Beebitekk Mettele

Suve lõpus, suure kuumuse kiuste, kudusin kiirustades oma tulevasele beebile tekikest. Ei teadnud ma siis, milline pisike sõbrake olema saab või isegi, mis talle nimeks tuleb. Kõhutitena oli ta väga viisakas ja hoidis emmet, ma tahtsin siis samaga vastata ja tegin ekstra pehme ja malbetes toonides tekikese. Kuigi seda sai kasutada vaid mõned korrad, sügis murdis ju peale, on ta mõnus ja pehme ja õrn nagu Mette isegi.

Ma tahtsin kududa midagi kiiresti, sest täiesti ootamatult olid mu käed jäänud haigeks. Karpaalkanali sündroom, öeldakse. Mul oli paar kuud kabuhirm, et kui see seisund jääbki püsivaks, on ka mu kudujakarjäär läbi ja naljatasin, et tuleb minna supermarketisse kassapidajaks. Nali naljaks, tegelikult oli hirmus küll, tõsiselt kohe, aga õnneks rasedusega koos lõppes see häda kätega ja muud hädad, mis asemele tulid on kudujasõbralikumad, kui nii saab öelda. Minust sai selline paras arsti-ukse-tagant-teise-taha-mutt lapse tulles. Keegi ju ei anna garantiid, et enne neljakümnendat su keha lapseootuse kenasti ära talub, kuigi muidu võid hästi fungata. Olgu, aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Kudumisest ikka, kudumisest.

Beebitekikestele on mustreid kindlasti maailmas sadu, aga ma ei hakanud eriti end otsimisega vaevama ja nuputama. Mõtlesin hoopis, et kooks ringselt (vaeva vähem), kooks jämedamast lõngast kui muidu (2/14 valge ja kõrvale lõheroosa 2/28- täitsa paras) ja kooks lihtsalt, kuigi pitsiliselt. Võtsin paberi ette, ühe lihtsa Šetlandi pitsi motiivi ka ja joonistasin kiirelt mustri, kuhu pikkisin ikka natuke nuppe lisaks, kuidas siis muidu.

Too Shetlandi pitsi motiiv on üksikuna kõige lihtsamini tabatav tekikese keskosas, kus neli motiivi jalgupidi keskkohas koos. Vahele siis kergeid sakilisi laineid või midatahes siit välja lugeda saab, peaasi, et voolaks ja ei oleks tiheda kompositsiooniga nagu muidu mu mustrid kipuvad olema.

Kuna beebi oli keset ootamise aega andnud mõista, et tema tuleb siis kui tahab, oli natuke kiirustamist ka. Äärepitsini jõudes olin juba vana rahu ise. Et venitusse jõuab teki panna küll, isegi kui suur kiire peaks peale tulema. Selle teki venitasin raamil, mis oli väga mugav. Enne olin just kootud kleiti vaibale nõeltega pingutanud ja no ausalt, sajakilosena suure keskkohaga oli see pöörane spordipäev. Jah, takkajärgi mõeldes pole nagu hullu midagi, hea endale öelda, et olin viimast korda elus nii paks. Vähemasti loodetavasti...

Kui nüüd kellelgi on tunne, et selline lihtne pitsiline beebitekike on väga isuäratav, siis ma arvan, et miks mitte seda taas kududa. Õrna värvivarjundit saab erinevat tooni peenete pitsilõngadega tekitada ja kui väga kiiret pole, siis on mu postkast soovidele lahti. Kuna Mette on hetkel ikkagi nr 1 mu elus, siis võib juhtuda, et valmimisel tuleb ooteajaga arvestada.
Tekike on 80X80cm (kuid saab ka suuremat kududa) ja materjal pehme villane, kus 10% kašmiiri sees.

On põhjust pühitseda

Foto: T.Tasa

Tõesti, napilt oleksin ma maha maganud tänase kuupäeva tähelepanemise! Milline vahva päev- tänasega on maitstud aasta käsitöölise leiba. Palju õnne mulle :-)

See aasta on olnud täiesti pöörane ja põnev. Et mitte seebimulle puhuda, siis ütlen ka, et pisut raske. Ei hakka omi tegevusi päris otsast ümber jutustama, aga tunnistan, et eesmärk oli joosta sisse hoog ja sellega ma toime tulin!

