Tõstamaa-ainelised roositud sõrmikud

Peened piinad Tõstamaa ainetel.

Paar nr 1 on töös. Vigade ümbertegemiseks, nagu näha, on varrastel ka paar nr 2. Need loodan nii viksilt kududa, et kõlbaks ka koolitööna esitada.

Lõpp ei ole ju kaugel, kuu veel väga intensiivset rabelemist. Ja siis lõputöö.

Haapsalu sall Victoria kirjaga- soojem osa IndrekBatiste kollektsioonist

Tänase salliuudise eellugu on vanem kui aasta. Tõesti, jah, juba aasta! Seda teadmist, et Victoria sall on olemas ja seda salli on maailma tulemas rohkem, on olnud seni vaja endale pidada. Nüüd võin seda ka jagada.

Selle salli mustri loomiseni ja kudumiseni jõudsin ma tänu toredatele kokkusattumustele. Indrek Kainguga kohtusime me kunagi isegi nagu juhuse tahtel- tema proua oli kord minult lõnga ostnud ja nii ma käsitööinimesena tema orbiidile sattusin.

Eelmise aasta sügisel olid mul kiired ajad ja mõte, mille Indrek välja käis, oli pöörane. Kohe-kohe oli ukse ees Rootsi kroonprintsess Victoria Eesti visiit ja Indreku plaan kinkida talle midagi väga ehedat ja eestimaist, ent samas peent ja kuninglikku, pani mu fantaasia tööle. Olles näinud tulevasi mudeleid IndrekBatiste kollektsioonis, oli mul nii palju mõtteid ja nii pööraselt vähe aega, et otsustada, milline neist on parim. Täiesti tavapärane olukord, et mind käima saada, eksole!

Printsessi salli mustri tegemiseks ja kudumiseks oli mul aega täpselt neli päeva. Kui päris aus olla, siis mind ajendas seda spurti ette võtma justnimelt tahe. Mulle meeldib teha asju tunde pärast! Selle salli kudumine oli just üks neist pöörastest hetkedest, kus mõte ütleb "ei", aga süda "jaa!". Teadmine, et minu tehtud sall saab üle antud nii säravale inimesele, pani isegi käed natuke värisema. Kaheksa esimest rida, ma mäletan, tulid nagu oleksingi taas sallivõistluse laua taga! Ja nii ma kudusin, ise väga häid ja natuke nagu juubeldavaidki mõtteid veeretades. Kui muidu olen kiire kuduja, siis nüüd tuli ka ennast ületada. Mitte iga kuduja ei saa sellist asja ette võtta, ja see mõte meeldis mulle väga. Isegi kui printsess seda salli kunagi karbist välja ei võta, on see hea tunne ikka minuga. Et kudusin. Ja mõtlesin temale.

Selle salli muster tuli kuidagi sujuvalt. Olin just hiljuti näinud saadet kuninglikest juveelidest ning mõeldes Victoria kaunile välimusele joonistusid ritta rikkalikud rombid ja nende vahele nupud nagu kalliskivid. Mustri algne idee oli mul varasemast võtta, kuid see sai oluliselt täiendust. Muster võinuks ju tulla ka hõredam ja klaarim, sest batistkollektsioon, millest mu mõte samuti lähtus, oli hõrk ja õrn, aga printsessi eluterve välimus ja soov natuke soojust batisti õrnusele lisada, lõid just sellise mustripildi nagu Victoria sallile sai. Rikkalik ja lopsakas. Oma tavapärase suht suurte geomeetriatega mustrikäekirja timmisin pigem tihedaks ja kordusterohkeks nagu Haapsalu sallidele kohane.

Eraldi tähtis selle salli mustri juures, ma usun, et kudujatele jääb kohe silma, on äärepits, milles võib palju ära tunda Silvia kirja! See on meelega nõnda kokku pandud ja ma loodan, et Silvia kirja looja ei ole vastu kui kuningannale pühendatud mustrist tuletatud kiri on nüüd kingina saanud kroonprintsessi salli raamima. Nii rikkalik keskosa võinuks küll eeldada lihtsamat äärepitsi, aga nagu ma ütlesin, tihti on tunne see, mis juhib ja mulle näis, et äärepits peaks olema just selline. Paljud imetlevad Silvia kirja ja paljud koovad seda teadmata, et tegelikult ei ole tegemist mitte ajahõlmast tulnud tundmatu, kuid popi mustriga, vaid ka sellel kirjal on olemas autor. Aasa Jõelaid on väärikas Haapsalu sallimeister ning eeskuju paljudele, ka minule. Julgus Silvia kirjas äärepitsile mõelda on tegelikult minu jaoks toetatud mõte. Mulle meeldis lühike, aga tore koostöö mõne aasta eest Olga Jamovidovaga, kui me kirjutasime New Lace Old Traditions blogis. Õigemini tema mõtted said minu kaasabil vormi ja esmakordselt sellist mustrite kasutamist ma nägin just tema töödes. Seega-Victoria sallil, võib öelda, on veel teisigi ristivanemaid. Aitäh, Aasa ja aitäh, Olga, inspireerimast!

