oli parim otsus aastal 2011!




 
Märts- taas kimbutasid mind terviseprobleemid. Kui muidu terve inimene satub järsku kiirabisse, siis on see halb märk. Süda tegi muret ning tagantjärele olen ma endale aru andnud, et pinget oli liiga palju. Ma tahtsin tubli olla nii palgatööl kui koolis ja ka käsitöisel rindel.
Hästi tore oli, et kudumiskoolitust puudutavale küsimustikule sain hulga toredaid ja asjalikke vastuseid ning see andis julgust selle mõttega edasi minna.  Pille, kes blogimaailmas on ka Sallihulluna tuntud, kudus mu Muhu Tähe ning jällekord mu süda sulas :-) Kuu lõppes ERMi konkursile esitatud salliprojektiga. Posti pealkirjaks panin "1976/1981/2011", kusjuures see esimene number on ka mu enda väljalaskeaasta.

Aprill- oli vahva ja põnev kuu, mille parim osa oli mitmepäevane käsitööreis Saaremaale. Aasta esimese laadana märkisin Vabaõhumuuseumi laada, mis ei olnud ärilises mõttes küll väga väärt, aga kust sain mõned toredad kontaktid.
Kooli lõpuni ja lõpunäituseni oli jäänud vähem kui kuu, kui ma end kätte võtsin ja julgelt kuulutasin, et saab ka üle varju hüpatud, kui vaja. Saab tehtud pitskleit ideest kuni viimase lihvini. Kahekümne päevaga!

Mai- pöörane kuu, pöörane kuu! Alates viiendast maist jätsin jumalaga oma seniste töökaaslastega  ja sammusin edasi oma rada. Käsitööga Tööle 2 sai lõpetatud, äriplaan kaitstud ning ka kleit jõudis lõpunäituseks valmis. Terve kuu oligi üks pöörane kihutamine selle nimel, et kaitsta oma kuduja-au, ise ju lugesite ning olite tunnistajaks :-) Kleit sai valmis, on jätkuvalt popp ja  läheb ka selle kuu lõpus taas näitusele.

Juuni- sellest kuust alates leiab nii Vabaõhumuuseumi kui ERMi poest minu salle müügist. Minu jaoks on auasi, et saan oma salle sellistes kohtades näidata ja müüa. Kuu keskpaigas sai kohtutud toredate kudujatega, kes Carla ja Hillyga Eestisse reisisid. Ühe inglise härrasmehe käel on sellest ajast ka minu salli järgi tehtud tätoveering (hirmus naljakas mõelda...). Juunis kudusin ka ära oma 50.nda salli, mida pean omaette murdepunktiks. Arvasin, et ega enne seda mul pole teistele küll midagi rääkida, pärast seda numbrit võib öelda, et olen nagu natuke midagi juba teinud ning kogemusi korjanud ning võin ka teistele kudumisest rääkida. Praktiku seisukohalt, sest õpetajaharidust mul pole ja ei tule :-)
Heegeldasin valmis kauni kleidi ja ma olen väga rõõmus, et tänu sellele kleidile kohtusin ühe toredama kliendiga, kes sel aastal on mul olnud. 

Juuli- kuu, mis oli kirev kui pühademuna. Sai külastatud vabaõhukontserte, taibatud järsku, et pisitütrest on saanud noor preili ja avardatud oma silmapiiri mitmelgi muul moel. Algas see kuu põrgukuumuse ja Hansapäevadega Pärnus. Oli põnev aeg. Lauraga leidsime tee Pärnus Vuhti Galeriisse, mis on üks äraütlemata põnev koht.  Kudusin suure kuuma kiuste valmis peene ristimiskleidi ja alustasin pruudikleidi kudumist Margitile. Kuigi ma ei ole eraldi ära märkinud siin salle, siis need valmisid järjekindlalt ja näiteks Silvia kirja on nüüd kootud juba enam, kui kümne salli jagu. Aga jah, nii peenet kleiti kui oli Tristan-Thori ristimiskleit, pole rohkem teinudki...

