Paberist (jõulu)kaunistused

Vana arm ei roosteta ja nii ei saa ma kunagi külmalt mööda minna, kui näen paberi nutikaid taaskasutusvõimalusi. 

Foto: http://www.allthingspaper.net/2012/11/artichoke-lantern-centerpieces.html

http://www.zipper8lighting.com/product-catalog.html

Inspiratsiooniks: Karen Bit Vejle

Mind tavaliselt väga lihtsalt ei paelu. Eriti kui on kiired ajad. Praegugi peaksin ette valmistama homset Haapsalu salli kudumise seltskondlikku üritust, aga olen selle asemel hoopistükkis lummatud ühest Taani naisest ja tema kääridest. Täiesti juhuslikult sattusin infole tema näitusest ja nüüd olen ma juba ei tea kui kaua lapanud pilte, imestanud ja imetlenud, vaadanud ta töid jne jne.

Tahtmine sellisel moel luua meie põrgukiiruse ajastul... mm, imetlusväärne! Allolev pilt on näiteks temapoolne tõlgendus Tšaikovski helitööst, mis loodud 1923. aastal. Kasutatud on 5X1,2m paberit ja kahte inimkätt.

Photo: http://www.flickr.com/photos/49376725@N08/sets/72157623949410242/

Karen Bit Vejle Flickri konto
Tema koduleht

Huvitav, milliseid taieseid mina sel moel looksin? Olen täna vaid Aerosmithi kuulanud. Paar tundi ja volüüminupp  põhjas :-))

Nautige valgeid pilte, sest lund ja valget pilti aknast loota oleks vist palju...

Taaskasutuslaupäevak Pärnus

Ma arvan, et enne jõulusagina algust on paras korraks aega maha võtta ja pisut mängida. Mängida... miks mitte ka omakasu silmas pidades. Võluda kasututest kangajuppidest kauneid lilli ja paberipahnast käevõrusid. Ja nendega end siis ehtida või neid kingina jõuluvana kotti poetada.

See mõistukõne tähendab nüüd seda, et laupäeval 26.11 kell 14.00 olen ma Pärnus Lõngastuudio poes (Akadeemia 9) ja räägin ära kõik kasulikud nipid, mida pean silmas kangast lillede ja paberijääkidest käevõrude tegemisel. Tulla võivad kõik, olenemata vanusest ja soost, täpsema info ja koha lauataga kinnitab Lõngastuudio perenaine. Registreeri end telefonil 56563248 või longastuudio@gmail.com. Kui tahad, võid võtta kaasa lemmikkangast, aga võid tulla ka kaks kätt taskus. Kohapeal on kõik vajalik olemas! Kui tahad, meisterda kaasa, kui ei, no siis veereta niisama pöidlaid ;-)

Allpooltoodud pildid on näiteks teemadele, millest räägime. Lisaks sellele näitan ma vähemalt kolmel eri moel kangast õite tegemist ja ükski neist ei ole nö tavaline organza kärsatamine! Neilt kursustelt saad ikka midagi enamat.

 

Ehteaasta tähtsaim päev

Homme, 22.oktoobril on tänavuse Ehteaasta tähtsaim päev, sest koos meisterdatakse üle Eesti. Tohutult mõnus on mõelda, et usinaid inimesi on igas keskuses ja külakeses ilu loomas, suurtest linnadest rääkimata.
Minuni on muude üleskutsete hulgas jõudnud info Raplas toimuva kohta ja tuleb tunnistada, vist saab põnev olema, kuigi osa võtta ma ei saa. Mõelda, värske leiva tegemine ja parima leiva valimine ning ehted.... Mmmm!
Minge teie kohale, mina küll viilin, aga tegin juba ette mõne ehte...

Taaskasutuskangast kõrvarõngad /Earrings from recycled textiles

Ajalehega kaetud käevõrud/ Bracelets from old newspapers

Kaltsukanööbiga sõrmus/ Ring with vintage button

 

 

 

Teeme rämpsust ehteid!

