Läti kindaraamat

Ma tänan kõiki, kes on küsimusi saatnud vastuseks eelmise postituse üleskutsele! Jätkake, kohe julgesti! Mida täpsemalt küsid, seda paremini ma pihta saan. Ja nagu ma alati toonitan, siis ainsad rumalad küsimused on küsimata jäänud küsimused 
Pühapäevase loosimiseni on veel tiba aega, et siis ootan heal meelel lisa!

Mul olid eile, nagu öelda armastan, segajad peal. Ennelõunal mõtlesin nipinurka esimese tera kirja panna, aga kui pakk saabus, läks mul kõik meelest ära. Ka õhtune söögitegemine, muide. Paki sees oli paks, üle neljasajaleheküljeline kindaraamat, mille eest ma pean tänama sõbranna Monikat. Tänu talle jõudsid Läti kindad minu riiulisse ja otse muidugi ka südamesse. Ma olen lätlaste kindaraamatuid varem ka mõelnud nillida, aga nagu heade asjadega juhtub, ei ole neid igavesti müügil. Siit võid vaadata Läti uudistest, kuidas autor tutvustab raamatut (0.40 pealt hakkavad kindapildid):

Täna olen kudunud kinnast nelja värviga ja vardaga nr 1,25. Uskuge, Haapsalu salli kudumine on nagu kirvetöö selle kõrval. Nagu lapsemäng. Pusimist ja harjumist on kõvasti. Kui õige tunde juba kätte sain, selgus, et kinnas tuleb ikkagi liiga suur ja ma pean nüüd materjalide osas võtma nuputamispausi. Muidu oli jõudlus nii 1-1,5 cm tunni kohta, aga tõenäoliselt tuleb minna kas peenema lõnga või peenema varda peale.

Paberist (jõulu)kaunistused

Vana arm ei roosteta ja nii ei saa ma kunagi külmalt mööda minna, kui näen paberi nutikaid taaskasutusvõimalusi. 

Foto: http://www.allthingspaper.net/2012/11/artichoke-lantern-centerpieces.html

http://www.zipper8lighting.com/product-catalog.html

Kuldaväärt Kudumid

Tundub, et kõik räägivad ja tundub, et saab juba ka poest... Mul on hea meel, et ilmunud on raamat Kuldaväärt Kudumid.

Selles raamatus on koos mõnusate Eesti kudumisblogide autorid ja nende poolt väljamõeldud mudelid. Ütleme nii, et tõsised kudumismootorid ja nende mootoriga supervardad on mängus ;-) Ma usun, et pakutav innustab kõiki varrastele, sest mõtteid, mida kududa, leidub tõesti seinast seina selles raamatus.

No kust ma tean, kui nii värske asi alles? Eks ikka sedamööda, et olen näinud raamatust piilukaid ja pilte. Ja eks olen ka ise selle raamat kaante vahele sattunud. Tahate ka piilukaid? Aga palun, kirjastus täitsa pakub.

Kes nüüd pilgu peale viskas, märkas kindlasti, et selle raamatu suur trump on fotod. Stina Kase oli tööde fotograaf ja tema nimi oli üks väga suur argument, mis mind selles projektis osalema kannustas. Ma tahtsin näha, kuidas võiks olla kudum, mis minu käest tulnud, tema tõlgenduses ja ülespüütuna. No jäin rahule ja olin rõõmus, aaaga... enamuses piltidest, mis mu suurest tööst sai tehtud, on esil pahem pool vaataja poole. Võtan seda kui saatuse nööki ja ei saa tegijaile pahaks panna, sest pildistamispäeval ei saanud ma ise abiks olla. Okei, eks visuaali läheb valmistööst ikka kaduma ka, nuppude mõttes eriti, aga huumoriga võttes võib öelda, et ka pahem pool võib ühel kudumil päris ilmekas olla :-)

Sellesse raamatusse sattumise eest olen ma tänulik toimetaja Ingridile. Ingrid Selg oli see, kes kõiki meid leidis ja ühendas. Töötas läbi kõik mudelid ja kirjeldused ja tööjuhendid (brrr, ma võin vaid ette kujutada, et see ei olnud lihtne. Õigemini, ma ei kujuta tegelikult üldse ette, millise ühiku tööd see nõudis...). Kui ma mõtlen, palju kirju ja infot me omavahel vahetasime ja siis korrutan selle raamatus osalejate arvuga, tuleb summaks midagi sellist, millele minu hammas küll peale ei hakkaks.