August- see kuu on minu jaoks oluline vähemasti viimastel aastatel ühe päeva poolest. Pole kolme korda vaja arvata, et Haapsalu Salli Päevast käib jutt. Seekord, oli see siis saatuse sõrm või tont teab mis, ma Haapsallu ei saanud. Suure palava kiuste sai palju sõidetud ja reisitud ning alustasin kudumiskursustega. Veel meisterdasime usinate naistega pudelililli ja muidugi ma kudusin, kudusin ja kudusin. Lõppkokkuvõttes kudusin ka sel kuul kleidi, isegi kaks. Väike Laura Itaalias sai ristimiskleidi ning Margit abiellus minu kootud kleidis.

September- uus kooliaasta tõi mind taas koolipinki. Käsitööga Tööle2, viimast aastat. Seitse kuud on sobilik aeg, ei jõua ära tüdineda :-) Taas logises mu tervis pisut ning vajas kõpitsemist, aga ei midagi hullu. Kõigest kuduja kaelakangus. Algajate värk, ei oska veel oma keha "lugeda" ja pingutan kohati üle. Kuu märksõnadeks oli veel Etsy-poe kohendamine ja taas käimalükkamine ning taaskasutusehete tegemine. Ja suhtlemine Haapsalu-rahvaga. Üldse oli üks segane ja närviline kuu, tagantjärele oskan süüdistada vaid kehva tähtedeseisu ja liigset südamesse võtmist teemade puhul, mis mulle korda lähevad.

Oktoober- oli reise siia ja sinna, mitmeid koolitusi. Neid kudumise omi. Jäin väga rahule, sest minu kursustele satuvad alati väga motiveeritud ja usinad kudujad. Aitäh, kes te käisite! Haapsalus oli sallitoa hooaja lõpetamine, kus sain rääkida neist asjust, mis interneti-inimesena südamel kannan. Ja muidugi eraldi märk oli Haapsalu räti raamatu ilmumine, väga oluline sündmus minu jaoks. Kuu keskel panin üle oma esimese, päris-ainult-minu näituse. See oli eksprompt pakkumine ja kahepäevase ettevalmistusega ettevõtmine, aga lõppkokkuvõttes väga eduline ja vahva. Külastasin Setomaad, selle parimaid käsitööpaiku ja Lindora laata. See viimane oli ikka päris äge.

November- kui aasta alguses ei julgenud unistada, siis aasta lõpus olin juba julgem ja mõtlesin, et võiks ju olla ka oma käsitööpesa. Koju ei mahu lihtsalt varsti käsitööelu enam ära. Mardilaat, millel osalesin,  oli aasta üks olulisemaid sündmusi, kuigi ilma erilise ärieduta. Ma väga ei muretse, et laadal meeletult ei müü, sest kasu tuleb hoopis teisel moel- suhted, kontaktid, enda näitamine. Ka see on vajalik. Laadajärgse eufooria ja rõõmu tõmbas maha üks Maalehe ajakirjanik, kellele ma tema lollust ei suuda siiani andestada. Ma saan aru, et vähese kooliharidusega või vanadusest "ümaralt" mõtlevad inimesed ajavad sellist juttu, aga...ohhhh, vabandust, jälle läksin leili! Ei olnud plaanis. Samasse kuusse jäi ka täpselt vastupidine kogemus ajakirjandusega- kohaliku maakonnalehe ajakirjanik tegi minu käsitöölise teest ja eluvalikutest loo, mis Nädalise terve tagumise lehe hõivas ja oli väga armas. Ikka selle poolest, kuidas oli kirjutatud, persooni armastan ma nagunii :-) Kudusin terve kuu hoolega, jälle kord pidi tulema üks kleit, aga sellele ei olnud määratud valmis saada. Ootab.

