Juuli lõpp

Pöörane ja põnev on olnud selle aasta juuli, lõpp kohe eriti. Iga päev jääb longalangi kontole Instagramis kui päevikumärge. Oled teretulnud liituma, sest kavatsen jätkata

Reis Hiiumaale, tutvumine käsitööettevõtjatega

Ma ei olnud juba pikalt käinud käsitöise sisuga reisil ja võimalus Rapla rahvaga seda koos teha pakkus mulle headmeelt. Natukene peab puhkama, sellest olen ma aja jooksul aru saanud. Käsitööettevõtjate külastamine on väga hea puhkus. Peaaegu sama hea kui kusagil muuseumides ja galeriides päevade veetmine. Eks maitsed ole erinevad.

Hiiumaa oli ikka sama koha peal, kus vanasti. Polnud külas käinud juba vaat et kümme aastat. Hiiumaa oli ikka sama ilus, ilusamgi veel. Ja see, kuidas saare peal aeg seisma jääb oli tajutav ka meie pöörasest kohtade külastamise tempost hoolimata. Mina sain lõpuks oma tunni Orjaku sadama muuli otsas puhast meretuult ja suhtelist üksindust, seega olin rahul. Suhteline üksindus tähendab seda, et käimas oli Tuulekala festival ning muuli otsa tulijaid oli teisigi, aga ikka mulle meeldis. Mandri-inimesena jäi vaid soovida, et oleks meil Märjamaa külje all kasvõi viilukene seda merd ja vaatevälja...

Käsitöö hakkas silma juba sadamasse jõudes. Suurest käsitööpoest püüdis sõber Ulvi tekstiilist kala. Kala oli nii pikk, et peaaegu rinnuni. Olgu peale, läks riiulisse tagasi. Meeneks ostsin sealt paar puidust vidinat, sest kohalikku käsitööettevõtjat tuli ju toetada. Ei, tegelikult olid ikka asjad toredad, et ostsin. Väikese puuvurri peale oli Mettel väga hea meel ja puuliikide nimetustega joonlaud tekitas meie pere meestes väikese konkureerimise hetke. Mõlemad ju koolipoisid, üks veel metsakoolis.

Edasi viis tee meid lossibutiiki, kus sai lisaks muule maitsvat leedrilimonaadi mekkida. See oli tõsiselt meeldiv jook! Sealne käsitöötuba tekitas esimese mõtte, et mõis ja selline tuba oleksid kohad, kus elaks hea meelega kootud pits :-) Niisiis, lisaks merele võiks Märjamaa külje all olla ka mõni mõis, lisandus mu soovunelmate nimekirja.

Käsitööpoode ja meistreid, keda külastada,  oli meie reisile palju planeeritud. Kohad olid väikesed ja otse loomulikult orienteeritud turistile, aga väga armsad  ja sümpaatsed.

Kohaliku Leader-programmi prouad tegid meile ka tunniajase ettekande kohalikust ettevõtlusest kui sellisest ning mulle jäi hinge peale paar asja. Üks neist oli see, et väga hästi osatakse kohalikku pärimust ja omapära rakendada tootearendusse, kuid ekspordi koha pealt on arenguruumi palju-palju! Seda oli nii kahju kuulda, sest kolm suvekuud külalisi ei saa ju ometi piisavat sissetulekut tuua. Pean silmas just loomemajandusettevõtjaid ja käsitööinimesi. Ja see teine asi, mis hinge peale jäi, oli majandussektorite sissetulekute võrdluse "exceli-pirukal" nähtud number, mis käis loomemajandusettevõtjate kohta. See tegi mind kurvaks. Tõsi on- koht, millest saab niipalju inspiratsiooni ja mille põhjal teha suurepärast tootearendust võiks tuua sisse enam!

Usina pildistamise asemel nautisin kõike, mis silma jäi. Kaasa võtsin meeldivaid mälestusi ja paar pilti siiski klõpsisin. Kõige hämmastavam koht, mille suhtes ma siiamaani ei saa aru, kas see meeldis mulle või hoopis vastupidi, oli Hiiumaa Eiffel ja tema ehitaja. Respect, millises koguses mees suudab omi mõtteid teostada, aga vahepeal tabasin end küll mõtlemast, et kui pikk see samm geniaalsusest hullumeelsuseni ikka oli? Positiivne oli aga see, et korralikult keerelnud peavalu jäi nende puu-pöörasuste vahel hoobilt järele...