Selle aasta sisse jäi mu esimene personaalnäitus, kaks projekti ühele raamatule, mis veel pole ilmunud, üle kahekümne Haapsalu salli, uute mustrite kirjapanemine... Veel on minu jaoks väga oluline, et aasta jooksul ma tutvusin paljude väärt inimestega ja nägin, et maailm on ikka palju suurem kui oma väike tagahoov.  Ja see maailm on kohati pööraselt kirev ja ilus...

Juuresolev pilt räägib minu nädalavahetustest. Aastaga rääkisin enam kui 150le usinale naisele mida tähtsat tasub pitsi kududes silmas pidada. Süda on soe, sest see tegevus tundub mulle sobivat (meeldib küll), kuigi esimeste koolitustega oli natuke jänes ka püksis. Aga näidake mulle sündinud oraatorit-koolitajat, hahaa :-) 

Üsna oma tee alguses sain aru, et ega tavalist laadalt-laadale käsitöölist minust ei saa. Esiteks- ma ei viitsiks ja teiseks- mu peenike pits ei ole laadakaup. Ma olin aasta eest murelik, et kas leian üldse piisavalt rakendust, et perele toit lauale tuua. Praeguseks võin öelda, et kui oleks mul veel lisapaar käsi küljes, siis ka need vuraksid vahetpidamata. Peamine erinevus mu eelmisest, riigitööst ongi see, et saad, palju teed. Ja saamisega pole tegelikult muret olnud (ehh, ma värisesin kui haavaleht eelmises mais just sellele mõeldes).

Jah, ja puhkamise olen ka lõppeks ära õppinud. Vähemasti ühe päeva kaupa, asi seegi, eksole :-)

Ma tahan teid kõiki tänada, kes te mu blogi lugemas olete käinud ja kommentaaridega mulle kaasa elanud! Ma ei oleks kindlasti oma eluga just siinmaal ja rahul kui poleks saanud tagasisidet siitkaudu ja mu vana blogi kaudu, mis oli Isetegijas. Te olete mulle tähtsad!
Minu tutvuskonnas polnud seni inimesi, kellega käsitööst rääkida, pean ütlema suure tänu internetile, mille kaudu olen leidnud toredaid kaasamõtlejaid. Absoluutselt kindlasti ütlen ka suure tänu oma teenäitajatele Mae Kivilole ja Monika Plaserile. Esimene aasta on olnud põnev ja kokkuvõttes hea!

Julgege unistada! Julgege tegutseda! Armastage ennast!

Suvi! Lihtsalt suvi!

Eile kohalikus metsatukas... Väike jalutuskäik  päädis titekisa ja puu otsa roninud issiga. Titekisa tähendab seda, et pool teed meie kolmeaastane kiunus ja sajatas, sest me ei kõndinud piisavalt aeglaselt- tema lehe peale korjatud teod kukuvad ju maha!!! Mõelda vaid, kui rumalad võivad ikka suured inimesed olla!?

Issi näitas klassi. Ei läinud minutitki, kui mees oli puu otsas. Ja siis kiunus kolmeaastane edasi, et miks tema ei saa!

Egas me niisama sinna võsasse läinud. Ikka asja pärast. Ussid olid vaja ära pildistada. Kootud ussid, ma mõtlen.
Ussid leiad nende autori blogist.

Homne päev toob loodetavasti midagi põnevat. Veedan kümme tundi "odaval" koolitusel. Otsustasime mehega, et oleme nii vanad ja igavad, mingid vabaõhukontserdid eriti ei huvita, kõrtsus ka ei viitsi käia, aga midagi peaks ju tegema. Suvi ikkagi! Teemegi- läheme koolitume natuke.

P.S. Selle nädala sallist on kaks äärepitsirida veel puudu. Püsin graafikus. Kaheksast sallist on viis /põhimõttleliselt/ valmis. Võimalik, et jõuan teha ka üheksanda, nagu esialgne plaan ette nägi, alustasin paralleelselt üht salli, mis kulgeb omasoodu teistega koos. Kui lõpptähtajaks valmis saab, olen übertubli! Viimase salliga tõmbas kaela üheks päevaks kangeks, aga see ei olnud mitte ülepingutamine, vaid lihtlabane tõmbetuul. Uskumatult kerge on ennast kuumalaine ajal haigeks külmetada.

Laupäeval, enne vihma...

Kui tervel perel saab argipäevast villand, siis tuleb ette võtta üks pisike reis. Masu ja kodused kohustused ei ole pikemate reiside poolt, aga üks päev Haapsalus oli kosutav kõigile.

Sellel pildil on ülilühike kokkuvõte meie päevast. Näha sai lossimüüride vahel alkeemialaboris kasvatatavat homunkuluse-loodet, grillivõistlustel venepärase bajaaniga Eesti rahvalugusid laskvat jõulumeest ja palju-palju muud põnevat. Mere äärest linna tulles sattus mulle juba eelmisel aastal üks vahva majaseinast väljakasvav kask silma alla. Sel aastal võib tõdeda, kask endiselt kikkis, muutunud pole midagi... Promenaadi on siiski tsipake juurde ehitatud :-)))

Reisisihtpunkti valides olime perega püstihädas- kolm eri soovide ja maitsetega inimest + ebasoodsad ilmaolud = otsustamine, ümberotsustamine ja veelkord ümberotsustamine. Raske oli! Mingil hetkel, kui oleks pidanud olema perenõupidamisel fantaasiavoor, olid kõik vakka ja ideedest lagedad. Kuhu sina soovitaksid mul/meil järgmine kord minna?

Vabadus!!!

Ojee, valmis said need kardinad, mis nii pikalt mu tähelepanu ja aega enda küljes hoidsid! Viimasel on ülemine äär veel kõpitseda ja siis saab nad tehtuks lugeda! Väga hea tunne on suurt asja nö kaelast ära saada, sest juba mõnda aega on isu teha pisiasju mind seganud. Kleebid mõne käevõru ja ei midagi enamat... kuigi tahaks.

Ega ma selle vabaduseda muud paremat peale osanud hakata, kui et alustasin uut haapsalu salli. Kaks kuud kudumispaastu oli mu käed ikka päris kangeks muutnud ja seitse-kaheksa rida läks aega enne, kui "tunne" tagasi tuli ja ma jälle ennast omas elemendis tundma hakkasin. Nagu pildilt näha, siis vahepeal on mu sünnipäevakink Hong-Kongist kohale jõudnud. Vägev mustriraamat, mis algul lausa ohhetama võttis. Töö juures ühele kollegile seletasin, et "Ma arvasin, et mu silmad on juba kõike näinud, aga see raamat on ikka super! Millised mustrid, millised võrratud keerdsilmused!!!" Kolleeg noogutas asjatundlikult pead .Vaatas pika pilguga, mõeldes, et oh vaeseke, täielik hull! Jutt käis suitsunurgas ja nagu muuseas, kolleeg on selline jõrm meesterahvas... Hirnu herneks!

Readerit lugedes täna muud pole, kui Valentinipäev ja Valentinipäev! Võõras püha mu jaoks, pole midagi parata. Vene ajast pärit inimene ei pruugigi sellega harjuda. Ja miks ka peaks, eksole!? Et ka natuke kingitustest rääkida, siis võib-olla vanadest. 

Tegime perekeskis omavahel jõulueelseid kingitusi.Esimene advent oli üleandmise aeg ja idee saime Isetegija foorumi värvipakkidest. Roheline, punane ja valge- milline on lemmik... 

 

Loosiga tegin mina kingi tütrele, mu teinepool aga mulle endale. See viimane oli ikka üllatus küll!

Nagu näete, on tegemist plaadikaanega. Kujutage ette, mees käis õhtul töö juures, et rahu ja vaikust saada,  kontsertiinat kääksutamas ja lindiastas siis selle ning tegi mulle plaadi! Kuna me leppisime omavahel kokku, et kink peab olema isetehtud, siis ta leidis, et see on ainuke, mida tema ka ise teha oskab. Nii armas, kuigi tegemist on tõepoolest sõna otseses mõttes väikese diatoonilise bisonoorse helisaastega ;-)))

Tekst lähemalt: