Nagu eelmisest postitusest arvata võis, ei saa kole-ehetest üle ega ümber. Nad tahavad muudkui tulla ja mis mul saab selle vastu olla.
Tegelikult on vahva, et eelmise aasta heategevusprojektiga väljanuputatud peaaegu null-kroonise eelarvega ehetemeisterdamise trend jätkub. Eks ma ostan poest neid ilusaid kive ja metallosasid ka, aga hetkel koguvad nad küll karpides tolmu, sest käsil on hoopis muud asjad. Näiteks sellised:
Mul on meie töömaja koristajaga väike diil. Tema kogub minu jaoks kokku tualettpaberite rõngad ja mina lubasin talle selle eest näidata, mida ma neist teen. Muidugi sellise palve esitamise peale lõi ta kahte kätt kokku ja ütles jälle kuulsa lause, et "S... saia", aga see oli nagu vesi mu veskile!
Nagu näete, ma saen neid vetsupaberirõngaid. Ja saen oma uue saega! //Selle ostmisega sai ka nalja. Küsiti, et noh, mis homme teed? Mina vastasin, et ohh, šoppama lähen! Küsiti vastu, et no mida osta plaanid? Mina vastasin, et saagi! Selle peale enam ei küsitud midagi... Pilku ei saa sõnadesse panna// Rõngad iseenesest on väärt kraam, nagu öeldud- toorikud null krooni eest. Võrreldes tavalise koduskasutatava paberi rõngastega on need ikka kümme korda tugevamad küll, käsitsi neid nii lihtsalt katki ei painuta.
Kui saagimised saetud, võtan ajalehepaberi ja PVA ning hakkan neid rõngakesi tugevdama. Ülemisel pildil ei ole naljakas piimatass, nagu esmapilgul võiks arvata, see on tegelikult käevõru. Õigemini küll veel ilma lakikihita toorik. Päris käevõruks loen ta ikkagi siis, kui ka lõplik viimistlus tehtud.
Ma olen varasemalt öelnud, et kui keegi minu blogist inspiratsiooni saab, on see vaid puhas rõõm. Tehke ka käevõrusid! See on lahe! Kuidas nad siis valmivad?
Papptoorik saab kõigepealt korralikult PVAga pintseldatud ja paberitükikestega kaetud. Tegelikult on hea seda vähemalt kaks-kolm korda korrata, siis ei ole kindlasti mingit murdumiseohtu. Rõngad on ühelt küljelt läbi saetud, muidu ei saaks täiskasvanud naine neid ümber käe ja lastele kole-ehteid pakkuda ka nagu ei tahaks. //Tegelikult mu 13aastane tütar läks neid nähes väga õhevile. Temaarvates on see viimase aja parim idee, mis mul koitnud on.//
Nii, jäime siis sinnamaale, et tugevdatud rõngad saavad kattekihi... Ülemisel pildil peaksid eri kihid olema nähtavad. Number ühe all on ajaleht, mille katsin akrüülvärviga. Hoolsusele ja veatusele ei rõhunud, kole-ehted ikkagi ju! Number 2 tähistab ühte äratükeldatud salvrätikut, mis niimoodi kaootiliselt asetatuna oma koha leidis ja number 3 on viimane kiht- jälle kord akrüülvärv, aga peale kantud hooletult plätsides ja kasutades selleks pusassekeeratud ehitusvõrku. On selline rullis müüdav asi, pehme ja kleepkihiga, kasutatakse kipsisegu alla panemiseks. Pildil olev nool näitab, et võib ikka kohe mõnuga plätserdada, kui tahtmist on. Iga tööetapi vahel lasen võrul kuivada ja see teeb meisterdamise üsna ajamahukaks.
Olekski nagu käevõru, eksole, valmistatud eimillestki...
Teema lõpetuseks lepatriinu-võru minu tugeval, maatüdruku randmel. Pildistasin ise, seepärast ka natuke kohmakas...
Eelmise postituse sõnumiga ehe sündis tegelikult mu räpasest pahest. Juulike tabas meil ära ;-))
Istud rõdul, näpid suitsupakki ja järsku... torkab sulle silma, kuivõrd ilusti ja püüdlikult ja säravalt on paki kõigile neljale küljele maalitud sõna "Glamour". Suuremas ja väiksemas kirjas ja uhkete vinks-vonks šriftidega. Idee missugune! Rebisin siis kenasti küütlevad, aga ka hukutavad sõnad välja ja järgmise ringiga rõdule tulles, kõrvetasin tulemasinal servad kenasti "koledaks". See idee muide, et suitsupakist ka ehteid teha saaks, ei ole mul mitte internetist leitud! Minu enese /prügi suhtes nüüd juba selektiivse/ silmanägemise tulemus! Kuna pakil on ka muid sõnumeid, mis viitavad selle sisu võimalikule toimele, siis võtsin ka natuke neid... Sündisid siis suitsupaki-käevõrud, mida ma mõnel päikeselisel päeval veel fotoka ette sean et teile seda kaunimat, Glamuuri-poolt ka näidata.
***************************************************************************
Lubatud klassika on aga üks alustatud kampsun kõige lihtsamast valgest maavillasest! Tavaliselt ma püüan end kampsunite kudumisest kõrvale nihveldada, aga seekord jäin jänni, sest kui kaunis kenal järjel ja muidu ka meeldiv inimene tahab, et ma kooksin talle kolm kampsunit ja enne seda olen saanud just teate, et palka võib-olla kärbitakse veelgi, siis... no siis tuleb ju pakkumine vastu võtta, mis muud.
Tegelikult seda otsust ma ei kahetse mitte üks raas, sest kududa sellist materjali üle pika aja on puhas nauding. Pitsilõngale väga teretulnud vaheldus.
Ja nii ta sünnib, see klassika:
Posts
