ERKL aastanäitus Ajatus

Minu eilne päev oli väga eriline. Õigupoolest oli eriline terve see suvi, mil ma valmistusin Eesti Rahvakunsti- ja Käsitöö Liidu aastanäitusele Ajatus oma tööd. Eile toimus selle näituse avamine.

Minu rõõm oli suur, kui nägin, et ka kutsele on jõudnud tore pitsiline pall, mille tegin! Enne seda rõõmu oli suvekuude jooksul ümberotsustamisi, natuke meeleheidet ja kinnituse küsimist oma ideedele. Katta 2,20m ümbermõõduga kera pitsiga oli omamoodi lihtne ülesanne, sest pits, teadagi, on voolav materjal. Samas- kuidas leida just see õige kiri, see õige paigutus... see ei olnudki nii lihtne. Kuidagi läks nii, et pallile sai jällekordselt kasutatud Ingridi kiri. Rikkalik, natuke romantiline, väga nupurohke. 

Eile, sisenedes Katariina kirikusse, tundus, et aeg jäi seisma. Mulle ei meeldi enam Tallinn, üldse kohe mitte. Selles kirikus aga unustasin täiesti, et olen linnas. Aeg jäigi seisma ja avanes AJATUS. 32 meistri poolt kokku pandud, päriselt ka täiesti ajatutest töödest. Hetk enne avakõne istusin vaikselt pimedas, tribüünil paljude külaliste hulgas. Inimesi kogunes.

Veidike peale avamist liikusin väikesele rõdule ning vaatlesin töid ka kõrgemalt. Kuna valgus oli eriline, siis ma mõtlesin algul, et ei teegi pilte. Naudin pigem tunnet, mida tekitab vana, kõrge kirik ja selle hämar ruum ning meistrite tööd valgusvihkudes. Ühe klõpsu siiski tegin.

Näituse kataloogi oma nime juurde kirjutasin järgmist: "Kaunist pitssalli vaadates ei saa kunagi olla kindel, millal see on kootud- kui just keegi ei ütle või materjal ei reeda. Traditsioonilised kirjad on kujunenud ajapikku- kunagi alanuna, siis ühe, teise ja kolmanda kuduja käest lisandusi saades. Pitsikuduja loob ajatut ilu. Midagi, mis ei ole kiirmood ja mis on kohe väga aeglane...  

Mulle meeldib luua midagi, mis jääb ajas kestma ja hakkab elama omaenese elu. Peale pitssallide kudumise kirjutan pitsikirju. Kasutan universaalset keelt- kudumissümboleid. Kuduja teisel pool maakera ei pruugi teadagi, kus asub väike Eesti, kus ma käsipõsakil laua taga istun, kuid ta saab aru kasutatud sümbolitest ning ma saan temaga rääkida. Mind mõistavad nii 15- kui 90-aastased. Jah, tõesti! Paberilt kriipse ja kõverikke lugedes valmib kuduja käes kaunis Haapsalu sall." Ajatu! Tahaks siia lõppu lisada.

Foto: Sandra Urvak

Aga kuidas pall sündis? Kudumine, sellest ei ole midagi põnevat rääkida. Aga venitamisest küll. Alloleval pildil on aimata ehk kera suurus. Viimistlemine käis nõnda, et lauda ei saanud küll millekski muuks kasutada- nii suur oli see pall. Märjalt venitamist tuli teha, pits muidu ju kauniks ei saa.

 Korraliku naisena, kes austab Haapsalu salli traditsiooni, käisin üle ka kõik pitsi servad. Silmus silmuse haaval. Hoolimata segavatest ümaratest asjaoludest :-)

Sõbrad, nüüd nägite selle pallikese "köögipoolt". Minge vaadake "paraadvormi" ka, pitsist olen ma kõik rääkinud. Ingridi kirjast juba varemgi. Katariina kirikus on lisaks rippumas 31 teist uskumatult ägedat pallikest. Näituse kataloogis on iga tegija mõtted oma töö ja Ajatuse kohta. Need on väärt lugemist ja kaasamõtlemist. Teiste meistrite tööd on täiesti vapustavad! Minge!

Elumõnu kiri

Elumõnu kiri jõuab tänasest kudujateni.  Kõige lihtsam ja mugavam viis on see endale kudumiseks osta longalangi.com poe mustrite lehelt. Ava link ja ole aga lahke!

Selle kirjaga salle sai tegelikult kootud juba varem ka, aga ikka juhtus nii, et kui sall sai valmis, leidus sellele ostja enne, kui ma fotoklõpsu ära teha jõudsin. Ilma fotota aga mustrit vormistada ei  saa. Olgu, saab, aga uuele kudujale tühipaljas skeem ei anna piisavalt infot. Ikka tahaks ju pilti ka näha! Nii ta läks, aga nüüd on olemas nii sall kui ka koekiri.

Elumõnu kiri on minu mustrite kaustikus tegelikult üks varasemate hulgast. Kaustik sai alguse aastal 2012 ja see kiri on seal numbriga 21. Tol ajal kirjutasin ma mustreid kohati palavikuliselt ja ikka mitu tükki järjepanu. Ei hakanud isegi märkima, aga mõttes jäi meelde, et mõnest kirjas saab mitu versiooni hiljem teha. Puhtana arvutis neid ümber tippima pole ma kunagi nii tubli olnud. Kahjuks küll... Aga aasta 2017 viimase kirjana ta vormistatud saab.

Selle pitsikirja tegin ma Ärma Roosi raamatu Elumõnu mustriteosas silma jäänud sukakirja nr 12 ainetel. Enne olin ma hulgaliselt vaadanud kindakirju ja nende najalt pitsimustreid teinud, see aga sai sukakirja eeskujul oma vormi. On mingi sarnasus, eksole?

Nii suurt kirja sallile paigutada ei olnud lihtne. Sain aru, et motiiv võiks joosta mitte lihtsalt kõrvuti laotuna, vaid pigemini poole mustrikorra kaupa ning natuke diagonaalis. Midagi ei ole parata, selline toimetamine teeb kirjakorra suureks. Aga sall saab väljendusrikas, eksole?! Elumõnu mis elumõnu!

Craft Camp 2017

Craft Camp 2017 oli minu jaoks pööraste emotsioonide virvarr! Kaks vahvat päeva!  Mul võttis tegelikult aega paar päeva, et taas oma igapäevaellu tagasi tulla, täna suudan juba seiklusele tagasi vaadata ja enam ei veereta peas inglisekeelseid mõttekatkeid. Mis siis juhtus? Juhtus see, et ma andsin Haapsalu salli kudumise töötuba. Ja tegin seda inglise keeles. Olen väga tänulik, et mulle usaldati korraldajate poolt selline ülesanne!

