Wednesday, October 24, 2018

Ingridi kirjaga kolmnurkräti muster


Kuna kudumise hooaeg on ilma igasuguse kahtluseta kätte jõudnud, siis valmis sai kaua tehtud, kaunikene- Ingridi kirjaga kolmnurkräti koekiri. Võta tassike kuuma teed, haara vardad ja koo üks tore allservast alustatud kolmnurkrätt. Ilma ühegi äärepitsi õmblemiseta, muide. Sa ei pea piirduma vaid ühe rätiga, mustreid leiad allolevale lingile klõpsates teisigi!
http://longalangi.com/pitsikirjad-pdf

Foto: Sandra Urvak

Thursday, September 20, 2018

Kui ma parajasti käsitööd ei tee...

Kui käsitöö ei ole enam hobi, vaid töö, siis tuleb selle kõrvale võtta hobi. Korra juba juhtus, et hobist sai põhitegevus- aastal 2011 sättisin end käsitööettevõtjaks. Nüüd tundub, et ajalugu kordub. Võetud hobist, kui seda üldse nii nimetada võib, hakkab taas kujunema palgatöö... Mulle ei meeldi asjadest ette rääkida, aga tänase posti mõte on see, et kui Sa veel ei ole jõudnud Haapsalu salli või räti kursusele või siis äärepitsi kursusele, kasuta võimalust! Alates novembrist, kus hobist saab jällekord töö, ei ole mul võib-olla mahvi, et sama hooga kursuseid pakkuda.
http://longalangi.com/kursused
Foto: Reelika Rohuste

Saturday, September 8, 2018

ERKL aastanäitus Ajatus

Minu eilne päev oli väga eriline. Õigupoolest oli eriline terve see suvi, mil ma valmistusin Eesti Rahvakunsti- ja Käsitöö Liidu aastanäitusele Ajatus oma tööd. Eile toimus selle näituse avamine.
Minu rõõm oli suur, kui nägin, et ka kutsele on jõudnud tore pitsiline pall, mille tegin! Enne seda rõõmu oli suvekuude jooksul ümberotsustamisi, natuke meeleheidet ja kinnituse küsimist oma ideedele. Katta 2,20m ümbermõõduga kera pitsiga oli omamoodi lihtne ülesanne, sest pits, teadagi, on voolav materjal. Samas- kuidas leida just see õige kiri, see õige paigutus... see ei olnudki nii lihtne. Kuidagi läks nii, et pallile sai jällekordselt kasutatud Ingridi kiri. Rikkalik, natuke romantiline, väga nupurohke. 

Eile, sisenedes Katariina kirikusse, tundus, et aeg jäi seisma. Mulle ei meeldi enam Tallinn, üldse kohe mitte. Selles kirikus aga unustasin täiesti, et olen linnas. Aeg jäigi seisma ja avanes AJATUS. 32 meistri poolt kokku pandud, päriselt ka täiesti ajatutest töödest. Hetk enne avakõne istusin vaikselt pimedas, tribüünil paljude külaliste hulgas. Inimesi kogunes.
Veidike peale avamist liikusin väikesele rõdule ning vaatlesin töid ka kõrgemalt. Kuna valgus oli eriline, siis ma mõtlesin algul, et ei teegi pilte. Naudin pigem tunnet, mida tekitab vana, kõrge kirik ja selle hämar ruum ning meistrite tööd valgusvihkudes. Ühe klõpsu siiski tegin.
Näituse kataloogi oma nime juurde kirjutasin järgmist: "Kaunist pitssalli vaadates ei saa kunagi olla kindel, millal see on kootud- kui just keegi ei ütle või materjal ei reeda. Traditsioonilised kirjad on kujunenud ajapikku- kunagi alanuna, siis ühe, teise ja kolmanda kuduja käest lisandusi saades. Pitsikuduja loob ajatut ilu. Midagi, mis ei ole kiirmood ja mis on kohe väga aeglane...  
Mulle meeldib luua midagi, mis jääb ajas kestma ja hakkab elama omaenese elu. Peale pitssallide kudumise kirjutan pitsikirju. Kasutan universaalset keelt- kudumissümboleid. Kuduja teisel pool maakera ei pruugi teadagi, kus asub väike Eesti, kus ma käsipõsakil laua taga istun, kuid ta saab aru kasutatud sümbolitest ning ma saan temaga rääkida. Mind mõistavad nii 15- kui 90-aastased. Jah, tõesti! Paberilt kriipse ja kõverikke lugedes valmib kuduja käes kaunis Haapsalu sall." Ajatu! Tahaks siia lõppu lisada.
Foto: Sandra Urvak
Aga kuidas pall sündis? Kudumine, sellest ei ole midagi põnevat rääkida. Aga venitamisest küll. Alloleval pildil on aimata ehk kera suurus. Viimistlemine käis nõnda, et lauda ei saanud küll millekski muuks kasutada- nii suur oli see pall. Märjalt venitamist tuli teha, pits muidu ju kauniks ei saa.
 Korraliku naisena, kes austab Haapsalu salli traditsiooni, käisin üle ka kõik pitsi servad. Silmus silmuse haaval. Hoolimata segavatest ümaratest asjaoludest :-)
Sõbrad, nüüd nägite selle pallikese "köögipoolt". Minge vaadake "paraadvormi" ka, pitsist olen ma kõik rääkinud. Ingridi kirjast juba varemgi. Katariina kirikus on lisaks rippumas 31 teist uskumatult ägedat pallikest. Näituse kataloogis on iga tegija mõtted oma töö ja Ajatuse kohta. Need on väärt lugemist ja kaasamõtlemist. Teiste meistrite tööd on täiesti vapustavad! Minge!

Thursday, September 6, 2018

10 aastat tagasi...

10 aastat tagasi, just septembris alustasin ma nina toppimist Haapsalu pitsi asjadesse. Olles enne seda täiesti puhas leht, null-teadmistega, alustasin ma netiotsingutega ja muidugi ei jõudnud mitte kuhugi. Järgmiseks haarasin vardad, lugesin läbi Linda Elgase rätiraamatu juhendiosa, millest ma, tunnistan, ka eriti väga aru ei saanud ja asusin mühinal kuduma. Tulemuseks oli kolm kuud pungestamist, detsembriks valmis 170X170 mõõdus rätt ja sellele järgnes sallilaine. Nii ta läks. Miks ma seda täna meenutan? Ravelry.com, tore kudujate portaal aitab sellised asju meenutada :-)

Wednesday, August 29, 2018

Kuigi muusika on vaikseks keeratud, pole pidu veel läbi...

Jaa, sõbrad! Ma olen täiesti elus. See, mis pealkiri ütleb, on puhas tõde. Ma olen oma sotsiaalmeediale kulutatud aja piiranud väikeseks, täpselt nii väikeseks, et sellest aitab vaid Facebookile. Miks nii? Sest inimesed on Facebookis.

Facebook on tore asi küll, aga ta on justnagu kiirtoit- hästi rammus, hästi intensiivne, aga toitaineid ei saa mitte muhvigi. FB on nagu kiire päevik- kaks lauset ja pilt, lopsti!, tehtud! Küllap seda oligi mulle viimastel aastatel vaja. Nüüd on aga selline tunne, et hinge peale on kogunenud nii palju asju, mis nõuaksid pikemalt kirjutamist, ja ma ei saa neid enam endale hoida. On natuke asju mis kratsivad hinge ja mida tahaks välja öelda, et kuulda teiste arvamusi ja siis muidugi on mustreid, mida peaks korralikult vormistatuna kudujatele pakkuma ning millega käivad kaasas lood.

Viimaseks ajendiks, et tuleks end käsile võtta oli üks väga tore kohtumine pühapäeval Haapsalus, kui leidis aset Pitsipäev. Sel aastal olin ma esimest korda seal LõngaLangi letiga ja pika meenutamisega ei suutnudki välja mõelda, mis aastal ma üldse viimati laadal müüjana osalesin. Minuga tuli pühapäeval vestlema säravate silmadega noor naine, kui sain õigesti aru, siis ukrainlanna, kes on abiellunud Eestisse. Maria rääkis väga rõõmsana, et ta on lugenud mu blogi tõlkeprogrammi kaasates vaat et aegade alguseni tagasi. See hetk jäi mulle sügavalt meelde- teadmine, et olen kedagi suutnud inspireerida ning ta on võtnud vaevaks kulutada palju oma ajast, et piiluda minu (käsitöö)maailma. Keegi veel mäletab, et ma tegin kunagi taaskasutusehteid ja töötlesin kirglikult ümber prügi? Haaa, sellest on varsti vaat et kümme aastat, kui mitte rohkemat! Tema mäletas ja mul oli tõesti tore Mariaga vestelda. Kui Sa praegu, Maria, seda lugema juhtud, siis ma lehvitan Sulle mõttes ja ütlen tänusõnad! Vaat nii, kuna peale tema oli veel teisigi, kes leti ääres kelmikalt ütlesid "aa, ma teid vist tean teie blogi kaudu", siis neile pidin ma häbiga tunnistama, et see blogi, vaenelaps, on pikalt juba varjusurmas olnud. Liigagi pikalt.