Detsember- lõputu lumeootus, aga abi ei miskit. Läbi vihma sai käidud siin ja seal kursuseid pidamas. Taaralinn oli tore, tervitused kudujatele! Ja Paidest sai alguse Haapsalu salli koolituste tuur. Ma olen alanud aasta plaaninud paljuski koolitustele, eks järgmises jaanuaris vaatab, kas oli tore ja kas jätkata. Jõuluaja veetsin plaanitult rahulikult, iga-aastase käsitööliste meeletu jõulupaanikaga sel aastal ei ühinenud. Meelega.
Ja kogu kuu oli käsil üks salajane projekt, millest räägin siis, kui ta sündinud on ja ühe kirjastuse abil ilmavalgust näeb. Ootusaega jäi igatahes viis tokki maavillast ja ligi 70 tundi kudumist (arvestus on küll umbkaudne praegu, aga suurusjärk peaks olema sinnakanti). 

Kokkuvõttes ma võin öelda, et oli rikas ja tore aasta. Kirev. Kohati isegi liiga kirev mu aeglase loomuse kohta. Põhiline on aga, et ma kohtasin palju uusi inimesi ja palju tohutult toredaid käsitööinimesi! Maailm avardus, et ragin taga. Ja patsutan endale õlale, et selle julge sammu ette võtsin ning end nüüd käsitööliste ridadesse lugeda võin. Ma ei tea, kas peaks lisama hoiatuse ka, et ärge seda kodus järgi tehke või pigem mitte...?

HEAD UUT AASTAT, KALLID SÕBRAD!  TULGU SEE EDUKAS JA SOOVIDE TÄITUMISE AASTA! ÕNNE JA RAHU JA RÕÕMU TEILE!

Ööpäeva 25 tundi...

Ma tõesti vahel mõtlen ööpäeva 25ndast tunnist. Kas ta siis ikkagi on olemas, see müstiline viimane võimalus või tundub see lihtsalt stressis inimesele nii, et teinekord ta ON olemas?

Palgatööst loobudes ja käsitööle pühendudes ei osanud uneski ette aimata, et mitte tekkivate või puudolevate rahasummade üle ei pea ma muretsema, vaid koduse inimese elu elades kurdan üha enam ajapuuduse üle. Kes kunagi kodus töötanud, see ehk teab, millest räägin.

Viie kuu jooksul ei ole ma ikka veel päris täpselt õppinud kinni pidama oma kalendrisse joonistatud graafikutest ja tumeda ning veel tumedamaga märgitud tähtaegadest. Aeg-ajalt haarab mind paanika, sest näiteks liiga lähedal tunduvad olevat jõulud, järgmine plaanitud õpituba või mõne salli valmimise tähtaeg.  Tegelikult pole ühtegi tähtaega veel lõhki lasknud, aga korra olen sellele lähedal olnud küll. Ja mõned pehmemad lubadused olen taas ja taas edasi lükanud...

Huvitav, kas ma peaksin endale ostma seinale tahvli, kuhu kirjutada üles ka pisiasjad, mis päeva plaanitud, et ikka kindlasti tehtud saaks? Kas ma peaksin tööaega millimeetripealt mõõtma ja seda ette arvestama, kaasa arvatud arvutis istumise aeg? Aga kuidas sel juhul ette näha näiteks pisipoja haigestumist, meeletut tungi koristada või lugeda... Poleks arvanud, et hää nõu on kallis, aga kuidas teie end organiseerite?

10 päeva veel...

Tänane post saab küll puhtalt pealkirja pärast tehtud. Et see oleks must-valgel silma ees ja et mul ei tekiks mõtetki end sama vabalt tunda, kui eile ja täna.

Tegelikult oli eilne päev päris tore. See oli päev, kui ma kolleegidele, noh jah nüüd peaks ütlema et endistele kolleegidele, kooki ja kohvi pakkusin ja ametlikult oma tööraamatu kätte sain. Meil on kombeks minemiste puhul kogu maja rahval saali kokku tulla ja siis häid sõnu öelda. Teate, see on nii ilus komme tegelikult, kuigi alati pisut kurb. Kui ülemus oli oma kõne teinud, ei saanud mina enam suurt sõnagi suust. Süda kloppis ja põsed olid roosad. Eks ma olin enne meililisti ka lahkumissõnad saatnud ning saimegi pühenduda koogisöömisele ja rõõmsalt laialiminemisele. Jah, vaatasin, et ma olen palgasaaja elu elanud 15 aastat tööraamatu järgi, neist 11 siis Raplamaa inimeste turvalisuse eest hoolitsedes, õigemini hoolitsejatele tuge pakkudes. Uskumatu küll, aga nii kirjas oli.

Täna aga, minu esimesel "uue elu" päeval osteti minult üks sall. Siia, Eestisse. Loodan, et seda võib lugeda hea märgina. Aitäh Triinule ja ta õele, kui lugema satute. Selline oluline diil siis :-)

Kui nüüd pealkirja juurde tagasi tulla, siis kahe päeva sees on olnud meelelahutust, palju autoga sõitmist ja kõike muud peale kudumise. Lahkumist sai tähistatud kino ja restoraniga ning jalutuskäiguga ilgelt tuulises Tallinnas. Täna olin aga ise lausa kaks ja pool tundi roolis, mis minusugusele rohelisele, säravalt rohelisele juhile oli ilmselgelt suur ettevõtmine. Kojujõudes oleks tahtnud kohe peapidi patja vajuda :-) Jah, siin on muigamine täitsa lubatud.

Aga kleidist siis ka... Mõlema tükiga olen jõudnud sinnani, kus nupuline muster lõppes ja asi hakkab kiiremini edenema. Eelmise posti lõpus oli küsimus, et miks mitte kududa ühes tükis? Eks ma ise ka mõtlesin algul nii, aga kui ma viimistlemiseni oma mõtetega jõudsin, siis otsustasin ikkagi kahe tüki kasuks, sest teadupoolest tahab selline peenike pits korralikku sirgutõmbamist. Ma lihtsalt ei suutnud välja nuputada head vormi, millele kannataks pits pingule vedada ja mis kleidi kellukjat kuju toetaks. Tean, et on kootud kleidi tarvis papist elusuurune toru tehtud, millele see siis pingutati, aga ma parem loobusin sellest mõttest ja otsustasin küljeõmbluste kasuks.

Et mitte pilditut juttu ajada, pistan siia ilusa ja lihtsa salli, mis valmis newlace.blogspot.com blogist Olga mustri järgi. Valmis juba mõnda aega tagasi, aga oli siiani pildistamata.
Lihtsad rombid. Ilusad, kas pole?

12 päeva veel...

Päevad lippavad tõeliselt kiiresti, kuid kleit kahjuks ei valmi sama tempoga. Edaspidi peaks mul tegelikult olema rohkem aega sellele pühenduda, sest alates eilsest hommikust olen ma "vaba mees". Lõpetasin hommikul oma viimase töövahetuse ja astusin uksest välja teadmisega, et enam selle töölaua taha tagasi ei tule. Paljud on küsinud, et noh, mis tunne on? Ma ei tea, tegelikult ei olegi veel mingit tunnet. Eile kojusõitmist oodates tabasin end selliselt mõttelt, et kas tõesti olin see mina, kes nii otsustas ja kas tõesti ma rohkem siia tagasi ei tule...? Pisut kummaline tunne oli. Ebareaalne selline. Tundke kaasa või õnnitlege, ma ise ei oska veel seisukohta võtta :-)))

Aga kleidist nüüd. Kuigi valmis on vaid paarkümmend sentimeetrit arvan ma, et kõige raskem osa on möödas. Kleidi allserv on nimelt kõige laiem osa ja see hakkab ülespoole kududes oluliselt kahanema. Kui allservas oli 640 silma, siis üles jõudes peaks järele jääma ainult 216.  Ja rõhk nuppudel on just selles laias alumises osas. Kuigi pildilt on näha vaid krimpsik, siis panen käe südamele ja ütlen, et see krimpsik sisaldab 2457 nuppu!  24 kaheksakanda + neli vaherida, kus iga kolmas silm on nupp.

Külmavõetud, aga elus...

Täitsa kummalised on need praegused ajad... Pidevalt on tunne, et hool ega hoobil pole vahet, kõik keerleb kui oravarattas. Ei jõua kirjadelegi vastata... Ma usun, et jagan seda tunnet paljudega. Stress, öeldakse.

Teadagi, parim stressirohi on käsitöö. Vasakul on pilt, mida vaadates võivad püsikülastajad ohata, et isver, jälle seesama Ruby, tüdruk kordab ennast! Vat ei ole seesama, juba uus on! Eile-üleeile olidki sellised vahvad päevad, kus ma sides postitasin lausa viis pakki. Siia ja sinna ja siis vee kolmandasse kohta. Ruby läks ka uuele omanikule, kes just siit blogist selle mõtte üles noppis, et võiks kanda sellist väga romantilist pilgupüüdjat. On ju selline ütlus, et küsi ja sulle antakse. (Aitäh, Kristiina, mind leidmast! Loodan Rubyle pikka iga ja rõõmsaid hetki su seljas)

Mäletate, ma kurtsin, et vajalikust tellitud lõngakogusest eelmise Ruby puhul jäi palju järgi? Näed siis, sellest sai terve uue Ruby ja pisike kerapabul jäi veel järgi ka! Kolmandat sellest ei tule :-)

Muidu ikka sallid ja pitsid ja pisikesed põnevad mõtted. Nüüd on siis otsustatud, et minust alates suvest enam palgatöötajat ei ole. Vähemalt mitte mu praegusel kohal. Jänes on põues küll, aga kui ma seda praegu ei tee, siis tõenäoliselt ei teegi kunagi ja kahetsen. Nagu Äripäevas üks pealkiri lohutavalt ütles, ei ole praegusest hetkest paremat ja soodsamat aega/võimalust ettevõtlusega alustada/selles läbi põruda. Öelge, et ma pole päris segi! Öelge, et see ju ometigi õnnestub!

P.S. Täna olen ma juba ISE autoroolis ja sõidan omapäi. Lubadele peaks peale trükkima küll Märjamaa-Rapla, sest linna ma veel minna ei julgeks. Maakate värk :-) Aga hea on ikkagi.

Kudumine? Misasi see veel on?

Just nõnda nagu pealkirjas, õhkan ma oma esimese töönädala lõpuks. Puhkus, see hää asi on selleks korraks läbi. Kolm nädalat kadus ei-tea-kuhu. Ma ei ole tõenäoliselt ainus, kes nõnda õhkab...

Aga jah, kuidas meil selle kudumisega siis lood on? Kehvasti on. Selleks nädalaks plaanitud sall on vaevalt poole peal. Pilti ei jaga, sest kaamera ette pole see pusa veel sattunud. Ma tulen tööpäeviti alles kella üheksaks õhtul koju ja oleks ime, kui ma siis veel suudaks kaamerat keerutada.

Tegelikult tulin arvuti taha, kuna tahtsin jagada oma heameelt selle üle, et ilmunud ajakiri Käsitöö on väga hea. Mis selle siis nii heaks teeb? Kudumine, selline lihtne ja igale maitsele. Mõte, et ma tean neid inimesi nende nimede taga (olgugi, et virtuaalmaailmas; olgugi, et mitte kõiki). Vahva must kleit priskemale naisterahvale (nagu mina, näiteks). Inspireerivad baretikud. Ja lihtsus- selle numbri puhul minujaoks kokkuvõttev sõna.

Kas sina teadsid, et pättidega käidi vanasti õues? Ka talvel. Mina näiteks ei teadnud. Loe ajakirja!

Lõpetuseks pilt Märjamaa Laada positiivse poole pealt. Keraamika töötuba. Kahjuks ei sattunud ma sinna päeva teisel poolel, vaid hommikul, kui meisterlikud näidised ainsana lauda kaunistasid.

Ilu peitub vaataja silmis...

Tõelised kole-ehted valmivad just nii, nagu ma CRAFTWERKILE rääkisin. Minge vaadake ja tehke järgi!

 Miks ma blogisse viimasel ajal midagi kirjutanud pole? Suvi? Ei, suvi mind ei segaks. Üleüldse, suvi või asi... Teate, praegu käib hoogne väärtuste ümberhindamise aeg mu elus. Kaalun, kas loobuda palgatööst ja hakata end elatama käsitööga. Kaalun ja kaalun ja kaalutud ei saa. Andke nõu, julgustage või tümitage see mõte maatasa! Oleksin väga tänulik, kes raatsiks oma kogemust jagada. Normaalsed inimesed vist küll vabatahtlikult praeguses majandusolukorras töölt ära ei tule, aga kes teab, äkki on see elu parim otsus?!

Ja eilse päeva õnnestumine- ma tegin autokooli teooriaeksami ära! Kuuekümnest küsimusest olid vaid kolm valed. Tubli mina, palju õnne mulle! :-)))
Nüüd jääb vaid kerget jalga ja teravat silma treenida, et ka sõidueksamid (nii kooli kui ARKi oma) hästi läheksid.

Tähtis ja rahutu päev...

... see tänane. Tulin hommikul töölt ja otsustasin, et ma ei saa enne magama minna kui postiljon on ära käinud. Kõhutunne ütleb, et ma võiksin täna paki saada. Paki, mida olen niiii ilmatuma pikalt juba oodanud. Teate, tellisin endale nüüd juba möödaläinud sünnipäeva puhul raamatu YesAsia.com lehelt ja 13.01 pandi see posti ning orienteeruvaks saabumise ajaks pakuti tänast kuupäeva. Ma saan aru küll, et ei ole nüüd vaja kohe nihelema hakata, aga... no vaadake, selle raamatu tellisin ja kus sa saad siis ilma nihelemata olla! Palju pitsilisi ja pöördilmustega imelisi mustreid! Kunagi muidugi üks õppejõud armastas toonitada, et kõhutunne ajab ainult teatud märgiga uksest sind sisse, ei midagi enamat. Aga noh... jah, võiks ju!

Tegelikult olen ma praeguseks püsinud üleval peaaegu 20 tundi ja olemine hakkab pisut ümmarguseks muutuma. Tahtsin kindlasti enne voodisse vajumist lõpetada kaks paani pooleliolevast kardinast, et siis jääb kindel ühik lõpuni ja enne uue niidimaterjali muretsemist ma nagunii edasi teha ei saaks. Lõpetasin ühe paani ja siis kutsusin kassi aknale poseerima. Et tule, sõber, teeme pilti, kus oleks näha, et sina oled väike ja kardinahunnik on suur! Pilt kukkus välja selline, et kodanik Kassi-Matil on täiesti suva, kas tema ees on 10 tokki Kotiväkit suure vaevaga ära konksutatud või mitte!

Kes saab kassi tema rahus on ignorantsuses süüdistada!?! Ei keegi! Tema ajab ikka oma asja. Lahe sell, kunagi ma veel tema tempudest teile pajatan...

Kui ma siin juba aja surnukslöömise mõttes pooleliolevatest töödest juttu teen, siis kaks pilti minu rämpsutöötlemise esimesest etapist. Ma ei tea, peaks mingi koodnimetuse sellisele tegevusele mõtlema, sest viimasel ajal kulgeb mu käsitöölise elu selliselt, et teen seda traditsioonilist, poole silmaga telekat jälgides ja diivanil lääbakil, et natuke lisaraha teenida ja siis teine osa näputööst on see, kus mul silmad peas hiilgavad ja ma virutan laste tagant kommipabereid ning silun neid heldinult, lõigun rõdul taarakastis olevaid pudeleid ja purke ning sõlmin kapipõhjast otsitud niite. Tapeedi tükeldamine ja voltimine on läbitud etapp, valmissaanud sadakond kotikest ootavad päikselisemaid ilmu, et pildile trügida. Träššomaania? Sodikus? Prükkari kõrgem tase? Midaiganes, igatahes võin ma eputada oma isikliku sodikotiga hoiukapis, kus leiavad oma otsa nüüd kõik meie majja sattuvad värvilised pudelid, korgid, konservikaaned,  üksikud purgid ja karbid ka. Pere on instrueeritud, et pudelikorgid käivad nüüd nugade-kahvlite karbi kõrval olevasse purki ja kommipaberid tuleb netilt koju tassida! Kuna te nüüd muigama kipute, siis ma enam rohkem õhinal siin ei seleta. Ega enne kui pilte pole, te ikka ju teada ei saa, mis sest rämpsuse tuleb. Peate lihtsalt lolliks ;-))

Nagu näha, ei ole ma nööbi-teemast ka seekord kõrvale saanud ;-)))

Pildil on mõned pudeliroosid. Plastpudelitest siis, nagu aru saate. Tegelikult on need mul ühed esimestest. Pärast neid olen mõne meetri plastiku ja kuumast pundunud sõrmede võrra targem ja oskan nüüd juba vaadata, et milline pudel oleks parem lõikuda ja kärsatada. Järgmiseks teen ma veel kuumaveekatseid ja siis hakkan valminud juppidest ehtevidinaid kokku panema. Ise olen oma ootused väga kõrgele kruttinud, pean nüüd vaatama, et nendeni ikka küündin.
Muide, ma ei mõtle mitte midagi ise välja!!! Olen tegelikult äärmiselt fantaasiavaene inimene (seda on muide korduvad testimised ja olgugi küll, et lõpetamata jäänud psühholoogiaõpingud mulle kindlalt kinnitanud)- ma leian oma ideed kujul või teisel internetist! Vaatan siis mõttele otsa ja kui kõrvade vahele kinni jääb, ongi see õige! Sellist plastiküpsetamist olen kohanud nii USA moodsa kunsti lehtedel kui Picasawebi karmides raamatupiraatkoopiate maailmades, hieroglüüfidega. Muidugi võib leelotama hakata, et kustmaalt läheb autorlus kui selline, aga vahet pole. Mina ütlen suure suuga välja, et kõik prügi-ideed on olnud olemas enne mind. Ma olen nad lihtsalt üles korjanud ja ära kodustanud!

Rahutusest ma nüüd kirjutasin. Tänase päeva tähtsusest? Eeemm... see on selline teema, et teistel ei ole sellest vist mitte sooja ega külma, aga mul endal küll. Aastal 2000 oleksin ma võinud kihla vedada, et järjekordne töökohavahetus saab aasta-pooleteise pärast kordusseeria. Täna, kümme aastat tagasi hakkasin ma nimelt riigitöötaja peenikest, aga pikka leiba sööma. Enne seda olidki kolm töökohta, kõik poolteist aastat pikad. Nüüd tuleb siis nentida, et eks ma juba "rikutud" olen! Kümme aastat!!! Ehh, erasektor mind vaevalt enam tahab! Riigiteenistujad pidid ju kõik marulaisad ja madalalaubalised olema, raha ainult hästi taskusse kühveldada oskama... Tegelikkuses on aga nii, et masutamise käigus palgalangetamiseprotsente vaadates ma enam ei pabista, mul nimelt ei ole väga palju enam kukkuda- miinimumpalk hakkab juba altpoolt vastu tulema. Ja ma sellest hoolimata armastan oma tööd ja kolleege! Ah jaa, kes veel ei tea, millest ma siin jahun, siis ma olen klienditeenindaja politseimajas. Paguneid ei kanna, tsivilist. Nii et palju õnne mulle, et mind enne seda kümnendat kõlli ära ei koondatud!

Oeh, nüüd olen ma küll nii parajas konditsioonis, et pean vist ikka postiljoni ootamise lõpetama ja parem puhkama heitma. Väike Jakob hakkab ju varsti lasteaiast koju tahtma. Siis peab jälle särama ja asjalik olema. Oligi praegu selline vahva hommikupoolik ja päev iseenda jaoks. Hää kui harvagi saab.

