Rõude külaseltsi maja ja muuseum

Eile sõitsin ma Läänemaad mööda ja tee viis läbi ka Rõude külast. Kevadel me käisime Raplamaa käsitöötegijatega sealmail külas ja saime väga kireva mulje osalisteks. Kuidagi hästi haakub see meenutus mu eelmise teemaga, kus kangastelgedest juttu. Rõudes näeb ikka selliseid telgedel kootud asju, et oh sa mu meie!

Rõude külamaja on väljast mittemidagi ütlev, aga seest tõeliselt siiruviiruline. Kohaliku kultuuri noppeid on seal meeletult palju. Meestele huvi pakkuvat vana aja tehnikat ja nõuka-aegset kraami sisaldav tuba oli küll põnev, aga minule ehk liiast. Mulle avaldas sügavat muljet tihedalt täis tekstiiliosa. Samas hoones on kohalike kooskäimise koht ja väga lahe suur ruum kangastelgedele. Mulle väga avaldas muljet, et kuigi sissepääs on kõigile tahtjatele olemas, nõutakse selles toas ainult korraliku või ülikorraliku töö tegemist.

Ma tean vähemalt ühte inimest, kes selle pildi peale ahhetama hakkab. Jah, titekäru omas vanas hiilguses!

Rõude muuseumimajas on ruumi vähe, aga asju palju. Mulle jäid otse loomulikult eriliselt silma pitsid. Olgu siis kootud, heegeldatud või ka muul moel tehtud. Lahe on mõelda, et need esemed on kunagi päriselt kellegi kasutuses olnud. Sellise kinda paneksin iga kell ka endale kätte.

Juba põhikoolis rääkis minu käsitööõpetaja, et töö olgu korralikult tehtud. Kui heegeldada, siis peavad heegelnõel ja niit omavahel ikka sobima. Kui ahelsimustest päike läbi paistab, siis on see ikka väga no-no-no! Mulle on see nii meelde jäänud, et kogu edaspidise elu ei saa ma rahulikult vaadata liiga hõredaid heegeldisi, monk minus ärkab otsekohe ja asub naudingut segama. Rõude naiste vanad pitsid olid just sellised kenad ja tihedad ja selle tõttu ka äärmiselt isuäratavad!

Peenele pitsile vastukaaluks on seintel eksponeeritud suured tekid. Peale seal majas käimist ma tean, misasi on patsulapiline tekk. Ja kuna mul nüüd on pisut kangastelgedel töötamisest aimu, siis tean ka, et sellised tekid ei tule mitte niisama, nipsu peale :-) Ja suured ruudukujulised õlarätid samuti mitte.

Meid, Rapla naisi, viis sinnamaile huvi Lihula lilltikandi vastu. Lihula naistelt saime algteadmised ja kiire töötoa ning pärast seda armusin mina küll Läänemaa tikanditesse jäägitult. Korra isegi käis mõte peast läbi, et uurida neid edasi ja miks mitte kooli lõputööks üks kena suur tekk tikkida. Ei tea kas õnneks või kahjuks, aga uued mõtted on mu plaanid muutnud, võlutud olek Läänemaa tikandite vastu aga jääb. See on kindel. Ja mul on nii hea meel, et vahepeal vaikselt varjusurmas olnud Läänemaa tekid järjest enam valguse kätte leitakse ja nende kohta ka kirjandust on.

Muuseumitekid olid kulunud ja see tegi nad minu silma jaoks veelgi väärtuslikumaks! Kulunud ja kasutusel asju oli seal veelgi, mille vaatamisele oleksin tahtnud ikka palju enam aega kulutada. Särgid näiteks. Vanal ajal ei tehtud midagi kiirelt ja lihtsalt. Väga muljetavaldav on näha seda aja- ja töökulu, mis rõivastusse pandi. Olgu see siis ka alusriietuse puhul näiteks. Isegi särgivarruka värvel tundus mulle kui eraldi kunst-töö! Tikandid, natuke kipakas broderiitehnika ja millised materjalid ja millised kurrutused!!

Ja viimasel pildil kohtuvad pätid kangakudumisega.