Ma ei ole kunagi matnud maha mõtet, et las blogi nüüd hääbub, ma rohkem ei kirjuta. Tegelikkuses on asjalood  nii, et olen märganud, et hoian end hoopis tagasi. Palju teemasid on viimasetel aastatel minu jaoks muutnud aktuaalseks ja ma tahaksin teinekord mõne koha peal lausa valju häälega nuriseda. Lootuses, et ehk nurisemise lugejad mõtlevad asjadele kaasa või arutlevad koos minuga, miks mitte ka vaidlevad vastu või kannavad sõna edasi. Kogu aeg on takistanud see, et peab olema usin töömesilane ja ööpevas on 24 tundi. Ei jõua kirjutamiseni, lihtsam on juua kaks tassi rahustavat teed ja teha omi asju. No näiteks tahaks aeg-ajalt nuriseda käsitööliste üle, kes autorikaitse kohta küll teavad, kuid seda millekski ei pea. Või siis isehakanud fotograafide üle, kes kirjutavad oma nime taha rammusate tähtedega "Photography" ja panevad näiteks üles üritusest 150 pilti, mis on must materjal- töötlemata, viletsa kompositsiooniga haltuurapildid. Ja muidugi käsitöö hinnast ja väärtusest- sellest võiks arutleda jätkuvalt, pikalt ja palju. Kui aus olla, siis ma põdesin käsitöölisena siin mõnda aega ka suurt madalseisu. Ka selliseid asju tuleb ette, sellest tavaliselt ei räägita. Toredatest ja eputamisväärsetest asjadest küllap juba tead kui oled minu või LõngaLangi Facebooki sõber. Edevus ei ole mind üldsegi mitte maha jätnud, olgu ajad, millised tahes. No ja toredatest asjadest võiks ometigi ju pikemalt kirjutada kui see "lopsti!, pilt juurde ja tehtud!" stiil annab.

Et mitte esimesel korral nüüd end väga leili rääkida, lõpetan. Loodan, et see väike jäetud elumärk ei jää viimaseks. Et pidu jätkub, muusika tuleb lihtsalt taas valjemaks keerata.

Foto: Merle Saulep, www.haapsalusall.ee lehelt

Wednesday, February 21, 2018

Kohtumiseni Tartus!

03.märtsil toimuvad Tartus Pepleri 27, TRAKsi maja väikeses saalis kaks kudumishuvilisele  kasulikku kursust järjepanu. Esiteks neljatunnine kursus pitsikudujatele ja traditsioonilise Haapsalu salli äärepitsi kursus õhtuse kirsina tordil. Äärepitsi koolitusel osalejad saavad lisaks juurdepääsu 20-minutilisele õppevideole. Tule, ajame vardad sõlme! Uuri lähemalt ja regstreeru: LõngaLangi poes!

Saturday, December 23, 2017

Elumõnu kiri

Elumõnu kiri jõuab tänasest kudujateni.  Kõige lihtsam ja mugavam viis on see endale kudumiseks osta longalangi.com poe mustrite lehelt. Ava link ja ole aga lahke!

Selle kirjaga salle sai tegelikult kootud juba varem ka, aga ikka juhtus nii, et kui sall sai valmis, leidus sellele ostja enne, kui ma fotoklõpsu ära teha jõudsin. Ilma fotota aga mustrit vormistada ei  saa. Olgu, saab, aga uuele kudujale tühipaljas skeem ei anna piisavalt infot. Ikka tahaks ju pilti ka näha! Nii ta läks, aga nüüd on olemas nii sall kui ka koekiri.

Elumõnu kiri on minu mustrite kaustikus tegelikult üks varasemate hulgast. Kaustik sai alguse aastal 2012 ja see kiri on seal numbriga 21. Tol ajal kirjutasin ma mustreid kohati palavikuliselt ja ikka mitu tükki järjepanu. Ei hakanud isegi märkima, aga mõttes jäi meelde, et mõnest kirjas saab mitu versiooni hiljem teha. Puhtana arvutis neid ümber tippima pole ma kunagi nii tubli olnud. Kahjuks küll... Aga aasta 2017 viimase kirjana ta vormistatud saab.

Selle pitsikirja tegin ma Ärma Roosi raamatu Elumõnu mustriteosas silma jäänud sukakirja nr 12 ainetel. Enne olin ma hulgaliselt vaadanud kindakirju ja nende najalt pitsimustreid teinud, see aga sai sukakirja eeskujul oma vormi. On mingi sarnasus, eksole?
Nii suurt kirja sallile paigutada ei olnud lihtne. Sain aru, et motiiv võiks joosta mitte lihtsalt kõrvuti laotuna, vaid pigemini poole mustrikorra kaupa ning natuke diagonaalis. Midagi ei ole parata, selline toimetamine teeb kirjakorra suureks. Aga sall saab väljendusrikas, eksole?! Elumõnu mis elumõnu!




Thursday, December 21, 2017

Jõuluallahindlus longalangi.com poes

Pühadetervitusi juba saabub postkasti. Päkapikud on mitu nädalat rassinud. LõngaLangi hõikab nüüd rõõmsasti, et pühaderahu võib kasutada e-poest 15% võrra soodsamalt kauba soetamiseks. Allahindlus rakendub kaubale kuni 24.12 ostmisel- selleks lisa enne makselingini jõudmist sinise tekstiga näidatud lahtrisse "said kusagilt vautšeri või kupongi?" sooduskood JOULUD Justnimelt ilma Õ-täheta, O-ga, siis toimib.
http://longalangi.com/et
Paki toimetan posti esimesel võimalusel, kuid saatmise ajakava peab küll teenusepakkuja juurest vaatama.
P.S. Mustrid on ka odavamad, PDF-i läkitan postkasti esimesel võimalusel ja enamuse pühadeajast on mul arvuti käepärast
P.P.S. Luksuslikke siidiseguseid pitsilõngasid on pakkuda mõlemat valget tooni, kuid laos on järgi vaid 1-1,5kg

Tuesday, December 19, 2017

LõngaLangi on aastane

Kuigi käsitöörindel olen juba pea kümme aastat rassinud, seda siis FIEna, on täna aastane sünnipäev mu "beebil". LõngaLangi sai aastaseks.

Friday, December 15, 2017

Taimedega värvitud lõngade välkmüük

Minu taimedega värvitud tikkimislõngade kohver jõudis tagasi Soome mardilaadalt ning enamus tokke said pildistatud ning lisatud mu Etsy.com keskkonnas olevasse poodi. Peale seda, kui kaks päeva vaid pildistades, töödeldes ja fotosid ülesriputades olid möödunud, sain ma aru, et ei ole lihtsalt jaksu sama longalangi.com poega korrata. Et ei tasu seda vaeva ära... Selle mõtte lõpuks panin kokku mõned komplektid, kus üksikud tokid leidsid endale sõbrad ning viiekaupa nad kirjadega pakendisse said. Mõtlesin, et vaat kus, päris tore jõulupaki lisa!

Ole lahke, vaid tänasest pühapäevani! Astu poodi ja leia endale või sõbrale mõnus tikkimislõngadekomplekt. Pühapäevast läheb see leht kinni, kui just enne komplektid otsa ei lõpe.
Poodi saab allolevale pildile klõpsates


Wednesday, November 29, 2017

Ingridi kirjaga sall

Aasta tagasi, natukene rohkemgi, lõpetasin Olustvere kooli. Sellesse aega jäi üks sallimuster, mis on väga ilus ja romantiline ning mida ma olen lubanud kudujatele jagada. Kui ei ole tulist ruttu tagant sundimas, on imelihtne lihtsalt asju ootele panna ja nii läks ka selle kirjaga. Aga täna, lõpuks ometi, siit ta tuleb!
Sall Ingridi kirjaga
Kes on juba vilunumad pitsikudujad, võivad selles sallis ära tunda roosikimbumotiivi, mida kasutasin. See muster jäi mulle kunagi ammu silma kui lehitsesin Shetlandi sallikirjade raamatut. Seda kasutades ma ühtegi salli küll valmis ei teinud, aga nagu mõne lauluga, mis kummitama jääb, oli ka selle mustriga. Mitmel korral mõtlesin ta peale, võtsin aga jälle riiulist raamatu ja vaatasin talle otsa. Kui mõnele mustrile nii palju mõelda, võib juhtuda, et leiad sellele koha ka oma töödes.

Ingridi kirja kokku pannes oli mul konkreetselt mõttes inimene, kes on minu silmis pigemini romantilise laadi riietuse kandja, väga naiselik ja kelle teadmiste varasalv on rikkalik. Kui teadmistest rääkida, siis pean silmas neid, millega õpilased Olustvere koolis rahvusliku käsitöö suunal kostitatud saavad. Ühesõnaga- ma kirjutasin rikkaliku pitsikirja tänutäheks kõige antu eest oma õpetajale Ingrid Uusile ja panin paberile just sellise pildi, nagu ma arvasin temale sobivat. Esimene sall, mis selle mustriga tehtud sai, oli meie kursuse lõpukingiks aasta eest ja otseloomulikult oli see sall ilus tumepunane. Meile, õpilastele, ei jäänud märkamata õpetaja üks lemmikvärve ja kuna see juhtumisi on ka minu praeguse eluperioodi favoriit, siis kududa sellist salli oli puhas mõnu ja rõõm. Kes Ingridit tunnevad, on ju see muster temalik? Ja kes seda mustrit kunagi kuduma hakkab, siis teadmiseks, et kiri on loodud ülimalt positiivsete mõtetega, sisaldab sadamiljon ühikut plussmärgiga energiat.
Salli üleandmine, Ingrid Uus seisab paremal. Värviga läks vist täppi :-P
Mulle meeldivad sallikirjad, mis on üsna "jutukad" st tühja pinda pole teab mis palju planeeritud. Teinekord on sellega oht ka, et sall saab liialt täis kuhjatud. Selle kirja puhul pidin ma tegema mitu versiooni. Üks neist sai nii nupurohke ja tihe, et sall oleks seisnud nagu pulk, teine tundus jälle kuidagi tasakaalust väljas olevat. Kustutamist ja kombineerimist selle kirjaga jatkus, aga ma leian, et tulemus oli vaeva väärt. Kui tavaliselt mu sallid jäävad lõngakulu poolest sinna 80-90 grammi vahele, siis see sall on sajagrammine ja natuke veel pealegi. Nupud, ikka nupud, mis muud!
Olen tihti maininud, et mulle meeldib pitsikirjades püüda leida ja kasutada ümaraid vorme. Lihtsat triipu või rombi teha pole mingi kunst, kiri lopsakalt ümaraks ajada on aga põnev ja keerukas, vähemasti minu jaoks. Mulle meeldib see nuppudest veinjettidest raamistik, mis roosikimpude ümber  lõpuks paika sai. Meenutab natuke vanaaegseid uhkeid tapeedikirju või... midagi säärast mu mõtteis oli. Rikkalikkus, see oli võtmesõna!
Nupusõbrad, romantilised hinged, julged kudujad! Kõigile on Ingridi kiri nüüd kättesaadav ja olen tänulik, kui viitsitakse ette võtta. Rõõmsat vardajooksu! Mustri saad kõige lihtsamini allpoololevale pildile klõpsates, see viib su otse longalangi.com poe mustriostu lehele.
http://longalangi.com/pitsikirjad-pdf/ingridi-kiri 

Thursday, November 9, 2017

Pitsikudumise kursus algajatele Tallinnas ja Märjamaal

Selle aastanumbri sees toimub pitsikudumise kursus algajatele Märjamaal 02.detsembril ja Tallinnas, Männikul 10.detsembril, mõlemas kohas kell 11.00-15.00. Grupis kuni 10 kudujat, Märjamaal kuni 5 kudujat.

Koolitus on mõeldud algajale pitsikudujale. Ka kõige vähemate teadmisetega ei pea osalemist kartma. Kursuse käigus valmib proovitöö jõukohaselt valitud koekirja järgi.

Mida teeme, mille pärast tulla? Sellelt kursuselt saad:

  • teadmisi erinevate töövahendite, materjalide ja lõngade kohta
  • oskuse lugeda mitmesuguseid pitsikirjade skeeme
  • teadmisi erinevate pitskudumi alustamisvõtete kohta
  • teadmisi pitsi viimistlemisest, pesemisest ja säilitamisest.

Praktilise ülesandena proovime villase lõngaga pitsi kudumist, harjutame õigeid töövõtteid. Tööle järgneb analüüs. Soovijad saavad head nõu ka Haapsalu salli nuppude kudumiseks.

Kohapeal on olemas erinevaid lõngu ja vardaid, kuid võid kaasa võtta oma lemmikud. Osaleja saab põhjaliku kirjaliku õppematerjali ja nõustamise ka edaspidiseks. Oled teretulnud osalema!

Märjamaa kursusele saad koha osta klõpsates alloleval pildil:

Tallinnas, Männikul toimuvale kursusele saad koha osta klõpsates allpool asuval pildil:
Männikule kohaletulemiseks saadan meiliaadressile ka täpsemad juhised.

Thursday, November 2, 2017

Tulekul pitsikudumise kursused algajatele!

Algajate pitsikudumiskoolitusi olen ma teinud aastate eest mitmel korral, kuid viimasel ajal vaid Haapsalu salli koolitustele pühendudes on need vaeslapse ossa jäänud. Ma usun, et on neid, kes tahavad ja armastavad pitsi kududa, kuid see ei pea ilmtingimata Haapsalu sall olema. Kindlasti on neid, kes peavad end päris algajateks ja uusi teadmisi noppida tuleb kasuks. Et siis teeks taas ringi Eestile peale alagajate pitsikudumiskursustega? Koolitus oleks ühepäevane ja väikeses grupis, et jõuaksin abiks igaühele. 

Seni toimunud alagajate kursustel on teemad olnud järgmised:
*Tutvumine erinevate materjalide ja lõngadega, varraste ning muude pitsikudumise abivahenditega.
*Kuidas lugeda erinevaid tingmärke, koekirju ja skeeme? 
*Erinevad viisid töö alustamiseks: ringne kude, venivalt üleskootud silmused, alustamine heegelahela abil.
*Õigete kudumisvõtete omandamine ja meeldetuletamine. Valmib väike tööproov villasest lõngast. 
*Kel soovi- proovime kududa nuppe!
*Villase pitsi viimistlemine, pesemine ja hooldamine. Kuidas säilitada pitskudumeid?
*Lühitutvustus erinevate maade pitsitraditsioonide kohta. 
Küsin nüüd kõigilt huvilistelt: millises asukohas oleks koolitus Sulle mugav ja mis on need teemad ning küsimused, millele kindlasti vastust tahad saada? Mis on olnud Sinu murekohad pitsi kudumisel? Vastused võid kirja panna kommentaarumisse, lisa palun ka enda kontakt. Kõigi vahel, kes vastates oma aega panustavad, loosin välja  komplekti pitsilõngast, varrastest ja paarist kenast pitsikirjast. Loosimine võiks toimuda juba nädala pärast, ehk siis 10.11. Facebookis LõngaLangi lehel.
Olen tänulik, kui ütled oma arvamuse ja loodan, et saan Sulle pitsi kudumisel kasulik olla!
Ripskoes pitsikiri, mustrit kootud igal real, osaliselt üle ühe rea ning tööd ilmestamas nupud. Leiad need võtted pildilt?


Saturday, September 9, 2017

Teretulemast LõngaLangi juurde!

Jätkates sealt, kus eelmisel korral pooleli jäin, ütlen ma teretulemast kõigile! Minu pitsituba on olnud nüüdseks külastajatele avatud nädala. On käinud uudistajaid ja on olnud ka esimesed ostud. Mul on hea meel, et lõpuks on ka lõngavabrikud suvepuhkuse raske puhkamise lõpetanud ning lõngariiul on taas täiendust saanud ning uuest nädalast veelgi täiendust saamas.

Kui eelmine post lõppes kaunis lagedate seinte näitamisega, siis tänaseks on selgunud, et puudu on vaid üks riiul. Tugitooli kallite külaliste tarvis vinnasin täna kohale ning vooderdasin mõnusate soojade asjadega. Testisin ära, oli päris meele järgi kohe!

Mul on hea meel, et mitu inimest on iseloomustanud seda kohta sõnadega, et "pole üldsegi nagu pood!" Võtan seda siiralt komplimendina. Sest see ei olegi miskine pood. See on minu Pitsi Kodu. Selle nimeni jõudsime koos (nüüdseks siis endiste) Olustvere kursusekaaslastega, keda kutsusin nädal enne avamist improviseeritud klassikokkutulekule.

Jätkan piltjutustusega sealt, kus eelmisel korral pooleli jäin.
Ka väga spartalikus ruumis töötasin juba augusti keskelt alates. Päev päeva haaval edenesin ja kohendasin. Ei usu, et niipea veel loen kohendamised lõppenuks, alati saab ju midagi teisale tõsta või paremaks teha. Arvuti ja vardakott on kohal-järelikult inimene töötab :-)
Kui tegemist on Pitsi Koduga, siis arvasin, et siseruumidesse võiks teha lausa 3D sildi. Koridoris saab külastaja välisuksest sisenedes teada, et selles majas, kus on kena riidepood, kaks juuksurit ja iluteenindus, elab ka pits! Vaja vaid kaks sammu otse ja siis paremale minna
Esimesed saabunud riiulid olid lagedad, mis lagedad, aga juba sai esimene sall raamile.
Maja välisseinale sildi tegemise jätsin küll viimasele hetkele jakahtlesin, kas olen ikka ise mihkel kujundama. Ajapuudus ütles, et ma olen sunnitud mihkliks olema... Värskelt prinditeenusest tulnud tahvel veetis vaid ühe õhtu korteris stardivalmilt
Hetk enne kallite külaliste saabumist. Tuba on juba nagu "päris"
Kuna selles ruumis ei ole rentnikud pikalt vastu pidanud, siis mul oli rõõm, kui külalised olid nõus minuga koos soovima, et mina võiks selle kombe küll murda. Pildi tegi hea sõber Monika Plaser, kellega me polnud aastaid silmast silma näinud...


Lisaks nõule tuli abi ka jõu näol. Olen rõõmus, et sildi kinnitas majale Janno Ruus, kes 2000 aastal mind samasse majja riigiametisse palgale võttis. 
Tänan kõiki, kes tulla said ja tervitan neid, keda küll kutsusin, kuid hilise kutse tõttu tulla ei saanud! Ilmselgelt on mul väga mõnus olla...
Täna tervitab külalisi riiul sallidega ja riiul kudumistarvikute ja lõngadega. Muide, üks kast pildil on samuti viimistlust ootavaid salle täis. Päriselt ka, ma ei luiska. Vanemad kindapaarid seinal ootasid oma aega kodus karbis üle viie aasta
Kõikide tikkijate rõõmuks on looduslikult värvitud lõngu. Peale suve tuleb tunnistada, et... võiks isegi rohkem olla. Karpides on kerimata vihte võtta veel küll ja pada on ka kodus tulel. Ivikat ja Janikat tänan hea abi eest lõngavarude müümisel :-)
Osad raamatud tulid kodunt kaasa. Neid ei keela kohapeal lugeda, võin tassikese teedki kõrvale pakkuda
Mõnusaks lugemiseks on too täna kohaletoodud tugitool täitsa paras
Truu mannekeen kannab taas mu esimest, ütleks et ammu kootud pruutkleiti. Sellele lisaks on viimati kootud suur rätt. Lõngariiulist leiab mustrivoldikuid ja lõnga igale büdžetile. Valik täieneb juba uuel nädalal
Rauast asjad töötavad ka täna, vähemasti üks neist. Rõõmu tunnen nii külaliste poolt kingitud (minu lemmik)lilledest kui tõsiselt rahulikust vaatest. 
Järgmine tööpäev algab vähem kui kümne tunni pärast. Loodan, et neid tööpäevi selles toas saab olema palju. Teretulemast kõigile läbi astuma!

Friday, September 1, 2017

Kuidas ma endale töökoha tegin

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleks alustada aastast 2010. Ma olin siis tulipalavasti pitsikudumisse armunud ja kannatasin töötamist nonstop, nii öösel kui päeval. Asjaliku inimesena olin ma palgatööl politseimajas ja registreerinud end FIEna, sest oli ilmselgelt näha, et hobi, mis oli hakanud elu ja tööd segama, teeb varsti sellele viimasele üks-null ära. Vaikselt valmistusin, ise kangesti ebakindel ja isegi hirmunud olles, käisin end koolitamas ja otsisin impulsse. Koolituse käigus, Käsitööga Tööle 2 nimeks, sai külastatud mitmeid käsitööettevõtjaid ja vaadatud, kuidas inimesed sellel rindel elavad. Tundus, et päris kenasti elavad! Ütleme nii, et otsusekindlusega ei ole mul elus probleeme olnud, kui on tunda, et kindel maa kasvõi ühe varba all olemas on, ma suudan selge peaga toimetada ja kindlale pinnale ujuda. Siis ma osustasingi- adjöö palgatöö, olen iseenese peremees! Okei, see olgu tänase postituse proloog, sest tegelikult ma tahan rääkida, kuidas ma kohe päriselt enesele töö KOHA nüüd teinud olen.

Viimased aastad oleme perega elanud kahetoalises korteris. Ei saa öelda, et ruumiga oleks laiata, aga vähemasti ise kütta pole vaja ja hea väike pind koristada. See on ka ainus lohutus, sest mingil hetkel hakkasid isegi koristamist (kuigi ma seda võimalikult harva harrastan) segama kastid, kotid, juurdeehitatud riiulid. Paganas! Kõik kohad minu käsitöökola täis. Sellistel juhtudel ei ole ju kellegi teisega pragada ka- kesse tegi?... ise tegi! Lisaks olid segi öö ja päev, kodutööd ja raha eest tehtav töö. Ööpäevad hakkasid kuidagi korduma, painavalt sarnastena teinekord, stiilis "Kinder-Küche-Knitting-Kinder-Küche-Knitting" ja tuba oli kogu aeg lõngatolmu, poolikuid töid ja muud häda ning viletsust täis+ pidev stress, sest oli tunne, et midagi ei saa tehtud, kuigi müttan küll. Kinderid ja Küche on täitsa okei, aga kui iga liigutuse ette ja taha käib ka knitting (vanasti naishingedel oli küll Kirche, tean-tean, aga asendasin selle meelevaldselt praegu), Küches on laud seda knittingut poolenisti täis ka pere söögiajal ja Kinderid saavad riielda või peavad seina ääri mööda käima, kui üks knitting näiteks oma pühaduses ruumivõtvana kuivab- no see ei ole normaalne! Võtsin siis taas mõtelda neid mõtteid, mida 2010-2012 sai mõeldud. Et võiks olla oma koht käsitööle! Äkki läheb olemine klaarimaks...

Sedapuhku tuli otsustamine kuidagi sujuvalt ja rahulikult. Alles suve algul käisin ringi ja vaatasin, kuidas Märjamaa käsitöötegijad endale kohad on sisse seadnud. Oma käigul astusin sisse ühte majja, kus ma käsitöötoa rentimise mõttega olin juba 2011 ukse taga kraapimas käinud. Tookord oli mul indu ja särtsu palju enam, mõtted särisesid mu soengu all, plaanid olid suured ja värvikad, aga... aga ruume ei olnud! Kenas ja mulle meeldivas toas oli toona ruloodega kauplev ettevõte ja teised toad, mis vabad, olid liialt suured. Täna võin öelda, et vähemasti aastaks on sellelesamale toale, mida tahtsin, mul käpp peale pandud!

See maja on üks väga eriline maja, mul on sellega palju pistmist olnud. Kui ma olin laps, ütleme et teismeline, käisin sellest majast mitu korda mööda teadmisega, et mul saab sellega veel pistmist olema. Mil moel, polnud aimugi, aga kõhutunne rääkis. Kahekordne puumaja, Märjamaa peatänava ääres, vanasti oli seal lausa külanõukogu või juba siis vallavalitsus, ühesõnaga midagi säärast. Läks omajagu aastaid ja juhuse tahtel olin aastal 2000 haiglas koos ühe politseiniku prouaga. Tema rääkis, et näe, konkurss klienditeenindaja ametikohale sellessamas majas, nüüd siis juba Märjamaa politseimajas. Hmm, väga põnev uudis mulle sobival ajal, sest õmblusliinil töötatud poolteist aastat olid mulle tõsiselt pinda käima hakanud ja kohati tundsin end masina osana. Kui ma haiglast koju sain, oli konkursi tähtaeg küll läbi, aga ma astusin siiski julgust kokku võttes sisse ja natuke naljakalt esinedes läbisin nii vestluse kui olin ka tausta poolest sobilikem kandidaat. Vangivalvuri pooliku kõrgharidusega massõmblejast sai sujuvalt 11 aastaks korralik politseiteenistuja. Selles samas majas asus mu töökabinet pea viis aastat, ja need aastad olid päris head ja põnevad! Selles majas leidsin ma oma suure armastuse, tänase abikaasa ja ma arvan, et pole kunagi kellegi seltsis rohkem naernud, kui toonaste töökaaslastega koos. Olid ilusad ajad! Oi, tõesti olid! Nii, ja tänaseks olen ma oma kohvrid lahti pakkinud ruumis, kus siis töötas mu ülemus, piirkonna kõikse kõrgem politseipäälik.

Kohvrite lahtipakkimisele eelnes kõigepealt tõsine mõttetöö ja rahanumbritele otsavaatamine, et kas ma saan seda enesele üldse lubada ning kui pikas perspektiivis. Järgmiseks panin paika plaani, et kui asjad kibedamaks lähevad, kui ma arvan, siis millist liini ma peaksin oma ettevõtmistes piirama või lõpetama hakkama, mis pole kõige tulusam (no ma ju tegelen mitme netipoega, mis mitte tasuta ei ole jne jne). Aeg, aeg on see, mis palju maksab, sain taaskord kinnitust.  Ja siis haarasin pintsli ning kukkusin seinu võõpama!

Hea meelega jätan kirjelduses vahele selle osa, kus odavaimat, kuid siiski maitsekat sisustust otsides olin natuke hullumas ning palava ilmaga äraväsinuna juba kirusin ennast, et milleks see kulu ja rapsimine, Kinder-Küche-knitting on ka tore kombo, aga piisas korra selga sirutada ja silma ees kujutada, kuidas ma selles armsas majas OMA toas OMI asju teen ning KKK-kombo tundus taas kehveim variant ever. Tänaseks olen sisse seadnud peaaegu kogu oma toa, ka osa asju olen juba riiulitele laotanud, sest uuest nädalast muutun ma avalikuks naiseks. Kõik, kes tahavad, võivad sisse astuda ja vaadata elus pitsikudujat! Kui sisseastujad leiavad endale ka midagi ostmiseks, siis seda kauem on lootust, et elus pitsikuduja saab endale lubada luksust olla avalik naine ning ei pea KKK juurde tagasi pöörduma. Reklaamkõne, mida minu käsitöötoast saab, koos kenade klantspiltidega, saabub kas järgmises või ülejärgmises postis. Tänane oli sooja mõttega tehtud kokkuvõte, nagu enesele õlalepatsutamine, et kui midagi peab juhtuma, siis ta juhtub. Kasvõi seitse aastat hiljem. Kõhutunne ütleb, et olen teinud õige otsuse ja kahetoalises on õhk ka oluliselt hõredam. Ma hakkan nüüd tööl käima! :-)

P.S. Üks oluline asi veel. Ma olen otsustanud, et alates järgmisest nädalast saavad mu pühapäevad olema töövabad! Absoluutselt töövabad! Mitte üks silmus, mitte üks arvutikäivitamine sel eesmärgil ei toimu! Selle otsuseni jõudmiseks kulus mul 11 aastat. Peab ikka hea otsus olema, nii pikalt kaalutud, eksole :-P

20.juulil ei olnud mul veel lepingut, aga plaan ja kokkulepped olid küll. 
Algul oli tuba ikka väga tühi ja võõras. Pesemata aknad ja väike Mette :-)
Kui saabusid esimesed kapid, tegi Mette harjaga nii kiireid ringe, et see ei pidanud vastu ja läks katki.
Ohtlik ja relvastatud. Või siis relvastatud ja ohtlik. 
Üheksa-eurone laud ja kümme korda kallim tool. Laua lihvis väimees paljaks ja mina andsin talle uue kuue. Nüüd armastan lauda kümme korda rohkem kui tooli :-)
Abilised ja segajad. Kummutit ma ei osanud ise kokku panna. Või õigemini arvasin, et ma ei oska kindlasti...
Riiulid panin küll ihuüksi kokku, sest juhendis lubatud kaks töömeest oli komplekteerija unustanud pakendisse lisada
Väga esimene kola on saabunud...
Nii, aga nüüd ma rohkem pilte ei näita. See oli toa tegemise lugu. Ilusat ja valmis asja võib igaüks tulla uuest nädalast kaema Märjamaale, Pärnu mnt 37 aadressile või siis peab ootama mu järgmist postitust. Tänan tähelepanu eest!
Related Posts with Thumbnails