Eelmisele aastale võlgu...

Head uut aastat, kallid sõbrad!!! Head pereõnne-, käsitöö- ja raha-aastat!!! Mingu täide kõik soovid ja jätkugu hingerahu ja rõõmu kõigile! .................................................................................................................................

Kuna süda ei anna rahu vaikselt ja nohinal töödega uude aastasse kolida ilma, et vanad pildid arvutist ära saaks, pean ma nad ikkagi üles riputama. Jõulu paiku oli kogu aeg nii vähe aega, et ei leidnud võimalust järjepanu pidudest rääkida. Kodune pidu toimus Priidu ema pool ja mind seal ei olnud, sest mina... ehh, mina olin pühad tööl. Küll aga oskas jõuluvana saata mulle paki, mis oli kui tabamus kümnesse: E.Lutsepp ja I.Tammis "Eesti mütsid" on mul nüüd riiulis. Vahva laste jõulupidu oli aga sel aastal meil tööjuures. Täiesti teisiti kui varem. Paari kolleegi ideed ja minu kogemused ning kokku otsitud põnevad töövahendid muutsid tavapärase pisut veniva ja igava eeskavaga ürituse igamehešõuks! Me nimelt meisterdasime!! Sissejuhatuses sõnasin, et tund on jõuluvanani aega ja puu puhta paljas- lapsed lööme kampa ja kaunistame puu ära ning siis see lahti läks...

Sagimist ja elevust oli palju. Tundus, et kõik jäid ka rahule, sest mõeldud oli nii suurtele kui pisikestele meistrimeestele. Emmed... ohh, mõned emmed jätkasid salvrätitehnika võlude ning purgikaunistamisnippide tundmaõppimist veel kaks tundi peale peo lõppugi ja mässasid edasi järgmiselgi päeval, kui tööpäev pühade tõttu lühem oli. Kokkuvõttes võin kosta, et üritus läks igati korda ja rõõmu oli kõigil.

Õhtuselt...

Heh, sõbrad, elu on lill! Räägitagu, mida tahes. Sellele järeldusele jõudsin tänase päeva lõpuks kui töö juures oli nii mõndagi juhtunud. Algas kõik kenasti- väike hommikune kohv, uudiste vahetamine, natuke asjalikku sabistamist paberites. Ja siis see juhtus... Fuajee uksest tuli sisse meesterahvas, suur, kole ja purjakil. Kolleeg, kellele see suur ja kole oli juba vana "tuttav" küsis, et kas härra tuli sooviga puuri minna või (kes veel ei tea, siis töötan klienditeenindajana ühes väikelinna politseimajas). Et kui hästi küsida, siis ikka saab. Seepeale küsiti särasilmi vastu, et mida peaks tegema kui leiad mürsu? Mina ütlesin, et tuleb helistada 112 ja kolleeg päris, et kus see mürsk sul siis on? Purjakil härra surus käe küünarnukini taskusse, tõmbaski sealt välja mürsu ja pani selle, kõpsti!, minu nina ette letile, lausudes, et siin see on! Kolm korda võite arvata, mis ma siis tundsin ja järgmise pooleteise tunni jooksul ka kui maja teise tiiba läinutena demineerijaid ootasime... 37mm, Saksa lennukitõrjemürsk, täitsapäris, natuke katki kangutatud, kohati rooste alt läikima kriibitud... Päeva jooksul juhtus veel nii mõndagi, aga midagi, mis sellega konkureeriks, küll mitte. Viimaseid nädalaid pensionieeli töötav kolleeg kostis ka, et midagi sellist tema oma 30 tööaasta sees veel pole näinud. Nii et elu ongi lill, kuna ma siin klahve klõbistan ja kohvi rüüpan. Täna ma käsitööjuttu ei aja. Pakun hoopis kõigile seebisõpradele äratundmisrõõmu. Kes vaatab nagu mina Vapraid ja Ilusaid korra kuus, siis et vahepealsega ikka kursis olla, laske silmad üle Delfi aruandest