Raplamaa rahvariided Sillaotsa talumuuseumis

Täna veetsin väga õpetliku ja ilusa pärastlõuna Sillaotsal. Raplamaa naised, kes sellealaselt koolitatud ja toetatud, esitlesid enda rahvariidekomplekte. Sellist ilu ja hoolt ei näe iga päev. Komplektid valmisid neil vaid aastaga.

Ajastu kaugeimad rõivad oli Epp Haabsaarel, ehk Loone naisel. Väga-väga lahe komplekt, kus ka väljapoole näha käsitsi tehtud õmblused omasid kindlat kohta. Ta käis asja uurimas ka kaugemal, kui Eestis ja ka tema esitlus oli ajastuhõnguline. Ega pole meil kellelgi lugu varrukast võtta, kus võõrad väed tulevad kodukohta vallutama, kuid rahvas pääseb terve nahaga. Vaat, kus on metalli ja muud paremat kraami! Kõlavööd, nõelakojad ja muu, vaselisi nii et vähe pole!

Seevastu uuema aja esindajad olid kui kolm graatsiat. Õrnad põlled ja õrnad rätid katmas kaapotkleite. Säravad oubid soenguis veel päälekauba.

Tegelikult oli päev lisaks silma nuumamisele igati informatiivne. Reet Piiri ERMist rääkis poolteist tundi just meiekandi rahvariietest ning sellist ettekannet kuulata oli hea. Ikka parem, kui raamatust näpuga järge ajades kaks ja kaks kokku panna.
Sillaotsa Talumuuseum on iseenesest juba põnev koht, kus tuleks veeta terve päev, mitte tunde. Käisin ma nii sepikojas kui linatoas uudistamas. Muuseumi teisel korrusel oli välja pandud paikkonnast kogutud vanemad rahvarõivad, mis eravalduses. Lisaks väga mitmetele Vigala seelikutele olid seal kahed minu jaoks  tähelepanuväärsed käised. Esimesed neist olid vanad, väga vanad linase niidiga tugevale linasele tikitud käised, mille kandja küll miniatuurne pidi olema. Anne Ummalas, kelle valduses need on, oli teinud ka koopiad ja kandis neid uhkusega. Teised käised haarasid pilku oma värvikasutuse, kulla-karra ja tikandi omapäraga. Minu jaoks on see kõik uus maa, ei ole ma käistetikandiga palju kokku puutunud.

Tunnid kulusid kiirelt ja eriti hea oli vaadata Märjamaa ja Vigala naiste põhjalikku ja kena tööd. Pildil siis Märjamaalt pärit riided vasemal ja Vigala paremal. Eks mul ole pistmist mõlemiga, kuigi sünnikoht jääb vastu Kullamaa valla piiri, Märjamaa ja Vigala vahele.

Anneli, tervitused! Kui päris aus olla, ei tundnud esimese hooga mitte äragi. Võid nüüd lotopiletit ostma minna.

Järjest enam hakkab mulle rahvarõivaste ja üldse tekstiilide värviline pool huvi pakkuma. Küllap valgest on küllastumus saabunud. Eelmisel nädalal käisin näiteks indigoga värvimise koolitusel ning mõne päeva pärast on taimevärvide koolitus plaanis. Huvitav, millega see kõik lõppeb?

Killuke jõulupeost Sillaotsal

Meie poja lasteaiarühma tänane jõlupidu leidis aset Sillaotsa talumuuseumis. Pidu oli tore, kohast tingituna päris palju teistmoodi kui tavaliselt. Sai kodutehtud saia ja moosi ja kohalikke õunu ning natuke teadmisi vana aja jõuludest. Lastele oli natuke ehmatav, kui üksäkki räägiti sea tapmisest ja siis kohe järgnes mäng kingsepal silma peast torkamise peale, aga no mis teha, kui vanasti oli rohi rohelisem ja päriselu ehedam. Täna tuuakse ju sink poest ja tõrkuva kingsepa puhul pöördutakse tarbijakaitseametisse. Aga teate, kui pikalt kuuse tuppatoomise komme üldse olnud on? Umbes 150 aastat, mida ma ka omas mõttes arvasin. Ja jõuluvana ei ole ka igavene, umbkaudu saja aasta jagu käinud.

Minu jaoks oli pidu puhas silmarõõm, sest seintel rippusid tikitud lillvaibad ja telgedel kootud kirjud vaibad. Ei saanud kuidagi neid tähele panemata jätta.

 

 

Kohad, kuhu muidu ei satuks...

Tõesti-tõesti, tänu käsitööle olen ma viimaste aastate jooksul tutvunud väga paljude toredate inimestega ja sattunud kohtadesse, kuhu muidu ei satukski. Viimane reis koolitust tehes viis mind Võrru. Koduukselt reis sinnamaile kestis koos tunnise ümberistumisega pea kuus tundi, aga oli seda väärt. Usinad naised ja väga armas võõrustaja Kreutzwaldi muuseumis tegid südame soojaks. Suured tervitused teile sinnamaile! Kursuste noorim liige oli kuuekuune ja vanim nelja võimu ajal käsitöökoolis käinud 84-ne. Tore!

Foto: Marika Sepp

Sellelt pildilt on näha, milliseks kujuneb Haapsalu salli koolituse lõpp. Igal osalejal on olemas oma nö minisall, kust pealt näeb ära nii head kui vead. Naljatamisi olen öelnud, et see ongi lapp, kus tuleb kõik vead ära teha. Et siis suure salli kallale asudes jäävad nad tegemata.

Foto: Marika Sepp

Kursuste lehel ma olen küll kutsunud seltskondi end külla kutsuma, aga on ka võimalus osaleda nö avalikel kursustel. Head koostööpartnerid on need korraldanud ja registreerivad rõõmuga osalejaid. Sedapuhku on pakkuda kursuseid Tallinna-mail:

Sel nädalavahetusel saab Haapsalu salli kududa Käsitööjaamas (registreeru ruttu!) ja algajate pitsikursus leiab 27ndal kuupäeval aset Viimsi Harmoonikumis. Viimsis jätkub üritus 3.-4. novembril Haapsalu salli kursusega ja julgustan osalema kõiki, kes pitsinakkust tahavad saada.

Blogilugejad, kes viimasel ajal pettunult siia satuvad ja kannalt siis ümber keeravad, et ohh, ei midagi uut!, teile ma ütlen, et õigepea saan uuele hingamisele ja siis ei ole ehk enam uudistest puudust. Miks ma vakka olen olnud? Viimaste aastate "tava" järgi lõppeb suvi mulle tervise logisemisega. Nõnda ka sel aastal. Aga tunneli otsas paistab alati valguskiir ja ma usun, et päev päevalt muutub see kiir eredamaks. Ka kõik muud mured peavad ükskord otsa saama ning sallikudumine, mida ma kõigest hingest ikkagi kogu aeg olen teinud, on ometigi ju väärt, et sellest rääkida :-)

Haapsalu sallil on ka Ameerikas lööki

Foto: Jaak Treimann, Lääne Elu

Nancy Bushi abiga kogub Eesti pits maailmas tuntust. Seda tegelikult juba pikki aastaid.

Kuni veebruarini oli avatud näitus Californias San Francisco lahe ääres Berkeleys pitsi– ja tekstiilimuuseumis.

Vaata pikka ja rikast  slaidšõud Haapsalu pitsist ja muudest peenetest pitsidest SIIA KLÕPSATES.

Milline oli aasta 2011?

Käsitööblogijate aastakokkuvõtteid lugeda on olnud väga põnev. Inimesed on ilusad ja head, tegemised usinad! Kuna see aasta oli minu elus tegelikult üks olulisemaid ja pöördelisemaid, siis otsustasin ka ise pilgu möödunule visata. Abiks blogi ja nüüd juba vana märkmik.

Jaanuar- aasta algas kannatuse proovilepanekuga. Mandliteoperatsioon, mis oli vajalik ja läks imehästi, kuid jäi meelde vaid halva küljega ning usin sõidueksamiks harjutamine meetriste hangede vahel ning libedate teeoludega. Aga hakkama sain! Märkmik on kirju: töövahetused, kool... Käsitöise poole pealt kudusin usinalt proovilappe uue blogi tarvis, mis Olga Jasnovidovaga sai avatud kuu lõpul. www.newlace.blogspot.com, mäletate, eksole :-) Et ootajate aeg pikk poleks, avaldasin ka ühe mustri, mis varasemast tagavaraks oli. Leivarätt, see haapsalumaiguline. Jaanuari jäid ka Muhu Täht ja Muhu Südamed.

Veebruar- teisel katsel sain ARKi eksami sooritatud ja minust sai täieõiguslik roolikeeraja. Saladuskatte all ütlen, et linnasid kardan ma ikka kui tuld. Korra Pärnus olen sõitnud, aga... no ei ole linnad minu jaoks.
Usinalt sai kootud, valmis järjekordne Ruby-kampsun. Koolitööks tegin gobelääni, mida sai viimati proovitud pool elu tagasi. Kes tahab aega kulutada või midagi täielikult unustada, tehke kindlasti gobelääntehnikas midagi. Veebruar oli ka see aeg, kui ma julgesin esimest korda valju häälega välja öelda, et ma jätan palgatöö ja pühendungi käsitööle. Palju mul toetajaid polnud ja jänes oli ka püksis, aga see oli parim otsus aastal 2011!




 
Märts- taas kimbutasid mind terviseprobleemid. Kui muidu terve inimene satub järsku kiirabisse, siis on see halb märk. Süda tegi muret ning tagantjärele olen ma endale aru andnud, et pinget oli liiga palju. Ma tahtsin tubli olla nii palgatööl kui koolis ja ka käsitöisel rindel.
Hästi tore oli, et kudumiskoolitust puudutavale küsimustikule sain hulga toredaid ja asjalikke vastuseid ning see andis julgust selle mõttega edasi minna.  Pille, kes blogimaailmas on ka Sallihulluna tuntud, kudus mu Muhu Tähe ning jällekord mu süda sulas :-) Kuu lõppes ERMi konkursile esitatud salliprojektiga. Posti pealkirjaks panin "1976/1981/2011", kusjuures see esimene number on ka mu enda väljalaskeaasta.

Aprill- oli vahva ja põnev kuu, mille parim osa oli mitmepäevane käsitööreis Saaremaale. Aasta esimese laadana märkisin Vabaõhumuuseumi laada, mis ei olnud ärilises mõttes küll väga väärt, aga kust sain mõned toredad kontaktid.
Kooli lõpuni ja lõpunäituseni oli jäänud vähem kui kuu, kui ma end kätte võtsin ja julgelt kuulutasin, et saab ka üle varju hüpatud, kui vaja. Saab tehtud pitskleit ideest kuni viimase lihvini. Kahekümne päevaga!

Mai- pöörane kuu, pöörane kuu! Alates viiendast maist jätsin jumalaga oma seniste töökaaslastega  ja sammusin edasi oma rada. Käsitööga Tööle 2 sai lõpetatud, äriplaan kaitstud ning ka kleit jõudis lõpunäituseks valmis. Terve kuu oligi üks pöörane kihutamine selle nimel, et kaitsta oma kuduja-au, ise ju lugesite ning olite tunnistajaks :-) Kleit sai valmis, on jätkuvalt popp ja  läheb ka selle kuu lõpus taas näitusele.

Juuni- sellest kuust alates leiab nii Vabaõhumuuseumi kui ERMi poest minu salle müügist. Minu jaoks on auasi, et saan oma salle sellistes kohtades näidata ja müüa. Kuu keskpaigas sai kohtutud toredate kudujatega, kes Carla ja Hillyga Eestisse reisisid. Ühe inglise härrasmehe käel on sellest ajast ka minu salli järgi tehtud tätoveering (hirmus naljakas mõelda...). Juunis kudusin ka ära oma 50.nda salli, mida pean omaette murdepunktiks. Arvasin, et ega enne seda mul pole teistele küll midagi rääkida, pärast seda numbrit võib öelda, et olen nagu natuke midagi juba teinud ning kogemusi korjanud ning võin ka teistele kudumisest rääkida. Praktiku seisukohalt, sest õpetajaharidust mul pole ja ei tule :-)
Heegeldasin valmis kauni kleidi ja ma olen väga rõõmus, et tänu sellele kleidile kohtusin ühe toredama kliendiga, kes sel aastal on mul olnud. 

Juuli- kuu, mis oli kirev kui pühademuna. Sai külastatud vabaõhukontserte, taibatud järsku, et pisitütrest on saanud noor preili ja avardatud oma silmapiiri mitmelgi muul moel. Algas see kuu põrgukuumuse ja Hansapäevadega Pärnus. Oli põnev aeg. Lauraga leidsime tee Pärnus Vuhti Galeriisse, mis on üks äraütlemata põnev koht.  Kudusin suure kuuma kiuste valmis peene ristimiskleidi ja alustasin pruudikleidi kudumist Margitile. Kuigi ma ei ole eraldi ära märkinud siin salle, siis need valmisid järjekindlalt ja näiteks Silvia kirja on nüüd kootud juba enam, kui kümne salli jagu. Aga jah, nii peenet kleiti kui oli Tristan-Thori ristimiskleit, pole rohkem teinudki...

August- see kuu on minu jaoks oluline vähemasti viimastel aastatel ühe päeva poolest. Pole kolme korda vaja arvata, et Haapsalu Salli Päevast käib jutt. Seekord, oli see siis saatuse sõrm või tont teab mis, ma Haapsallu ei saanud. Suure palava kiuste sai palju sõidetud ja reisitud ning alustasin kudumiskursustega. Veel meisterdasime usinate naistega pudelililli ja muidugi ma kudusin, kudusin ja kudusin. Lõppkokkuvõttes kudusin ka sel kuul kleidi, isegi kaks. Väike Laura Itaalias sai ristimiskleidi ning Margit abiellus minu kootud kleidis.

September- uus kooliaasta tõi mind taas koolipinki. Käsitööga Tööle2, viimast aastat. Seitse kuud on sobilik aeg, ei jõua ära tüdineda :-) Taas logises mu tervis pisut ning vajas kõpitsemist, aga ei midagi hullu. Kõigest kuduja kaelakangus. Algajate värk, ei oska veel oma keha "lugeda" ja pingutan kohati üle. Kuu märksõnadeks oli veel Etsy-poe kohendamine ja taas käimalükkamine ning taaskasutusehete tegemine. Ja suhtlemine Haapsalu-rahvaga. Üldse oli üks segane ja närviline kuu, tagantjärele oskan süüdistada vaid kehva tähtedeseisu ja liigset südamesse võtmist teemade puhul, mis mulle korda lähevad.

Oktoober- oli reise siia ja sinna, mitmeid koolitusi. Neid kudumise omi. Jäin väga rahule, sest minu kursustele satuvad alati väga motiveeritud ja usinad kudujad. Aitäh, kes te käisite! Haapsalus oli sallitoa hooaja lõpetamine, kus sain rääkida neist asjust, mis interneti-inimesena südamel kannan. Ja muidugi eraldi märk oli Haapsalu räti raamatu ilmumine, väga oluline sündmus minu jaoks. Kuu keskel panin üle oma esimese, päris-ainult-minu näituse. See oli eksprompt pakkumine ja kahepäevase ettevalmistusega ettevõtmine, aga lõppkokkuvõttes väga eduline ja vahva. Külastasin Setomaad, selle parimaid käsitööpaiku ja Lindora laata. See viimane oli ikka päris äge.

November- kui aasta alguses ei julgenud unistada, siis aasta lõpus olin juba julgem ja mõtlesin, et võiks ju olla ka oma käsitööpesa. Koju ei mahu lihtsalt varsti käsitööelu enam ära. Mardilaat, millel osalesin,  oli aasta üks olulisemaid sündmusi, kuigi ilma erilise ärieduta. Ma väga ei muretse, et laadal meeletult ei müü, sest kasu tuleb hoopis teisel moel- suhted, kontaktid, enda näitamine. Ka see on vajalik. Laadajärgse eufooria ja rõõmu tõmbas maha üks Maalehe ajakirjanik, kellele ma tema lollust ei suuda siiani andestada. Ma saan aru, et vähese kooliharidusega või vanadusest "ümaralt" mõtlevad inimesed ajavad sellist juttu, aga...ohhhh, vabandust, jälle läksin leili! Ei olnud plaanis. Samasse kuusse jäi ka täpselt vastupidine kogemus ajakirjandusega- kohaliku maakonnalehe ajakirjanik tegi minu käsitöölise teest ja eluvalikutest loo, mis Nädalise terve tagumise lehe hõivas ja oli väga armas. Ikka selle poolest, kuidas oli kirjutatud, persooni armastan ma nagunii :-) Kudusin terve kuu hoolega, jälle kord pidi tulema üks kleit, aga sellele ei olnud määratud valmis saada. Ootab.

Detsember- lõputu lumeootus, aga abi ei miskit. Läbi vihma sai käidud siin ja seal kursuseid pidamas. Taaralinn oli tore, tervitused kudujatele! Ja Paidest sai alguse Haapsalu salli koolituste tuur. Ma olen alanud aasta plaaninud paljuski koolitustele, eks järgmises jaanuaris vaatab, kas oli tore ja kas jätkata. Jõuluaja veetsin plaanitult rahulikult, iga-aastase käsitööliste meeletu jõulupaanikaga sel aastal ei ühinenud. Meelega.
Ja kogu kuu oli käsil üks salajane projekt, millest räägin siis, kui ta sündinud on ja ühe kirjastuse abil ilmavalgust näeb. Ootusaega jäi igatahes viis tokki maavillast ja ligi 70 tundi kudumist (arvestus on küll umbkaudne praegu, aga suurusjärk peaks olema sinnakanti). 

Kokkuvõttes ma võin öelda, et oli rikas ja tore aasta. Kirev. Kohati isegi liiga kirev mu aeglase loomuse kohta. Põhiline on aga, et ma kohtasin palju uusi inimesi ja palju tohutult toredaid käsitööinimesi! Maailm avardus, et ragin taga. Ja patsutan endale õlale, et selle julge sammu ette võtsin ning end nüüd käsitööliste ridadesse lugeda võin. Ma ei tea, kas peaks lisama hoiatuse ka, et ärge seda kodus järgi tehke või pigem mitte...?

HEAD UUT AASTAT, KALLID SÕBRAD!  TULGU SEE EDUKAS JA SOOVIDE TÄITUMISE AASTA! ÕNNE JA RAHU JA RÕÕMU TEILE!

Sallimuuseumi kaheksas hooaeg lõpetet

Kui inimene tahab, siis peab ta saama Haapsalus ära käia... Nii ma mõtlesin ja leidsin, et bussid isegi liiguvad (Astrale ikkagi tänud muretsemast ning tagalat kindlustamast) ning pole hullu hommikuses kella poole seitsmeses tõusmises, kui keskpäeval saab näha meistreid ja salle ja raamimist.

Haapsalu salli muuseumis 2011, Linda Elgas esiplaanil

Kohal selgus, et ei punaseid vaipu ega fanfaare, kui Aidet tsiteerida :-) Seevastu olid hoopis usinad naised, nende omavahelised soojad tervitused ning silmade sära. Toimus kudumissuve kokkuvõtmine ning arutatud sai ka uusi plaane. Mind kui külalist ei lükatud teps mitte kõrvale, mul oli hoopistükkis hea meel, et sain asja heaks millest hoolin paar mõtetki välja käia.

Lühiuudised väga kokkuvõtlikult tänasest päevast- Aime Edasi kinnitusel ilmub uus Haapsalu räti raamat kuu lõpus. Nii et jälgige reklaami ja koguge raha. Sallimuuseumis on oodata kerget värskenduskuuri, Aide Leit-Lepmets oma raugematu energiaga on nendeks plaane tegemas ning kohe, kui Käsitööseltsi esinaine Mirje hoogu ja aega saab, hakkab sisu tekkima ka Haapsalu Käsitööseltsi veebilehele. Mõtted on täitsa olemas.

Koju sõites oli mul selle viimase üle aega järele mõelda. Mida mina sellelt lehelt siis ootaksin? Mina, kes ma pole enam algaja, aga siiski alati midagi enamat otsimas. Üks mu paljude mõtete ja soovide hulgas oleks kindlasti selline, et leht peaks andma lisaks inspiratsioonile ja kaunitele piltidele julgustust igal tasemel kudujatele. Näiteks mõne aja eest, kui ma ei julgenud veel üht või teist Haapsalu salli kohta väga enesekindlalt väita, olnuks mul tahtmine küsida järele või arutleda mõne teema üle nii, et ka teised näeksid-teaksid vastuseid. Selline KK, ehk Korduvate Küsimuste rubriik võiks lehel olla. Et seal saaks küsida midatahes ning meistrite poolt sellele küsimusele antud vastust ka näiteks kellelegi kolmandale viidata. Aga miks? Et ei juhtuks enam nii, et kes kõvemini karjub, sellel on õigus :-) On olnud väiteid ja asju Haapsalu sallide juures, mis ei lase mul mitu ööd magada, sest ma tahan teada, kuidas lood tegelikult on olnud...

Haapsalu salli muuseum, 2011

Salli raamimine, mis lives toimus, polnud raketiteadus, nagu ma arvasingi. Aga oli õpetlik nii mitmestki nüansist. Esiteks: ära kunagi osta endale raami, kus nurkades tikkude asemel laiutamas polt (raiskad aega nuputamisele, et mis selle nurgasakiga siis ikkagi teha) ja teiseks: mitu pead on ikka mitu pead. Selgus nimelt, et sallil, mis raamile sai, on ühes servas üks sakk enam kui teisel pool. Eksitas mis ta eksitas meistreid, aga sall sai raamile.  Tuleb tunnistada, et ka minul on olnud üks sall, kus kogemata ühte servapitsi sai üks sakk rohkem, aga ärge teistele rääkige :-))

Tegelikult oli selles tänases päevas peale sallirahva palju muudki, mis vahva oli. Kasvõi esiteks see, et kuigi bussis loksuda tuli 2X1h40minutit, olid teed nii normaalsed, et sain kogu aeg kududa. Kui võrrelda Tallinn-Pärnu-Ikla tee seda osa, mis jääb Kernust linna poole ja kruusateed, mis kulges 16km kusagil Martna kandis rõõmsalt samas tasapinnas põlluga, siis sorry, aga eelistaksin seda viimast :-) No lihtsalt kududa oli parem seda mööda kulgedes. Tegelikult ka.

Mis veel? Oli imeline lõhn Müüriääre kohvikus, kus hommikul kell kümme kokk lõi vahtu suurt potitäit unistuste kreemi. Roosipõõsad, mis kohviku aias kalendrist tõenäoliselt kuujagu lehti rebimata on jätnud. Potsatavad kastanimunad Kalda tänava päikesepaistes. Ja muidugi oli see, et Haapsalus liigub aeg teistmoodi kui mujal...

Ühe salli lugu...

English text below...

Ühe salliga võib palju vahvat juhtuda. Algatuseks virutab üks venekeelne sait luba küsimata mu blogist pildi sallidest ja kirjutab, et näe, vaat kus ERMis eksponeeritud sallid! Mina siis panen alla kommentaari, et vabandust, aga tegemist ei ole ERMiga, see on minu elutuba. Pärast kommentaari kümne minuti jooksul koristatakse postitus igaveseks. Sallid aga lähevad poodi ja algab nende uus elu.

Sometimes there can be adventures with a shawl, can you believe it?!  First some Russian site steals pictures from my blog and writes seriously, that this is Estonian National Museum. After my comments, that sorry, this is my living room, not Museum they delete this post. Funny, isn´t it?! But shawls I sent ERM shop and there is beginning of their new life.

Nii, sallid jõuavadki poodi ja ühel kenal päeval tuleb Silvia kirjaga sallile ostja. Viisakas ja kena väljanägemisega härra Inglismaalt. Kaks päeva pärast seda- üllatus missugune- kohtan ma härrat Tallinna linnas kohvikus Kompott toimunud kudumisüritusel! Sellega ei lõpe vahvad juhtumised ja salli seiklused. See sall saab härra Gerardi kaunistama, aga mitte nii, nagu arvaksite. Lugege, Carla kirjutab!

