Taaskasutus teeb meeled ärevaks

TuuniKa rõivad Solarises moedemmil

Alustuseks pean ütlema, et ma ei ole väga romantilise meelelaadiga ja väikeste tüdrukute kleidikesi vaatan tavaliselt vaid kui kehakatteid, ilma milleta meie kliimas lihtsalt ei saa. Aga... ja nüüd tuleb AGA...

Minu meel muutus eelmisel aastal koos Iraga kursustel käies ja ärge nüüd naerge, aga mul oli lõpunäitust üles pannes tuline kahju, et ma ei ole kolmkümmend aastat noorem ja viiskümmend kilo kergem. Vastasel juhul oleksin ostnud tema tehtud komplektikese ja selle kohapeal selga pannud. Kuna ma olen aga vana ja paks, siis ma ostsin midagi eakohasemat- Ira teeb ka lahedaid suuri kotte. Mugavaid. Funktsionaalseid. Ilusaid kah veel. Minu kott on nii suur näiteks, et ma võin sinna rahus pere söögikraami ära panna ja ta ei näe välja nagu oomaigaad. Ja õlal istub hästi.

Ira Sergejeva on TuuniKa nime taga toimetav usin naine, kes loob lastele riideid juba kasutatud tekstiilidest. Võiks arvata, et ei midagi uut päikese all, aga tema tehtud asjad on väga hea maitse ja silmaga kokku pandud ning tehniliselt laitmatud. Iral ei ole küll kodulehte, kuid mul on hea meel, et tema Facebooki kontole on tekkinud pilte ja kel huvi, et pisipiiga või noormees käiks riides põnevalt, šikilt ja mis peamine- eriliselt, siis leidke tee Irani. Soe soovitus :-)

Ja teine soe soovitus, õigemini küll päris palav kohe on visata pilk peale Kristi Jõeste värskele blogipostile, kus kaks kaunist kotti silma rõõmustavad. Ma olin kommentaari jättes täiesti siiras, sest minu õmblemisepisik sai jälle kord üles turgutatud ja nähes nii häid ideid tuli palju-palju-palju mõtteid, mida tahan juba ammu teha. Mul on varutud linaseid ribasid otse vabrikust, mul on varutud kauneid siidsarisid (pärissiidist ikka) ja saride ribasid ning mul on ligi 35 kampsunit karbi sees lõikumise ootel... Mmm, mõnus, milline sodiladu! Aga ma ei saa praegu endale õmblemise luksust lubada, sest koon pöörase kiiruga salle.

Olgu, lähen rahunen nüüd ja püüan unustada, millisesse kappi on õmblusmasin pakitud. Alustatud sai paari tunni eest suure rätiga ja olen ammu juba mõelnud, et milline blogimühakas ma olen- ei pilte, ei kuduseiklusi, ei midagi. Oleks tõesti aeg end parandada, eksole? Või siis ikkagi tööle panna see neljapäevane nipinurk, millest üksvahe siin mõlgutasin? Tasub mõtlemist.

Kevadeperioodi viimane kursus- teretulemast Sauele stuudiosse Kiriline!

Tõesti, kursustega on selleks kevadeks peaaegu et ühel pool. Kaks pühapäeva veel saab Haapsalu salli tarkustega end kurssi viia ja minisalli kududa Sauel.

Sedakorda on mu partneriks tore ja tõeliselt hakkaja Tiina, kes peab seal tekstiilistuudiot Kiriline. Kui sind huvitavad originaalsed pakutrükis tekstiilid, siis tema on selle ala meister. Meie Käsitööga Tööle 2 lõpunäitusel oli leida terve rida tema maitsekaid ja tasakaalukaid töid. Kui nüüd kursusest veel, siis registreerimiseks vaata kontaktid stuudio lehelt ja võta ühendust. Nädala algul oli veel kohti. Kirilise lehelt leiad ka kursuste lühikirjelduse ja vajalikud kellaajad ja asukoha.

Pildil on üks mu paljudest Silviatest. Peaaegu, et vardasoe alles. Ma armastan neid kududa bussis sõites või muidu külapeal, üks Silvia on vardakotiga alati kaasas. Muide, sama mustrit me koome proovitööna kursuste käigus. Kes kardab, et käib üle jõu, saab valida ka palju lihtsama mustri. Karta pole vaja, julgustan just, sest kõik naised on proovitöö kudumisega toime tulnud. Ja ka õmblemisega, mis nagu selgunud, on olnud üks suurematest ebakindluse tekitajatest varem Haapsalu salli mittekudunute hulgas.

Kes aga leiab, et too Silvia sall oleks hea emadepäevakink, siis selleks on täpselt paras aeg :-)

Üks etapp läbi...

Foto: Helen Vaher

Kevad on viimastel aastatel tulnud nii kiiresti, et ei jõua märgatagi. Ka sel aastal.

Mis ma siis torman? Väikesed suured asjad võtavad tähelepanu. Pildil on üks viimase aja tegemistest- Haapsalu sall mustriga, mille ise lõin. Kümnete kootud sallide kõrval väike ühik, aga oma mõtte poolest minu jaoks suur ja oluline. Ütleme nii, et jõudmine uuele levelile mõnes mõttes.

Kuigi algul plaanisin näitusel osaleda kootud suure voodikattega, siis sall sellel voodil tundus nii hästi sobivat, et ei hakka tekki välja panemagi, las jääb vaid sall.
 Voodi on pärit ByHandist, autor Annika Toomla. Soovitan soojalt kõigile, kes otsivad kvaliteetset käsitsitehtud mööblit sellest salongist läbi astuda. Nemad mõtlevad palju lastele, kes näitusele läheb, näeb imearmsaid mängumaju ja ka teised lastetooted on neil armsad ja tasemel. Tehtud ausalt ja hoolega :-)

Kursustest ka, kuna jäänud on vaid viimased korrad enne suure suve tulekut. Tartus koome Haapsalu salli suurte pühade aegu, 7.-8.aprillil ja Tallinnas, Käsitööjaamas sel nädalavahetusel. Tallinna kursustele oli viimati üle küsides paar vaba kohta, Tartusse ootan ka veel huvilisi. Info kellaaegadest, hindadest ja registreerumisest kursuste lehel.

Kutse näitusele

Kolmteist Kanget Naist! Kolmteist isiksust! Kolmteist tegijat! Meil on, mida näidata!

Tulge näitust vaatama, avame homme kella viiest ja jääb lahti kaheks nädalaks. 

Pilti saad vaadata ka päris suurelt, sellelt leiab lisaks tegija käejoontele ka meie kange kolmeteistmiku kontakte  :-)

Käsitööga Tööle 2 näitus, jaanuarikuine

Kevad on käes ja minul jälle kord ees kooli lõpetamine. Nii armas on öelda kooli lõpetamine, kuigi tegelikult on tegemist kursustega. Eelmisel aastal kestis koolitusperiood üheksa ja sel aastal seitse kuud. See on piisavalt lühike aeg, et mitte tüdineda ja samas ka piisavalt pikk, et midagi kahe kõrva vahele koguda.

Käsitööga Tööle 2 kursustel oleme me õppinud nö kahes moodulis. Ärikoolitus ja loomekoolitus e. tootearendus. Esimese lõpuks peab olema valmis äriplaan, mis ka vett peab ja teise osa lõpuks kogunevad kursustel osalenute lõputööd näitusele. Minu äriplaan, mis eelmisel aastal sai kaitstud, ütles, et ma peaksin töötama nagu loom kui tahta end ja peret normaalselt ära elatada. Ausaltöelda ei olnud see teab, mis vahva väljavaade, kuid siin ma olen- elus ja terve, pere söönud ja tuju ka veel hea... Plaan oli hea ja vajalik asjade läbimõtlemiseks, kuid oli selge, et loomaks ma muutuda ei taha. Leidsin kuldse kesktee nö tootmise ja muude põnevate ettevõtmiste vahel. Põhiline oli, et saaks enda peremeheks ja palgatöölt minema :-)

Aga näitustest, nagu lubatud. Selle aasta näitus on ukse ees, kuid ma avastasin, et ei ole teiega jaganud veel jaanuarikuiseid muljeidki. Häbi mulle, eksole. Jaanuaris olid Eesti Käsitöö Majas üleval varasemate aastate lõpetanute parimad tööd. Üldkokkuvõtteks on mul vaid kaks sõna- rahulik ja väärikas. Just selline ta oli, see Best of KT2.

Väike pildiülevaade, niipalju kui fotoaparaadi akust krõbeda külmaga välja andis pigistada:

Plaaniväline õhtupoolik, kuid seda vahvam

Päris ootamatu, eksole? Tikin. Tõsisemalt võetav viimane tikkimistöö jäi poole elu taha, keska lõppu. Nüüd on aga minu teele sattunud mitmeid väga inspireerivaid nähtusi ja nagu mu isiklik vanasõna ütleb, et alati on lihtsam järele anda, siis nii ma tegingi.

Esiteks- vasemalt ja paremalt hakkas blogimaailma hiilima salapärane sõnaühend TAST. Mis see siis on? Täht-tähelt Take a Stich Tuesday. See on vahva projekt, mis mõne aasta eest näputöölisi ärgitas ja nüüd taas elus on. Igal nädalal uus nipp ja kõik tikivad, kuis tahavad. Tore, mu´meelest. Kaege ise järele, inspiratsiooni et vähe pole. Isetegija.net pere on samuti TASTist kinni hakanud.

Teiseks nähtuseks, kui nii võib öelda, on mu tore koolikaaslane Mareli Rannap. Tuli klassi ette ja rääkis silmade särades, et võta aga see ja see materjal, lõngad on parimad need ja need ja nii sünnivadki asjad. Imelised asjad, muide. Eks ma püüdsin esimesed kaks tundi oma tikkimisproovi juures olla ka rõõmus ja lennukas, aga pärast seda kui parema käe sõrme otsa tuli suur auk, kahanes mu entusiasm oluliselt. Ja lugupidamine Mareli vastu samas tempos muudkui kasvas. See, mis pildil, on juba teine proovitöö, esimene kuivab vannitoas nööril. Kui neid veel paar oleks, siis jätaksin vist küll pooleli.

Kolmandaks- ikka seesama nett, mida ma vahel ajaraiskajana maapõhja sajatan, aga ilma milleta ei saa, kui tuhande võimaluse maa! Toksi sisse Ottoman embroidery või Indian embroidery ja mitu tundi kallist kudumisaega saab lendu lastud :-)

Ja sellepärast ma siis otsustasin oma mõtteuiule järgi anda ja pisut aega raisata tegemaks kindlaks, kas ma olen äkki oma varjatud tikkimisgeeniust julmalt kalevi all hoidnud. Preaguse seisuga võin öelda, et kahtlused olid alusetud, tikkimisgeeniust ei paista kusagilt, geeniusepoegagi mitte, aga lõbus oli mõned pisted teha ikkagi. Sellest vahvast paberist, millest ma läbi tikkisin ja valmis saanud tööst juba järgmisel korral.

Milline oli aasta 2011?

Käsitööblogijate aastakokkuvõtteid lugeda on olnud väga põnev. Inimesed on ilusad ja head, tegemised usinad! Kuna see aasta oli minu elus tegelikult üks olulisemaid ja pöördelisemaid, siis otsustasin ka ise pilgu möödunule visata. Abiks blogi ja nüüd juba vana märkmik.

Jaanuar- aasta algas kannatuse proovilepanekuga. Mandliteoperatsioon, mis oli vajalik ja läks imehästi, kuid jäi meelde vaid halva küljega ning usin sõidueksamiks harjutamine meetriste hangede vahel ning libedate teeoludega. Aga hakkama sain! Märkmik on kirju: töövahetused, kool... Käsitöise poole pealt kudusin usinalt proovilappe uue blogi tarvis, mis Olga Jasnovidovaga sai avatud kuu lõpul. www.newlace.blogspot.com, mäletate, eksole :-) Et ootajate aeg pikk poleks, avaldasin ka ühe mustri, mis varasemast tagavaraks oli. Leivarätt, see haapsalumaiguline. Jaanuari jäid ka Muhu Täht ja Muhu Südamed.

Veebruar- teisel katsel sain ARKi eksami sooritatud ja minust sai täieõiguslik roolikeeraja. Saladuskatte all ütlen, et linnasid kardan ma ikka kui tuld. Korra Pärnus olen sõitnud, aga... no ei ole linnad minu jaoks.
Usinalt sai kootud, valmis järjekordne Ruby-kampsun. Koolitööks tegin gobelääni, mida sai viimati proovitud pool elu tagasi. Kes tahab aega kulutada või midagi täielikult unustada, tehke kindlasti gobelääntehnikas midagi. Veebruar oli ka see aeg, kui ma julgesin esimest korda valju häälega välja öelda, et ma jätan palgatöö ja pühendungi käsitööle. Palju mul toetajaid polnud ja jänes oli ka püksis, aga see oli parim otsus aastal 2011!




 
Märts- taas kimbutasid mind terviseprobleemid. Kui muidu terve inimene satub järsku kiirabisse, siis on see halb märk. Süda tegi muret ning tagantjärele olen ma endale aru andnud, et pinget oli liiga palju. Ma tahtsin tubli olla nii palgatööl kui koolis ja ka käsitöisel rindel.
Hästi tore oli, et kudumiskoolitust puudutavale küsimustikule sain hulga toredaid ja asjalikke vastuseid ning see andis julgust selle mõttega edasi minna.  Pille, kes blogimaailmas on ka Sallihulluna tuntud, kudus mu Muhu Tähe ning jällekord mu süda sulas :-) Kuu lõppes ERMi konkursile esitatud salliprojektiga. Posti pealkirjaks panin "1976/1981/2011", kusjuures see esimene number on ka mu enda väljalaskeaasta.

Aprill- oli vahva ja põnev kuu, mille parim osa oli mitmepäevane käsitööreis Saaremaale. Aasta esimese laadana märkisin Vabaõhumuuseumi laada, mis ei olnud ärilises mõttes küll väga väärt, aga kust sain mõned toredad kontaktid.
Kooli lõpuni ja lõpunäituseni oli jäänud vähem kui kuu, kui ma end kätte võtsin ja julgelt kuulutasin, et saab ka üle varju hüpatud, kui vaja. Saab tehtud pitskleit ideest kuni viimase lihvini. Kahekümne päevaga!

Mai- pöörane kuu, pöörane kuu! Alates viiendast maist jätsin jumalaga oma seniste töökaaslastega  ja sammusin edasi oma rada. Käsitööga Tööle 2 sai lõpetatud, äriplaan kaitstud ning ka kleit jõudis lõpunäituseks valmis. Terve kuu oligi üks pöörane kihutamine selle nimel, et kaitsta oma kuduja-au, ise ju lugesite ning olite tunnistajaks :-) Kleit sai valmis, on jätkuvalt popp ja  läheb ka selle kuu lõpus taas näitusele.

Juuni- sellest kuust alates leiab nii Vabaõhumuuseumi kui ERMi poest minu salle müügist. Minu jaoks on auasi, et saan oma salle sellistes kohtades näidata ja müüa. Kuu keskpaigas sai kohtutud toredate kudujatega, kes Carla ja Hillyga Eestisse reisisid. Ühe inglise härrasmehe käel on sellest ajast ka minu salli järgi tehtud tätoveering (hirmus naljakas mõelda...). Juunis kudusin ka ära oma 50.nda salli, mida pean omaette murdepunktiks. Arvasin, et ega enne seda mul pole teistele küll midagi rääkida, pärast seda numbrit võib öelda, et olen nagu natuke midagi juba teinud ning kogemusi korjanud ning võin ka teistele kudumisest rääkida. Praktiku seisukohalt, sest õpetajaharidust mul pole ja ei tule :-)
Heegeldasin valmis kauni kleidi ja ma olen väga rõõmus, et tänu sellele kleidile kohtusin ühe toredama kliendiga, kes sel aastal on mul olnud. 

Juuli- kuu, mis oli kirev kui pühademuna. Sai külastatud vabaõhukontserte, taibatud järsku, et pisitütrest on saanud noor preili ja avardatud oma silmapiiri mitmelgi muul moel. Algas see kuu põrgukuumuse ja Hansapäevadega Pärnus. Oli põnev aeg. Lauraga leidsime tee Pärnus Vuhti Galeriisse, mis on üks äraütlemata põnev koht.  Kudusin suure kuuma kiuste valmis peene ristimiskleidi ja alustasin pruudikleidi kudumist Margitile. Kuigi ma ei ole eraldi ära märkinud siin salle, siis need valmisid järjekindlalt ja näiteks Silvia kirja on nüüd kootud juba enam, kui kümne salli jagu. Aga jah, nii peenet kleiti kui oli Tristan-Thori ristimiskleit, pole rohkem teinudki...

August- see kuu on minu jaoks oluline vähemasti viimastel aastatel ühe päeva poolest. Pole kolme korda vaja arvata, et Haapsalu Salli Päevast käib jutt. Seekord, oli see siis saatuse sõrm või tont teab mis, ma Haapsallu ei saanud. Suure palava kiuste sai palju sõidetud ja reisitud ning alustasin kudumiskursustega. Veel meisterdasime usinate naistega pudelililli ja muidugi ma kudusin, kudusin ja kudusin. Lõppkokkuvõttes kudusin ka sel kuul kleidi, isegi kaks. Väike Laura Itaalias sai ristimiskleidi ning Margit abiellus minu kootud kleidis.

September- uus kooliaasta tõi mind taas koolipinki. Käsitööga Tööle2, viimast aastat. Seitse kuud on sobilik aeg, ei jõua ära tüdineda :-) Taas logises mu tervis pisut ning vajas kõpitsemist, aga ei midagi hullu. Kõigest kuduja kaelakangus. Algajate värk, ei oska veel oma keha "lugeda" ja pingutan kohati üle. Kuu märksõnadeks oli veel Etsy-poe kohendamine ja taas käimalükkamine ning taaskasutusehete tegemine. Ja suhtlemine Haapsalu-rahvaga. Üldse oli üks segane ja närviline kuu, tagantjärele oskan süüdistada vaid kehva tähtedeseisu ja liigset südamesse võtmist teemade puhul, mis mulle korda lähevad.

Oktoober- oli reise siia ja sinna, mitmeid koolitusi. Neid kudumise omi. Jäin väga rahule, sest minu kursustele satuvad alati väga motiveeritud ja usinad kudujad. Aitäh, kes te käisite! Haapsalus oli sallitoa hooaja lõpetamine, kus sain rääkida neist asjust, mis interneti-inimesena südamel kannan. Ja muidugi eraldi märk oli Haapsalu räti raamatu ilmumine, väga oluline sündmus minu jaoks. Kuu keskel panin üle oma esimese, päris-ainult-minu näituse. See oli eksprompt pakkumine ja kahepäevase ettevalmistusega ettevõtmine, aga lõppkokkuvõttes väga eduline ja vahva. Külastasin Setomaad, selle parimaid käsitööpaiku ja Lindora laata. See viimane oli ikka päris äge.

November- kui aasta alguses ei julgenud unistada, siis aasta lõpus olin juba julgem ja mõtlesin, et võiks ju olla ka oma käsitööpesa. Koju ei mahu lihtsalt varsti käsitööelu enam ära. Mardilaat, millel osalesin,  oli aasta üks olulisemaid sündmusi, kuigi ilma erilise ärieduta. Ma väga ei muretse, et laadal meeletult ei müü, sest kasu tuleb hoopis teisel moel- suhted, kontaktid, enda näitamine. Ka see on vajalik. Laadajärgse eufooria ja rõõmu tõmbas maha üks Maalehe ajakirjanik, kellele ma tema lollust ei suuda siiani andestada. Ma saan aru, et vähese kooliharidusega või vanadusest "ümaralt" mõtlevad inimesed ajavad sellist juttu, aga...ohhhh, vabandust, jälle läksin leili! Ei olnud plaanis. Samasse kuusse jäi ka täpselt vastupidine kogemus ajakirjandusega- kohaliku maakonnalehe ajakirjanik tegi minu käsitöölise teest ja eluvalikutest loo, mis Nädalise terve tagumise lehe hõivas ja oli väga armas. Ikka selle poolest, kuidas oli kirjutatud, persooni armastan ma nagunii :-) Kudusin terve kuu hoolega, jälle kord pidi tulema üks kleit, aga sellele ei olnud määratud valmis saada. Ootab.

Detsember- lõputu lumeootus, aga abi ei miskit. Läbi vihma sai käidud siin ja seal kursuseid pidamas. Taaralinn oli tore, tervitused kudujatele! Ja Paidest sai alguse Haapsalu salli koolituste tuur. Ma olen alanud aasta plaaninud paljuski koolitustele, eks järgmises jaanuaris vaatab, kas oli tore ja kas jätkata. Jõuluaja veetsin plaanitult rahulikult, iga-aastase käsitööliste meeletu jõulupaanikaga sel aastal ei ühinenud. Meelega.
Ja kogu kuu oli käsil üks salajane projekt, millest räägin siis, kui ta sündinud on ja ühe kirjastuse abil ilmavalgust näeb. Ootusaega jäi igatahes viis tokki maavillast ja ligi 70 tundi kudumist (arvestus on küll umbkaudne praegu, aga suurusjärk peaks olema sinnakanti). 

Kokkuvõttes ma võin öelda, et oli rikas ja tore aasta. Kirev. Kohati isegi liiga kirev mu aeglase loomuse kohta. Põhiline on aga, et ma kohtasin palju uusi inimesi ja palju tohutult toredaid käsitööinimesi! Maailm avardus, et ragin taga. Ja patsutan endale õlale, et selle julge sammu ette võtsin ning end nüüd käsitööliste ridadesse lugeda võin. Ma ei tea, kas peaks lisama hoiatuse ka, et ärge seda kodus järgi tehke või pigem mitte...?

HEAD UUT AASTAT, KALLID SÕBRAD!  TULGU SEE EDUKAS JA SOOVIDE TÄITUMISE AASTA! ÕNNE JA RAHU JA RÕÕMU TEILE!

Minu töövahendid

Haapsalu sall raamil

Sama tähtis kui head vardad ja lõng kuduja jaoks, on valmis saanud töö viimistlemine. Ilusat salli on ilus vaadata, kas pole? Pildil on näha viis, kuidas mina seda oma sallide puhul teen. Kõrvuti on auväärne pensionieelik paremal ja verivärske noor salliraam vasemal. Juhtus lihtsalt nii, et korraga pidin üles tõmbama kaks salli ja oli hea, et just värskelt teise raami omanikuks olin saanud.

Tegelikult oli mul mõte rääkida raamimisest juba mõnda aega. Hiljuti just öeldi, et võiksin julgemaltki kuulutada, et pesen ja raamin kõigile soovijatele. Tõesti, seda ma teen. Kes ise kardab sallipesuga hätta jääda või kel kohe kuidagi pole aega, ruumi või viitsimist, siis kirjutage ja arutame asja. Kui ma algajana salli pesu ja raamile paigutamise peale pidin arvestama vähemalt tunni, siis nüüd läheb see imekiiresti. Ja uskuge või mitte- see meeldib mulle! Vahva on näha, kuidas pisikesest krimpsikust saab pikk sirge ja ilus sall.

Eriliselt kiiresti läheb raamimine edaspidi aga suuresti tänu Ahtile. Tema on puutöömees siit kaugel Eesti lõunaosariikides ja kõige muu hea hulgas pakub ta salliraame müügiks. Kui ma oma vana ja tema käest saadud uut raami võrdlen, siis võin kirjutada ikka kaunis pika nimekirja punkte uue raami kasuks.

Tegemist on sileda ja mõnusalt kokkukäiva raamiga, mille iga pii on korralikult lihvi saanud. Profi töö :-). Sall ei takerdu ja sellepärast võingi öelda, et seiske või stopperiga kõrval, töö läheb nobedalt. Raami kokku pannes jandasin vana puhul puuvillariide ribadega nurkades siduda, aga uuel pistan lihtsalt lopsti! pulga auku ja asi mutt. Kuna pulgad on pikad, siis isegi igaks juhuks nurki siduma ei ole vaevunud.

Positiivset võib välja tuua veel pisiasjadeni palju, aga põhiline on see, et raam funkab hästi, piide vahed on ideaalse mõõduga ja raami on mugav kasutada. Kui sul on pisike korter, siis võib küll raskusi tulla, aga püha eesmärgi nimel leiab selle seinapinna pooleks päevaks ehk ikka. Ja salli püstiasetsevale raamile paigutama õppida ei ole keeruline, vaja vaid harjutada. Sujuri OÜ-d ja Ahtit julgen käsitööinimesele soovitada, sest raam pole mitte ainus vidin, mis mul tema käest pärit on ja mis töötab hindele 5+. Ahtile saab kirjutada sujur@sujur.ee

Raamid töös, Sujuri oma vasemal, nagu arvata võite...

Sallidest, mis raamil, juttu teinekord.

Mõned muljed Mardilaadalt

Vahva üritus see Mardilaat, ega teda asjata Käsitööliste Laulupeoks nimetata. Kohal olid parimad ja parimatest parimad. Sekka ka mõned keskpärased tegijad, aga suures melus ei saa öelda, et nad esinduslikku üldmuljet lahjendanud oleks. Täna ei tule minu poolt ühtegi kriitikanoolt, luban!

Foto: Ene Põllupüü

Tuleb tunnistada, et elevust isiklikus plaanis jätkus neisse päevadesse kuhjaga. Kui ma eelmisel aastal ei julgenud veel unistadagi, et juba sel aastal enda väljapanekuga esinen, siis... uskumatu küll, aga ka viimase hetke unistused võivad tõeks saada!

Aga ega ma siis üksi! Seltsis ikka segasem ja selle pildil ongi meie Käsitööga Tööle2 vahva seltskond, kes me need kolm päeva boksi jagasime näidates kui kõva tase võib ühel lühiprojektil olla. Julgen arvata, et üheksa kuud projekti tuge meid selliseks ongi voolinud, nagu me seal olime.

Kui ettevalmistuste käigus oli murenoot kerge tekkima, et kuidas sa kuus tublit käsitööinimest ikka 2X3m pinnale mahutad, siis rõõm oli, et kohapeal toimus kõik sõbralikult ja keegi ei jäänud tahaplaanile.  Eraldi tuleb tänada Margitit, kes tõmbas oma mehegi püha ürituse nimel käima, et stendid muretseda.

Kes siin pildil siis naeratavad? Margit oli kohal täiesti värske ja ainulaadse tootega- tema teeb helkurkätiseid. Laura on korsetimeister. Lola sõrmede vahelt tulevad peenelt heegeldatud mänguasjad ja suveniirid. Kai armastab keraamikat. Ja Ene, kelle kaamerasilma läbi me siia jõudsime, punub korve ning pakub seentega värvitud kindaid-sokke. Liina... nojah, kui sa juba siia sattusid, siis küllap tead, mille järgi teda tunneb :-) Sellel pildil me oleme nii naerusuised, sest mina potsatasin kohe istuma kui tuli jutuks pildistamine (rahvariideseelikus näeb üks kohev tütarlaps teadupoolest veelgi kohevam välja...). Naerame siis, et näe kus, Liina oma viie usina tütrega...

Kõik need, kes lootsid minuga kohtuda, aga kel see ei õnnestunud, võite julgesti kirjutada! Kuna meid oli kuus, siis ei oleks kohe kuidagi kogu aeg kõikseemees letis olla saanud.

Ja kõiki, kes lahkusid mu visiitkaardiga, tervitan samuti! Loodan, et saan kasulik olla :-) Soojad sõnad, mis paluti edasi öelda, sain tüdrukute abiga ka kätte! Eriti uhke tunne oli, kui kuulsin, et võrreldes Haapsalu prouade letiga, oli minu väljapanekul ka olulisi plusse... Aitäh märkamast!

Minu ekstratänud Monikale, kes oskab rohkem vastata kui sada lolli küsida (kontrollitud, muide!). Ja tänud ka Maele, kes eelviimasel tunnil võttis vaevaks mu nimekaarte kujundada. Aitäh!

Reis Setomaale

Eelmise nädala lõpp oli imeline-kolmapäevane uue Haapsalu räti raamatu esitlus nauditud, seadsin rattad linna poole ning järgmisel hommikul tervitas mind Setomaa. Elamused olid ergud ning kolme päeva jooksul imasin uusi teadmisi, inspiratsiooni ja vaateid kui käsn. Seda sõnades edasi anda oleks ületamatult keeruline, seega säästan teid kahekilomeetrise kirjandi lugemisest. Mõelge ise- mitmed muuseumid, Lindora laat, õigeusukirikud, kohalik söök ja hansa ning värvilised tekstiilid!

Ainsa mälestusena panen siia Seto Art Gallerys rippuva vanale uksele maalitud vana naise pildi. Jah, just nii võis maja seinalt, kus toimetavad Kauksi Ülle ja Evar Riitsaar lugeda- Seto Art Gallery. Maja, kuhu tuleb igal sajal juhul tagasi minna.

Foto: H.Vaher

Pilt oli nii elav, et tõi mu silmad vett täis. Kahjuks olin ma elamustest nii pungil, et autori nime meelde ei suutnud jätta. Tunne, mis seda pilti kohates tekkis, jääb meelde aastateks.

Oli tore nädalavahetus. Nüüd tuleb aga alanud hambapõletiku kiuste täielikult tööle pühenduda, sest Mardilaadani on jäänud vaid kaks nädalat.

Käsitööga Tööle 2- uute gruppide kokkupanemine täies hoos

Foto: Pärnu Postimees
Kevadel Gildimajas näitust üles panemas

Ärge jätke võimalust kasutamata- selle projektiosa viimane kursus on algamas.

Pärnu Postimehes Eeva Talts tutvustab, mis uusi osalejaid ootab. Kui sa tunned, et mitte akadeemilist haridust pole vaja, vaid tõelist särtsu, siis registreeru julgesti.

Hoiame vaimu virgena- Käsitööga Tööle 2

Siin kõrval on näha üks foto (pildi tegi Erle), kus peal väga asjalike nägudega inimesed väga asjaliku tegevuse juures. Need on mõned mu kursusekaaslastest Pärnu Käsitööga Tööle 2 grupist eelmisel aastal, esiplaanil õpetaja Mae. Kevadel panime me nõnda oma näitust üles...
/Tervitused kõigile!!/

Et aga mitte siin hommikul vara lihtsalt nostalgitseda, siis mul on tegelikult hoopis kaks teadaannet. Esiteks: meie grupi rahva ja nende põnevate töödega on võimalik kohtuda Pärnus Gildi Päevade laadal juba sel reedel ja laupäeval. Kui teid huvitab, mis on vaselised ja kuidas nendega saaks end kauniks teha, siis otsige meid üles. Laualt leiab veel ehteid, maale ja (kodu)tekstiili. Kangesti tahaks ka öelda, et tulge, mul on lauale panna kümme Haapsalu salli, aga kahjuks oleks see vale- ma olen hetkel lausa tühjaks ostetud ja minu poolt on letil samuti ehteid. Ikka neid taaskasutuse omi. Erilisi. Üksikeksemplare :-)

Ja teine teadaanne oleks selline, et kes on tõsisemad käsitööarmastajad ja tunnevad, et mingi tõuge või särtsusaamise koht on puudu, et palgatöö on sada aastat ära tüüdanud või siis hoopis töötuna kodusistumine- Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia võtab taas vastu uue Käsitööga Tööle grupi. Uuri asja!

Iga suur teekond algab esimesest sammust...

Foto: Erle Tamme

Ma olen juba mõnda aega pidanud plaani, et tutvustada oma blogi kaudu ühte väga toredat inimest. Minu kursusekaaslast Laurat.

Nii, kui teil juba nüüd tekkis soov saada endale samasugune kaunis korsett nagu pildil, siis minge kohe postituse lõppu tema blogi viitele, kus tööd ja kontaktid. Edasi lugema võite pärast ka tulla...

Ma arvan, et ei liialda kui ütlen, et enamus asju on Lauras erilised. Esiteks on ta väga pikk ja sihvakas (minusugune masajalg mõtleb siinkohal pisarsilmi julmale saatusele ja ebaõiglusele), teiseks on ta kindlasti lugenud oluliselt rohkem filosoofiaraamatud kui mina ja kolmandaks on ta väga vahetu ja siiras suhtleja.

Aga peamine... vot peamine on see, et tal on julgust! Laural on julgust mõelda ja ka öelda, et ta tahab saada parimaks korsetimeistriks Eestis! Kui käia kuust kuusse sellise sihikindla inimesega koos kursustel, siis tahaks loota, et ka minule hakkas pisinatuke tema ambitsioonikust külge. Ei, ma ei mõtle, et hakkaks korsette tegema, ma mõtlen ikka seda, et tahe olla parim on vägev mootor tegevustele. Absoluutselt!

Kui nüüd veel asjast rääkida, siis mina sain Lauralt teada, et tegelikult kõik see, mida ma arvasin korsetindusest teadvat, on null. Ja enamus kaupa, mida korsettide nime all müüakse, on puhas saast. Tegelikult ka, uskuge mind! Korsetitegemine on tõeline kunst. Ja seda kunsti Laura valdab, selles ei kahelnud kooliaasta lõpuks meist keegi, ma arvan.

Hmm, kadestamisväärseid pilte jätkus tal portfooliosse panna...

Foto: Erle Tamme

Lõputööde näitusel olid meie tööd kõrvuti ja tundus nagu oleksid minu kleit ja tema korsetid omavahel hingesugulased. Umbes nii, et naine, kelle kapist leiab ühte neist, omab kindlasti ka teist...

Aga minge parem ise Laurale külla! Ta peab blogi, millel on (väga temalikult) eriline nimi DominaMirabilis. Kes tahab teada, mida see tähendab, siis lugeja leiab sealt ka sellele vastuse. Kui välja ei uuri, siis äkki jääb miljonimängus, kui küsitakse,  vastamata :-)))

Foto: Erle Tamme

Näitus avatud, kleit valmis!

English text soon, not today...

 

 Käsitööga Tööle2 Pärnu õppegrupi lõpunäituselt, tootearenduse ja protsessi lõputööd ja kavandid.

Nagu pealkiri ütleb, on eesmärk saavutatud. Kõik see, millega ma viimased 20 päeva olen teid pisut pinges hoidnud ja ennast palju pinges hoidnud, on leidnud väljundi. Näitus on avatud ja kleit sai kenasti õigeks ajaks valmis. Edasi pisut lähemalt...

Selline oli mu kleidi algne kavand. Nagu tavaliselt, tulevad muudatused töö käigus ja nii muutus rinnaosa motiiv kohe, kui ma ei suutnud leida head lõiget. Ma nimelt ei unistanudki sellest, et ka lõike täielikult ise konstrueerin, vanad head Burdad aitasid hädast välja. Nagu paaril viimasel päeval selgus, oleks ma pidanud juba alguses mõtlema sellele, et ma pole maailma parim õmbleja ja kangapoodidest ei leia seda mida vaja siis kui vaja, aga see on protsessi nö kehvem pool. Alustuseks räägiks ikka paremast poolest.

Kleit on kootud kasutades eri ajastutest pärit Haapsalu sallides kasutatud mustreid. Allservas on Linda Elgase rätiraamatust pärit poort, millist ma olen juba varemalt kasutanud ja mida ma väga armastan. Tegemist siis kaheksakandade motiiviga, mis oma  "taktimõõduga" on nii super. Vähemalt minuarvates.Arvatavasti koon ma seda ikka veel.

Seelikupaanid said laiemad ja konkreetsemad kui algsel kavandil, piki seelikut jooksvat pitsikirja vähem ja neile panin allossa mustrimotiivi  Pitsiliste Koekirjade raamatust, tegemist samuti rätipoordiga. Kogu kleiti ja neid nimetatud mustreid aga hoiab koos, lisaks ühendab ja eraldab lillemotiiv Olga Jasnovidovalt. Täiesti uus ja verivärske muster, mida mul on au olnud kududa esimesena.

Sellel pildil on näha natukene minu nö proovilappi st salli, millel Olga muster sisse kootud. Mustri nimi Daisies in diagonal ning leiate selle meie pitsiblogist www.newlace.blogspot.com. Proovilapp tuli kududa just nii suur, et näha, kas ja kuidas kudumiskäekiri selle mustriga muutuda võib, et mitte pärast valmis kleiti venitama asudes üllatuste osaliseks saada. Selles lillemotiivis tuleb õie keskel kududa kokku seitse silmust, samas neist seitse välja kududes. Sellise võttega muutub silmuste arv sentimeetril ikka oluliselt palju võrreldes tavalise koega. Suure proovilapi kudumine seega oli õigustatud ja nagu näha, niisama ta seisma ei jäänud. Sall on ilusti täienduseks kleidile, mis muidu on õlgu paljaks jättev ja mille rõhk sai pandud just allosale.

Nii, numbreid nüüd ka. Mulle kudumise juures alati meeldib puistata sellised üllatavana tunudvaid numbeid, mis töö käigus märkamatult tekkivad.
*Ma kudusin kleiti ümmarguselt 65 tundi, millest 40 kulus allosa mustrile.
*Vardad 2,75, lõng peenvillane 2/28
*Kleidis on 2284 nuppu (varem arvestasin natuke valesti ja teadsin, et natuke alla 2500. Praegu lugesin mustrikorduste pealt ja lõikelt arvutatuna täpselt. Vabandan eksitamast...).
*Õmblesin kleiti enam kui 12 tundi, iga kootud detaili kinnitasin käsitsi kas aluskleidile või omavahel.
*Kangast otsides kõndisin Tallinnas maha pikki kilomeetried ning viskoosisegune kangas, vooder ja tarvikud maksid 66EURi (1032 krooni vanas vääringus).
*Ja mis kõige olulisem- ma sain selle kõigega hakkama vähem, kui 20 päeva jooksul! Muu elu sai ka elatud, lapsed kantseldatud, äriplaangi lõpuni kirjutatud ja paar päeva niisama oldud.

Kui kleit oli valmis kootud, järgnes tegelikult protsessi raskem osa. Leida tuli sobiv ja luksuslik kangas ning kleit kokku panna ja valmis õmmelda. Pärast viimast jõudsin ma järeldusele, et olen ikka oluliselt osavam varrastega ja tulevased kleidid peaks õmblema rätsep või õmbleja :-) Kanga otsimisel oli kriteeriumiks see, et ei mingit polüestrit, vaja on luksuslikku ja ihusõbralikku materjali- kas siid puuvillaga, toorsiid või midagi viskoosist/viskoosiga. Suurtest kangapoodidest nagu Kangadžungel ja Abakhan lahkusin ma tühjade kätega (neil lihtsalt ei ole sellised häid materjale, uskumatu, eksole!), TrendTekstiilis ei olnud kas õiget värvi või ei hakanud rahakott mu soovidele ja lõppeks leidsin kanga väikesest kauplusest Solveig Tekstiilid, kus oli rõõmus ja sõbralik müüja, täpne vastand suurte poodide teenindajatele. Kui te nüüd pilti vaatate, siis on näha nii armas vanaroosa, kui ka sissekootud kuldselt helendav  toon.

Kõiki meie grupi näitusepilte näete minu Flickri albumist. Aga alati on oma silm kuningas ning elus asi ikka elus asi. Näitus on avatud homme õhtuni ja mina ise kohal homme kahest viieni, väikeste vaheaegadega. Tulge külla!

Oli tore suur töö. Meelest on juba läinud kaks kaheteist-tunnist kudumispäeva, kus nii käed kui silmad said proovile pandud. Ma arvan, et see ei ole mu viimane kleit. Tuleb julgeda unistada ja oma unistusi ellu viia! Ja end proovile panna ;-)))

7 päeva veel...

Päris lootusetu mu pingutamine pole, aga jooksen ajaga võidu. Lisaks kudumisele tuleb mul kirjutada lõpuni äriplaan, mida reedel kaitsta ja selle seitsme päeva sees on ka üks koolipäev.

Aga pool kleiti on tegelikult kenasti valmis saanud. Kahel päeval olen kudunud väikeste vaheaaegadega kummalgi päeval  kümme tundi ja see ei meeldi mulle tegelikult üldse. Töövahend (ehk siis ma ise) muutub kangeks! Käed veel väga märku ei anna, küll on aga tunda, et tuleks rohkem kõndida...

Pool kleidist ootab nüüd, millal saaks pestud ja venitatud. Tundub, et mõõdu järgi kudumine on õnnestunud, kuigi tegelikult saab seda hinnata küll alles siis, kui kleit koos ja natuke omas raskuses seisnud/veninud. Allosa, mida pelgasin nuppude rohkuse tõttu väga raskeks, polegi üldse raske ja tahaks loota, et ma ei pea kleiti kogu pikuses aluskleidile kinnitama. Eks see muidugi selgub, kui tükid sirged, valmis ja kokku panemist ootamas. Igatahes tähendaks see veel tunde ja tunde vaikset nokkimist, mida ma kuidagi ei tahaks...

Pikalt mõtlesin, millist mustrit kasutada mustripaanide allosas. Küll valisin Lindakirja Haapsalu salli raamatust, küll midagi muud Pitsilistest koekirjadest. Kolm-neli valikut panin ühele hetkel lihtsalt kõrvale, kuna ükski ei tundunud okei olevat ja lisasin sinna lihtsa motiivi Pitsiliste Koekirjade tagumisest sektsioonist + et asjakohane oleks, siis mõned Olga lilled ümberringi. Vist ei kukkunudki kõige kehvemini välja, kuigi pabistasin algul palju ruumikasutuse üle ja selle motiivi sobimise üle nii intensiivse allosa mustriga.

Nüüd vajan vaid vastupidavust, et kududa valmis teise tüki pikk sirge. Mustriosa on tehtud ja no ei ole lõbus seda labast pinda kududa. Teinekord võtan veel suurema suutäie ampsata ja teen kleidi, mis üleni tihedalt mustriline. siis vähemalt ei hakka igav.

OK, see oli nali tegelikult ;-))
Kui ma saan kleidiga maha, siis võiks vahelduseks hoopis midagi eriliselt pisikest ja lihtsat kududa, et jälle end inimese moodi tundma hakata

12 päeva veel...

Päevad lippavad tõeliselt kiiresti, kuid kleit kahjuks ei valmi sama tempoga. Edaspidi peaks mul tegelikult olema rohkem aega sellele pühenduda, sest alates eilsest hommikust olen ma "vaba mees". Lõpetasin hommikul oma viimase töövahetuse ja astusin uksest välja teadmisega, et enam selle töölaua taha tagasi ei tule. Paljud on küsinud, et noh, mis tunne on? Ma ei tea, tegelikult ei olegi veel mingit tunnet. Eile kojusõitmist oodates tabasin end selliselt mõttelt, et kas tõesti olin see mina, kes nii otsustas ja kas tõesti ma rohkem siia tagasi ei tule...? Pisut kummaline tunne oli. Ebareaalne selline. Tundke kaasa või õnnitlege, ma ise ei oska veel seisukohta võtta :-)))

Aga kleidist nüüd. Kuigi valmis on vaid paarkümmend sentimeetrit arvan ma, et kõige raskem osa on möödas. Kleidi allserv on nimelt kõige laiem osa ja see hakkab ülespoole kududes oluliselt kahanema. Kui allservas oli 640 silma, siis üles jõudes peaks järele jääma ainult 216.  Ja rõhk nuppudel on just selles laias alumises osas. Kuigi pildilt on näha vaid krimpsik, siis panen käe südamele ja ütlen, et see krimpsik sisaldab 2457 nuppu!  24 kaheksakanda + neli vaherida, kus iga kolmas silm on nupp.

17 päeva veel...

English text below...

Terve tänane päev sai veedetud pealinnas mööda käsitööpoode ja -töökodasid kolades. Kui see nii hirmus mõnus reis poleks olnud, siis küllap tunneksin ka süümepiinu, et kiire kudumine pidi sellise reisi tõttu ootama. Käisime oma Pärnu Käsitööga Tööle grupiga paremates ja veel paremates paikades- Katariina Gildis, Rotermannis, Eesti Disaini vastavatud majas, Meistrite hoovis ja veel paaris heas kohas. Koju jõudsin väsinuna, kuid ühe teadmise võrra rikkamana. Kui midagi teed ja tahad õnnestuda, siis pead sa selle tegevuse vastu tõsiselt kirglik olema! Vot selline tarkusetera tänasest päevast siis.

Et nüüd kleidijutuga edasi minna, tuleks tegelikult natuke tagasi minna. Minna sinnani, kus mul tekkis idee, et üks kootud kleit võiks olla hirmus lahe töö. Mõttele järgnesid kavandid ja oli nädal, kus peas keerlesid vaid erinevatesse pitsimustritesse mähkunud siredate modellidega joonised. Otse loomulikult ei ole minusugune diletant võimeline ühtegi kobedat moejoonist looma, küll aga tegin ma mõningaid tööjooniseid, mille taga tegelikult on ka läbimõeldud materjalid ja osadel proovitud mustrid.

Nine months I visited courses Käsitööga Tööle (free translation may be "With craft to business") and courses will end soon. We all must do something for big  final exhibition. 

My plans are huge! I plan to knit lace dress with Haapsalu shawl patterns. I made some fashion drawings in my own way (sorry, never learned drawing and design) and my plan is going to realize soon. But I have big  problem... There is only 17 days remaining! On May 17 my dress must be finished! 

You can think I´m crazy, but I quit my day job! I have last three days at work and after this I am free as a bird! I leave my office in police station forever and you can find me at home on my sofa with needlework.

Kleidi joonise tegin sellise lihtsa, kuid nagu ikka saab see töö käigus muudetud. Pruunil paberil oleva tööjoonise juures (eelmisel postil natuke näha)  on muudetud see, et rinnaosa all on läbilõige ja mööda kleiti jooksvad rombid asendusid lilletriipudega.

Olgu, ma jutuga enam täpsemaks ei lähe, sest kes küll viitsiks lugeda heietusi ja heietusi ja heietusi ühe mustri üle. Võin vaid öelda seda, et kõik sai läbi kaalutud- materjali iseloom, nuppude võimalik raskus kleidi allosas ja alusmaterjali valik.

Pildil siis näha, kuhumaani olen hetkel jõudnud. Mmmm... ütleme nii, et veel ei suurt kuhugi. Tänase päeva vabandus on esimeses lõigus kirjas :-) Järgnevad kolm päeva olen tööl ega saa samuti kudumisele pühenduda, kahjuks. Need kolm päeva on aga üliolulised- pärast seda olen ma "vaba mees" ja iseenda peremees. Jah, plaan töölt lahkuda on täitumas!