Koolituse esimene päev Foto: I.Viljasaar

Esimese ja  väga olulise asjana mainin, et ma ei olnud selles seikluses üksi. Ivika Viljasaar, hea abiline, päästis mind nii mitmelgi korral. Me korraldasime koolituse koos ja see oli väga hea mõte, sest ilmselgelt poleks ma üksi toime tulnud. Kui muidu on Haapsalu salli õpituba kahepäevane ja sisaldab lisaks veel kodutööd, siis nüüd tuli informatsioon suruda kuue tunni mõõtmesse+ teha ettevalmistusi ise, et osalised saaksid olulisi etappe ikkagi läbi teha. Me tahtsime ju ometigi nii palju anda, kui vähegi saab! Ja mina olen alati püüdnud võtta eesmärgiks, et koolitus ei tohi olla tuim, kellelgi ei tohi olla igav! Ivika oli kogu aeg abiks kätega ja igaühele personaalselt, kui mina jutuosa ja esitlusega toimetasin. Ivika oli ka see, kes päeva lõpul, kui ma teadsin, et enam auru ei jätku, rääkis sallide viimistlemisest ja võttis asju korralikult kokku. Aitäh, hea inimene! Leidsin, et lause "Vastandid täiendavad teineteist" maksab meie puhul sajaprotsendiliselt- Ivika on kiire, elavaloomuline suhtleja, kõhn ja vilgas. Mina, mina olen täpselt vastupidi. Aga pitsi, seda  armastame me mõlemad väga. Tema on pühendunud kleitide kudumisele ja see tuleb tal imehästi välja.

Minu jaoks oli see koolitus üks mu elu olulisemaid. Miks ma seda muudkui kordan? Eks tegelikult sellepärast, et see oli mulle ka puhas eksam. Ma ei ole koolis õppinud inglise keelt rohkem kui pool aastat ülikoolis ja pool aastat Olustvere koolis erialaseid väljendeid. Ma pole reisinud. Pole isegi peikat olnud, kes inglise keeles kõneleks. Olen inglise keelt armastanud ja selle vastu huvi tundnud alates keskkoolist, mil oli hädasti vaja laulusõnu tõlkida ning tänasel päeval, kui pool mu käsitöökaubast läheb välismaale, on see vajalik töökeel. Loen kudumisraamatuid ja blogisid, ütleme, et aastast 2009 alates. Algul sõnastiku abiga, kuid nüüd juba enam mitte. Ja nagu näha, saan ka suhtlemisega kenasti hakkama, ma lihtsalt ei teadnud seda varem.

Kui ma sain kutse koolitama, stressasin algul kõvasti, siis aga asusin metoodiliselt tööle. Ei, ma ei leidnud võimalust sõita keelekümblusele inglisekeelsesse keskkonda, ma lihtsalt kuulasin kuude kaupa igal õhtul kudumistöö kõrvale inglisekeelseid podcaste. Minu mure ei olnudki niivõrd sõnavara puudus, kui selle nobe kasutamine. Hea keeletajuga inimesena sain kuulamistreeningust palju abi. Ma ei jäänud nende kahe päeva sees kordagi päris hädasse ja kui mõnel hetkel saidki sõnad otsa, siis olin õppureid ette hoiatanud, et ma võin ka kätega rääkida. Täiesti loogiline lahendus käsitöökoolitusel, eksole. Kõik kulges kenasti ja jällekord ei hoia kiitust kokku, sest Ivika oli alati olemas, kui minul liig pikad mõttepausid kippusid tekkima. Ja õppurid olid toetavad, tõsiselt. Teise päeva grupis oli ka üks eesti keelt mõistev austraallanna, kes leidis abivalmilt vajalikke sõnu. Me Ivikaga ei osanud kumbki ette näha, et näiteks matemaatilisi sümboleid tuleb ju selgitada- jagamismärk...eee, kuidas see nüüd oligi?! Äärepits, teate ju küll...

Eelmisel õhtul Olustverre minnes olin natuke murelik. Armastan seal alati pikki ringe jalutada ja nii ma ka sel õhtul kulgesin. Mulle on Olustvere keskkonnana alati väga armas olnud ja pargi iga puu oli toeks :-) Selle koha peal on muigamine täiesti lubatud. Järgmise kahe päeva adrenaliinikogusega võinuks ma neid puid ka viltu lükata üritada, kui vaja.

Õmblemist ootavad proovid Foto: I.Viljasaar

Mulle meeldisid need kaks päeva väga. Koolitusel osalejad olid pea kõik vilunud kudujad, kuigi näha oli, et nii peenike pits oli osadele harjumatu teha. Kõik kudusid siiski nii palju, et tehnilise poole saime kenasti hinnatud. Oli neid, kellest ma tegelikult teadsin interneti vahendusel juba natuke. Ja oli proua, kes tunnistas, et on mu blogi tõlkega juba pikalt lugemas käinud. See oli nii südantsoojendav! Tagasiside oli vahetu ning õppetöö käigus oli inimeste pealt hea "lugeda", kuidas nad kaasa tulevad. Lõplik tagasiside saabub mõne aja pärast, aga me kõik tõdesime, et tegelikult koolitus võinuks olla pikem. Kasuks tuli ta osalejatele igal juhul, sest kõik kudusid nuppe ja said nendega toime! Ja kõik said proovida seda kardetud äärepitsi õmblemist. Me olime valmistanud ette äärepitsid ja kahe peopesa suurused tööproovid. Siinkohal tänan Monica Leinbergi, kes praktikatööna need meile kudus. Jah, sel aastal ei ole ma ise praktikant, sel aastal on mul endal praktikatöö tegija. Aitäh!

Mul oli rõõm kohtuda taas Nancy Bushiga. Sel korral ma julgesin temaga juba pikemalt vestelda ning ma ei väsi teda tänamast kirjutatud raamatu eest. Knitted Lace of Estonia oli ju esimene, mida aastaid tagasi uurima hakkasin kui Linda Elgase rätiraamat oli pöörase huvi tekitanud. Kohe seejärel ilmus Haapsalu salli raamat. Võin julgesti öelda, et raamatud on mu elu muutnud. Võib-olla oleksin ma tänaseni kena klienditeenindaja muidu olnud. Kindlasti mitte aga nii õnnelik, kui ma oma käsitöiste väljakutsete ja seiklustega olen tänasel päeval. Nancy külastas põgusalt ka me teist kursusepäeva ning ma tean, et ta oli pikemal reisil sõpradega, kes ka Haapsalu Pitsikeskuses käisid ning seal koolitust said.

Nancy Bush külastamas meie teist päeva Foto: I.Viljasaar

Koolituse teine päev Foto: I.Viljasaar

Esimese päeva lõpetuseks oli väike laadapäev. Tunnike tihedat suhtlust veelgi ning need olid hetked, kus mulle tundus, et ma pean ainult ja ainult vett jooma, pea käib pisut ringi. Väsimus, see jõudis kohale alles hiljem ning selle vastu asusime koos Ivikaga taaskord jalutuskäigule. Nende päevadega sai Olustvere park ja kompleks talle päris selgeks, ma usun. Laadal, nagu ma arvasingi, kujunesid hitiks loodusvärvitud lõngad, mille olin kaasa haaranud. Ivika, energiline inimene, aitas leti taga särades.

Võimsad muljed ja emotsioonid jäävad mulle meelde selle aasta Craft Campist. Nagu öeldud, oli see mu tähtsamaid koolitusi. Sel suvel on mul plaanis veel mõned pöörased ja olulised ettevõtmised, aga sellest juba edaspidi. Tänan südamest korraldajaid ja veel kord head Ivikat!

Eelmise aasta Craft Campist on valminud väike videolõik. Kena ja inspireeriv, ei saa seda jagamata jätta. Selleaastased pildimaterjalid alles kogunevad.


Craft Camp 2016 from Viljandi Kultuuriakadeemia on Vimeo.

Haapsalu salli servade viimistlemine

mittekorrektne ja korrektne äärepitsi lõplik viimistlus

Tänase postituse alustuseks leia kõrvaolevalt pildilt kaks erinevust! Leidsid? Kummagi salli äärepitsi välisserv on siinkohal tähelepanu all! Vasakpoolne on viimistlemata, parempoolne viimistletud sall.

Kõigepealt ma ütlen kaks asja, enne kui jutuga edasi lähen. Esiteks- äärepitsi lõplik viimistlemine on oluline! Haapsalu pitsikeskuse naised panevad seda alati nii mulle kui teistele kudujatele hinge peale.

Teiseks- ma ei ole sellest patust prii, et kõik minu sallid, alates esimesest, oleks laia maailma läinud just sellistena, nagu parempoolne sall pildil! Häbilugu, eksole. Ma ei pidanud aastaid tagasi seda üldse mitte nii oluliseks nüansiks, aga nagu näha, inimene õpib ja aastatega muutub ka ilumeel. Vasakspoolse salli serv ei tundu mulle praegusel hetkel üldse OK. Seega tunnistan enda arenemisvõimelisust, tunnen piinlikkust varasema mittekorrektse töö pärast ja võtan nüüd asjast otse rääkida.

Haapsalu salli viimistlemine toob esile pitsi ilu. Alles raamile või nõeltega venitusse pannes näeb tegelikult, kui suur on sall, kuidas mustri kudumine on õnnestunud ja kui ilus tegelikult on suur tehtud töö! Salli kuivamine käib tavaliselt kiiresti. Mõned tunnid ja tundub, et ongi kõik. Tegelikult võiks pitsil lasta siiski kuivada üleöö või vähemasti 6-7 tundi. Nupud ja paksemad kohad hoiavad niiskust kauem ja nii pikalt venituses olles saab villane korralikult käsutatud, kuidas ta edaspidi end hoidma peaks. Villasel on mälu, ta jääb end vormi hoidma. Teistsuguse loomuga materjalid, puuvillane, siid või sünteetika- neile venitamine nii põhjapanevalt ei mõju.

Peale salli raamilt mahavõtmist avaneb äärepitsi servast vaatepilt, mis on pildil vasemal. Olenevalt raamipulkade läbimõõdust on sakitippudes augud ja kahekordselt loodud serv on pika sirgena pinges. Tugevama venitamise korral on sakitipud nagu Eiffelid, Haapsalu naiste kõnepruugis nagu nisad teravad. Ühe kena ja suure töömahuga salli puhul ei peeta seda mitte heaks ja korrektseks.

Kuidas siis saada ümarate silmustega välisserv? Asja mõte on, et välimise serva silmused korjatakse ükshaaval vardale ja kergelt niiskust andes vormitakse taas ümarateks. Mina olen seda aja jooksul teinud kahel viisil.

Varem korjasin ma korraga ühele pikale kampsunivardale salli otsa ja serva silmused ning teisele vardale teise otsa ja serva. Tekkis paras pusandik, kus varrastel olevaid silmuseid kergelt sõrmeotstega kastsin ja lasin siis kuivada. Siis võtsin vardad välja ja ükshaaval kohendasin iga sakki. See ei olnud tegelikult teab, mis mugav viis ja tulemus ei jäänud ka alati maksimaalselt hea. Seega tuli leida uus, mugavam moodus.

Tänasel päeval on minu äärepitsi viimistlemise tööde järjekord selline:

• Ma võtan tavalise sukavarda, ajan sellele silmus-silmuse haaval umbes kuue saki jagu äärepitsi välimist serva. Iga saki silmuste vardale saades sakutan korraks neid ka ühepikkusteks. 
• Kõrval on kausike, milles paar supilusikatäit vett ja selles olev salvrätt. Salfakat katsudes saavad sõrmed just nii parasjagu märjaks, et oleks piisav, aga mitte liialt. 
• Niiskete sõrmeotstega tupsutan vardal olevaid silmuseid. Tupsutan iga saki vardalesaamisel sakkhaaval.
• Korraks mudin vardal olevaid silmuseid, aga mitte liialt palju, et viltida. Pigem ikka, et kergelt vormida. Silmuste piklikuks venitamise jäljed kaovad silmanähtavalt.
• Tõmban varda silmustest välja ja eraldi sakutan igat äärepitsi sakki kolmes suunas, et ta oleks nüüd täisnurkne ja kenasti ümara servaga.
• Jätkan sama järgmise sakigrupiga.

P.S. Salli venitades pista raami piid (või nööpnõelad, kui venitad tasapinnal) esimese ehk ülesloomise rea tagant, mitte läbi üksiku silmuse. Nii ei veni üks silmus ilmatuma pikaks ja pinge saab antud ikka kogu sakitipule.

P.P.S. Salli venitusse pannes vaata, et iga sakitipp jääks salli suhtes täisnurga all. Nii ei teki poolvildakaid sakke, mida hiljem jonksu saada on väga raske. Nurkade venitamisel on see teinekord keeruline.

Peale äärepitsi lõplikku viimistlemist vajab sall aega rahunemiseks. Kindlasti muutuvad tema mõõdud (kui ei usu, mõõda pinges salli raamil ja pingevaba salli paari päeva möödudes. Võid üllatuda!). Meistrite tarkus on lapata sall peale lõppviimistlust pikkupidi sakk-saki haaval kokku ning siis kokkuvoldituna panna padjavirna alla. See padjavirn on mulle alati mõttena kangesti nalja teinud, aga asi on tõenäoliselt selles, et kraasvillasest pitsipind saab nõnda käsu ennast fikseerida ja edaspidi hoida hästi vormi.

Loodan, et tänane postitus ei tundunud lihtsa targutamisena. Loodan, et noppisid endale siit iva. Äärepitsi ilu juurde tagasi tulles, viimistletud serv on ikka tükki ilusam, eksole? Ei ole enam seda pingutamise maiku asja juures. Olgu siis otseses või kaudses mõttes :-)

Kudumiskanal

Kui üks pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna, siis üks video võib eneseväljendusena ka võimas olla. Ma hakkasin tegema pisikesi klippe. Pisikesi-pisikesi. Väga konkreetseid ja nappe. Ikka kudumisest ja tegelikult peamiselt koolituste tarvis. Jutuubis võiks mu alias olla "Rääkivad käed", sest üleliigset sealt ei leia.

Kuna ma ise ei ole enda hääle kuulamisega veel harjunud, siis ajab itsitama, aga kudumishuvilised võivad kommentaariumisse lahkesti avaldada arvamust, mida edaspidi veel näidata võiksin. Tehniline teostus hetkel on vastavalt võimetele ja arengustaadiumile, palun ses suhtes leplikkust.

Oma juutuubi loomisel oli abi kümneaastasest Jakobist, kes toonitas, et subskraibimine on oluline. Aitas nii mõnestki muust asjast mul aru saada... Kel edaspidi tahtmist saada teavitusi väikestest videojuppidest, saate blogi päises oleva lingi kaudu kanalile (või siin allpool pildile klõpsates), aga kes popp ja noortepärane, see subskraibib :-)

Laupäeval Haapsalu Pitsikeskuses

Minu sallinäitus Haapsalus on nüüd lõppenud. Laupäeval oli ka pisike jututund ja see oli minule endale väga oluline ettevõtmine. Kui koolis kaitsesin selle näitusega oma lõpuhinnet, siis olla Haapsalu meistrite ees ja neile ka kõneleda- see tundus veelgi olulisem kui eksam.

Tänan kõiki, kes leidsid aega tulla! Allpool väike pildimeenutus kroonikana. Piltide eest tänan Merle Saulepit.

Istudes on tore, sest põlvede värin ei paista nõnda välja

Kõige suurem tööproov. Astra sall. Tulevikus saadaval ka kõikidele kudujatele

Kõik, ka head-halvad tööproovid omas naturaalsuses, said meistrite palge ette toodud :-)

Tänasin Linda Elgast inspiratsiooni eest. Oli suur rõõm ja au!

Näitus on tänaseks tulnud koju puhkama. Haapsalus ei olnud üleval mitte kõik sallid, mõned olid kodus värskendamisel ja mõned uued said just enne kohtumist äärepitsi külge. Edaspidi võite läbi astuda veidi värskenenud näituselt- järgmisena üleval aprillis Märjamaa Raamatukogus kenade punaste seintega toas.

Haapsalu sall Lossiaiakirjaga

Uus sall on valminud uue koekirjaga. Nimeks Lossiaiakiri. Ranged jooned ja lopsakus mustris on nagu mõni range, üliküps, stiilselt kujundatud ja hooldatud aed. Et uhkem oleks, siis ikka Lossiaed. Nime pakkus abikaasa. Eks sarnasus aedadega ole vaataja silmis.

Haapsalu sall Lossiaiakirjaga

See sall käis täna minuga Rapla kursustel kaasas. Muidu otsib ta uut kodu. Harva, kui mul salle üle on :-)

Pitsikiri, mis sai inspiratsiooni punasest Mulgimaa tikandist

Aasta tagasi, detsembris, kui ilmus Mulgi rahvarõivaste raamat, ei suutnud ma end tagasi hoida ja mitmeks pikaks õhtuks oli lugemist ja vaatamist. Kohe väga mitmeks ja väga pikaks õhtuks.

Mulgi punaste tikanditega puutusin kokku  koolis ja Viljandi muuseumis neid vaatlemas käies ning tundus nagu eriti loomulik, et mina, kes ma tikkimist armastan peaaegu sama palju kui kudumist, olin igatepidi äratehtud ja maha müüdud neile punastele tihedatele tanumaalitikanditele. Tegelikult, seda on raske sõnadesse panna, on nendes midagi minu jaoks keerukat, nagu mõni äraarvamatu kood, vaikne mõistukõne või selgitamatu sõnum. Võimalik, et lilltikandi armastajana mu ajus aktiveeruvad neid tikandusi vaadates mingid keskused lihtsalt teistmoodi... Mis sellest eelmise aasta tööproovist ja kavandist muidu sai? Sai käevõru. Suure, tugeva naise tihedasti tikitud ja silmatorkavalt lai käevõru. Ma loodan, et uus kandja on selle endale juba kooli müügiletilt leidnud.

Täna ei tahtnud ma mitte Mulgi tikandist eraldi ja oma emotsioonidest rääkida, aga tegelikult uuest pitsikirjast. Ma vaatasin toona raamatusse ja muuseumi pidikogudesse nii pikalt, et tekkis tahtmine midagi pitsilist sama takti järgi kirja panna. Ikka nii, et jooksevad rombid ja ruudud ja natuke rõhutatult edevaid kohti on ka. Sellesse perioodi jäi mul Mulgi-inspiratsiooniga pitsikirju kohe mitu.

Olen mustrite mustandite vihikusse märkinud, et selle pitsikirja idee tuli mul lühikese sabaga tarvastu tanu vaadates. VM 351 E12 koodiga andmebaasis, lisaks rahvariiete raamatule. Uskuge või mitte, täna uuesti raamatut kätte võttes ei saanud mina ise ka esimese hooga aru, kas tõesti olin ma nii oimetuks end vaadanud või... kust see inspiratsioon ikkagi tuli? Aga ju ta tuli, kui must-valgelt kirja on pandud. Eks üldmuljet ja "takti" vaadates siiski aru ole saada, et juhuslikult ma seda viidet sinna lehele kirja pannud ei ole.

tarvastu tanu lühikese sabaga, VM VM 351 E 12, Viljandi Muuseum, http://muis.ee/museaalview/921468 

Pitsikiri sai nimeks Holstre kiri. Kes ei tea, kuidas muster tuli, las siis nuputab pealegi :-) Haapsalu sall ja sellise nimega muster.

