Craft Camp 2017

Craft Camp 2017 oli minu jaoks pööraste emotsioonide virvarr! Kaks vahvat päeva!  Mul võttis tegelikult aega paar päeva, et taas oma igapäevaellu tagasi tulla, täna suudan juba seiklusele tagasi vaadata ja enam ei veereta peas inglisekeelseid mõttekatkeid. Mis siis juhtus? Juhtus see, et ma andsin Haapsalu salli kudumise töötuba. Ja tegin seda inglise keeles. Olen väga tänulik, et mulle usaldati korraldajate poolt selline ülesanne!

Koolituse esimene päev Foto: I.Viljasaar

Esimese ja  väga olulise asjana mainin, et ma ei olnud selles seikluses üksi. Ivika Viljasaar, hea abiline, päästis mind nii mitmelgi korral. Me korraldasime koolituse koos ja see oli väga hea mõte, sest ilmselgelt poleks ma üksi toime tulnud. Kui muidu on Haapsalu salli õpituba kahepäevane ja sisaldab lisaks veel kodutööd, siis nüüd tuli informatsioon suruda kuue tunni mõõtmesse+ teha ettevalmistusi ise, et osalised saaksid olulisi etappe ikkagi läbi teha. Me tahtsime ju ometigi nii palju anda, kui vähegi saab! Ja mina olen alati püüdnud võtta eesmärgiks, et koolitus ei tohi olla tuim, kellelgi ei tohi olla igav! Ivika oli kogu aeg abiks kätega ja igaühele personaalselt, kui mina jutuosa ja esitlusega toimetasin. Ivika oli ka see, kes päeva lõpul, kui ma teadsin, et enam auru ei jätku, rääkis sallide viimistlemisest ja võttis asju korralikult kokku. Aitäh, hea inimene! Leidsin, et lause "Vastandid täiendavad teineteist" maksab meie puhul sajaprotsendiliselt- Ivika on kiire, elavaloomuline suhtleja, kõhn ja vilgas. Mina, mina olen täpselt vastupidi. Aga pitsi, seda  armastame me mõlemad väga. Tema on pühendunud kleitide kudumisele ja see tuleb tal imehästi välja.

Minu jaoks oli see koolitus üks mu elu olulisemaid. Miks ma seda muudkui kordan? Eks tegelikult sellepärast, et see oli mulle ka puhas eksam. Ma ei ole koolis õppinud inglise keelt rohkem kui pool aastat ülikoolis ja pool aastat Olustvere koolis erialaseid väljendeid. Ma pole reisinud. Pole isegi peikat olnud, kes inglise keeles kõneleks. Olen inglise keelt armastanud ja selle vastu huvi tundnud alates keskkoolist, mil oli hädasti vaja laulusõnu tõlkida ning tänasel päeval, kui pool mu käsitöökaubast läheb välismaale, on see vajalik töökeel. Loen kudumisraamatuid ja blogisid, ütleme, et aastast 2009 alates. Algul sõnastiku abiga, kuid nüüd juba enam mitte. Ja nagu näha, saan ka suhtlemisega kenasti hakkama, ma lihtsalt ei teadnud seda varem.

Kui ma sain kutse koolitama, stressasin algul kõvasti, siis aga asusin metoodiliselt tööle. Ei, ma ei leidnud võimalust sõita keelekümblusele inglisekeelsesse keskkonda, ma lihtsalt kuulasin kuude kaupa igal õhtul kudumistöö kõrvale inglisekeelseid podcaste. Minu mure ei olnudki niivõrd sõnavara puudus, kui selle nobe kasutamine. Hea keeletajuga inimesena sain kuulamistreeningust palju abi. Ma ei jäänud nende kahe päeva sees kordagi päris hädasse ja kui mõnel hetkel saidki sõnad otsa, siis olin õppureid ette hoiatanud, et ma võin ka kätega rääkida. Täiesti loogiline lahendus käsitöökoolitusel, eksole. Kõik kulges kenasti ja jällekord ei hoia kiitust kokku, sest Ivika oli alati olemas, kui minul liig pikad mõttepausid kippusid tekkima. Ja õppurid olid toetavad, tõsiselt. Teise päeva grupis oli ka üks eesti keelt mõistev austraallanna, kes leidis abivalmilt vajalikke sõnu. Me Ivikaga ei osanud kumbki ette näha, et näiteks matemaatilisi sümboleid tuleb ju selgitada- jagamismärk...eee, kuidas see nüüd oligi?! Äärepits, teate ju küll...

Eelmisel õhtul Olustverre minnes olin natuke murelik. Armastan seal alati pikki ringe jalutada ja nii ma ka sel õhtul kulgesin. Mulle on Olustvere keskkonnana alati väga armas olnud ja pargi iga puu oli toeks :-) Selle koha peal on muigamine täiesti lubatud. Järgmise kahe päeva adrenaliinikogusega võinuks ma neid puid ka viltu lükata üritada, kui vaja.

Õmblemist ootavad proovid Foto: I.Viljasaar

Mulle meeldisid need kaks päeva väga. Koolitusel osalejad olid pea kõik vilunud kudujad, kuigi näha oli, et nii peenike pits oli osadele harjumatu teha. Kõik kudusid siiski nii palju, et tehnilise poole saime kenasti hinnatud. Oli neid, kellest ma tegelikult teadsin interneti vahendusel juba natuke. Ja oli proua, kes tunnistas, et on mu blogi tõlkega juba pikalt lugemas käinud. See oli nii südantsoojendav! Tagasiside oli vahetu ning õppetöö käigus oli inimeste pealt hea "lugeda", kuidas nad kaasa tulevad. Lõplik tagasiside saabub mõne aja pärast, aga me kõik tõdesime, et tegelikult koolitus võinuks olla pikem. Kasuks tuli ta osalejatele igal juhul, sest kõik kudusid nuppe ja said nendega toime! Ja kõik said proovida seda kardetud äärepitsi õmblemist. Me olime valmistanud ette äärepitsid ja kahe peopesa suurused tööproovid. Siinkohal tänan Monica Leinbergi, kes praktikatööna need meile kudus. Jah, sel aastal ei ole ma ise praktikant, sel aastal on mul endal praktikatöö tegija. Aitäh!

Mul oli rõõm kohtuda taas Nancy Bushiga. Sel korral ma julgesin temaga juba pikemalt vestelda ning ma ei väsi teda tänamast kirjutatud raamatu eest. Knitted Lace of Estonia oli ju esimene, mida aastaid tagasi uurima hakkasin kui Linda Elgase rätiraamat oli pöörase huvi tekitanud. Kohe seejärel ilmus Haapsalu salli raamat. Võin julgesti öelda, et raamatud on mu elu muutnud. Võib-olla oleksin ma tänaseni kena klienditeenindaja muidu olnud. Kindlasti mitte aga nii õnnelik, kui ma oma käsitöiste väljakutsete ja seiklustega olen tänasel päeval. Nancy külastas põgusalt ka me teist kursusepäeva ning ma tean, et ta oli pikemal reisil sõpradega, kes ka Haapsalu Pitsikeskuses käisid ning seal koolitust said.

Nancy Bush külastamas meie teist päeva Foto: I.Viljasaar

Koolituse teine päev Foto: I.Viljasaar

Esimese päeva lõpetuseks oli väike laadapäev. Tunnike tihedat suhtlust veelgi ning need olid hetked, kus mulle tundus, et ma pean ainult ja ainult vett jooma, pea käib pisut ringi. Väsimus, see jõudis kohale alles hiljem ning selle vastu asusime koos Ivikaga taaskord jalutuskäigule. Nende päevadega sai Olustvere park ja kompleks talle päris selgeks, ma usun. Laadal, nagu ma arvasingi, kujunesid hitiks loodusvärvitud lõngad, mille olin kaasa haaranud. Ivika, energiline inimene, aitas leti taga särades.

Võimsad muljed ja emotsioonid jäävad mulle meelde selle aasta Craft Campist. Nagu öeldud, oli see mu tähtsamaid koolitusi. Sel suvel on mul plaanis veel mõned pöörased ja olulised ettevõtmised, aga sellest juba edaspidi. Tänan südamest korraldajaid ja veel kord head Ivikat!

Eelmise aasta Craft Campist on valminud väike videolõik. Kena ja inspireeriv, ei saa seda jagamata jätta. Selleaastased pildimaterjalid alles kogunevad.


Craft Camp 2016 from Viljandi Kultuuriakadeemia on Vimeo.

Sallinäitus Haapsalu Pitsikeskuses

Eilsest saab mu sallinäituse pisut vähendatud versiooni näha Haapsalu Pitsikeskuse ruumes. Kuna tegemist on siiski mitte lihtsalt sallide, vaid uute koekirjade presenteerimisega, siis 28ndal jaanuaril, mil on näituse viimane päev, olen ise kohal ja võtan uusi mustreid ka paberil kaasa. Sel päeval ei ole näitus lihtsalt üleval ja natuke nagu anonüümne, vaid ma võin rõõmsasti ka juttu rääkida ja mistahes küsimustele vastata. Olete kõik teretulnud!

Ülespanemise käigus selgus, et Olustvere Viinaköögi saalis tekkinud mõte "Kas täidab ikka ruumi ära?" asendus siin mõttega "Midagi peaks ikka vähemaks võtma, sest tuba juba täis!". Ruumide suuruse vahe, ma arvan, on kolmekordne. See on minu esimene näitusekogemus ja ma õpin. Olustveres, kuhu algselt selle näituse mõtlesin, toetasid mustad laetalad, paksud kreemjad kiviseinad ja kaarjad aknad seda mõtet, et sallid peaksid olema pandud jõulisele mustale taustale ja sümmeetria on võtmesõna. Haapsalus seevastu, kus palju helgust, valgust ja pitsihõngu majas, tundusid mustad konkreetsed taustad kuidagi ülepingutatuna. Pole hullu, mul on veel mitu kohta käia ja areneda.

Haapsalu Pitsikeskuses, minu tubli abimeeskond ülespanekul

Pitsikiri, mis sai inspiratsiooni punasest Mulgimaa tikandist

Aasta tagasi, detsembris, kui ilmus Mulgi rahvarõivaste raamat, ei suutnud ma end tagasi hoida ja mitmeks pikaks õhtuks oli lugemist ja vaatamist. Kohe väga mitmeks ja väga pikaks õhtuks.

Mulgi punaste tikanditega puutusin kokku  koolis ja Viljandi muuseumis neid vaatlemas käies ning tundus nagu eriti loomulik, et mina, kes ma tikkimist armastan peaaegu sama palju kui kudumist, olin igatepidi äratehtud ja maha müüdud neile punastele tihedatele tanumaalitikanditele. Tegelikult, seda on raske sõnadesse panna, on nendes midagi minu jaoks keerukat, nagu mõni äraarvamatu kood, vaikne mõistukõne või selgitamatu sõnum. Võimalik, et lilltikandi armastajana mu ajus aktiveeruvad neid tikandusi vaadates mingid keskused lihtsalt teistmoodi... Mis sellest eelmise aasta tööproovist ja kavandist muidu sai? Sai käevõru. Suure, tugeva naise tihedasti tikitud ja silmatorkavalt lai käevõru. Ma loodan, et uus kandja on selle endale juba kooli müügiletilt leidnud.

Täna ei tahtnud ma mitte Mulgi tikandist eraldi ja oma emotsioonidest rääkida, aga tegelikult uuest pitsikirjast. Ma vaatasin toona raamatusse ja muuseumi pidikogudesse nii pikalt, et tekkis tahtmine midagi pitsilist sama takti järgi kirja panna. Ikka nii, et jooksevad rombid ja ruudud ja natuke rõhutatult edevaid kohti on ka. Sellesse perioodi jäi mul Mulgi-inspiratsiooniga pitsikirju kohe mitu.

Olen mustrite mustandite vihikusse märkinud, et selle pitsikirja idee tuli mul lühikese sabaga tarvastu tanu vaadates. VM 351 E12 koodiga andmebaasis, lisaks rahvariiete raamatule. Uskuge või mitte, täna uuesti raamatut kätte võttes ei saanud mina ise ka esimese hooga aru, kas tõesti olin ma nii oimetuks end vaadanud või... kust see inspiratsioon ikkagi tuli? Aga ju ta tuli, kui must-valgelt kirja on pandud. Eks üldmuljet ja "takti" vaadates siiski aru ole saada, et juhuslikult ma seda viidet sinna lehele kirja pannud ei ole.

tarvastu tanu lühikese sabaga, VM VM 351 E 12, Viljandi Muuseum, http://muis.ee/museaalview/921468 

Pitsikiri sai nimeks Holstre kiri. Kes ei tea, kuidas muster tuli, las siis nuputab pealegi :-) Haapsalu sall ja sellise nimega muster.

Kõige lihtsam pitsikirja kirjutades on tekitada õhksilmustest ja kokkuvõtmistest diagonaalseid triipe. Edasi tundub lihtne olevat paigutada mustridetaile diagonaalidena jooksma. Me kõik oskame kududa õhksilmuseid, kokkuvõtmisi ja tublimad ka nuppe. Niisiis- ei midagi erilist. Pane aga mõte koekirjana paberile ja tulista. Aga... siinkohal tulevad mängu aga´d. Tegelikult palju agasid.

Muster võiks olla vaatajale ja kudujale huvitav, lihtsate triipudega välja ei mängi, eksole. Kudujale võiks muster ka mugav olla st iga rida ei peaks pingsalt paberilt vaatama, loogika võiks abiks tulla. Või siis see, et iga järgmine rida mustris nö kontrollib eelmist ja aitab järjel püsida.

Minule isiklikult meeldib mustri sisse pista mingeid  kujundeid, mis ei ole päris puhas geomeetria. Nuppudest mustrisse moodustuvad ristid, neist ma ei pääse kunagi (olgu, see ON geomeetria), nuppudest moodustuvad kaared või ringid (ojaa, neid ei ole üldse tegelikult lihtne koekirja sobitada) ja on veel väikeseid asju, mis kudujale mustri huvitavaks teeksid. Kui Holstre kirja vaadata, siis siin olen nuppudest rombidega natuke mänginud- ei ole lihtne ruut külili lükatud, natuke väljavenitamist tippudes annab asjale teise jume, ma leian. Ja üks nupp küljelt ära naksata- jälle midagi nagu juures!  Kuna venitatud rombid ja diagonaalidena jooksvad õhksilmustest moodustunud detailid on vaheliti, siis peab leidma tasakaalu- et ei oleks liiga tihedalt ega ka liiga hõredalt. Ja viimane aga- see kõik peaks kirja saama nii, et sallisse mahuks mitu mustrikordust, aga muster ei tunduks liiga kribu. Olen püüdnud alati mõelda mustrit kirjutades nagu kootaks sellest just Haapsalu salli- mustrit laiusse võiks olla nii 110-130 silmust. Mis veel? Mulle meeldivad pigem sellised jõulised väljendused. Suured koekirjad, palju nuppe ja natuke liiga rikkalikult  täis kompositsioon. Kokkuvõtlikult- olgu see siis minu käekiri.

Selles sallimustris jooksevad asjad kuidagi väga mõnusasti ja loogiliselt, ma leian. Just lõpetasin ühe Holstre kirjaga salli ja oli parem kududa näiteks kui Õpetaja kirja, kus südamed ja diagonaalid vaheldumisi jooksevad. Selle viimase mustri juures muidugi on oht, et nupud tapavad inimese lihtsalt ära. Kes need aga ei karda, olge ootel! Millalgi saab ka Õpetaja kirjaga salli kududa. Holstre koekirjaga on nõnda, et homne päev, aasta viimane siis, on see, mil muster saab avaldatud.

Pauliine sall

Minu vana-vanaemal Pauliinel on täna 112.sünniaastapäev. Õigemini küll oli eile, sest tänane on tiksunud juba uude kuupäeva. See kuupäev on mulle alati tähtis olnud, sest tähtis oli mulle ka mu kallis mamma. Ma olen oma blogis maininud, et käsitööoskuste pärinemine on meie suguvõsa naistel geenikoodiga kaasa antud ja Pauliine oli see, kellest kõik alguse sai. Küla rätsep ja kogu perele kuduja. Ega see kindlasti tühjalt kohalt tulnud, aga kahjuks sugupõlv enne mammat jääb minu mälestustest välja. Mamma, mäletan, kudus veel ka siis, kui tema silmanägemine teda maha jätnud oli...

Pauliinel oli 12 last. Tema oli alati eeskujulik majapidaja, tubli ja tasane kodu hing, üübertöökas. Temal oli alati põll ees ja pea kaetud. Tema suunurgad olid naeratamisest ülespoole nagu kinni jäänud  kortsuliste palgete vahele, kuigi elu ei olnud teda hellitanud. Minu mamma voodi oli alati tehtud, sile hele päevatekk peal ja kuri karistus tuli sellele, kel oli plaanis päevasel ajal looderdada ja pikutada. Minu mamma armastas lapsi, ta kasvatas üles nii enda omad, kui aitas kasvatada sellest järgmise põlve ja veel järgmisestki mugulaid. Ta on olnud kogu elu mulle ülima naiselikkuse, lahkuse ja töökuse võrdkujuks. Ta ei riielnud kunagi valjul häälel ja tema ainus õpetus laste kasvatamisel oli, et nad tuleb lihtsalt üle kavaldada. 

Mul on hea meel, et me nimed pärinevad ühest tüvest. Ma loodan, et ta rõõmustab, kui vaatab mu tänaseid tegemisi pilve pealt. Tänane päev, mamma sünnipäev, on mulle tähtis nagu elaks ta veel edasi.

Et mitte härdaks minna, siis mammast teise kandi pealt ka. Hiljuti avastasin, et inimesed ei ole kokku puutunud sõnaga töllakus. See on kindlasti üks neist väljenditest, mis meiekandis kasutusel ja on mamma juurest mulle kaasa tulnud. Minu mamma ei lubanud töllakusi teha, aga ikka tegime. Ja kuidas veel! Eriti karmiks läks asi siis, kui töllakusi tehti söögilauas. Siis teinekord kupatati meid õega lausa köögist välja. Ja pidime hiljem salaja analoogtelefoni ketta alt, külmkapi tagant, laearmatuurilt  ja mujalt priskeid pudrupritsmeid puhastama. Et töllakused välja ei paistaks. Telefoniketta alt oli muide eriti raske putru kätte saada :-) Ja jube piinlik oli.

Mamma  mälestuseks ja temale tänuks tegin ma juba mitu aastat tagasi pitsikirja, mis sai kohe nimeks Pauliine kiri. Selle kirjaga salli kannab pildil mammast lugedes siis viies põlvkond, mu tütar Ingel-Britt. Kuna pildistamine oli veninud pikaks, no ikka mitu tundi koolitööde tarvis, ja ilmselgelt oli minul põnevam kui temal, siis läks ka fotosessiooni lõpus töllakusteks asi ära. Ta lihtsalt pani tuled kustu!

Ma usun, et sel aastal, olgu, järgmisel ikka kohtab minu blogis veel mitmeid nö nimega kirju. Minu ümber on inimesi, kellele on südamest põhjust tänulik olla. Pauliine kiri on rahulik, etteaimatav ja rikkalik nagu tema kandja mulle meelde on jäänud. Armastage oma mammasid ja öelge seda neile! Järgmise korrani!

Võimalus osta Victoria kirjaga sall

Mul on väga eriline teade! Aasta tagasi jagasin rõõmu, et minu kootud sallimuster Victoria on tee leidnud laia maailma osana rõivakollektsioonist. Tänasel päeval on piiratud arv salle selle mustriga saadaval Janika Printsmanni käest! See oleks heaks võimaluseks soetada väga erilise looga sall kas endale või miks mitte ka eksklusiivseks jõulukingiks.

Kui oled huvitatud, võta kontakti otse Janikaga (ta peaks olema väljas toimuval Tallinna Käsitöömessil lauluväljakul). Janika leiab Facebookis Pipieri-nimelise lehega ning tema meiliaadress on janika.printsmann@gmail.com

Victoria kiri oli väljas ka mu näitusel, mis Olustverest möödunud nädalal maha sai võetud ning mida taas näha saab uue aasta algul Haapsalu pitsikeskuses. 

Sallidega (inglid) Olustveres (kesapõllul)

Tormi teisel päeval tegi Sandra pilti. Mu kallid kaasõppurid ja kaks õpetajat, me kõik oleme sallistatud uute mustritega sallidesse. Näitus ja kooli lõpp lähenevad paratamatult ja tunne on, et ülehelikiirusel.

Foto: Sandra Urvak

Haapsalu sall Ristimäe kirjaga

Ristimäe kiri on 2013.aasta kevadel ilmunud ajakirjas Käsitöö. Muster intrigeerib oma nupurohkusega ja võib-olla seepärast ei ole paljud seda ka kududa võtnud. Selle mustri põhimotiiv- rist, on küll kasutusel religioosse sümbolina, kuid mitte ainult. Hoiab ja kaitseb, arvasid juba me esivanemad.

Mul oli hea meel, kui nägin suvel, et siiski üks julge on seda mustrit kudunud. Katariina oma Katariina Kudugurmee blogis oli see julge. Ilus sall tuli tal välja, kas pole?

Katariina kootud Ristimäe mustriga sall

Nii nagu Katariinale silma jäi, on muster väga konkreetse geomeetriaga ja kindla taktiga. Üldse ei vaidle vastu, et seda mustrit kududes tuleb arvestada paberile vaatamisega- see ei jää pähe. Minu mustrid ongi enamuses sellised.

Mustri, mida võid lahkesti kududa, kui nupud Sind ei peluta, leiad klõpsates SIIA. Selle kirja inspireeris, vähemasti selle kirja nime kohe kindlasti, Hiiumaal asuv Ristimäe või Ristimägi.

Selle kohaga kaasas käivate legendide hulgast meeldib mulle endale enim lugu ägedast taplusest pulmarongide kohtumisel. Lõppeks olla elama jäänud ühe pruutpaari pruut ja teise peig ning need olla abiellunud ning elanud edasi õnnelikult. Vähesed korrad, mis ma Hiiumaal käinud, olen ikka püüdnud Ristimäelt läbi põigata, sest olgu, mis oli (ja kas üldse oli), on kohal praegu mingi eriline aura minu jaoks. Isegi kui legendi ei loe. Ju need ristikujutised suures koguses tekitavad siis mingi fluidumi. Eriti on meelde jäänud üks suvi, mil Ristimäe lähistele teepervele õitsevate kukeharjade, kollaka samblikuga kaetud kivide ja kruusa vahele oli eriti suur süda pulgaga pinnasesse kraabitud, sees nimed ja siis ka kohustuslik ristikujutis. Olgugi, et kaduv kunst esimese vihmaga, on see minu silme ees siiani. Lihtsalt ilus. Loodetavasti ka see paar elab õnnelikult.

Jõulupühad on selleks korraks möödas. Oli huvitav aeg, sest esimest korda võõrustasin ma lähedasi enda pool. Olen ju vanaema ja miks mitte koguneda vanaema laua taha :-) Kuna oli ka täiskuu, siis ei sa keegi pahaks panna, et selle-aastased jõulukaardid joonistasin ma pisut kreisis võtmes.

Hoidke ja armastage üksteist ja iseennast. Kes viitsib palju nuppe kududa, võib kaitsta end ka Ristimäe salli kirjaga. Head aastalõppu! Järgmises postis peaks vist taas aasta kokku võtma. Aasta oli nagu kiirrong ja mina nagu hiireke tunneli keskel...

Haapsalu sall Victoria kirjaga- soojem osa IndrekBatiste kollektsioonist

Tänase salliuudise eellugu on vanem kui aasta. Tõesti, jah, juba aasta! Seda teadmist, et Victoria sall on olemas ja seda salli on maailma tulemas rohkem, on olnud seni vaja endale pidada. Nüüd võin seda ka jagada.

Selle salli mustri loomiseni ja kudumiseni jõudsin ma tänu toredatele kokkusattumustele. Indrek Kainguga kohtusime me kunagi isegi nagu juhuse tahtel- tema proua oli kord minult lõnga ostnud ja nii ma käsitööinimesena tema orbiidile sattusin.

Eelmise aasta sügisel olid mul kiired ajad ja mõte, mille Indrek välja käis, oli pöörane. Kohe-kohe oli ukse ees Rootsi kroonprintsess Victoria Eesti visiit ja Indreku plaan kinkida talle midagi väga ehedat ja eestimaist, ent samas peent ja kuninglikku, pani mu fantaasia tööle. Olles näinud tulevasi mudeleid IndrekBatiste kollektsioonis, oli mul nii palju mõtteid ja nii pööraselt vähe aega, et otsustada, milline neist on parim. Täiesti tavapärane olukord, et mind käima saada, eksole!

Printsessi salli mustri tegemiseks ja kudumiseks oli mul aega täpselt neli päeva. Kui päris aus olla, siis mind ajendas seda spurti ette võtma justnimelt tahe. Mulle meeldib teha asju tunde pärast! Selle salli kudumine oli just üks neist pöörastest hetkedest, kus mõte ütleb "ei", aga süda "jaa!". Teadmine, et minu tehtud sall saab üle antud nii säravale inimesele, pani isegi käed natuke värisema. Kaheksa esimest rida, ma mäletan, tulid nagu oleksingi taas sallivõistluse laua taga! Ja nii ma kudusin, ise väga häid ja natuke nagu juubeldavaidki mõtteid veeretades. Kui muidu olen kiire kuduja, siis nüüd tuli ka ennast ületada. Mitte iga kuduja ei saa sellist asja ette võtta, ja see mõte meeldis mulle väga. Isegi kui printsess seda salli kunagi karbist välja ei võta, on see hea tunne ikka minuga. Et kudusin. Ja mõtlesin temale.

Selle salli muster tuli kuidagi sujuvalt. Olin just hiljuti näinud saadet kuninglikest juveelidest ning mõeldes Victoria kaunile välimusele joonistusid ritta rikkalikud rombid ja nende vahele nupud nagu kalliskivid. Mustri algne idee oli mul varasemast võtta, kuid see sai oluliselt täiendust. Muster võinuks ju tulla ka hõredam ja klaarim, sest batistkollektsioon, millest mu mõte samuti lähtus, oli hõrk ja õrn, aga printsessi eluterve välimus ja soov natuke soojust batisti õrnusele lisada, lõid just sellise mustripildi nagu Victoria sallile sai. Rikkalik ja lopsakas. Oma tavapärase suht suurte geomeetriatega mustrikäekirja timmisin pigem tihedaks ja kordusterohkeks nagu Haapsalu sallidele kohane.

Eraldi tähtis selle salli mustri juures, ma usun, et kudujatele jääb kohe silma, on äärepits, milles võib palju ära tunda Silvia kirja! See on meelega nõnda kokku pandud ja ma loodan, et Silvia kirja looja ei ole vastu kui kuningannale pühendatud mustrist tuletatud kiri on nüüd kingina saanud kroonprintsessi salli raamima. Nii rikkalik keskosa võinuks küll eeldada lihtsamat äärepitsi, aga nagu ma ütlesin, tihti on tunne see, mis juhib ja mulle näis, et äärepits peaks olema just selline. Paljud imetlevad Silvia kirja ja paljud koovad seda teadmata, et tegelikult ei ole tegemist mitte ajahõlmast tulnud tundmatu, kuid popi mustriga, vaid ka sellel kirjal on olemas autor. Aasa Jõelaid on väärikas Haapsalu sallimeister ning eeskuju paljudele, ka minule. Julgus Silvia kirjas äärepitsile mõelda on tegelikult minu jaoks toetatud mõte. Mulle meeldis lühike, aga tore koostöö mõne aasta eest Olga Jamovidovaga, kui me kirjutasime New Lace Old Traditions blogis. Õigemini tema mõtted said minu kaasabil vormi ja esmakordselt sellist mustrite kasutamist ma nägin just tema töödes. Seega-Victoria sallil, võib öelda, on veel teisigi ristivanemaid. Aitäh, Aasa ja aitäh, Olga, inspireerimast!

Selline on selle salli saamise lugu. Täis rõõmu ja ärevust. Salli edasine elu on Indek Kaingu käes. Victoria on osa rõivakollektsioonist, mis värskelt välja tulnud. Paari päeva sees olen ma googeldades vaadanud kollektsiooni käekäiku ja kui aus olla, siis natukene olen ka üllatunud. Uudisepealkirjad räägivad, kuidas on seksikat ööpesu meiemailt kroonitud peale kingitud ja kudujate ringkonnas on arutletud pigemini salli lõpphinna kui muu üle. See käib asja juurde, arusaadav, aga asja sisu?!?

Nüüd, kus ma olen natuke emotsionaalselt selle salli tulemist taas meenutanud, näete ehk hinnast enamat. See sall on olnud mulle rõõm! Rahvusvahelise, butiikides müüdava brändi puhul ei saa öelda, et salli hind oleks liig. See ei koosne vaid kuduja tasust, mõelge, mis sinna sisse kõik mahtuma peab! Ja kui mõelda ei viitsi, ärge mõelge, minge lihtsalt ja vaadake neid suurepäraseid mudeleid IndrekBatiste lehel! Nende hõrk olemine on muidugi tänu disainile, aga ka kasutatud kangas on väärt eraldi aplausi! Kui paljud meist tänapäeval on kokku puutunud üldse batisti, selle ehtsa batistiga? Selle kollektsiooni juures on tegemist lausa orgaanilisest puuvillast batistiga. Ja kujuta nüüd ette kanga kaalu- kolm kleiti on kokku peaaegu sama raskusega kui üks tahvel šokolaadi! Päriselt. Paari aasta eest otsisin ma tikutulega mööda kangapoode taga beebikleidile siidiga pooleks puuvillabatisti ja väga valus oli. Jah, lõpuks ikkagi leidsin ja olin õnnes. Tänapäeval enam ei ole poes sellised kangaid! Selle kollektsiooni materjal on küll väärtus omaette ja tasub rõhutamist. Seda enam oli mul rõõm kududa rikkaliku mustriga sall kollektsioonile, mis on ajatu ja materjali poolest väärikas, särades ise omas lihtsuses. Kui sulle pakub edaspidi ka huvi, kuidas kollektsioonil läheb, siis ole aga lahke: https://www.facebook.com/IndrekBatiste

Järgnevad fotod on kollekstiooni esmaesitluselt Butterfly Lounges. Detsember 2015. Rõõmsat jõulu teile, kallid sõbrad! Minule on nad Victoria võrra rõõmsamad! :-)

 

Haapsalu sall Nandokumarile

Selle aasta esimeses pooles valmis üks minu jaoks eriti põnev muster ja eriti põnev sall. Jaanuaris sain kirja, kus Signe alias Kuduv Koeraomanik oli soovitanud minu kuduvaid käsi ühele Soomes toimetavale, kuid Eesti päritoluga filmitegijale Tiinale. Tiina teeb dokfilme ja parasjagu oli tal plaan lennata taas külla Nepaali. Minu sall pidi saama ühele väärikale vanaprouale, Nandokumarile, kes käimas üheksakümnendaid. Tema kirjelduses oli vanaproua väga terase mõtlemisega soe inimene, kes armastab elu ja loomi. Tiina kui filmitegija puutus temaga kokku filmides loomade julma kohtlemise ebainimlikkust kohalikel ohverdustseremooniatel. Kuigi tol hetkel oli mul kangesti vähe aega, siis Tiina väga kena sallisaaja tutvustust lugedes tekkis kohe soov siiski kududa.

Sall Nandokumarile

Minu mõte oli selle salli mustrit kokku pannes, et kuigi eestimaine pits, peaks seal olema midagi ka kohalikku kultuuri meenutavat. Meilgi tuntud ja armastatud neerumustrimotiiv on sealmail hoopis enam oma, nii sai gromeetria ja nupukus sallis lisaks veel otstesse poordid neerumustriliste detailidega. Seda kujundit ei olnudki nii lihtne kirja panna ja mustrite vahele põimida, kuid mu vaimusilmas oli see hädavajalik. Umbes nagu Eesti tervitus Nepaalile, või nii. Ja värviks ei pidanud mitte saama valge, mis teadupoolest sealmail on pigem leinavärv. Selle salli kudusin virsikukarva meriinost ja tulemus meeldis mulle päris hästi.

Kevadel, kui Kathmandu piirkonnas olid suured maavärinad, oli minu meel ja mõte muret täis. Kuigi ma ju ei tunne salli saajat isiklikult ja ka mitte salli tellijat, siis mitu päeva ma muudkui mõtlesin ja mõtlesin ja lõpuks kirjutasin Tiinale, et küsida kohalike käekäigu järgi. Ei pidanud vastu. Õnneks oli tema ise olnud piirkonnast kaugemal ja õnneks jäi ka vanaproua ja tema lähikondlased õnnetusest puutumata. Mul oli seda ülimalt hea meel kuulda, sest kududes ja mõeldes Tiina antud iseloomustustele tekkis selle kauge sallisaajaga kuidagi omamoodi suhe mu mõtetes.

Foto: Tiina Madisson, Nepaali vanaproua Nandokumari Haapsalu salliga

Kui ma maikuus sain kenad pildid, mis näitasid, et vähemasti korra oli väärikas saaja seda salli kandnud, siis oli see mulle ilus kingitus. Ma loodan, et ta paneb seda õlgadele ikka veel ja veel. Kui Sa oled raskuste kiuste elanud üle 85aastaseks ja Su elukreedoks on kõigest hoolimata "Vali õnn!", siis see kõigutas mind, ajapuuduses rabelevat põhjamaa inimest küll. Kudumise käigus Tiina kirjutas muu seas mulle ka ühe nepaallase sõnad- kuhu ka maailm ei kiirustaks, ta on nagunii hiljaks jäänud! ning selle salli valmimisel ma tõesti ei kiirustanud ega rabistanud. Ja mõttele mõtlesin veel mitu hetke, sest tõsi ta ju on. Viimase aastaga olen ma asju ja protsesse vaatama hakanud paljuski teise pilguga ja ma usun, et selle salli sisse kootud rahu ja head mõtted olid olulised ka mulle endale. Mustri sümboolika mu omades mõtetes tähendab siis pidevat teelolemist, olles turvaliselt ümbritsetud omadest kallitest ja samas ka kõigist teistest. Sirgjoonelised auguread nagu tee ja rombidega ümbritsetud nupugrupid kui inimesed. Samas- niipalju, kui on vaatajaid, võib mustri nägemisel olla ka teisi mõtteid, seega on selle mustri tähendus vaid minu jaoks selline :-) Ei sunni kedagi samamoodi mõtlema.

Tiina ja Nandokumari, mai 2015

Soovin selle salli saajale mõttes kõike head! Ja tänan Tiinat, kes minu mõtted sallina sinna kaugele maale viis! Kindlasti saab see muster kunagi korralikult kirja pandud ja kui on huvilisi, siis miks mitte ka Eestis kootud kui Haapsalu sall, mil pisut aasia hõngu küljes. Ja Signele ka, suur tänu!

Pitsipäev Haapsalus tulekul, meenutusi eelmisest aastast

Sel pühapäeval seavad suuremad pitsigurmaanid oma pilgud, rattad ja vardad Haapsalu poole taas teele. Pitsipäevale!
Meenutuseks väikesed hetked eelmisest aastast, mil mu külastus oli väga napp ja kiire. Sel aastal tahaksin küll kümme korda enam nautida.

Suur rätt kaheksakandadega Kashmiiri Paist

Väga suursugune rätt, kootud lumivalgest villa-siidi-kashmiirisegusest lõngast sai valmis koolitööde ja suure suve saabumise kiuste.

Alati on hea tunne suurt rätti lõpetada, kuid seekord on rahulolu eriline- ma koon ühe peaaegu samasuguse suure kohe teise järel, erinev tuleb vaid keskosa. Olgu see siis pidulik kudumispaastu lõpetamine :-)

135X135cm ja 2860 nuppu

Janne kleit

Teinekord läheb nii, et kleit, mis mõõdult kõige väiksem, valmib kõige kauem. Ma olen Jannele tänulik kannatliku ootamise eest. Vahepealne pikk kudumispaus oli vajalik, kahtlemata, ja mulle meeldib kududa nii, et tunne oleks hea. Muidu ei saa asjast head asja, eksole.

Selle kleidi tegemise juures oli üks väga hämmastav asjaolu. Kõikides kahandusekohtades, no tõesti peaaegu, et kõikides, jagunesid silmused täpselt. Ei mingeid komakohti numbrites! See tundus isegi natuke nagu müstiline või kosmiline või nimetage, kuidas soovite.

Kunagi võib-olla koon seda kleiti veelkord, sest kuigi kaua võttis tegemine aega, ei olnud selles pitsitükis midagi väga keerukat ja töö tundus rõõmuna. Kandja, oleme ausad, kaunistab seda kleiti igati. Foto: Jana Laigo, pilt võetud Pühavaimu kirikus.

Kootud on kleit 2/28 mõõdus  superwash lumivalgest lõngast. Kuigi vabrik oli kirjutanud, et tegemist on villasega, käitus too peale pesemist nagu meriino. Oli pehme-pehme ja natuke vetruv. Mida see superwash siis õigupoolest tähendab? Eks seda, et lõng on töödeldud selliselt, et ta ei vanuks. Vanasti tehti seda lõngakiude kuumusega töödeldes, tänapäeval keemiat kasutades. Mugavat hooldust silmas pidades on superwashi valik väga mõistlik, eksole. Need nö vanasti tehtud superwashid olid karedad ja "iseloomuga". Ega ise ei ole katsuda saanud, aga targad raamatud teavad pajatada. Selle lõnga kohta, mis aga vastupidi, muutus udupehmeks, saatis vabrik pika selgituse tootekaardil, et oldagu valmis lõnga venimiseks esimeses pesus. Käsikudujal ei ole probleemi- enne töö kallale asumist tehakse ju tööproov ja see pestakse-viimistletakse. Kuna lõng oli aga tööstusele mõeldud, siis küllap see seletuskiri oli vajalik. Mina jõudsin teadmisele, et kui muidu kooksin sellises mõõdus lõnga 2,75 vardaga, siis nüüd tuli võtta 2,5 ja hoida isegi natuke enam pinget, kui muidu. Varem sellest kootud suur rätt üllatas samuti suurest ülisuureks muutumisega (mis saajale muidugi väga meele järele oli).

Kleidi allserva kudusin lopsakad kaheksakannad. Need on vist piibelehemustrite kõrval ühed popimad ja väljendusrikkamad. Igas kultuuriruumis positiivse tähendusega, muide. Olin just kaks päeva Pärnus Gildipäevade laadal oma lauaga väljas (jah, ma siiski teen vahel ka laadalkäimisi) ja väga huvitav oli suhelda näiteks välismaalastega, kes kohe ausalt tunnistasid, et minu enda loodud mustrite lihtne geomeetria ei ole tähelepanu väärt, kui laual leidub Silvia kirja või kaheksakanda. Sedapuhku oli Silvia kiri lõnganäidistena ja suurt kaheksakandadega rätti kudusin käigult.  Oli tõesti huvitav teada saada, et kui välismaalane on kuduja, siis teab ta Eesti kohta kahte asja- Haapsalu pitsi ja Kihnu peeneid, kirevaid kudumeid. Ja sain ka taas teada, et head pitsilõnga peab pigem tikutulega otsima, kui et seda poodides laialt pakutaks. Selge see, peene pitsi kudujaid ei ole samuti massides, see ikka pigem kannatlike inimeste hobi.

Aga toogu need kaheksakannad Jannele õnne ja olgu sel kleidil, mille arvutamisel müstilised hetked sees, pikk ja õnnelik kandmispõlv!

P.S. Leia pildilt mitte-eestipärane kudumistehnoloogiline nipp! Kes õigesti vastab, on tubli, et posti lõpuni viitsis lugeda ja esimesele täpselt ütlejale sallitäis lõnga minu poolt! :-)

Muhu Suvi meistri poolt rätisse kootuna ja eelinfo Haapsalu pitsiliste ürituste kohta augustis

Mulle tegi rõõmu, kui Haapsalu pitsinaiste lehel juba lõpule jõudval näitusel jäi Muhu Suve detail silma kootuna Marge Kiirendi poolt teiste mõnusate mustrite vahele. Fotod Haapsalusall.ee lehelt 

Kel huvi, siis viimaseid päevi on näitus veel Pitsimajas olemas! Fotode põhjal väga kaunis ja suurejooneline! Mul on teinekord nii kahju, et olen väga sunnismaine ja ei saa minna, kuhu tahaks. Aga ma olen väga rõõmus, et Pitsikeskuse rahvas ilu piltidel jagab! See inspireerib palju.

Kudus Marge Kiirend, rätt näituselt Kõik algas rätist, 2015

Kudus Marge Kiirend, rätt näituselt Kõik algas rätist, 2015

Tähelepanu, tähelepanu! Pitsipäevani on jäänud ainult kuu veel! Mina küll ootan, sest energia ja inspiratsioon, mis Haapsalust ühe päevaga ammutatud saab, on väärtuslik ja toidab kaua. Lähemalt taas Haapsalu Pitsikeskuse lehel. Sel aastal tahaksin üritusele minna üksi st ilma pereta, sest nii saab kogu seda headust endasse ahmida kõigest väest.
Uue ja huvitavana on paar päeva enne Pitsipäeva plaanis öökudumine. No sellise luksuse peale ei saa küll keegi öelda, et pole aega või palgatöö segab! Lahked pitsinaised kutsuvad külla lausa hilisõhtul! Ja näituseruumis ringivaatamiseks pole piletit vaja osta.