Brokaatkangast helmes (kanga päritolu: kaltsupood) kaelakeena

Suured  tervitused kursuslastele, kes täna Midrimaa lasteaeda kogunesid ja kellega veetsime koos kaks tundi pudeliroose meisterdades. Tublid olite, aitäh!

Nagu lubasin, mõned lingid:

• Pudeliehete tegemine Craftwerki lehel
• Kole-ehted ehk minu sõnumiga käevõrud Craftwerki lehel 
• Suurepärane plastikunstnik GULNUR OZDAGLAR

Pisut teistmoodi ehteid...

Ana Hagopiani kaelaehe

Suvel on ikka rohkem liikumist ja poodides ning laatadel käimist. Täna Pärnus Eesti disaini ja taaskasutuspoodi Vabrik külastades tulin mõttele, et mul on tekkinud vist eheteallergia. Ei, mitte et ma kanda ei kannataks, vat vaadata ei kannata vahel hoopis!

Ehetel nimetatud poes ei olnud mitte kui midagi viga, täitsa okei ehted olid tegelikult. Nad lihtsalt vallandasid hetkega mõtte, kus meelde tulid hoopis need meetrite ja meetrite, no vaat et kilomeetrite pikkused suvised laadaletid, kus sarnased ehted müügis. Tooraine kõik "ühest kohast", disain- on, nagu ta on...

//Ma tean, et nüüd on neid, kes hapult muigavad, et vaat kus jutupaunik, ise tegi ka ehteid ja mitte vähe. Eks ma teen neid praegugi... Aga enda õigustuseks ütlen, et minu ehetes olid ja on peakohal ikka isetehtud helmed ja detailid, mis pole teps mitte samasugused kui naabrineti ehetes//

Tänase posti eesmärk ei olnud nüüd ehteseppi vihale ajada, üldsegi mitte. Hingake sügavalt sisse, lugege kümneni ja andke mulle mu allergiareaktsioon andeks!

Täna ma juhataks hoopis ühe ehtekunstnikuni, kes kasutab materjalina paberit (mu vana arm, midagi pole teha) ja kelle tööd on absoluutselt vapustavad! Ana Hagopian, olge lahked! Minge vaadake galeriisid tema lehel.

Ana Hagopiani kaelaehe

Vähemalt minul tekkis hetkeks tahtmine näha selliseid ehteid meetrite-meetrite jne pikkusel letil reaalis. Et siis vaataks, kas tekib allergia...?!

Ilu peitub vaataja silmis...

Tõelised kole-ehted valmivad just nii, nagu ma CRAFTWERKILE rääkisin. Minge vaadake ja tehke järgi!

 Miks ma blogisse viimasel ajal midagi kirjutanud pole? Suvi? Ei, suvi mind ei segaks. Üleüldse, suvi või asi... Teate, praegu käib hoogne väärtuste ümberhindamise aeg mu elus. Kaalun, kas loobuda palgatööst ja hakata end elatama käsitööga. Kaalun ja kaalun ja kaalutud ei saa. Andke nõu, julgustage või tümitage see mõte maatasa! Oleksin väga tänulik, kes raatsiks oma kogemust jagada. Normaalsed inimesed vist küll vabatahtlikult praeguses majandusolukorras töölt ära ei tule, aga kes teab, äkki on see elu parim otsus?!

Ja eilse päeva õnnestumine- ma tegin autokooli teooriaeksami ära! Kuuekümnest küsimusest olid vaid kolm valed. Tubli mina, palju õnne mulle! :-)))
Nüüd jääb vaid kerget jalga ja teravat silma treenida, et ka sõidueksamid (nii kooli kui ARKi oma) hästi läheksid.

Kole-ehete võidukäik ja natuke klassikat ka...

Nagu eelmisest postitusest arvata võis, ei saa kole-ehetest üle ega ümber. Nad tahavad muudkui tulla ja mis mul saab selle vastu olla.

Tegelikult on vahva, et eelmise aasta heategevusprojektiga väljanuputatud peaaegu null-kroonise eelarvega ehetemeisterdamise trend jätkub. Eks ma ostan poest neid ilusaid kive ja metallosasid ka, aga hetkel koguvad nad küll karpides tolmu, sest käsil on hoopis muud asjad. Näiteks sellised:

 

Mul on meie töömaja koristajaga väike diil. Tema kogub minu jaoks kokku tualettpaberite rõngad ja mina lubasin talle selle eest näidata, mida ma neist teen. Muidugi sellise palve esitamise peale lõi ta kahte kätt kokku ja ütles jälle kuulsa lause, et "S... saia", aga see oli nagu vesi mu veskile!  

Nagu näete, ma saen neid vetsupaberirõngaid. Ja saen oma uue saega! //Selle ostmisega sai ka nalja. Küsiti, et noh, mis homme teed? Mina vastasin, et ohh, šoppama lähen! Küsiti vastu, et no mida osta plaanid? Mina vastasin, et saagi!  Selle peale enam ei küsitud midagi... Pilku ei saa sõnadesse panna//  Rõngad iseenesest on väärt kraam, nagu öeldud- toorikud null krooni eest. Võrreldes tavalise koduskasutatava paberi rõngastega on need ikka kümme korda tugevamad küll, käsitsi neid nii lihtsalt katki ei painuta.

 

Kui saagimised saetud, võtan ajalehepaberi ja PVA ning hakkan neid rõngakesi tugevdama. Ülemisel pildil ei ole naljakas piimatass, nagu esmapilgul võiks arvata, see on tegelikult käevõru. Õigemini küll veel ilma lakikihita toorik. Päris käevõruks loen ta ikkagi siis, kui ka lõplik viimistlus tehtud.

 

Ma olen varasemalt öelnud, et kui keegi minu blogist inspiratsiooni saab, on see vaid puhas rõõm. Tehke ka käevõrusid! See on lahe!  Kuidas nad siis valmivad? 

Papptoorik saab kõigepealt korralikult PVAga pintseldatud ja paberitükikestega kaetud. Tegelikult on hea seda vähemalt kaks-kolm korda korrata, siis ei ole kindlasti mingit murdumiseohtu. Rõngad on ühelt küljelt läbi saetud, muidu ei saaks täiskasvanud naine neid ümber käe ja lastele kole-ehteid pakkuda ka nagu ei tahaks. //Tegelikult mu 13aastane tütar läks neid nähes väga õhevile. Temaarvates on see viimase aja parim idee, mis mul koitnud on.//  

Nii, jäime siis sinnamaale, et tugevdatud rõngad saavad kattekihi... Ülemisel pildil peaksid eri kihid olema nähtavad. Number ühe all on ajaleht, mille katsin akrüülvärviga. Hoolsusele ja veatusele ei rõhunud, kole-ehted ikkagi ju! Number 2 tähistab ühte äratükeldatud salvrätikut, mis niimoodi kaootiliselt asetatuna oma koha leidis ja number 3 on viimane kiht- jälle kord akrüülvärv, aga peale kantud hooletult plätsides ja kasutades selleks pusassekeeratud ehitusvõrku. On selline rullis müüdav asi, pehme ja kleepkihiga, kasutatakse kipsisegu alla panemiseks. Pildil olev nool näitab, et võib ikka kohe mõnuga plätserdada, kui tahtmist on. Iga tööetapi vahel lasen võrul kuivada ja see teeb meisterdamise üsna ajamahukaks.

Olekski nagu käevõru, eksole, valmistatud eimillestki...

Teema lõpetuseks lepatriinu-võru minu tugeval, maatüdruku randmel. Pildistasin ise, seepärast ka natuke kohmakas...

Eelmise postituse sõnumiga ehe sündis tegelikult mu räpasest pahest. Juulike tabas meil ära ;-))

Istud rõdul, näpid suitsupakki ja järsku... torkab sulle silma, kuivõrd ilusti ja püüdlikult ja säravalt on paki kõigile neljale küljele maalitud sõna "Glamour". Suuremas ja väiksemas kirjas ja uhkete vinks-vonks šriftidega. Idee missugune! Rebisin siis kenasti küütlevad, aga ka hukutavad sõnad välja ja järgmise ringiga rõdule tulles, kõrvetasin tulemasinal servad kenasti "koledaks". See idee muide, et suitsupakist ka ehteid teha saaks, ei ole mul mitte internetist leitud! Minu enese /prügi suhtes nüüd juba selektiivse/ silmanägemise tulemus! Kuna pakil on ka muid sõnumeid, mis viitavad selle sisu võimalikule toimele, siis võtsin ka natuke neid... Sündisid siis suitsupaki-käevõrud, mida ma mõnel päikeselisel päeval veel fotoka ette sean et teile seda kaunimat, Glamuuri-poolt ka näidata.

***************************************************************************

Lubatud klassika on aga üks alustatud kampsun kõige lihtsamast valgest maavillasest! Tavaliselt ma püüan end kampsunite kudumisest kõrvale nihveldada, aga seekord jäin jänni, sest kui kaunis kenal järjel ja muidu ka meeldiv inimene tahab, et ma kooksin talle kolm kampsunit ja enne seda olen saanud just teate, et palka võib-olla kärbitakse veelgi, siis... no siis tuleb ju pakkumine vastu võtta, mis muud.

 

Tegelikult seda otsust ma ei kahetse mitte üks raas, sest kududa sellist materjali üle pika aja on puhas nauding. Pitsilõngale väga teretulnud vaheldus. 

Ja nii ta sünnib, see klassika:

Kole-ehete tulemine...

Kui hoog hakkab peale tulema, siis on kergem kui sa sellele kohe järgi annad, ütleb moodsa aja Reesi vanasõna.

 

Ma pole laisa inimesena kunagi tundnud erilist tungi Isetegijate seltskonnas projekte ellu äratada, ammugi neid vedama hakata. Säälsed tegijad, vähemasti enamus neist on aga väga mõnus seltskond ja pärast Taaskasutusprojekti väljareklaamimist kui mul pettumusest alumine lõualuu vastu lauda käis, hakkas peas tiksuma mõte, et võiks kamba peale teha ka hoopis laiapinnalisemat taaskasutust. Olgu, õmblemine ka, miks  mitte, aga on miljon võimalust veel üle enda varju hüppamiseks ja prügist tarviliku tegemiseks. Naised, lööge kampa!

Nende kole-ehetega on nagu palju muuga- sajad on neid meisterdanud, viidata pole konkreetselt kellelegi, idee noppisin pildipankades tuulates. Iga tulem on omapärane ja tegijale kallis. Minule vähemasti küll! Ja need ehted on MINU NÄGU (ee, mitte et ma kole oleks, aga põhimõtteliselt, saate ju aru ;-)))

Käevõrude retsept: 90% PVC voolikut, 5% ajalehepaberit (antud juhul on tegemist eriti "peenete" käevõrudega, sest kasutatud on inglisekeelset kirjandusklassikat, mis leitud Rapla arestimaja prügikastist //haritud inimesed?!? Sealt olen varem korralikke käsikirjalisi luuletusigi leidnud//). Viie viimase protsendi sisse mahub PVA, värvipigmendid ja- pulbrid ning paks lakikiht. Ja aega, seda kõige kallimat ressurssi, kulub nende peale PALJU! Üllatavalt palju!

 

Tugev kui raudnööp...

... tuleb mul nüüd olla, sest suure heegeldustöö lõpuni on jäänud kaks nädalat ja paar päeva ning valmis on veel vaja heegeldada. kaks kardinat st 32 tundi usinat konksutamist.Üle 80 tunni on juba tehtud. Randmed ragisevad. Kaelakont ka. Aga ma pean ellu jääma!

Ellu peab jääma jah, sest nii palju põnevat ootab ees, kui see suur töö seljataha saab! Vihjeks: ma tükeldan plastpudeleid ja olen lausa kommipabereid hakanud koguma, et neist ehteid meisterdada. Lollakas? Mmhm, võib-olla. Vahet pole... Aga oodake, ma teile varsti näitan kuidas tapeet läheb käevõruks ja pudel lilleks! Ja õllepurgi paneme koos villaga vanuma ja... vot rohkem ei luba.

Sest lubamistega läks kord jälle nii, et aasta alguses endale lubatud kangelastegu- elu ilma tubakata- kestis 21 päeva. Teisalt vaadates- asi ju seegi, kõige raskema aja elasin ilma suurema valuta üle. Ärge nüüd küsige, mis juhtus, et uuesti konksu otsa lendasin. Midagi ei juhtunud, lihtsalt kehv kangelane olen :-) Iseendale tõestan ära ja vajun siis lössi. Ja eelmise aasta lubadus saada kauniks lõppes vaid paari mahavõetud kilo ja uue soenguga... Bööö, luuser missugune! Vahel vannitoas vaatab Willendorfi veenus peeglist vastu. Seda muidugi umbes sama kehva tujuga päevadel kui täna...

Vabandust, et vingusin! Tegelikult tahtsin öelda, et kel käed paigal ei seisa ja kes paberit armastavad, leiavad väga vahvaid ideid lehelt nimega Folding Trees Täna öösel tööl olles nikerdasin nagu väike laps. Aeg läks ruttu ja üks asi viis muudkui teiseni. Pildid selle lehe Flickri-showlt:


Ja teiseks tahtsin öelda seda, et nööbipildil on pross, mille tegemisel ma esimest korda kasutasin vilti viimistledes žiletitera. Lihtsalt raseerisin pikad lendlevad karvad ära, sest kunagi ammu ostetud Jõgeva-villa ports jääb alati ilgelt karvane. Naljakas tegevus oli see villapalli karvutustamine. Kes veel nippi ei teadnud, siis nüüd teate.

Ja kolmandaks: eelmise posti sõrmused panin  oma veebipoodi üles. Kes tahab, palun, olge lahked! Teisi samasuguseid ei ole ega tule nagu ma öelda armastan. Üldse tegin seal natuke ümberkorraldusi ja osa korralduslikke töid on veel pooleli. Inventuur käib ja tegelikult oleks suur osa asju vaja ümber pildistada või siis üleüldse üles riputada. Karbid ju head-paremat kapis täis...Kallid sõbrad- alati kui olen palunud, olen ka head nõu saanud- seekord palun teiepoolset konstruktiivset kriitikat!! Kuidas pood selles vormis üldse kõrvaltvaataja ja potensiaalse ostja pilgule on? Mida julgemini tagasi kajate, seda tänulikum ma olen. Kui arvad, et kommentaarium ei ole sobilik koht, siis ootan väga ka märkusi meilile. Eriliselt väärt nõuandjale panen äkki ka väikese meelehea välja...

Mõista, mõista, mis see on- värvib helmed ilma pintslit värviseks tegemata? Õige vastus: salvrätitehnika.

Kõik pole kuld, mis hiilgab...

... ütleb vanarahvas. Õige! Ka ajalehed ja tualettpaber võivad pärast pisikest metamorfoosi hiilata! Pilt servast sama, mis 10.10 postis. Varsti näete, kuidas teha ajalehtedest kaussi...

... kohutavalt uimane on olla... Palun paberit ja liimi juurde! Ja mõned vormid, mida lõikuda ning muljuda... Suitsetamata oldud 12h, maganud ennelõunal vaid kolm tundi... Tõenäoliselt ei ole minust siiski homme Isetegija foorumi sünnipäevale minejat. Ma lihtsalt ei saa kuuma vanni kaasa võtta ja suitsuputkad teeksid mulle 1:0 ära. Ma parem võõrutun kodus...

Väike reklamatsioon Craftwerki lehel ja peake on mõtteid täis... Ma ei ole veel päris kindel, et need mõttepojad realiseeruvad, aga proovida ju võiks. Vihje minu koti materjalile oleks selline: Kott ja lehtedest? Miks ka mitte. On neidki, kes terve maja viitsivad ajalehtedest püsti panna. Minu vormid ja stiil oleks kindlasti midagi muud. Ma veel mõtlen natuke, kas raatsin vardaid nurka visata. Sest kui ma nad juba viskan, siis... korralikult.