Aga mida ma siis sellesse raamatusse pakkusin? Pakkusin kahte projekti, mis on täiesti eriilmelised. Just selle mõttega, et kududa oleks nii vilunud tegijale kui ka algajale. Minult said raamatusse pitsmustriga näpikud või miks mitte ka "sõrmitud", eestikeeli siis sõrmedeta kindad, millel käeselga kaunistamas Silvia kirjaga paneel. See oli minu kummardus Haapsalu pitsitraditsioonile ja katse taas pitsipisikut inimestele kallale ajada. Sellised sõrmikud on üsna kiired teha, kes salliga ei julge rinda pista, võtku kindad ette.

Foto: Stina Kase; Kuldaväärt Kudumid, kirjastus Pegasus 2012

Teine pakutud kudum on aga vastupidi neile vallatutele kinnastele kannatlikkust nõudev ja suur. See on üks täismõõdus päevatekk, millel valmimisel ja mustril on oma pikk eellugu. Loost saate lugeda raamatust ja see tekk oligi siis toosama, mis sai raamatusse enamusel piltidel pahem pool vaataja poole. Muide, eelmisel aastal umbes sellel ajal see tekk kootud sai, seega palju õnne talle sünnipäevaks! Ei ole avalikkusele teda näidanudki, aga mõte on leida talle uus omanik. Kel vaja, palun väga! Kes originaali ei taha, tõmmake aga varrastele hääled sisse, ostke raamat, kus muster sees ja kuduge samasugune :-) Raamatus on mitmeid lähipilte ja eri nüansse näha, siia vaid suurem ülesvõte

Foto: Stina Kase; Kuldaväärt Kudumid, kirjastus Pegasus 2012

Teine laagripäev Sulul

Teine laagripäev oli Sulul tegelikult see, mis mind kindlalt kodunt välja meelitas. Ma tahtsin nimelt teada saada, kuidas see vaseliste tegemine ikkagi käib. Käsitööga Tööle seltskonnas oli kahel aastal kaks koolitust, aga nagu saatus ikka vahel nöögib, võttis ta nöökida just mind ja just nii, et mõlemast koolitusest ma ilma jäin ja vaatasin siis kadedusega, kuidas grupikaaslastel põnevad ja vahvad metallvidinatega asjad valmima hakkasid. Eks ma omas põhjalikkuseihaluses ootasin ka sellest korrast enamat, aga nagu selgus, ei ole vaseliste tegemine mingi kõrgem kunst ja superpilotaaž. Lihtne ja vahva tegevus hoopis. Nende kasutamine käsitööde juures on hoopis see, mis kunstist kunsti teeb.

Pole midagi parata, saladuseks see vist jääbki, kust said vana aja meistrid oma traadi. No kujutad sa ette 11ndat sajandit ja tolleaegseid tehnoloogiaid- kuidas see peenike ühtlane traat tekitati ei osanud ka Maarja Jõevee pakkuda. Maarja rääkis teise teemana ka klaashelmekeedest ja nende tegemisest-kandmisest.

Õpetaja Maarja Jõevee ja usinad helmekeedemeisterdajad

Kuigi ma algul arvasin, et pigem koon ja vaatan teiste tegemist pealt, siis ei suutnud ma vastu panna ja tegin endale ka kauni helmekee. Ilusaid ehteid lihtsalt hakkas esimese seltskonna lõpetanute käte vahelt tulema ja edevus ei lasknud mul enam kududa. Päeva lõppedes oli nii armas vaadata, et enamusel olid lipsuga kaunid keed kaelas. Üldse oli teise päeva pärastlõuna väga töine. Ja töö teadagi kaunistab inimest. Nii me siis müttasime seal- usinad ja ilusad.

Õhtuks tuli poolikud asjad suurest saalist läbipaistva katusega tuppa kolida, sest tulemas oli kontsert. Valges toas sai kõigile külalistele vaatamiseks välja pandud mininäitusena meie käsitöid ja naersime ka, et näha saab elus käsitöötegijaid, mis mitte väga igapäevane vaatepilt enam pole.

Päeva lõpetas südamlik ja liigutav kontsert Kristiina Ehinilt ja Sofia Joonsilt. Vormsi perestroika. Võttis kohati ka silma veele ja mitte ainult minul. Oli väga mõnusa ja mitmekihilise tekstiga jutustus, kus põimusid lood inimestest, fantaasiad pillide hingeelust ning ajalugu. Kuna Kristiinal oli tol päeval ka sünnipäev, siis tundus, et üllatusena tuli talle suur lillekimp ja tee-kohvilaud koos koogiga kõigile kontserdil osalejatele. Mina hakkasin aga sel hetkel juba koduteed veerema, sest päevad paradiisis olid läbi ja kohustused kutsusid.

Taaskasutus teeb meeled ärevaks

TuuniKa rõivad Solarises moedemmil

Alustuseks pean ütlema, et ma ei ole väga romantilise meelelaadiga ja väikeste tüdrukute kleidikesi vaatan tavaliselt vaid kui kehakatteid, ilma milleta meie kliimas lihtsalt ei saa. Aga... ja nüüd tuleb AGA...

Minu meel muutus eelmisel aastal koos Iraga kursustel käies ja ärge nüüd naerge, aga mul oli lõpunäitust üles pannes tuline kahju, et ma ei ole kolmkümmend aastat noorem ja viiskümmend kilo kergem. Vastasel juhul oleksin ostnud tema tehtud komplektikese ja selle kohapeal selga pannud. Kuna ma olen aga vana ja paks, siis ma ostsin midagi eakohasemat- Ira teeb ka lahedaid suuri kotte. Mugavaid. Funktsionaalseid. Ilusaid kah veel. Minu kott on nii suur näiteks, et ma võin sinna rahus pere söögikraami ära panna ja ta ei näe välja nagu oomaigaad. Ja õlal istub hästi.

Ira Sergejeva on TuuniKa nime taga toimetav usin naine, kes loob lastele riideid juba kasutatud tekstiilidest. Võiks arvata, et ei midagi uut päikese all, aga tema tehtud asjad on väga hea maitse ja silmaga kokku pandud ning tehniliselt laitmatud. Iral ei ole küll kodulehte, kuid mul on hea meel, et tema Facebooki kontole on tekkinud pilte ja kel huvi, et pisipiiga või noormees käiks riides põnevalt, šikilt ja mis peamine- eriliselt, siis leidke tee Irani. Soe soovitus :-)

Ja teine soe soovitus, õigemini küll päris palav kohe on visata pilk peale Kristi Jõeste värskele blogipostile, kus kaks kaunist kotti silma rõõmustavad. Ma olin kommentaari jättes täiesti siiras, sest minu õmblemisepisik sai jälle kord üles turgutatud ja nähes nii häid ideid tuli palju-palju-palju mõtteid, mida tahan juba ammu teha. Mul on varutud linaseid ribasid otse vabrikust, mul on varutud kauneid siidsarisid (pärissiidist ikka) ja saride ribasid ning mul on ligi 35 kampsunit karbi sees lõikumise ootel... Mmm, mõnus, milline sodiladu! Aga ma ei saa praegu endale õmblemise luksust lubada, sest koon pöörase kiiruga salle.

Olgu, lähen rahunen nüüd ja püüan unustada, millisesse kappi on õmblusmasin pakitud. Alustatud sai paari tunni eest suure rätiga ja olen ammu juba mõelnud, et milline blogimühakas ma olen- ei pilte, ei kuduseiklusi, ei midagi. Oleks tõesti aeg end parandada, eksole? Või siis ikkagi tööle panna see neljapäevane nipinurk, millest üksvahe siin mõlgutasin? Tasub mõtlemist.

Tasuta asjad on ka head!