Kõige lihtsam pitsikirja kirjutades on tekitada õhksilmustest ja kokkuvõtmistest diagonaalseid triipe. Edasi tundub lihtne olevat paigutada mustridetaile diagonaalidena jooksma. Me kõik oskame kududa õhksilmuseid, kokkuvõtmisi ja tublimad ka nuppe. Niisiis- ei midagi erilist. Pane aga mõte koekirjana paberile ja tulista. Aga... siinkohal tulevad mängu aga´d. Tegelikult palju agasid.

Muster võiks olla vaatajale ja kudujale huvitav, lihtsate triipudega välja ei mängi, eksole. Kudujale võiks muster ka mugav olla st iga rida ei peaks pingsalt paberilt vaatama, loogika võiks abiks tulla. Või siis see, et iga järgmine rida mustris nö kontrollib eelmist ja aitab järjel püsida.

Minule isiklikult meeldib mustri sisse pista mingeid  kujundeid, mis ei ole päris puhas geomeetria. Nuppudest mustrisse moodustuvad ristid, neist ma ei pääse kunagi (olgu, see ON geomeetria), nuppudest moodustuvad kaared või ringid (ojaa, neid ei ole üldse tegelikult lihtne koekirja sobitada) ja on veel väikeseid asju, mis kudujale mustri huvitavaks teeksid. Kui Holstre kirja vaadata, siis siin olen nuppudest rombidega natuke mänginud- ei ole lihtne ruut külili lükatud, natuke väljavenitamist tippudes annab asjale teise jume, ma leian. Ja üks nupp küljelt ära naksata- jälle midagi nagu juures!  Kuna venitatud rombid ja diagonaalidena jooksvad õhksilmustest moodustunud detailid on vaheliti, siis peab leidma tasakaalu- et ei oleks liiga tihedalt ega ka liiga hõredalt. Ja viimane aga- see kõik peaks kirja saama nii, et sallisse mahuks mitu mustrikordust, aga muster ei tunduks liiga kribu. Olen püüdnud alati mõelda mustrit kirjutades nagu kootaks sellest just Haapsalu salli- mustrit laiusse võiks olla nii 110-130 silmust. Mis veel? Mulle meeldivad pigem sellised jõulised väljendused. Suured koekirjad, palju nuppe ja natuke liiga rikkalikult  täis kompositsioon. Kokkuvõtlikult- olgu see siis minu käekiri.

Selles sallimustris jooksevad asjad kuidagi väga mõnusasti ja loogiliselt, ma leian. Just lõpetasin ühe Holstre kirjaga salli ja oli parem kududa näiteks kui Õpetaja kirja, kus südamed ja diagonaalid vaheldumisi jooksevad. Selle viimase mustri juures muidugi on oht, et nupud tapavad inimese lihtsalt ära. Kes need aga ei karda, olge ootel! Millalgi saab ka Õpetaja kirjaga salli kududa. Holstre koekirjaga on nõnda, et homne päev, aasta viimane siis, on see, mil muster saab avaldatud.

Pauliine sall

Minu vana-vanaemal Pauliinel on täna 112.sünniaastapäev. Õigemini küll oli eile, sest tänane on tiksunud juba uude kuupäeva. See kuupäev on mulle alati tähtis olnud, sest tähtis oli mulle ka mu kallis mamma. Ma olen oma blogis maininud, et käsitööoskuste pärinemine on meie suguvõsa naistel geenikoodiga kaasa antud ja Pauliine oli see, kellest kõik alguse sai. Küla rätsep ja kogu perele kuduja. Ega see kindlasti tühjalt kohalt tulnud, aga kahjuks sugupõlv enne mammat jääb minu mälestustest välja. Mamma, mäletan, kudus veel ka siis, kui tema silmanägemine teda maha jätnud oli...

Pauliinel oli 12 last. Tema oli alati eeskujulik majapidaja, tubli ja tasane kodu hing, üübertöökas. Temal oli alati põll ees ja pea kaetud. Tema suunurgad olid naeratamisest ülespoole nagu kinni jäänud  kortsuliste palgete vahele, kuigi elu ei olnud teda hellitanud. Minu mamma voodi oli alati tehtud, sile hele päevatekk peal ja kuri karistus tuli sellele, kel oli plaanis päevasel ajal looderdada ja pikutada. Minu mamma armastas lapsi, ta kasvatas üles nii enda omad, kui aitas kasvatada sellest järgmise põlve ja veel järgmisestki mugulaid. Ta on olnud kogu elu mulle ülima naiselikkuse, lahkuse ja töökuse võrdkujuks. Ta ei riielnud kunagi valjul häälel ja tema ainus õpetus laste kasvatamisel oli, et nad tuleb lihtsalt üle kavaldada. 

Mul on hea meel, et me nimed pärinevad ühest tüvest. Ma loodan, et ta rõõmustab, kui vaatab mu tänaseid tegemisi pilve pealt. Tänane päev, mamma sünnipäev, on mulle tähtis nagu elaks ta veel edasi.

Et mitte härdaks minna, siis mammast teise kandi pealt ka. Hiljuti avastasin, et inimesed ei ole kokku puutunud sõnaga töllakus. See on kindlasti üks neist väljenditest, mis meiekandis kasutusel ja on mamma juurest mulle kaasa tulnud. Minu mamma ei lubanud töllakusi teha, aga ikka tegime. Ja kuidas veel! Eriti karmiks läks asi siis, kui töllakusi tehti söögilauas. Siis teinekord kupatati meid õega lausa köögist välja. Ja pidime hiljem salaja analoogtelefoni ketta alt, külmkapi tagant, laearmatuurilt  ja mujalt priskeid pudrupritsmeid puhastama. Et töllakused välja ei paistaks. Telefoniketta alt oli muide eriti raske putru kätte saada :-) Ja jube piinlik oli.

Mamma  mälestuseks ja temale tänuks tegin ma juba mitu aastat tagasi pitsikirja, mis sai kohe nimeks Pauliine kiri. Selle kirjaga salli kannab pildil mammast lugedes siis viies põlvkond, mu tütar Ingel-Britt. Kuna pildistamine oli veninud pikaks, no ikka mitu tundi koolitööde tarvis, ja ilmselgelt oli minul põnevam kui temal, siis läks ka fotosessiooni lõpus töllakusteks asi ära. Ta lihtsalt pani tuled kustu!

Ma usun, et sel aastal, olgu, järgmisel ikka kohtab minu blogis veel mitmeid nö nimega kirju. Minu ümber on inimesi, kellele on südamest põhjust tänulik olla. Pauliine kiri on rahulik, etteaimatav ja rikkalik nagu tema kandja mulle meelde on jäänud. Armastage oma mammasid ja öelge seda neile! Järgmise korrani!

Võimalus osta Victoria kirjaga sall

Mul on väga eriline teade! Aasta tagasi jagasin rõõmu, et minu kootud sallimuster Victoria on tee leidnud laia maailma osana rõivakollektsioonist. Tänasel päeval on piiratud arv salle selle mustriga saadaval Janika Printsmanni käest! See oleks heaks võimaluseks soetada väga erilise looga sall kas endale või miks mitte ka eksklusiivseks jõulukingiks.

Kui oled huvitatud, võta kontakti otse Janikaga (ta peaks olema väljas toimuval Tallinna Käsitöömessil lauluväljakul). Janika leiab Facebookis Pipieri-nimelise lehega ning tema meiliaadress on janika.printsmann@gmail.com

Victoria kiri oli väljas ka mu näitusel, mis Olustverest möödunud nädalal maha sai võetud ning mida taas näha saab uue aasta algul Haapsalu pitsikeskuses. 

Kuidas Olustveres näitus üles ja minul kool lõpetatud sai

Ma kibelesin oma esimesest näitusest ja kooli lõpust rääkima juba pikalt enne, kui asjaks läks. Hoidsin end  tõsiselt tagasi, et mitte lõpetada nii, et kaagutad küll, aga mune ei kusagil. Nädal, mis oli koolilõpu eel, tormas sellise kiirusega minust üle, et ei oleks enam mitte kraaksatadagi jõudnud. Teate ju küll, alati jääb ajast mõni päev puudu, või siis vähemasti mõni tund ikka.

Täna saan öelda, et tehtud see sai! Kooli lõpueksam sai hindeks viie, näitus on kenasti üleval ja mina võin öelda, et kutseoskuste 5. taseme kaitsmine sai tehtud. Nüüd on hinges selline tühjus ja selline vaakum, et... Jah, ma tunnen kahjutunnet, et kogu see lõpuralli läbi on saanud!

Enne lõpukaitsmist. Foto: Pille Marrandi

Kahe aasta eest ma astusin Olustvere kooli sisse enda mustreid tutvustades. Tundusin enesele siis väga tark, asjalik ja usin käsitööline. Tänaseks olen ma Olustvere koolist välja astunud samamoodi, mustreid esitledes. Väikese vihikukese asemel on mul neid palju-palju ja lisaks suur mapp kootud tööproove. Hmm, enam ei tundu endale tark ja kõigeteadja. Küll jätkuvalt usin, seda ma ei salga, aga juba mõõdukamalt. Sama teemaga sisse ja välja astumine võib muigama panna küll- et mida siis õpiti? Milleks see kaks aastat? Ma võin kinnitada, et need on olnud kõige kasulikumad kaks aastat, kui käsitöist arengut silmas pidada. Ei oleks saanud teha paremat valikut, kui Olustvere ja tekstiilkäsitöö! Mul olid tõeliselt lahedad ja andekad koolikaaslased, tõeliselt säravad ja ülitöökad õpetajad. Nagu ma lõpukõnes mainisin, mulle ei ole tähtis eesmärkide saavutamine iseenesest, olulisem on teelolek. Ja see teelolek, raske, kuid nauditav, on nüüd sellel moel lõppenud...

Ei plaaninud kurvaks minna. Hoopis paari hetke näituse-eelsest ajast rääkida. Näitust ennast ju ei saa näidata, muidu keegi ei viitsiks kohale minna :-P Ma valmistusin 12 salli, ühe suure räti ja seelikuga ülesastumiseks pikalt. Mitu kuud askeldamist uute mustrite kallal ja häirivat otsustamatust. Lõpus ei suutnud kuidagi end kokku võtta, et valida välja, millised sallid näituse tarbeks valmis peavad saama või palju neid peaks üleüldse olema. Kõhklused ja kahtlused lõpetas halastamatu kalendri ja kella tiksumine. Sallid said valmis tänu suurepärastele kudujatele, kes mul abiks olid- Lea Uuk ja Aet Abel- südamest tänan ja kiidan teid kohe valju häälega!!! 

Kolmandal päeval enne näituse avamist kinnitasin rätti aluskangale kahe plaanitud tunni asemel seitsme tunni jooksul. Kirusin. Hirm oli, et kas järgmisel päeval üldse saan näituse üles kui juba esimese asjaga nii pikalt läheb... Õhtul olin ma peaaegu pisarais ja nii väsinud, et kojusõitmine oli eluohtlik. Teise päeva lõpul enne näituse avamist olin ma õhinas, optimistlik ja päris õnnelik, et läbimõeldud halvad stsenaariumid olemata jäid ja sallid olid seintele ja lakke tõmmatud saanud. Üks päev enne lõpetamist olin ma taas pisarais, sest lõpukõne ei tulnud kohe mitte kuidagi paberile, ülim pingutus andis väsimusena tunda ja näis, et miljon asja on veel teha. Ja siis juhtus veelgi- kooli lõpetamise päeval olin ma muidu igati rahulik, aga sõites ajahädas. Umbes 15 kilomeetrit ja 20 minutit enne lõpueksami algust oli teele langenud hiigelpuu, mida kraanade ja traktoritega tükeldati ja seisin ei-tea-mitmenda autona ootejärjekorras suurel maanteel teadmata, kas ja millal tee lahti saab. Sel hetkel, kui õpetajale helistasin, jõudsin veel mõelda, et huvitav, mis märk see nüüd siis on?! Ju ta oluline märk ei olnud, sest puu sai teelt, mina tegin (piinlik küll!) võimete piiril liikluseeskirju eirates sõitu ja astusin saali just siis, kui meie grupi lõpueksam alanud oli. 

Ootame komisjoni. Foto: Pille Marrandi

Tollest päevast jäävad meelde head hetked. Oli natuke jube ja natuke lõbus. Nagu lõpetamistel ikka. Naersin, et koolis olen käinud omajagu, aga 22 aasta tagant on tore ka midagi päris lõpuni käia. Kohe päris lõpuni. 

Olge siis lahked, astuge läbi uusi sallimustreid ja salle vaatama! Novembris on näitus Olustvere Mõisa viinaköögis, jaanuaris liigub ta Haapsalu Pitsikeskusse ja märtsis on Märjamaa raamatukogus kodulootoas kena punase telliskiviseina taustal. Kindlasti ei jää need ainsateks kohtadeks. 

Lõpetuseks pilt kolmandast päevast enne näitust. Vapralt kooli käsitöömajas kaasas olnud homne juubilar (hmmm,  Jakob ongi 10?!) aitas salle tärgeldada. Selleks hetkeks olid minu sõrmed nii tuimad, et jaks lõppes enne kui sprei pudelist. Ja abikaasa Priit oli järgmisel päeval see, kes redeliga sada korda näitusesaalis lae alla saadetud sai. Kannatlikud mehed! On põhjust tänulik olla. 

Minu esimene sallinäitus kohe ukse ees

Nädala pärast on hetk, mida ma olen kaua oodanud ja samas kartnud. Ma lõpetan Olustvere kooli tekstiilkäsitöö eriala oma esimese sallinäitusega. Olete lahkesti palutud vaatama!

Novembrikuus jääb näitus avatuks Olustvere Mõisa Viinaköögis, kuid on lootust, et edaspidi saab salle näha nii Haapsalus, Kehtnas kui Märjamaal. Kindlasti ka mõnes suuremas linnas lisaks eelpoolmainitud kohtadele. Hetkel olen valmis üles panema kuraditosina jagu uue ja värske mustriga salle ning lisaks ühe ilmatusuure rätiku. Kõikide mustrite autor olen ise ning see on ka kaitstava lõputöö teemaks. 31.10.kell 13.00 pidage mulle pöialt, kallid sõbrad. Vaim on küll valmis, aga... tont seda teab!

Plakati eest aitäh Kätrinile ja foto eest tänan Sandrat!

Palju tänusõnu kõigile, tänu kellele see näitus sündima saab, on paberile pandud. Mõttes on suuri ja sooje tervitusi saadetud. Puhas ebausk ei luba neid täna veel välja hõigata, aga loodan, et täpselt nädala pärast saan siin blogis rõõmu kuulutada ja tänada kõiki nii kuis kord ja kohus. Elagu pitsi ilu!

Sallidega (inglid) Olustveres (kesapõllul)

Tormi teisel päeval tegi Sandra pilti. Mu kallid kaasõppurid ja kaks õpetajat, me kõik oleme sallistatud uute mustritega sallidesse. Näitus ja kooli lõpp lähenevad paratamatult ja tunne on, et ülehelikiirusel.

Foto: Sandra Urvak

Kokkuvõte Helve Poska ja teiste Rootsi väliseestlaste intervjuudest

Jätkan eilset rida. Tänane postitus on kokkuvõte Haapsalu Käsitööseltsini jõudnud materjalidest, kus mitu põneva sisuga üleskirjutust intervjuudest, mis tehtud Rootsis väliseestlaste käsitöökogukonnas. Helve Poska, kelle nimi korduvalt mu tekstidest läbi jookseb, on väärikas eas vanaproua ja mõttes soovin talle hääd tervist! Sellega mu ajalooliste kirjatükkide osa selleks korraks lõpeb.

Helve Poskat intervjueeris Stockholmi Eesti Majas Anneli Sirmais-Jõõger ning üleskirjutus sellest 2013.aasta vestlusest on jõudnud tänaseks Haapsalu Käsitööseltsi valdusse. Samas on intervjueeritud ka Mai Raud-Pähni ja Loora Kurbat ning kokkuvõtlikult neist kolmest vestlusest koorub välja killuke Haapsalu pitsikudumise traditsiooni näost ja ajaloost võõrsil. Alljärgnev võiks olla kokkuvõte nende kolme naise jutuajamistest. Tänaseks on Loora Kurba lahkunud, kuid H.Poska (s. 26.03.1925) ja M.Raud-Pähn (s. 02.11.1920) on eakad, neist viimane olnud pikalt väga aktiivne eesti kultuuri hoidja Rootsis.

Helve Poska 1980.a Shelli peamajas korraldatud Haapsalu rättide/sallide näitusel

Helve Poska on pärit Haapsalust. Tema vaarema Liisa Kaustel (s. 10.04.1835) õppinud pitsikudumise ära Kärbla mõisas lapsena teenija olles. Sealne pitsikudumisega tegelenud ja end sellega elatanud saksik preili polevat tahtnud lapsele kudumist õpetadagi, kuid too oli teraselt vaadates kõik võtted rättide pealt järgi teinud. Too saksa preili olevat kudunud pitsi tsaari perele, kuid mitte meie tänapäevases mõistes Haapsalu räti reeglite järgi. Helve Poska sõnutsi kooti juba tol ajal Haapsalus peenest villasest lõngast ja teenistuse eesmärgil rätte, mis sõrmusest läbi tõmmata sai. 1874.aastal sündis Liisal tütar Ida Louvisa, kes oli H.Poska vanaema ning tema olnud samuti andekas kuduja. Kümneaastaselt andnud sama mõõdu välja, mis päriskudujad.

Foto: A.Sirmais Helve Poska intervjueerimise päeval Stockholmis

Oma kudumisoskused sai H.Poska vanaemalt, kuigi suurem huvi pitsi vastu tekkis alles peale vanaema surma 1941.aastal. Tollal okupatsioonitingimustes oli tema ainukene soov raskete elamistingimuste tõttu saada peale gümnaasiumi Tallinna Kodumajanduskooli. Kodumajanduskoolis sai ta õpet kangakudumise, õmblemise ja brodeerimise (tikkimise) kohta, kuid Haapsalu salli kohta jäi teadmiste omandamine siiski paikkondlikuks st pitsiteadmisi anti Haapsalus sõbrannalt sõbrannale või järeltulevale põlvkonnale. Kodumajanduskoolis ei olnud pitsikudumisest juttu. Tema ema oli küll lapsena samuti sallikudumist oma emalt õppinud, kuid viieaastasena nuppe kududa oli talle siiski liig ning temast vilunud pitsikudujat ei saanud. Nagu hiljem selgub, oli tema emal annet hoopis milleksi muuks. Vera Poska oli muu aktiivse ühiskondliku tegevuse kõrval ajakirja Triinu asutajaliige ja väljaandja.

1944.aastal Rootsi emigreerudes oli Helve Poskal kaasas kaks rätikut. Kogu materjal, mille ta kirjutas arvukatesse mustritesse ja mille abil korraldas kursuseid ning avaldas kirjasõnas, on kirjutatud maha nähtud sallidelt ja teiste naiste rätikutelt. Palju aitas kaasa tihe suhtlus inimestega Tööametis ametniku palgal olles ning põgenikega suheldes. Algselt olid ka temal mustrid tööproovidena, paberile hakkas ta neid kirjutama alles paari aasta pärast, mil korraldas juba Malmös kursuseid. Oli tavapärane, et tol ajal teadis kuduja peast mustrist tulevat silmuste arvu mingi kindla räti mõõtude tarbeks. Nii räägib H.Poska, et suurtel rätikutel olnud oma kindel silmuste arv, väiksematel e titerätikutel teine. Koos õpetusega liikus meistrilt õpilasele ka nimetatud räti mõõt.

Põhimustreid, mida omavahel kombineeriti või millest midagi uut tuletati, olnud tema sõnul kudujate hulgas käibel kümne ringis. Kindlasti kooti juba väga ammu hagakirja, mille algupära üle ta ei taha täpsemalt spekuleerida, kuid mida ütleb tulnud olevat välismaalt. Maikellukesemustreid oli kootud juba tema ema lapsepõlves ja ka rahakiri on üks vanemaid, mille muster näeb välja kui ümmargune raha.

Suured rätid olnud laia poordiosaga ning narmastega. Pisut väiksema mõõduga rätid ehk siis meie praeguses mõistes Haapsalu rätid olnud kindlalt kolme kompositsiooni osaga- keskosa, poordiosa ning külgeõmmeldav eraldi kootud äärepits. Tavamõõtmetes tehtud sellise räti loomiseks umbkaudu 153 silmust vardale. Niinimetatud titerätid olnud saja silmusega kootud.

Kolmnurksete rättide kohta mainib Poska, et need tekkinud umbes sel ajal, kui tema oli kümneaastane ehk siis 1930ndate aastate alguses. Nende kujunemisloost arvab ta, et kuna kooti nõudluse järgi- vaja oli nii suuremaid kui väiksemaid, siis kudujad kasutasid oma fantaasiat ning mingil hetkel kujunenud välja sobilik suurus ja mustrite kasutamine.  

Kroonprintsi kirja motiiviga räti koekiri käsikirjaliselt avaldamiseks Triinus

Eraldi peab Helve Poska oluliseks kudumistraditsioonis mainida Kroonprintsi kirja, mis telliti Rootsi kroonitud pea külaskäiguks 1932.aastal kuduja Valdmannilt ja mille mustri pani kirja tema tütar M.Möll. Selle algse veriooni ümbertegemisest ja kenamaks kohendamisest olevat saanud kudujatele selle ilust hoolimata nagu eesmärk omaette. Ka tema ise oli pannud Kroonprintsi kirjasse rohkem nuppe ning tema koostatud muster sai avaldatud ajakirjas Triinu ning ka ameeriklaste poolt (täpsustamata, millises ajakirjas või raamatus, kuid tõenäoliselt pidas ta silmas N.Bushi Knitted Lace of Estonia raamatut). Kroonprintsi kirjas olnud 2010 nuppu, kuid tema koostatud kirjal, mida Loora Kurba kudunud, oli 2244 nuppu. Linda Pahk-Rõõmusmägi ja Helve Poska vaielnud pidevalt Kroonsprintsi räti originaali võimalike nuppude arvu üle, H.Poska tunnistanud küll lõpuks teise õigust, kuid teema olnud korduvalt arutlusel ikkagi. Kroonprintsi kirja originaali otsides jõudnud H.Poska sinnani, et mustri originaal asub Haapsalus muuseumis, kuid teisi teid pidi uuris Mai Raud-Pähn välja, mis võis saada kingitud rätist endast.

http://www.ra.ee/fotis/index.php?type=2&id=475392

Foto rätist, millesarnane kooti kroonprintsi külaskäiguks

Keskel H.Poska

Kudumiskoolitustest rääkides Helve Poska avaldas kahetsust, et mida aeg edasi, seda vähem on inimestel aega. Teinekord võib takistuseks saada ka eneseusu puudumine, kuid eesmärgikindlaid õpilasi ta kiidab. 1946.aastaal korraldatud Malmö kursustel olid olnud väga usinad naised. Ka kiidab ta oma tütre kunagist usinat kudumist, mis küll soiku jäi. Mai Raud-Pähn oli pikalt tegutsev etnograafina ning Eesti hõbedakunsti uurijana, lõpetades sel alal ka Rootsis kõrgkooli. Tema oli abiks H.Poskale koolituste korraldamisel ja osales seltsitegevuses aktiivselt, kuigi sallikudujat temast ei saanud.

Haapsalu pitsi traditsiooni alguse kohta, nagu arvata oligi, ei ole kellelgi kõnelenutest kindlat versiooni. Helve Poska mainib, et „kudumise algus tuli kuskilt välismaalt“ ning Mai Raud-Pähn kirjeldab oma ema lapsepõlve, mil saksa tütarlaste koolis käies tuli kududa nii mustrilisi koekirju kui ka pitsilisi. Kuna salle-rätte kootud toona nii ühte- kui teistmoodi, siis usub ta, et pitsitraditsioonile pani siiski alguse piirkonda suvitama sõitnud turistide nõudlus ning kontakt maailmaga. Peenest lõngast „saksaprouade“ kudumistraditsioon olnud Haapsalus igatahes olemas kõrvuti kohalike tegijatega. Loora Kurba sõnul, kes emigreerus alles 1966.aastal, kudunud ta Eestis 1950ndatel peamiselt ikkagi paksemaid salle, mis mõeldud sooja saamiseks. Peene pitsi võlusse nakatus ta peale 1980ndal aalstal kursustel osalemist, kuid pitsi kudus ta Eestis ARSile kampsunitena. Tema kootud arvukaid salle sai edaspidi näha väliseesti näitustel ning ta müüs neid soovijatele

Foto. Kuulsate Haapsalu villaste rätikute tootmine ja turustamine. Haapsalu sall. 1933 aug. Fotogr. J. F. Luikmil., HM F 110:3 Ff, Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid SA, http://muis.ee/museaalview/1055131

Lõpetuseks taas kokkuvõtlik plakat, mille koostasin (klõpsates pildil saad taas suuremõõdulise versiooni juurde):