Okay, now are my shawls in ERM shop and one fine day comes a good-looking and pleasant English gentleman and buys shawl with Silvia-pattern. There is a big surprise for me to meet that gentleman two days after that in cafee Kompott in Tallinn!! So nice! But this is not last surprise- this shawl was for mister Gerard so inspirational that he makes something crazy... Yeah, look what Carla wrote about this!

Warm regards from me, dear Dutch knitters, and especially to mr Gerard!

Photo: CarlaM, from http://www.lifenknitting.net/

Kudumisürituseks aga oli üks väga vahva õpituba, kus Hollandlastest käsitöösõbrad kogunesid ja näitasid ka kohalikele, kuda kootakse Brioche tehnikas nii ühe- kui mitmevärviliselt. Monika-kes-ketrab on nimelt loonud armsa ja sõbraliku silla kahe maa nobenäppude vahel ning  külaskäigud kahel suvel ei jää arvatavasti mitte viimasteks.

Muide, meesterahvast kudumas näha oli super! ;-))
Seiklused missugused, kas pole?!

Läksid poodi...

Nii, täna läksid sallid Tartu poole teele.
Kes soovib, saab neid osta Eesti Rahva Muuseumi kauplusest.
Muidu käib vilgas kuduelu ja alles nüüd, pea kuu aega hiljem, on kohale jõudnud teadmine, et ma ei pea enam tööle minema! Juhhuu, lahe! Aga muide, koduse inimese elu võib ka väga väsitav olla :-))

ERMis on homme see vahva päev, kui muu hulgas avatakse näitus "Minu lemmik ERMi kogudest" töödest ja tehakse teatavaks ka konkursi võitja. Kahjuks ei saa ma nii pika ja kuluka vahemaa tõttu osaleda (seda enam, et tegelikult olen homme ühel matusel). Küll aga pean pöialt, et ehk õnn naeratab ja ma saan võimaluse autasuks kuulutatud tasuta kopeerimiskordi kasutada... Ja kui ei võidagi, siis kindlasti olen rõõmus, et üldse selline konkurss korraldati ja palju vahvaid töid kogunes. Minge näitusele, kes saab!

Haapsalu salli film, vana kroonika

Aastal 1937, kui ei olnud veel Etsyt, Ravelryt ega Isetegijat, aeti Haapsalus salliäri nii...
Klõpsa pildil, et näha filmikroonikat

There was no Etsy and Ravelry on 1937...

Vabaõhumuuseum on vahva paik

Keset Tallinna linna, põigata mere äärde, võib leida end täiesti teisest maailmast. Rahu ja vaikus, vanad talumajad, teistmoodi inimesed... Mina näiteks ei olnud Vabaõhumuuseumis varem kordagi käinud ja seda vahvam mul pühapäeval oli.

Eile siis oli seal laadapäev. Muude pereüritustega koos ja päris soolase sissesaamistasuga. Võib-olla oli see ka üks põhjustest, miks laadarahulolu müügi koha pealt väheseks jäi- inimesed tulid pigem meelt lahutama. Vaatasin just Isetegija.net keskkonna blogisid ja leidsin, et Must Kitty arvas sama, et muidu armas, aga müügilt niru päev. Kohtas seal teisigi isetegijaid-usinaid käsitöölisi. Noh, ütleme siis nii, et peale jäi ikkagi positiivne noot- aasta esimese laada kohta ilm oli väga ilus (kuigi pisut jahe) ja inimesed toredad. Polnud väga vigagi mitmeid tunde leti taga salli kududa.

Loodan, et õige pea saan teile rääkida juba oma Käsitööga Tööle2 projekti lõputööst. Kuigi lõpunäituseni on jäänud vähem kui kuu, olen ma omadega alles ideede tasandil ja ei ole veel vardaid kerasse löönud. Natuke teeb see rahutuks, aga küllap ma jõuan. Plaanid on nii suured, et ei julge mitte kõssatagi enne, kui midagi käegakatsutavat olemas on. Sõnun veel muidu ära :-)

Nautige kevadet! Lõpuks on ta käes! Ja lehvitan laadalkäijatele!