Foto: www.looveesti.ee

Vahel on tasuta asjad lausa väga head. Tänane näide on Anu-Mall Naaritsa veetud koolitus loome-ettevõtjatele teemal, kuidas end müüa. Esiteks oli päeva vedaja suurepärane, teiseks oli päeva külaline Jaanioja talu perenaine Janika suurepärane esineja ja kolmandaks on hea meel, et leidsin ka mõtteivasid, mida üles korjata.Mmm, neid oli palju, aga näiteks arva ära, mitu aastat tuleb räigelt tööd teha, et mingitki märgatavat-mõõdetavat tuntust saavutada? Mina oleksin pakkunud, et kaks, aga õige oleks, et vähemasti viis. Et siis kõik, kes tahavad alustada, peaksid selleks rängaks teekonnaks valmis olema :-) Mina sain aga kinnitust, et lisaks valmisolekule tuleb ka tegutseda. Ja asju läbi mõelda.

Tegelikult olen ma sel nädalal noppinud ka teisi tarkuseivasid. Nädala kaks esimest päeva olid minu selle-aastase Käsitööga Tööle2 koolituse viimased. Ja üleüldse selle projekti viimased, sest mis läbi, see läbi. Eurorahade kraan kinni ja mitte üks törts rohkem. Jääb üle vaid tunnistada, et olid huvitavad ja rikkad kaks aastat, mil ma õppisin palju. Esimesel aastal ragistasin loomingulises mõttes tohutult, teine aasta oli paikaloksumise ja inimeste-aasta. Ehk kirjutan mõne aja pärast enam, praegu on emotsioon veel liiga värske ja väsimus kontides.

Kooli lõpuga seoses saan ma aga lubada väikese saladuse reetmise. Aasta algul kudusin ma siin suurt salaprojekti. See salaprojekt saab välja pandud meie grupi lõpunäitusel Eesti Käsitöö Majas, Pikk 22, Tln. Alates 27ndast oleme me kolmeteistkümnekesi seal ilmarahvale vaadata ja hinnata. Et kas saaid ikka head ideed ja teostused pärast seitset kuud haudumist. Ma arvan, aga pole kindel, et minu töö mõõtmed on vast suurimad (kui keegi kallitest kaasõppuritest üllatab suure tööga, siis vabandust).

Tänase postituse pilt on poolvalmis sallist, mille lõng on toosama värskelt saabunud ja laialijagatud peenvillane. Kaunis, koorekarva ja siidine sallilõng. Valmis sall ei lase end ka kaua oodata, sest ammused ootel tellimustööd on vaja ette võtta. Ja kaua ei lase oodata ka uus ports lõnga, mida ma loodan juba homme siia jõudvat. Lõngahoolikutel, ma loodan, läks nüüd punane tuluke põlema :-) Kohe kui on uudiseid, ma neid ka hõikan, sest ega head kraami saa ainult endale hoida.

Mõtteid Tartust

Foto: www.lmk.ee

On ikka vahva, et tänapäeval värsked mõtted ja kaunid pildid läbi õhu ja juhtmete otse minuni jõuavad. Lehitsege Lehtrit, imetlege Lehtrit!Teinekord on väga hea näha kaugemale, kui omaenese ninaots...

Mina sean suuna Tartusse kuu aja pärast. Kevades hakkame Haapsalu salli tarkusi tudeerima. Kes tahab, lööge kampa!

Haapsalu sallil on ka Ameerikas lööki

Foto: Jaak Treimann, Lääne Elu

Nancy Bushi abiga kogub Eesti pits maailmas tuntust. Seda tegelikult juba pikki aastaid.

Kuni veebruarini oli avatud näitus Californias San Francisco lahe ääres Berkeleys pitsi– ja tekstiilimuuseumis.

Vaata pikka ja rikast  slaidšõud Haapsalu pitsist ja muudest peenetest pitsidest SIIA KLÕPSATES.

Inspiratsiooniks: Karen Bit Vejle

Mind tavaliselt väga lihtsalt ei paelu. Eriti kui on kiired ajad. Praegugi peaksin ette valmistama homset Haapsalu salli kudumise seltskondlikku üritust, aga olen selle asemel hoopistükkis lummatud ühest Taani naisest ja tema kääridest. Täiesti juhuslikult sattusin infole tema näitusest ja nüüd olen ma juba ei tea kui kaua lapanud pilte, imestanud ja imetlenud, vaadanud ta töid jne jne.

Tahtmine sellisel moel luua meie põrgukiiruse ajastul... mm, imetlusväärne! Allolev pilt on näiteks temapoolne tõlgendus Tšaikovski helitööst, mis loodud 1923. aastal. Kasutatud on 5X1,2m paberit ja kahte inimkätt.

Photo: http://www.flickr.com/photos/49376725@N08/sets/72157623949410242/

Karen Bit Vejle Flickri konto
Tema koduleht

Huvitav, milliseid taieseid mina sel moel looksin? Olen täna vaid Aerosmithi kuulanud. Paar tundi ja volüüminupp  põhjas :-))

Nautige valgeid pilte, sest lund ja valget pilti aknast loota oleks vist palju...

Lõng kui inspiratsiooniallikas

Aade Lõng OÜ, Raasiku 2011

Mõne aja eest sai käidud Raasikul lõngavarusid täiendamas. Nüüd on olnud aega rahulikult vaadata, mis ma siis kokku krahmasin ning olen pisut sellest kümnest kilost ka juba matti võtnud. Pildil ma topin usinasti vihte kotti ning on näha, et käsi käib hästi ;-)

Tegelikult ostsin ma sealt kaasa päris suure koguse ka valget lõnga, millest plaanisin enamuse ära värvida. Eelmisel nädalal võtsin valge lõnga kasti lahti ja hakkas kuidagi kahju. Valge ju nii kaunis värv, kuda sa seda "rikud"? Loobusin plaanist ja asusin kahekordset hoopis kuduma. Enne olin teinud veel tublid viis tundi tööd ning teisandanud Meite Muhu Mustrite raamatust ühe mustri pitsiliseks koekirjaks. Kuna tegemist on ühe salaplaaniga, siis saan vaid niipalju öelda, et sall see ei ole, aga varrastel on üle 200 silma ning kudumiseks aega varutud aasta lõpuni. Vahepeale tulevad veel mitu muud tööd, aga aasta lõpuks peab see salaplaan olema realiseeritud.

Muhu raamatut jäin muidugi kauemaks imetlema ja ei saanud kuidagi isu täis. Olid ikka vägevad naised, need vana aja naised! Tänapäeval on kõik kiire- kiirsöögid ja kiirsuhted ja kiirmood... vanasti võeti ikka mõnuga ja hoolega asju ette. Ja tulemus on väärt esitleda ka saja aasta pärast. Või siis kahesaja või mistahes ...-saja aasta päras. 

Ühekordse värvilise lõnga vastu mul halastust ei olnud ning seda värvisin kohe peale Raasikult saabumist. Ülemine helesinine rull on praeguseks juba rätikuks kootud, aga ootab aega, mil päikest rohkem et pildistada.Pildil rätilõngad siis keras ja stardivalmis (kes vee ei tea, siis ma värvin lõnga nii, et kera üks ots on ühte värvi, vahepeal sujuv üleminek ning kera teine ots jääb teist värvi).

Reesi käsitsivärvitud lõng

Taaskasutuslaupäevak Pärnus

Ma arvan, et enne jõulusagina algust on paras korraks aega maha võtta ja pisut mängida. Mängida... miks mitte ka omakasu silmas pidades. Võluda kasututest kangajuppidest kauneid lilli ja paberipahnast käevõrusid. Ja nendega end siis ehtida või neid kingina jõuluvana kotti poetada.

See mõistukõne tähendab nüüd seda, et laupäeval 26.11 kell 14.00 olen ma Pärnus Lõngastuudio poes (Akadeemia 9) ja räägin ära kõik kasulikud nipid, mida pean silmas kangast lillede ja paberijääkidest käevõrude tegemisel. Tulla võivad kõik, olenemata vanusest ja soost, täpsema info ja koha lauataga kinnitab Lõngastuudio perenaine. Registreeri end telefonil 56563248 või longastuudio@gmail.com. Kui tahad, võid võtta kaasa lemmikkangast, aga võid tulla ka kaks kätt taskus. Kohapeal on kõik vajalik olemas! Kui tahad, meisterda kaasa, kui ei, no siis veereta niisama pöidlaid ;-)

Allpooltoodud pildid on näiteks teemadele, millest räägime. Lisaks sellele näitan ma vähemalt kolmel eri moel kangast õite tegemist ja ükski neist ei ole nö tavaline organza kärsatamine! Neilt kursustelt saad ikka midagi enamat.

 

Korteriinimese loomaarmastus

Olgu, mul on tegelikult kass ka, aga vahel võib mängida arvuti ja mõtetega... Minu esimene lemmikute nimekiri Etsys.

Poodi ennast luban täita ja täiendada nüüd tihemini. Eestlastele kehtivad sõbrahinnad st ära asja ostukorvi pane, kirjuta enne mulle ;-) Jõul pole kaugel, mine loe kalendrist päevad ära, kui ei usu.

Loomad minu elus...

Teeme rämpsust ehteid!

Brokaatkangast helmes (kanga päritolu: kaltsupood) kaelakeena

Suured  tervitused kursuslastele, kes täna Midrimaa lasteaeda kogunesid ja kellega veetsime koos kaks tundi pudeliroose meisterdades. Tublid olite, aitäh!

Nagu lubasin, mõned lingid:

• Pudeliehete tegemine Craftwerki lehel
• Kole-ehted ehk minu sõnumiga käevõrud Craftwerki lehel 
• Suurepärane plastikunstnik GULNUR OZDAGLAR

Uudiskiri, mis külmaks ei jäta...

Rosegarden cardigan, WLD

Aja jooksul on mulle saadetud ja saadetakse ikka päris palju uudiskirju meilikasti. Mõned olen ise tellinud, aga mõnest ei saa ka korduvalt loobumismärkusi saates lahti (Halens näiteks on nagu tülikas takjas koera sabas...). Kangesti tahaks nüüd siinkohal kiruma hakata, aga jätan selle tegemata. Hakkan hoopis kiitma.

Pärast seda, kui ma olin kudunud paar  Rubyt, saabuvad mulle postkasti White Lies Designs´i uudiskirjad. Ikka mu enda soovil.

Need on nagu heas mõttes takjad- näed kena disaini ja oledki juba poolenisti mahamüüdud. Tuleb tunnistada, et hirmus armsad ja magusad on need mudelite puusajooned ja mustrid ja look üleüldse

*******

Tänane kudumiskursus oli üks väga armas õhtupoolik mulle. Tervitan kõiki Raplas käinuid!

Koju jõudsin kuidagi väga elevil ning rõõmsana. Ju oli siis ekstra tore rahvas, et energiat mitte ei läinud, vaid tuli juurde. Aitäh! Kui praegu kellaaega vaadata, siis mõistlik oleks  maha jahtuda, homme ka päev :-)

Kes musta lõnga sealt kaasa said, siis teile soovin kannatlikkust- mulle hakkas sellega kudumine alles pärast teist mustrikorda meeldima, kümmekond rida oli täiesti udupehme materjaliga harjumise aeg ja sõrmed ei kuulanud sõna, edasi läks juba mõnuga. Ärge siis alla andke!


Ja teadmiseks ülejäänutele- kolmapäevasele kursusele Tallinnas on veel vabu kohti!

Marlaina sukad, WLD

Bed Jacket, WLD

Pisut teistmoodi ehteid...

Ana Hagopiani kaelaehe

Suvel on ikka rohkem liikumist ja poodides ning laatadel käimist. Täna Pärnus Eesti disaini ja taaskasutuspoodi Vabrik külastades tulin mõttele, et mul on tekkinud vist eheteallergia. Ei, mitte et ma kanda ei kannataks, vat vaadata ei kannata vahel hoopis!

Ehetel nimetatud poes ei olnud mitte kui midagi viga, täitsa okei ehted olid tegelikult. Nad lihtsalt vallandasid hetkega mõtte, kus meelde tulid hoopis need meetrite ja meetrite, no vaat et kilomeetrite pikkused suvised laadaletid, kus sarnased ehted müügis. Tooraine kõik "ühest kohast", disain- on, nagu ta on...

//Ma tean, et nüüd on neid, kes hapult muigavad, et vaat kus jutupaunik, ise tegi ka ehteid ja mitte vähe. Eks ma teen neid praegugi... Aga enda õigustuseks ütlen, et minu ehetes olid ja on peakohal ikka isetehtud helmed ja detailid, mis pole teps mitte samasugused kui naabrineti ehetes//

Tänase posti eesmärk ei olnud nüüd ehteseppi vihale ajada, üldsegi mitte. Hingake sügavalt sisse, lugege kümneni ja andke mulle mu allergiareaktsioon andeks!

Täna ma juhataks hoopis ühe ehtekunstnikuni, kes kasutab materjalina paberit (mu vana arm, midagi pole teha) ja kelle tööd on absoluutselt vapustavad! Ana Hagopian, olge lahked! Minge vaadake galeriisid tema lehel.

Ana Hagopiani kaelaehe

Vähemalt minul tekkis hetkeks tahtmine näha selliseid ehteid meetrite-meetrite jne pikkusel letil reaalis. Et siis vaataks, kas tekib allergia...?!

Vanessa Montoro müstilised kleidid

On ühed heegeldatud kleidid mida ma ikka taas ja taas vaatama lähen. Ja ei tüdine.

Vanessa Montoro on täiesti sõnatuksvõttev kunstnik. Tema kodulehel liigu kuhu tahes, kõik on võrratu (galeriid vaadeldes tuleb aeglasema arvuti omanikel pisut kannatlik olla).

Hansa läbi, vaja tööle hakata...

Kuumuse kiuste jäin ellu. Koju jõudes, pärast kosutavat väga külma vanni hakkas mõte liikuma töiseid radu pidi. Järgmisena tuleb minu varrastelt beebi ristimiskleit Sharon Milleri mustriga (kuid kindlasti minupoolsete kohandustega ja palju õhulisema materjalivalikuga).

Foto: Ravelryst sticksnstring´s

Kuna muster on tänuväärselt rikkalik, siis leidsin veel midagi palju isuäratavamat, mis sellega kootud on...

Foto: Ravelry foorumist Jennica´s Angel

Iga suur teekond algab esimesest sammust...

Foto: Erle Tamme

Ma olen juba mõnda aega pidanud plaani, et tutvustada oma blogi kaudu ühte väga toredat inimest. Minu kursusekaaslast Laurat.

Nii, kui teil juba nüüd tekkis soov saada endale samasugune kaunis korsett nagu pildil, siis minge kohe postituse lõppu tema blogi viitele, kus tööd ja kontaktid. Edasi lugema võite pärast ka tulla...

Ma arvan, et ei liialda kui ütlen, et enamus asju on Lauras erilised. Esiteks on ta väga pikk ja sihvakas (minusugune masajalg mõtleb siinkohal pisarsilmi julmale saatusele ja ebaõiglusele), teiseks on ta kindlasti lugenud oluliselt rohkem filosoofiaraamatud kui mina ja kolmandaks on ta väga vahetu ja siiras suhtleja.

Aga peamine... vot peamine on see, et tal on julgust! Laural on julgust mõelda ja ka öelda, et ta tahab saada parimaks korsetimeistriks Eestis! Kui käia kuust kuusse sellise sihikindla inimesega koos kursustel, siis tahaks loota, et ka minule hakkas pisinatuke tema ambitsioonikust külge. Ei, ma ei mõtle, et hakkaks korsette tegema, ma mõtlen ikka seda, et tahe olla parim on vägev mootor tegevustele. Absoluutselt!

Kui nüüd veel asjast rääkida, siis mina sain Lauralt teada, et tegelikult kõik see, mida ma arvasin korsetindusest teadvat, on null. Ja enamus kaupa, mida korsettide nime all müüakse, on puhas saast. Tegelikult ka, uskuge mind! Korsetitegemine on tõeline kunst. Ja seda kunsti Laura valdab, selles ei kahelnud kooliaasta lõpuks meist keegi, ma arvan.

Hmm, kadestamisväärseid pilte jätkus tal portfooliosse panna...

Foto: Erle Tamme

Lõputööde näitusel olid meie tööd kõrvuti ja tundus nagu oleksid minu kleit ja tema korsetid omavahel hingesugulased. Umbes nii, et naine, kelle kapist leiab ühte neist, omab kindlasti ka teist...

Aga minge parem ise Laurale külla! Ta peab blogi, millel on (väga temalikult) eriline nimi DominaMirabilis. Kes tahab teada, mida see tähendab, siis lugeja leiab sealt ka sellele vastuse. Kui välja ei uuri, siis äkki jääb miljonimängus, kui küsitakse,  vastamata :-)))

Foto: Erle Tamme