Reisi viimaste külastuste seas oli Hiiu Villa vabrik ja pood. Kuigi meie peale peremees väga pikalt juttu ei kulutanud, olid tema laused väga hoolsalt lihvitud killud-pärlid. Tore oli. Tõsimeelse käsitöö-eestlasena, kes kannab ka praegusel aastaajal toas villast sokki, ei pidanud paljuks osta Hiiu Villast omale punase viltkübara. Sel aastal, jaanid kohe ukse ees, enam vist kanda ei sobiks, aga edaspidiseks olen siis hästi varustatud. Väga hea kvaliteediga olid seal vististi kõik esemed, mida müüdi.

Mulle meeldis, et kogu reisi vältel oli meil kaasas jutukas giid. Saare mõne nurga kohta tekkis kohe teine pilt ja kohalike olude ja inimeste kirjeldamise tõttu sain emotsiooni, mis on midagi muud, kui ise lihtsalt saarele külla minnes. Vahemaad olid väikesed ja seda oli ka Tuulekala Festival, kus me oma reisi lõpetasime. Koju tulin rõõmsalt puhanud peaga ja tegemata töödest ei ole suutnud veel tänasekski omale paanikat taas üles tõmmata. Viimasel pildil autoportree Orjaku sadama kividel.

Kaunis juulikuu

Juba juuli käes! Vahva. Puhkuse alguseks võib näteks sõita maha üle neljasaja kilomeetri, süüa Viitna kõrtsus rooga, millel nimeks silgupulgad ja Loksa kandis vaikse-vaikse Lohja järvekese ääres keeta kohvi otse lõkkel. Kena puhkepäeva lõpetasin sõites ise (!) üle 200 kilomeetri läbi võõraste kohtade ja teeremondi kipaka kaardi kiuste läbi öö koju. Vahtralehed ei olegi enam särtsult erkrohelised. Täiskuu sundis peaaegu et päikseprille ette panema :-) Aus kohvikeedukruus on roostevabast plekist, maksab natuke üle euro ja selle leidsime Türi kaubamajast. Ei hakanud 18 eurot maksvaid kanne või muud säärast ostma kui lõkkel keetmise vajadus tekib umbes korra aastas. Mugavusereiside armastajana leidsin, et kohvi võinuks keeta ka mõne kodule lähemal asuva lõkke peal :-P Aga loodus oli muidugi imeline ja õnnelikud on need, kel (suve)kodu mere ääres!

Uudist ka: Sulul, Märjamaa vallas on plaanis 17.-19.07  üks vägev üritus. Pärimuse Päevad. Wäega Wärk MTÜ teeb ja reklaamib ja ma usun, et tulemas on väga rikkad ja põnevad päevad. Kontsert pealegi. Infot leiab ka Facebookist. Tere tulemast minu koduvalda!

Reis Setomaale

Eelmise nädala lõpp oli imeline-kolmapäevane uue Haapsalu räti raamatu esitlus nauditud, seadsin rattad linna poole ning järgmisel hommikul tervitas mind Setomaa. Elamused olid ergud ning kolme päeva jooksul imasin uusi teadmisi, inspiratsiooni ja vaateid kui käsn. Seda sõnades edasi anda oleks ületamatult keeruline, seega säästan teid kahekilomeetrise kirjandi lugemisest. Mõelge ise- mitmed muuseumid, Lindora laat, õigeusukirikud, kohalik söök ja hansa ning värvilised tekstiilid!

Ainsa mälestusena panen siia Seto Art Gallerys rippuva vanale uksele maalitud vana naise pildi. Jah, just nii võis maja seinalt, kus toimetavad Kauksi Ülle ja Evar Riitsaar lugeda- Seto Art Gallery. Maja, kuhu tuleb igal sajal juhul tagasi minna.

Foto: H.Vaher

Pilt oli nii elav, et tõi mu silmad vett täis. Kahjuks olin ma elamustest nii pungil, et autori nime meelde ei suutnud jätta. Tunne, mis seda pilti kohates tekkis, jääb meelde aastateks.

Oli tore nädalavahetus. Nüüd tuleb aga alanud hambapõletiku kiuste täielikult tööle pühenduda, sest Mardilaadani on jäänud vaid kaks nädalat.

Varakevadine Muhu ja Saaremaa

Niipalju ma reisilt küll õppisin, et kui käsitööst rääkida, siis ei tohi mitte Muhu ja Saaremaad ühte patta panna! Seda toonitasid nii ühed kui ka teised :)
 
Kui esimese päeva märksõna: märjad jalad välja arvata, siis oli päris lahe! Ja alumine panoraampilt olgu isutamiseks neile, kes veel Muhu muuseumi pole saanud.

Vana hea Muhu huumori tavade kohaselt kostitati meid kõlekülmas kõrtsus esimese asjana jääveega ja siis 50 minutise ooteajaga enne kartulipüreed ja soojendatud poelihapalle. Meie lauas ainsa musta huumori austajana olin mina see, kes vett ka pruukis :-)

A muidu oli vahva ja jäin kahe päevaga saartel rahule. Tubli rahvas elab seal ja Muhu käsitöö värvid mõjuvad kui narkootikum! Ei saa küllalt, ikka võiks natuke veel olla...

Laupäeval, enne vihma...

Kui tervel perel saab argipäevast villand, siis tuleb ette võtta üks pisike reis. Masu ja kodused kohustused ei ole pikemate reiside poolt, aga üks päev Haapsalus oli kosutav kõigile.

Sellel pildil on ülilühike kokkuvõte meie päevast. Näha sai lossimüüride vahel alkeemialaboris kasvatatavat homunkuluse-loodet, grillivõistlustel venepärase bajaaniga Eesti rahvalugusid laskvat jõulumeest ja palju-palju muud põnevat. Mere äärest linna tulles sattus mulle juba eelmisel aastal üks vahva majaseinast väljakasvav kask silma alla. Sel aastal võib tõdeda, kask endiselt kikkis, muutunud pole midagi... Promenaadi on siiski tsipake juurde ehitatud :-)))

Reisisihtpunkti valides olime perega püstihädas- kolm eri soovide ja maitsetega inimest + ebasoodsad ilmaolud = otsustamine, ümberotsustamine ja veelkord ümberotsustamine. Raske oli! Mingil hetkel, kui oleks pidanud olema perenõupidamisel fantaasiavoor, olid kõik vakka ja ideedest lagedad. Kuhu sina soovitaksid mul/meil järgmine kord minna?

Viljandi...

Ma reisin väga harva ja seda suurem sündmus see on. Tänast päeva alustasin rongisõidust, päeva veetsin Viljandis ja õhtul taas rongiga koju. Rongiga käimine tasub eraldi mainimist ära, sest mul on sellesse mingi eriline suhe. Ma arvan, et kusagilt kaugest lapsepõlvest (paar esimest eluaastat Raasikul) on jäänud meelde, et rongisõit on põnev ja hää. Täna oli ka põnev ja hää, rongis on ikka tunduvalt mugavam kududa kui bussis.  Keegi ei istu sul nö põlvede vahel ja vahekäigus mahub liikuma ka muudmoodi kui külg ees. Lisaks sellele on rongid muutunud puhtaks ja piletimüüja ütleb sulle ka üliviisakalt "Head reisi!" ning vaatab seejuures silma sisse. Mitte nagu stressis üle keskealine vuntsidega bussijuht, kes vaatab sulle alles siis silma sisse kui midagi väga viga on. Head reisi ei soovi neist ka keegi, kuigi mina teretan viisakalt ja tänan ka tehtud sõidu eest alati... Tartu-Haapsalu liinil on vähemasti üks vanahärra bussijuhiks, kes küsib alati nii armsalt "Kas sooduspilet?" ja ise muigab. Ma arvan, et pensionärina ma välja ei näe, järelikult meelitab alla 26seks pidamisega. Ja tema vaatab ka silma sisse. Ups, lõpetan kirumise...

Pommuudis nr 1: Viljandi KA raamatukogus ei ole MITTE ÜHTEGI Haapsalu salli, selle ajaloo või muu sarnase pihta tehtud kursusetööd ega lõputööd lugemiseks! Ma läksin sinna kohe ekstra selle eesmärgiga ja vaatasime koos raamatukogutöötajaga kataloogi vastava lahtri läbi. Mitte kriimugi!!! Ma olin rabatud ja natuke olen siiani! Tahtsin näha, kuidas teised on seda teemat uurinud. Tegelikult oli mul sellest ikka ülimalt kahju, sest olin enesele kolm tundi aega varunud ja vaimusilmas kujutasin ennast kirjatööde mägesid läbi tudeerimas...

Mis seal´s ikka, kolm tundi veetsin siis oma lemmiktegevusega- otsisin üles kaks käsitööpoodi ja Bonifatsiuse Gildi. Toredad inimesed igal pool, imelised näputööd... Pommuudis nr 2- peenvillane on mul otsas ja ei õnnestunud mul seda ka Viljandist saada. Väga kena naine muuseumi kõrval olevas poes andis veelkord teada, et Ogre on lõpetanud ja mina võiksin ka lootmise lõpetada. Meriino on samuti hea. Kui ma selle peale kostsin, et jah, aga ma tahan VILLAST, siis tehti mulle selgeks, et meriino ongi villane. Brrr, nagu ma ei teaks!?! Aga ma tahaks ikkagi seda mõnusat VILLAST, mitte MERIINOVILLAST. Meeleheitest tegin ma mõned päevad tagasi tellimuse poest  Fibercrafts ... Kui see kaup ükskord kohale peaks jõudma, siis selgub, kas kulutatud raha võib nö koolirahana maha kanda või oli ikka hää mõte. Tegelikult tellisin ma sealt värvipigmente ja sädeluspulbreid ja fimovoolimise vorme. See oli põhipoint, sest mõned asjad olid kas nii hää hinnaga pakkumises või niisama siis põnevad, ei saanud ostlemata jätta. Jälle kord!

Pommuudis nr 3- minu viimane sall, see jaapan-eesti uduloor, sai esimese asjana üles pandud  mu kosumis- ja arendamisjärgus /loe: uude ja veel täiesti tooresse/ Etsy poodi. Arvake ära, mitme päeva jooksul sall broneeriti? Nädala jooksul! Kuigi me ei ole veel saatmiseni-maksmiseni jõudnud, on see siiski nii põnev. Ajalugu näitab et tegu on usina ja usaldusväärse ostlejaga...  
Kõik tekstid seal poes klopsisin ise kokku ja väga raske oli!  Kui keegi keelt mõistev inimene näeb vigu, siis ma oleksin ülimalt tänulik, kui neid mulle nina alla torgataks. Ma ei ole koolis inglise keelt õppinud, täielik autodidakt. Ülikoolis, kus pidi inglise keelt aastakese võtma, muud valikut ei antud, jõudsin testi tulemusena isegi edasijõudnute gruppi, aga lihtne seal polnud...

Pika päeva mõtted on heietatud. Ah jaa, justnagu lohutuseks, et raamatukogust tühjade kätega pidin minema, leidsin väga laheda kaltsuka Viljandis Kauba tänavalt. See oli selline mitme ruumiga, eklektiline ja natuke räpane. Müüjad olid valjuhäälsed ja rõõmsad ja üle iga müügiruumi üürgas mustlas- ja juudimuusika. Täiesti pöörane ja lahe! Sattusin sinna õigel ajal, sest olla just värsket kraami toodud. Tühja käega ma ära ei läinud, isegi minu suurusnumbrit arvestades oli natuke valida...lõppeks sundisin end riiulisse tagasi panema üht jämedakoelist linast kostüümi, sest ma olin ju ikkagi jala st rongiga :-))) Lisaks sellele jäi müügisaalist mulle terveks päevaks kõrvu kummitama Hava Nagila, mille vastu on mul eriline nõrkus... Ju on sellise temperamentse muusika meeldimises süüdi tilk võõrast verd, mis ei lase mul kunagi vagusi püsida, kui midagi nii hääd kostab. Vähemalt kinganina peab kaasa kõpsuma! 

 kevadeootuses,

Ohoo, ongi uus aasta?!

Nagu pealkirjast loete, on minu näol tegemist eriliselt pikkade juhtmetega persooniga... Alati on mul pärast aastavahetust ja enne enda sünnipäevamelusse sukeldumist selline ba-bahh! maa peale sadamise moment. Kiired asjad on möödas ja teised kiired ei ole veel käes, võib enesele pisukest laisklemistki lubada. Nii päevakese jagu. Täna siis ongi see maapeale sadamise päev. Aasta lõpul tahtsin ka laiselda, oli mõte seda lausa kahekesi meie pere meespoolega teha. Ei ole üldse süümekaid kui ütlen, et isegi lastest olin ma tol ajahetkel absoluutselt väsinud ja kangesti tahtsin omaette olla. Teate küll, see viimase piirini jõudmise jutt käib siia. Ehh, kui ma oleks teadnud, millised seda reisi saatvad tähtede seisud on, siis oleks parem koju jäänud. Aga sellest hiljem... Kuna ma olen väga kodune inimene ja reisimist suurt ei naudi, siis tundus, et pähekaranud idee minna keset talve Saaremaale ja lausa spaasse samavõrd pöörane kui ka põnev. Mõeldud-tehtud. "Mõeldud" tähendab siinkohal seda, et ühe pika päeva raiskasin ma arvuti taga otsides, mida Eestis üldse talvel ette võtta oleks kui sa ei ole ei snoob ega spordilemb, omad vaba aega esmaspäevasel ja teisipäevasel päeval ning rahakott ei ole puuga seljas. Kuna idee ja võimalus saada kaks päeva vabaks, tekkisid alles paar nädalat enne reisi, siis tuligi leppida sellega, et... nagu ei olegi midagi erilist, mis võiks sobida. Järele jäi valik, kas minna autoreisile Lätti või siis ennast leotama kusagile spaasse. Kuna meie pere auto ei ole esimeses nooruses, siis millegipärast meeldis mulle see teine mõte ikka palju rohkem. Ettevalmistused ja pakkimine ning logistika kõik sujusid. Praam, nagu näha, täitsa sõitis ja algus oli väga paljulubav. Grand Rose SPA Kuressaares, kuhu plaanisime teha oma pesa üheks päevaks, oli väga hea valik. Mis meeldis? Võib-olla paadunud reisi- ja spaafännid nüüd muigavad, aga mulle, kes ma hotellis ööbinud vaid ühe käe sõrmedel loetavad korrad, meeldis, et täpselt see, mida reklaamiti, meid ka ees ootas. Tuba oligi täpselt nii rahustav ja nunnu (okei, natuke väsinud tekstiilidega, aga vahet pole), ühiskasutatavad ruumid olid just niisama soliidsed ja stiilsed kui piltidelt näha. Saunasid ja veeprotseduure oli enam, kui ma välja kannatada suutsin ;-) Tähendab see seda, et saunaisu tulebki mul umbes paaril korral aastas ja kuumus ei ole minu teema. Mõlemad mehega jäime igatepidi rahule. Saaremaal, muide, oli aasta viimastel päevadel maas umbes kolm korda rohkem lund kui siin, minu kodukandis. Vahva oli! Südalinnast saarlased lund ära ei viinud, seiklesime suurte-suurte vallide vahel ja arvestades praegusi ilmaolusid ma natuke täitsa murtsen. Et kas Kuressaare üldse on veel olemas või on lumi ta ühtlaselt katnud. Pole uudiseid ka väga hoolega jälginud ;-) Näete, ma täitsa häppi:

Nonii, aga õhtul, vat õhtul me läksime mehega riidu!! Sellest on kohe väga naljakas kirjutada, sest polnudki see ju miskine päris riid. Väga õpetlik juhtum aga selliegipoolest. Jalutasime linna, mõtlesime võtta poest natuke nosimist. Kõik oli kena, tee peale jäi ette kaubamaja moodi maja ja mul kargas kohe pähe, et kui nii suur maja, siis leidub siin ka lõnga. Täpselt tokk meriinot oleks vaja ja otsekohe! See väga pragmaatiline mõttekäik ja olukorra kasutamine oligi viga! Meesterahvaste puhul tuleb tunnetada ma ei tea, mitmenda meelega ja millise närviga, kas lõngapoodi minnes ja midagi sealt osta tahtes vastatud "Olgu!" on päriselt tõsi või nagu äikese kauge kumin, mis ennustab ilget jama. Algul tundus, et tegemist on selle esimese variandiga, aga poole tunni pärast, poest väljas, kui jalutades tabas täiseas meest mossitamise- ja jonnihoog, siis selgus, et ikkagi oli tegemist jama ideega. Ja nii ta siis marineeris mind tujutsemisega oma kolm tundi kindlasti. UHHH! Olge ettevaatlikud, väga karm õppetund, et meestel võib olla varjatud kujul lõngamürgitus. Ja kui mees ei juhtu olema temperamentne tegelane, kes siis pröökama või riidlema kukub ning sellega õhk jälle selgeks saab, siis... no siis ongi jama majas. Pärast, võttes abiks kõik teadmised igapäeva- ja suhtlemispsühholoogiast, klaarisin ma selle jama ära ja saime sõpradena sauna, sööma ja magama mindud, aga kole raske oli ;-))) Kuna neist moss-moss-tundidest on nii kohutavalt kahju, suur tõrvatilk meepotis ja raisatud aeg, siis luban pühalikult- misiganes reisile ma oma mehega ka ei satu, MITTE KUNAGI ei osta ma enam lõnga. Vähemalt mitte tema teadmisel ja nähes... Aga muidu võis puhkusega väga rahule jääda. Olgugi, et nagu mul kombeks, ei saanud ma võõras keskkonnas ennast välja magatud ja mandrile kulgesin samas kergelt letargilises olekus, kui saarele minnes. Lihtsalt võõrad hääled st lihtlabane ventilatsioon, ei lasknud mul hästi tududa. Panin küll padja kõrva peale st pea padja alla, aga... ahh, vahet pole. Reisi loen ikkagi kordaläinuks ja vaheldus oli ikka tõesti hädavajalik! Ma olen sellega harjunud, et väljaspool kodu ööbides on alati mingi kamm. Kõige hullem oli näiteks olukord siis, kui aastaid tagasi küll, aga meelest ei lähe see kunagi, magasime sõbranna tädi juures Pärnus rannapiirkonnas ja telgis. Noh, magamiseks on seda palju nimetada, kui ma paar tundi silma kinni sain. Suveööd, teadagi on lühikesed, kell neli hakkavad linnud kui pöörased laulma ja teha pole midagi. Lisa sinna siis veel merekohin ja männimets oma koosluses 24/7 häälitsemas. Teisel ööl kauplesin ennast koos lastega tubastesse tingimustesse. Kuna ma sellest ööst midagi ei mäleta, siis võib arvata, et see mu päästis.

Nii, käsitööst täna kahe sõnaga ka. Vana aasta sees sai valmis suur töö. Laps seda nähes, kilkas kõigepealt, et "Oi, tekk või!?". Tegelikult on see suur peleriin. Minu järjekordseks õnnetuseks on modelli rollis mööbel ja valgustus täiesti tubane...

Riidetükk sai pikkuseks 90cm ja allääre pikkuseks 190cm st et suurust on tal tõepoolest küll ja veel. Kuna tegemist oli kingituseks tehtud tellimustööga, siis tegelikult on ka võimalik, et uuele omanikule see suurus ei pruugi meele järele olla ja mul tuleb tulevikus pikkust näiteks vähendada. See muidugi oleks suur raiskamine, sest materjal on kallis ja hää. Lõpptulemus, aga raske ja vetruv. Töö käigus ma küsisin mitmel korral ikka üle, et kas tõesti sellised mõõdud? Aga kui jah, siis jah...

Peleriini tekiks muutumise kindlustas materjal, mis iseenesest muidu on väga super ja suurepärane lõng. Ise oleksin sellest teinud midagi sootuks muud, aga olgu peale. Soovitud ruuduline pind sai natukesegi põnevust nuppude ja suvaliselt tekitatud pahempidisilmustest triipudega allääres ning N.Epsteini äärtekudumiseraamatust saadud inspiratsioonil põikipidi kootud serva ja narmastega. Materjal, selline nõudlik, ei oleks lasknudki imepeeneid ja põnevaid mustreid siin aretada, sest kõik oleks kadunud karvasesse udupehmusse ;-) Katia Danubio siis, pisuke luksus: