Wednesday, October 24, 2018

Ingridi kirjaga kolmnurkräti muster


Kuna kudumise hooaeg on ilma igasuguse kahtluseta kätte jõudnud, siis valmis sai kaua tehtud, kaunikene- Ingridi kirjaga kolmnurkräti koekiri. Võta tassike kuuma teed, haara vardad ja koo üks tore allservast alustatud kolmnurkrätt. Ilma ühegi äärepitsi õmblemiseta, muide. Sa ei pea piirduma vaid ühe rätiga, mustreid leiad allolevale lingile klõpsates teisigi!
http://longalangi.com/pitsikirjad-pdf

Foto: Sandra Urvak

Thursday, September 20, 2018

Kui ma parajasti käsitööd ei tee...

Kui käsitöö ei ole enam hobi, vaid töö, siis tuleb selle kõrvale võtta hobi. Korra juba juhtus, et hobist sai põhitegevus- aastal 2011 sättisin end käsitööettevõtjaks. Nüüd tundub, et ajalugu kordub. Võetud hobist, kui seda üldse nii nimetada võib, hakkab taas kujunema palgatöö... Mulle ei meeldi asjadest ette rääkida, aga tänase posti mõte on see, et kui Sa veel ei ole jõudnud Haapsalu salli või räti kursusele või siis äärepitsi kursusele, kasuta võimalust! Alates novembrist, kus hobist saab jällekord töö, ei ole mul võib-olla mahvi, et sama hooga kursuseid pakkuda.
http://longalangi.com/kursused
Foto: Reelika Rohuste

Saturday, September 8, 2018

ERKL aastanäitus Ajatus

Minu eilne päev oli väga eriline. Õigupoolest oli eriline terve see suvi, mil ma valmistusin Eesti Rahvakunsti- ja Käsitöö Liidu aastanäitusele Ajatus oma tööd. Eile toimus selle näituse avamine.
Minu rõõm oli suur, kui nägin, et ka kutsele on jõudnud tore pitsiline pall, mille tegin! Enne seda rõõmu oli suvekuude jooksul ümberotsustamisi, natuke meeleheidet ja kinnituse küsimist oma ideedele. Katta 2,20m ümbermõõduga kera pitsiga oli omamoodi lihtne ülesanne, sest pits, teadagi, on voolav materjal. Samas- kuidas leida just see õige kiri, see õige paigutus... see ei olnudki nii lihtne. Kuidagi läks nii, et pallile sai jällekordselt kasutatud Ingridi kiri. Rikkalik, natuke romantiline, väga nupurohke. 

Eile, sisenedes Katariina kirikusse, tundus, et aeg jäi seisma. Mulle ei meeldi enam Tallinn, üldse kohe mitte. Selles kirikus aga unustasin täiesti, et olen linnas. Aeg jäigi seisma ja avanes AJATUS. 32 meistri poolt kokku pandud, päriselt ka täiesti ajatutest töödest. Hetk enne avakõne istusin vaikselt pimedas, tribüünil paljude külaliste hulgas. Inimesi kogunes.
Veidike peale avamist liikusin väikesele rõdule ning vaatlesin töid ka kõrgemalt. Kuna valgus oli eriline, siis ma mõtlesin algul, et ei teegi pilte. Naudin pigem tunnet, mida tekitab vana, kõrge kirik ja selle hämar ruum ning meistrite tööd valgusvihkudes. Ühe klõpsu siiski tegin.
Näituse kataloogi oma nime juurde kirjutasin järgmist: "Kaunist pitssalli vaadates ei saa kunagi olla kindel, millal see on kootud- kui just keegi ei ütle või materjal ei reeda. Traditsioonilised kirjad on kujunenud ajapikku- kunagi alanuna, siis ühe, teise ja kolmanda kuduja käest lisandusi saades. Pitsikuduja loob ajatut ilu. Midagi, mis ei ole kiirmood ja mis on kohe väga aeglane...  
Mulle meeldib luua midagi, mis jääb ajas kestma ja hakkab elama omaenese elu. Peale pitssallide kudumise kirjutan pitsikirju. Kasutan universaalset keelt- kudumissümboleid. Kuduja teisel pool maakera ei pruugi teadagi, kus asub väike Eesti, kus ma käsipõsakil laua taga istun, kuid ta saab aru kasutatud sümbolitest ning ma saan temaga rääkida. Mind mõistavad nii 15- kui 90-aastased. Jah, tõesti! Paberilt kriipse ja kõverikke lugedes valmib kuduja käes kaunis Haapsalu sall." Ajatu! Tahaks siia lõppu lisada.
Foto: Sandra Urvak
Aga kuidas pall sündis? Kudumine, sellest ei ole midagi põnevat rääkida. Aga venitamisest küll. Alloleval pildil on aimata ehk kera suurus. Viimistlemine käis nõnda, et lauda ei saanud küll millekski muuks kasutada- nii suur oli see pall. Märjalt venitamist tuli teha, pits muidu ju kauniks ei saa.
 Korraliku naisena, kes austab Haapsalu salli traditsiooni, käisin üle ka kõik pitsi servad. Silmus silmuse haaval. Hoolimata segavatest ümaratest asjaoludest :-)
Sõbrad, nüüd nägite selle pallikese "köögipoolt". Minge vaadake "paraadvormi" ka, pitsist olen ma kõik rääkinud. Ingridi kirjast juba varemgi. Katariina kirikus on lisaks rippumas 31 teist uskumatult ägedat pallikest. Näituse kataloogis on iga tegija mõtted oma töö ja Ajatuse kohta. Need on väärt lugemist ja kaasamõtlemist. Teiste meistrite tööd on täiesti vapustavad! Minge!

Thursday, September 6, 2018

10 aastat tagasi...

10 aastat tagasi, just septembris alustasin ma nina toppimist Haapsalu pitsi asjadesse. Olles enne seda täiesti puhas leht, null-teadmistega, alustasin ma netiotsingutega ja muidugi ei jõudnud mitte kuhugi. Järgmiseks haarasin vardad, lugesin läbi Linda Elgase rätiraamatu juhendiosa, millest ma, tunnistan, ka eriti väga aru ei saanud ja asusin mühinal kuduma. Tulemuseks oli kolm kuud pungestamist, detsembriks valmis 170X170 mõõdus rätt ja sellele järgnes sallilaine. Nii ta läks. Miks ma seda täna meenutan? Ravelry.com, tore kudujate portaal aitab sellised asju meenutada :-)

Wednesday, August 29, 2018

Kuigi muusika on vaikseks keeratud, pole pidu veel läbi...

Jaa, sõbrad! Ma olen täiesti elus. See, mis pealkiri ütleb, on puhas tõde. Ma olen oma sotsiaalmeediale kulutatud aja piiranud väikeseks, täpselt nii väikeseks, et sellest aitab vaid Facebookile. Miks nii? Sest inimesed on Facebookis.

Facebook on tore asi küll, aga ta on justnagu kiirtoit- hästi rammus, hästi intensiivne, aga toitaineid ei saa mitte muhvigi. FB on nagu kiire päevik- kaks lauset ja pilt, lopsti!, tehtud! Küllap seda oligi mulle viimastel aastatel vaja. Nüüd on aga selline tunne, et hinge peale on kogunenud nii palju asju, mis nõuaksid pikemalt kirjutamist, ja ma ei saa neid enam endale hoida. On natuke asju mis kratsivad hinge ja mida tahaks välja öelda, et kuulda teiste arvamusi ja siis muidugi on mustreid, mida peaks korralikult vormistatuna kudujatele pakkuma ning millega käivad kaasas lood.

Viimaseks ajendiks, et tuleks end käsile võtta oli üks väga tore kohtumine pühapäeval Haapsalus, kui leidis aset Pitsipäev. Sel aastal olin ma esimest korda seal LõngaLangi letiga ja pika meenutamisega ei suutnudki välja mõelda, mis aastal ma üldse viimati laadal müüjana osalesin. Minuga tuli pühapäeval vestlema säravate silmadega noor naine, kui sain õigesti aru, siis ukrainlanna, kes on abiellunud Eestisse. Maria rääkis väga rõõmsana, et ta on lugenud mu blogi tõlkeprogrammi kaasates vaat et aegade alguseni tagasi. See hetk jäi mulle sügavalt meelde- teadmine, et olen kedagi suutnud inspireerida ning ta on võtnud vaevaks kulutada palju oma ajast, et piiluda minu (käsitöö)maailma. Keegi veel mäletab, et ma tegin kunagi taaskasutusehteid ja töötlesin kirglikult ümber prügi? Haaa, sellest on varsti vaat et kümme aastat, kui mitte rohkemat! Tema mäletas ja mul oli tõesti tore Mariaga vestelda. Kui Sa praegu, Maria, seda lugema juhtud, siis ma lehvitan Sulle mõttes ja ütlen tänusõnad! Vaat nii, kuna peale tema oli veel teisigi, kes leti ääres kelmikalt ütlesid "aa, ma teid vist tean teie blogi kaudu", siis neile pidin ma häbiga tunnistama, et see blogi, vaenelaps, on pikalt juba varjusurmas olnud. Liigagi pikalt.

Ma ei ole kunagi matnud maha mõtet, et las blogi nüüd hääbub, ma rohkem ei kirjuta. Tegelikkuses on asjalood  nii, et olen märganud, et hoian end hoopis tagasi. Palju teemasid on viimasetel aastatel minu jaoks muutnud aktuaalseks ja ma tahaksin teinekord mõne koha peal lausa valju häälega nuriseda. Lootuses, et ehk nurisemise lugejad mõtlevad asjadele kaasa või arutlevad koos minuga, miks mitte ka vaidlevad vastu või kannavad sõna edasi. Kogu aeg on takistanud see, et peab olema usin töömesilane ja ööpevas on 24 tundi. Ei jõua kirjutamiseni, lihtsam on juua kaks tassi rahustavat teed ja teha omi asju. No näiteks tahaks aeg-ajalt nuriseda käsitööliste üle, kes autorikaitse kohta küll teavad, kuid seda millekski ei pea. Või siis isehakanud fotograafide üle, kes kirjutavad oma nime taha rammusate tähtedega "Photography" ja panevad näiteks üles üritusest 150 pilti, mis on must materjal- töötlemata, viletsa kompositsiooniga haltuurapildid. Ja muidugi käsitöö hinnast ja väärtusest- sellest võiks arutleda jätkuvalt, pikalt ja palju. Kui aus olla, siis ma põdesin käsitöölisena siin mõnda aega ka suurt madalseisu. Ka selliseid asju tuleb ette, sellest tavaliselt ei räägita. Toredatest ja eputamisväärsetest asjadest küllap juba tead kui oled minu või LõngaLangi Facebooki sõber. Edevus ei ole mind üldsegi mitte maha jätnud, olgu ajad, millised tahes. No ja toredatest asjadest võiks ometigi ju pikemalt kirjutada kui see "lopsti!, pilt juurde ja tehtud!" stiil annab.

Et mitte esimesel korral nüüd end väga leili rääkida, lõpetan. Loodan, et see väike jäetud elumärk ei jää viimaseks. Et pidu jätkub, muusika tuleb lihtsalt taas valjemaks keerata.

Foto: Merle Saulep, www.haapsalusall.ee lehelt

Wednesday, February 21, 2018

Kohtumiseni Tartus!

03.märtsil toimuvad Tartus Pepleri 27, TRAKsi maja väikeses saalis kaks kudumishuvilisele  kasulikku kursust järjepanu. Esiteks neljatunnine kursus pitsikudujatele ja traditsioonilise Haapsalu salli äärepitsi kursus õhtuse kirsina tordil. Äärepitsi koolitusel osalejad saavad lisaks juurdepääsu 20-minutilisele õppevideole. Tule, ajame vardad sõlme! Uuri lähemalt ja regstreeru: LõngaLangi poes!

Related Posts with Thumbnails