Selline on selle salli saamise lugu. Täis rõõmu ja ärevust. Salli edasine elu on Indek Kaingu käes. Victoria on osa rõivakollektsioonist, mis värskelt välja tulnud. Paari päeva sees olen ma googeldades vaadanud kollektsiooni käekäiku ja kui aus olla, siis natukene olen ka üllatunud. Uudisepealkirjad räägivad, kuidas on seksikat ööpesu meiemailt kroonitud peale kingitud ja kudujate ringkonnas on arutletud pigemini salli lõpphinna kui muu üle. See käib asja juurde, arusaadav, aga asja sisu?!?

Nüüd, kus ma olen natuke emotsionaalselt selle salli tulemist taas meenutanud, näete ehk hinnast enamat. See sall on olnud mulle rõõm! Rahvusvahelise, butiikides müüdava brändi puhul ei saa öelda, et salli hind oleks liig. See ei koosne vaid kuduja tasust, mõelge, mis sinna sisse kõik mahtuma peab! Ja kui mõelda ei viitsi, ärge mõelge, minge lihtsalt ja vaadake neid suurepäraseid mudeleid IndrekBatiste lehel! Nende hõrk olemine on muidugi tänu disainile, aga ka kasutatud kangas on väärt eraldi aplausi! Kui paljud meist tänapäeval on kokku puutunud üldse batisti, selle ehtsa batistiga? Selle kollektsiooni juures on tegemist lausa orgaanilisest puuvillast batistiga. Ja kujuta nüüd ette kanga kaalu- kolm kleiti on kokku peaaegu sama raskusega kui üks tahvel šokolaadi! Päriselt. Paari aasta eest otsisin ma tikutulega mööda kangapoode taga beebikleidile siidiga pooleks puuvillabatisti ja väga valus oli. Jah, lõpuks ikkagi leidsin ja olin õnnes. Tänapäeval enam ei ole poes sellised kangaid! Selle kollektsiooni materjal on küll väärtus omaette ja tasub rõhutamist. Seda enam oli mul rõõm kududa rikkaliku mustriga sall kollektsioonile, mis on ajatu ja materjali poolest väärikas, särades ise omas lihtsuses. Kui sulle pakub edaspidi ka huvi, kuidas kollektsioonil läheb, siis ole aga lahke: https://www.facebook.com/IndrekBatiste

Järgnevad fotod on kollekstiooni esmaesitluselt Butterfly Lounges. Detsember 2015. Rõõmsat jõulu teile, kallid sõbrad! Minule on nad Victoria võrra rõõmsamad! :-)

 

Janne kleit

Teinekord läheb nii, et kleit, mis mõõdult kõige väiksem, valmib kõige kauem. Ma olen Jannele tänulik kannatliku ootamise eest. Vahepealne pikk kudumispaus oli vajalik, kahtlemata, ja mulle meeldib kududa nii, et tunne oleks hea. Muidu ei saa asjast head asja, eksole.

Selle kleidi tegemise juures oli üks väga hämmastav asjaolu. Kõikides kahandusekohtades, no tõesti peaaegu, et kõikides, jagunesid silmused täpselt. Ei mingeid komakohti numbrites! See tundus isegi natuke nagu müstiline või kosmiline või nimetage, kuidas soovite.

Kunagi võib-olla koon seda kleiti veelkord, sest kuigi kaua võttis tegemine aega, ei olnud selles pitsitükis midagi väga keerukat ja töö tundus rõõmuna. Kandja, oleme ausad, kaunistab seda kleiti igati. Foto: Jana Laigo, pilt võetud Pühavaimu kirikus.

Kootud on kleit 2/28 mõõdus  superwash lumivalgest lõngast. Kuigi vabrik oli kirjutanud, et tegemist on villasega, käitus too peale pesemist nagu meriino. Oli pehme-pehme ja natuke vetruv. Mida see superwash siis õigupoolest tähendab? Eks seda, et lõng on töödeldud selliselt, et ta ei vanuks. Vanasti tehti seda lõngakiude kuumusega töödeldes, tänapäeval keemiat kasutades. Mugavat hooldust silmas pidades on superwashi valik väga mõistlik, eksole. Need nö vanasti tehtud superwashid olid karedad ja "iseloomuga". Ega ise ei ole katsuda saanud, aga targad raamatud teavad pajatada. Selle lõnga kohta, mis aga vastupidi, muutus udupehmeks, saatis vabrik pika selgituse tootekaardil, et oldagu valmis lõnga venimiseks esimeses pesus. Käsikudujal ei ole probleemi- enne töö kallale asumist tehakse ju tööproov ja see pestakse-viimistletakse. Kuna lõng oli aga tööstusele mõeldud, siis küllap see seletuskiri oli vajalik. Mina jõudsin teadmisele, et kui muidu kooksin sellises mõõdus lõnga 2,75 vardaga, siis nüüd tuli võtta 2,5 ja hoida isegi natuke enam pinget, kui muidu. Varem sellest kootud suur rätt üllatas samuti suurest ülisuureks muutumisega (mis saajale muidugi väga meele järele oli).

Kleidi allserva kudusin lopsakad kaheksakannad. Need on vist piibelehemustrite kõrval ühed popimad ja väljendusrikkamad. Igas kultuuriruumis positiivse tähendusega, muide. Olin just kaks päeva Pärnus Gildipäevade laadal oma lauaga väljas (jah, ma siiski teen vahel ka laadalkäimisi) ja väga huvitav oli suhelda näiteks välismaalastega, kes kohe ausalt tunnistasid, et minu enda loodud mustrite lihtne geomeetria ei ole tähelepanu väärt, kui laual leidub Silvia kirja või kaheksakanda. Sedapuhku oli Silvia kiri lõnganäidistena ja suurt kaheksakandadega rätti kudusin käigult.  Oli tõesti huvitav teada saada, et kui välismaalane on kuduja, siis teab ta Eesti kohta kahte asja- Haapsalu pitsi ja Kihnu peeneid, kirevaid kudumeid. Ja sain ka taas teada, et head pitsilõnga peab pigem tikutulega otsima, kui et seda poodides laialt pakutaks. Selge see, peene pitsi kudujaid ei ole samuti massides, see ikka pigem kannatlike inimeste hobi.

Aga toogu need kaheksakannad Jannele õnne ja olgu sel kleidil, mille arvutamisel müstilised hetked sees, pikk ja õnnelik kandmispõlv!

P.S. Leia pildilt mitte-eestipärane kudumistehnoloogiline nipp! Kes õigesti vastab, on tubli, et posti lõpuni viitsis lugeda ja esimesele täpselt ütlejale sallitäis lõnga minu poolt! :-)

Diana pulmakleit

Kuigi suur kevad murrab uksest ja aknast, tahaks ajaloolise tõe huvides õiendada eelmise aasta lõpu tegemistega. Ma sain taas kududa kleiti pruudile. Imekaunile pruudile nagu piltidelt näha saab. Sel korral oli mul lausa eriline ülesanne- kududa nii, et kleit oleks osa talvisest pulmast, peetud Leigol ja see oli suur ja mahukas töö. Tulemus, kuigi mitte lihtsalt saabunud, ütleme nii, moodustab suurepärase ansambli keskkonnaga, ülerõivaga ja kootud lisanditega (nende tegemise au ei ole minu). Olen väga rõõmus ja tänan pruut Dianat piltide jagamise eest. Õnne ja armastust teile pikalt-pikalt! Ei, kohe lõpmata õnne ja armastust parem!

Kleidi kudusin Haapsalu traditsiooniliste mustritega- seelikuosas karukell ja üleval pohlaleht. Nii ilusad, armsad nimed mustritel, eksole. Materjaliks ikka toosama villane, millest ma koon kleite ja salle ja millele saab olla alati kindel. Aluskleit Laura Heiterilt. Fotod: Kadri Audova.

Järgmisel korral, mis ei oleks kuudepikkuse vahega, oleks vist aus kirjutada, miks ma kogu aeg vakka olen olnud ja miks ma juba mitu kuud pitsi pole kudunud. Jah, päriselt... Üle-neti-tuttavad on mitmel korral küsinud, et miks vaikus ja miks nii pikalt. Tahaks mõnda pilti ja mõnda posti ikka. Kes mind päriselus kohtavad, need teavad ka, et viimasel ajal palun ma lausa eriti lihtsaid asju endale kirjalikult ja postkasti saata. Et sellest siis edaspidi, kel kannatust ära oodata.

Kadri pulmakleit

Täna jõudsid minuni pildid eelmisel suvel kootud pulmakleidist. Kui nad reas tulid, siis järjest laiemaks venis mu naeratus ja lõpuks võttis õndsalt ohkama.

Selle kleidi saaja leidis mind interneti kaudu. Vesteldes tuli välja aga üks täiesti uskumatu asi- meie vanaemad on olnud oma eluajal sõbrannad! Mäletan küll, kuidas koos mamma Helgaga sai alevis käidud ühes valges majas külas, olin siis selline pisut enam, kui meetrine piiga...

Tänan, Kadri, Sind usalduse eest! See nupurohke ja rikkalik kleit on nii kauni pruudiga  vastupandamatu kooslus. Pikka iga teie abielule!

Rääkigu pildid nüüd enda eest. Fotograafiks Krista Kõiv. Aluskleit: Hanna Korsar

Shetlandi mustritega sall

Seda salli kudusin ma suure põnevusega. Kui päris ausalt, siis tegemist on proovilapiga, mis kasvas ja kasvas ja mingil hetkel hakkas tunduma nii armas, et sai salliks vormitud.
Ma olen Shetlandi pitsimustreid ikka suure aukartusega vaadanud ja nii mõnelgi korral alustanud, kuid pooleli jätnud. See on pits, mida ei koo muuseas, teleka kõrvale. Tuleb end kohati vägagi kokku võtta, eriti kui oled algaja. Kudumises ma algaja pole, küll aga Shetlandi mustrite kasutamisel.

Mis siis on nii erinevat võrreldes Haapsalu sallidega? Kogu töö kootakse ripsis. See tähendab, et kõik read on parempidised. Tuleb tunnistada, et nõnda kudumine hakkas mulle väga hästi käppa ja nii raske on nüüd pahempidi ridu jälle jooksma saada.
Teiseks- kõik mustrid, ütleme siis, et mitte kõik, aga paljud, on kootud igal real. Jah, ka tagasireal ja teinekord võib õhksilmuste järgmisel real kokkukudumine olla päris tülikas. Aga inimene harjub kõigega, seda enam siis kuduja, kes on väga-väga põnevil. Keskosa lihtsasse mustrisse jõudsin lausa armuda,


Shetlandi sallide kompositsioon on midagi hoopis muud kui Haapsalu sallidel. Ka tehnilised lahendused on täiesti teised ja õmblemist pigem välditakse. Kuna ma ei ole veel pisiasjadeni süvenenud, siis ütlen vaid, et selle salli äärepits on kootud põigiti ja kudumise käigus kohe salli külge. Nurkades lahendasin äärepitsile suuruse lisamise küsimuse omaloominguliselt- kudusin lihtsalt nurga kummalgi küljel oleva kuue silmuse kohta 12 rida äärepitsis, st sai tehtud väike krousimine, et äärepits ikka kurvi välja võtaks. Nalja sai muidugi veel, sest külgedel oleks ju võinud äärepitsi kohe keskosaga koos kududa, aga nagu mainisin, idee teha proovilapist sall saabus alles töö edenedes. Ja pikad sirged kududa äärepits silmapidi keskosa külge ei olnud mugavad.

Et mis proovilapp see siis on? On proov kleidile, mida hakkan ühele pruudile kuduma. Olen alati rääkinud, et proovitööd on vajalikud ja neid kududes ei ole end vaja tagasi hoida (mina, varasem proovilapivastane...). Olgu selle suurusega kuidas on, aga kleidi mustrite paigutuse ja mõõtude jaoks pean ma uue proovilapi tegema, sest vardanumber näikse olevat pisut liiga suur. Sedapuhku piirdun küll väiksema proovilapiga, muidu kleidini ei jõuagi :-P
Mustrid Sharon Milleri raamatust Heirloom Knitting. 

Beebitekk Mettele

Suve lõpus, suure kuumuse kiuste, kudusin kiirustades oma tulevasele beebile tekikest. Ei teadnud ma siis, milline pisike sõbrake olema saab või isegi, mis talle nimeks tuleb. Kõhutitena oli ta väga viisakas ja hoidis emmet, ma tahtsin siis samaga vastata ja tegin ekstra pehme ja malbetes toonides tekikese. Kuigi seda sai kasutada vaid mõned korrad, sügis murdis ju peale, on ta mõnus ja pehme ja õrn nagu Mette isegi.

Ma tahtsin kududa midagi kiiresti, sest täiesti ootamatult olid mu käed jäänud haigeks. Karpaalkanali sündroom, öeldakse. Mul oli paar kuud kabuhirm, et kui see seisund jääbki püsivaks, on ka mu kudujakarjäär läbi ja naljatasin, et tuleb minna supermarketisse kassapidajaks. Nali naljaks, tegelikult oli hirmus küll, tõsiselt kohe, aga õnneks rasedusega koos lõppes see häda kätega ja muud hädad, mis asemele tulid on kudujasõbralikumad, kui nii saab öelda. Minust sai selline paras arsti-ukse-tagant-teise-taha-mutt lapse tulles. Keegi ju ei anna garantiid, et enne neljakümnendat su keha lapseootuse kenasti ära talub, kuigi muidu võid hästi fungata. Olgu, aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Kudumisest ikka, kudumisest.

Beebitekikestele on mustreid kindlasti maailmas sadu, aga ma ei hakanud eriti end otsimisega vaevama ja nuputama. Mõtlesin hoopis, et kooks ringselt (vaeva vähem), kooks jämedamast lõngast kui muidu (2/14 valge ja kõrvale lõheroosa 2/28- täitsa paras) ja kooks lihtsalt, kuigi pitsiliselt. Võtsin paberi ette, ühe lihtsa Šetlandi pitsi motiivi ka ja joonistasin kiirelt mustri, kuhu pikkisin ikka natuke nuppe lisaks, kuidas siis muidu.

Too Shetlandi pitsi motiiv on üksikuna kõige lihtsamini tabatav tekikese keskosas, kus neli motiivi jalgupidi keskkohas koos. Vahele siis kergeid sakilisi laineid või midatahes siit välja lugeda saab, peaasi, et voolaks ja ei oleks tiheda kompositsiooniga nagu muidu mu mustrid kipuvad olema.

Kuna beebi oli keset ootamise aega andnud mõista, et tema tuleb siis kui tahab, oli natuke kiirustamist ka. Äärepitsini jõudes olin juba vana rahu ise. Et venitusse jõuab teki panna küll, isegi kui suur kiire peaks peale tulema. Selle teki venitasin raamil, mis oli väga mugav. Enne olin just kootud kleiti vaibale nõeltega pingutanud ja no ausalt, sajakilosena suure keskkohaga oli see pöörane spordipäev. Jah, takkajärgi mõeldes pole nagu hullu midagi, hea endale öelda, et olin viimast korda elus nii paks. Vähemasti loodetavasti...

Kui nüüd kellelgi on tunne, et selline lihtne pitsiline beebitekike on väga isuäratav, siis ma arvan, et miks mitte seda taas kududa. Õrna värvivarjundit saab erinevat tooni peenete pitsilõngadega tekitada ja kui väga kiiret pole, siis on mu postkast soovidele lahti. Kuna Mette on hetkel ikkagi nr 1 mu elus, siis võib juhtuda, et valmimisel tuleb ooteajaga arvestada.
Tekike on 80X80cm (kuid saab ka suuremat kududa) ja materjal pehme villane, kus 10% kašmiiri sees.

Haapsalu sall I.R. kirjaga, lumeigatsus ja titerõõm

Ei saa öelda, et ma ise sellega rahul oleksin, et pole aega siia kirjutada. Hmm...
Küll olen ma aga rahul sellega, et olen sättinud oma titeradari erksaks ja meil väikese Mettega on suurepärane suhe. Tema kasvab ja mina rõõmustan. Selline tööjaotus siis. Varsti juba neli kuud ja tegemist on täiesti eeskujulikult hea beebiga. Olen õnneseen!

Tänases sombuses päevas sain pildile paar salli, sest ma ikkagi koon. Olgu, et vähem, aga koon. Ingrid Rüütli kirjaga sallil hakkasid nupud mingist hetkest tunduma lumehelvestena. Ja nüüd ei saa seda pilti üldse erapooletuna vaadata- helbed mis helbed. Igatsus lume järele on lihtsalt nii SUUR!

Kaunist pühadeaja algust!

P.S. Pane tähele, kursused on nüüd jälle saadaval. Räägi sõbrale ka!

Väikese tüdruku Haapsalu sall hagakirjaga

Mul on kaks korda tulnud kududa sall väikesele tüdrukule ja mõlemad korrad on olnud erilised. Esimesel puhul oli piiga pruutneitsiks ja selle salliga saab üks kahe-poolene noor preili ristitud. Pruutneitsi sall sai pakki niivõrd kiirelt, et ei olnud aega üleski tähendada. Selle salli omanikule soovin aga helgeid päevi ja palju rõõmu kasvamiseks!

Mõlemal korral kudusin peenikest kirja, mis minisallile hästi mahuks ja kena oleks. Sall sai 35X100cm suur, see tähendab täiskasvanule tavalise salli mõõtu ja täna pildistades tuli ka pähe, et miks mitte sellised salle kanda, kui suuri ei pea sobivaks. Kanda näiteks kaelasallina. Kootud on ta kõigi reeglite järgi, kuid lihtsalt minina.

Beebid ja väikesed lapsed on alati kaunid. Ka siis, kui nad polüestrivahtu riietada. Aga kas pole selline siidisegu sall ja pehme, looduslikust materjalist  kleidike veel kaunimad?

Kui kootakse, olen mina rõõmus...

Ahoi! Kuigi kergelt ei läinud, on haigus seljatatud ja olen taas reel. Kirjadele vastuste ootajate ees veelkord suured vabandused!

Tänase päeva kõige rõõmsam hetk oli, kui sain Karelt kirja, kus ta näitas salli, mille kudus Pulmasalli mustri järgi. See oli nii armas ja tore hetk, vaadake ise, kui jõuline ja kena tema tehtud sall sai. Värv annab asjale veel eraldi vunki juurde, eksole... Mulle teeb siiralt rõõmu, kui on neid, kes võtavad vaevaks mu mustreid kududa. Tunnet ja tänulikkust ei oska päris sõnadesse panna, aga see ON midagi erilist!

Kudus ja pildistas Kaire Pihelgas, muster Reesi Pulmasall

Ja tänane teine pilt on küll minu kootud sallist, kuid pildistatud hoopis fotograaf Mark Raidpere poolt ning professionaalse modelli ja meigiga. Just-just, see on ajakirjast Käsitöö, mis värskelt ilmunud ja milles on kokku kolme rikkaliku kompositsiooniga salli  mustrid. Ärge maha magage, kui otsas, siis otsas! Ruttu poodi!  :-)

Ajakiri Käsitöö, kevad 2013; foto: Mark Raidpere. Pildil Reesi sall Muhu Suvi

Haapsalu sall pööratud piibelehe mustriga- Egle pulmasall

Kliendiga suhtlemine võib olla mõnus ja südantsoojendav tegevus, olen seda korduvalt rääkinud. Kui Egle soov minu postkasti saabus, oli selge, et ta on väga tore ja teadlik sallisoovija. Minu rõõmuks ka tulevane pruut (oi, mulle nii meeldivad pruudid, kes oskavad ka rahvustraditsiooni hinnata ja enda kaunisse päeva miksida!)  

Aitäh Eglele, et ta oli nõus ka oma tähtsa päeva pilte jagama. Fotograafiks oli Eduard Laur, kelle töid vaadates tundub maailm ainult ja ainult imekaunis paik olevat!  Palju õnne ja pikka iga Egle ja Indreku abielule!

Läti kindad Talsi regioonist

Et vahepeal oma katkiseid sõrmi puhata, võtsin kududa ühed kindad ka jämedamate varrastega. Kootud 2mm vardaga.

Sõrmed sain katki õige peenete varrastega, need kindad ei ole hetkel veel ka lõpetatud. Kootud on teise kinda peopesa poolte sõrmedeni, aga praeguseks on nad ootele pandud. Varras 1,25 ei hirmutanud mind sugugi lõplikult ära, isu tekkis hoopis veelgi peenemate järgi ja nüüd olen võtnud plaaniks muretseda enda pehme kudujakäe jaoks 0,7mm vardad.

Neid kindaid tegema inspireeris mind lõng. Mul oli kapis paar kera angoorasegust lõnga ja ei suutnud vastu panna. Natuke karvane, seda on piltidelt ka näha ja imepehme. Mustri valis mees, kellele need kindad nüüd  kuuluvad. Ta ütles, et väga meeldivad just valgel põhjal kindad ja Maruta Grasmane raamatust Latvieša Cimdi leheküljelt 246 leidis just sellised kindad, mis meeldisid, ei pidanud värve muutmagi. Kuna nad ka mulle kenad tundusid, siis võtsin töösse ja oli väga mõnus kudumine. Algul ei olnud ma kindel, kas suurus klapib ja nii alustasin tööd kiirelt ja lihtsalt- jätsin ära esimeste ridade vitsad ja muud keerukad nipid, alustasin ikka häbematult lihtsalt. Nüüd isegi piinlik natuke, oleks ju võinud ikka "võimelda".

Vardad olid suuremad ja silmi vähem, kui muster ette nägi ja nii ma vähendasin servadelt silmuseid viie võrra. Kuna mingi sümmeetriataotlus või tont seda teab mis Monklus ei lase mul kududa kindaid nii, et käe servadel muster ei klapi, siis ma valisin peopessa hoopistükkis teise, kiire ja lihtsa mustri. Ma lihtsalt ei suuda kududa nii, et muster ei jookse ringiratast ümber käe ühtlaselt. Selline lahendus, pihu kudumine lihtsa mustriga, oli ka mu vanaema suur lemmiknipp. Tal olid vist pooled kindad üleni kirjatud, pooled käeseljalt. Enam ei ole, kellelt küsida, et miks nii. Kas põdes ka mustri-Monklust, vat ei tea...

Omanik on rahul, mina olen rahul. Kindad kudusin vasema käes nimetissõrme paranemiseks metallvardast, aga järgmised tulevad pea kuulikindlad. Ei pehmele lõngale, ei pehmele pitsikudujakäele!

Läti kindaraamat

Ma tänan kõiki, kes on küsimusi saatnud vastuseks eelmise postituse üleskutsele! Jätkake, kohe julgesti! Mida täpsemalt küsid, seda paremini ma pihta saan. Ja nagu ma alati toonitan, siis ainsad rumalad küsimused on küsimata jäänud küsimused 
Pühapäevase loosimiseni on veel tiba aega, et siis ootan heal meelel lisa!

Mul olid eile, nagu öelda armastan, segajad peal. Ennelõunal mõtlesin nipinurka esimese tera kirja panna, aga kui pakk saabus, läks mul kõik meelest ära. Ka õhtune söögitegemine, muide. Paki sees oli paks, üle neljasajaleheküljeline kindaraamat, mille eest ma pean tänama sõbranna Monikat. Tänu talle jõudsid Läti kindad minu riiulisse ja otse muidugi ka südamesse. Ma olen lätlaste kindaraamatuid varem ka mõelnud nillida, aga nagu heade asjadega juhtub, ei ole neid igavesti müügil. Siit võid vaadata Läti uudistest, kuidas autor tutvustab raamatut (0.40 pealt hakkavad kindapildid):

Täna olen kudunud kinnast nelja värviga ja vardaga nr 1,25. Uskuge, Haapsalu salli kudumine on nagu kirvetöö selle kõrval. Nagu lapsemäng. Pusimist ja harjumist on kõvasti. Kui õige tunde juba kätte sain, selgus, et kinnas tuleb ikkagi liiga suur ja ma pean nüüd materjalide osas võtma nuputamispausi. Muidu oli jõudlus nii 1-1,5 cm tunni kohta, aga tõenäoliselt tuleb minna kas peenema lõnga või peenema varda peale.

Kuldaväärt Kudumid

Tundub, et kõik räägivad ja tundub, et saab juba ka poest... Mul on hea meel, et ilmunud on raamat Kuldaväärt Kudumid.

Selles raamatus on koos mõnusate Eesti kudumisblogide autorid ja nende poolt väljamõeldud mudelid. Ütleme nii, et tõsised kudumismootorid ja nende mootoriga supervardad on mängus ;-) Ma usun, et pakutav innustab kõiki varrastele, sest mõtteid, mida kududa, leidub tõesti seinast seina selles raamatus.

No kust ma tean, kui nii värske asi alles? Eks ikka sedamööda, et olen näinud raamatust piilukaid ja pilte. Ja eks olen ka ise selle raamat kaante vahele sattunud. Tahate ka piilukaid? Aga palun, kirjastus täitsa pakub.

Kes nüüd pilgu peale viskas, märkas kindlasti, et selle raamatu suur trump on fotod. Stina Kase oli tööde fotograaf ja tema nimi oli üks väga suur argument, mis mind selles projektis osalema kannustas. Ma tahtsin näha, kuidas võiks olla kudum, mis minu käest tulnud, tema tõlgenduses ja ülespüütuna. No jäin rahule ja olin rõõmus, aaaga... enamuses piltidest, mis mu suurest tööst sai tehtud, on esil pahem pool vaataja poole. Võtan seda kui saatuse nööki ja ei saa tegijaile pahaks panna, sest pildistamispäeval ei saanud ma ise abiks olla. Okei, eks visuaali läheb valmistööst ikka kaduma ka, nuppude mõttes eriti, aga huumoriga võttes võib öelda, et ka pahem pool võib ühel kudumil päris ilmekas olla :-)

Sellesse raamatusse sattumise eest olen ma tänulik toimetaja Ingridile. Ingrid Selg oli see, kes kõiki meid leidis ja ühendas. Töötas läbi kõik mudelid ja kirjeldused ja tööjuhendid (brrr, ma võin vaid ette kujutada, et see ei olnud lihtne. Õigemini, ma ei kujuta tegelikult üldse ette, millise ühiku tööd see nõudis...). Kui ma mõtlen, palju kirju ja infot me omavahel vahetasime ja siis korrutan selle raamatus osalejate arvuga, tuleb summaks midagi sellist, millele minu hammas küll peale ei hakkaks.

Aga mida ma siis sellesse raamatusse pakkusin? Pakkusin kahte projekti, mis on täiesti eriilmelised. Just selle mõttega, et kududa oleks nii vilunud tegijale kui ka algajale. Minult said raamatusse pitsmustriga näpikud või miks mitte ka "sõrmitud", eestikeeli siis sõrmedeta kindad, millel käeselga kaunistamas Silvia kirjaga paneel. See oli minu kummardus Haapsalu pitsitraditsioonile ja katse taas pitsipisikut inimestele kallale ajada. Sellised sõrmikud on üsna kiired teha, kes salliga ei julge rinda pista, võtku kindad ette.

Foto: Stina Kase; Kuldaväärt Kudumid, kirjastus Pegasus 2012

Teine pakutud kudum on aga vastupidi neile vallatutele kinnastele kannatlikkust nõudev ja suur. See on üks täismõõdus päevatekk, millel valmimisel ja mustril on oma pikk eellugu. Loost saate lugeda raamatust ja see tekk oligi siis toosama, mis sai raamatusse enamusel piltidel pahem pool vaataja poole. Muide, eelmisel aastal umbes sellel ajal see tekk kootud sai, seega palju õnne talle sünnipäevaks! Ei ole avalikkusele teda näidanudki, aga mõte on leida talle uus omanik. Kel vaja, palun väga! Kes originaali ei taha, tõmmake aga varrastele hääled sisse, ostke raamat, kus muster sees ja kuduge samasugune :-) Raamatus on mitmeid lähipilte ja eri nüansse näha, siia vaid suurem ülesvõte

Foto: Stina Kase; Kuldaväärt Kudumid, kirjastus Pegasus 2012

Haapsalu salli päev e uues kuues Pitsipäev Haapsalus 2012, vol 4

Haapsalu pitsipäeva muljete jagamise lõppu olen jätnud selle kõige tähtsama, mille pärast Haapsallu minnakse. Pitsi. Tegelikult võib arutleda, et ehk on inimesed, kes selle pitsi ümber minu jaoks tähtsamadki juba, aga nö tavainimesele on kohalemeelitajaks ikka pits.

Päev algas paljutõotavalt, kui käsitööpoes kohtasin sallisildil kuduja nime kohal meesterahva nime. Päris põnev, eksole? Elmari kootud sall just parima pitsi auhinnale ei pretendeerinud, aga ma arvan, et selle salli juures on hitiks ja ostuargumendiks ikkagi see, et tegu on meesterahva kootud salliga.

Teemaarendus jätkus tegelikult kodus meie pere meespoolega. Näitasin sedasama pilti ja küsisin, miks ei võiks tema kududa? Küll ma teda siis müüks, eksole... Nali naljaks, aga suure itsitamise lõpuks olime me käed löönud, et kui mina õpin mängima lõõtsapilli, mida ta parasjagu ehitab, siis tema õpib ka pitsi kuduma. Mööndusena siis nii, et mina ei pea valima raskemaid palasid ja tema kudujakarjäär võib alata lõngaga mis ei ole 2/28. Kokkulepe on meil olemas, õnneks läheb lõõtsa valmimiseni ikka omajagu aega veel :-)

Esimene sihtkoht Haapsalus on mul juba harjumuspäraselt sallituba. Ikka tuleb ju minna ja vaadata, kas midagi uut on. Oli küll, mitu asja oli. Esimeseks pilgumagnetiks kohe mõned uued kleidid, mis Haapsalu Kutsehariduskeskuse tüdrukute lõputöödena valminud. Tundub, et selle aasta lõpetanute hulgas oli kleidikallak tugev, kui ma ei eksi siis neja lõpetanu kleidid olid presenteeritud. Valgete ja pitsiliste hulka jõudis sallituppa niisiis ka kaks tumedat ja jõulist kleiti. Üldmuljelt jõulist, sest kootud ikka peenest ja veel peenemast. Eks ole maitseasi, kas varras peaks sellist pitsi kududes olema paar numbrit suurem või väiksem, viimistlus nii- või naasugune, aga meelde jäid nad küll. Tüdrukud on ära teinud suure töö ja müts nende ees maha.

Sallituppa, lae alla, on jõudnud korrektsed pitsinäidised, mida on topelt rohkem kui mu praegusel pildil. Selliselt läbikootuna annavad nad kindlasti algajale pitsikudujale hea ettekujutuse, millise skeemi järgi millist pitsi saab teha. Tunnete mustrid ära, eksole? Vausaba, pajulehekiri, kuubikukiri ja liblikakiri. Tõlge siis neile, kes kiruvad, kui kehva pildi ma olen suutnud teha. Sallitoa valgusega olen ma pildistades alati hädas olnud, sorry. Tegelikult oli riiulisse tekkinud ka mustrikollektsioon või näidiste kogu, ei teagi, kuidas nimetada, kus kõik salliraamatu mustrid läbikootutena reaalis olemas. Ei, mitte needsamad pitsitükid ei ole, mis nelja aasta eest Läänemaa Muuseumile kingiti, täitsa uued eksemplarid hoopis.
Kõigile neile, kes sallitoa väiksusest üllatuvad, soovitan ma see kõik, mis toas olemas, hoolsalt läbi uurida. Siin pildil on ka näha klaasitud stendid, kus ajalugu ja suuremad staarid mainitud. Kunagi päris alguses, kui sallituba sündis, oli Läänemaa Muuseumi meeskond abiks sellele nö aluspõhja panemisel. Seintelt leiate sallide "loo", kus muudki kirjas kui see, mis Haapsalu salli raamatusse jõudnud.

 Selle pildi vasakpoolne kleit viidi Kuursaali just siis, kui ma sallitoas olin. Imeilus ja mainin eraldi, et väga kõrge kvaliteediga töö. Parempoolne kleit aga võlus mind ja teisi, kellega Kuursaali laval olevaid kleite imetlema sättisime sellega, kui hästi selles komplektis oli pits, kangas, lõige, tegumood jms kokku sobitatud. Ütleme nii, et täiuslik tasakaal, kas pole. Tippnorija ainuke tähelepanek oli see, et kui vooderkleidi allserv juba paistma jätta, siis õmblus sellel ei peaks küll nii näha olema. No ausalt, kõlab nagu juuksekarva viilutamine, aga see kleit oli täiuslik. Ja nende aluskleitide servade nähajäämisega on mul oma isiklik kamm, antagu andeks :-)

 

Selle kleidi autor on Kristina Viirpalu. Kes Eesti moekunstnike töödega kursis, peaks teda teadma. Mina näiteks oma esimest kleiti kududes veel ei teadnud, aga üsna ruttu viisin end kurssi. Erilised mudelid, lennukas teostus- nii võiks öelda küll. Tallinnas saab astuda läbi  Suur-Karja 2 tema stuudiost. 

Miks minu kleiti püünel näha polnud? Väga armas oli see, et Käsitööseltsilt sain kutse küll ja oleks koos mannekeeni ja kleidiga tulnud ka, aga ma ei olnud kuni Pitsipäevani üldse väga kindel ja ettevalmistunud, et igal juhul Haapsallu sõidan. Ja teiseks olin ma puhta jalamees seekord, head inimesed aitasid transpordiga.

Ja lõppeks- minu jaoks päevakangelased- kootud võistlustööd reas

Tegelikult oli neid veel enamgi, ma sattusin pildistama sel hetkel, kui üks stend vee polnud juurde asetatud. Sel aastal siis teistmoodi- servad korrektselt vardakesele aetud ja tööd ka niisutatult viimistletud. Vot selline asi mulle meeldib! Tegelikult alles viimistlemine toob pitsi õige näo välja. Kes kursustel käinud, need teavad, kui palju ma seda toonitan.

Kui juba kursused jutuks tulid, siis järgmisel korral neist. Sel aastal päris teistmoodi, aga samas headuses ja intensiivsuses. On ikka veel neid, kes tahavad Haapsalu salli õppida või on kõigil juba käpp sees?