Saturday, October 24, 2009

Loomad elutoas...

Pealkiri on aus, seekord ma ei blufi nagu tavaliselt. Mmm, ma mõtlen, et nagu uumuriga sõpradest-sugulastest rääkides või nii... Tütar tõi täna koolist lisaks tunnistusele sellise eluka, millesarnast pole mina, maalaps, veel kunagi näinud. Hiiglasuur ja väga nobe, leitud kooli aiast lehti riisudes. Nimi pidavat seatigu olema ja täitsa omamaine liik lausa. Kuna lapse õpetaja on bioloog, siis tuleb uskuma jääda. Ja kuna laps on meil ennegi igasuguseid jälke loomi toas kasvatanud, siis tuleb leppida ka sellega, et isend mõned päevad topsistatult meil veedab. Eelmise teopidamise käigus näiteks hoidis ta viinamäetigusid (uskumatu, et meie kandis neid leidus) tühjas hiirtepuuris. Tigudel, vaesekestel, suured kojad kukil ja läbi võrede plehku panemine ei tulnud kuidagi välja. Kuna ma neid erilise heldimusega ei vaadanud ja kusagilt on ka meelde jäänud, et looduskaitsealune liik, siis kodanikud Viinamäed kolisid ruttu loodusesse tagasi. Kui kauaks kodanik Siga meile kostile jääb, ei tea.
Vanasti kui rohi oli rohelisem ja mina noor, olid ikka tavalised teod liikvel. Pisikesed ja helepruunide kodadega ning suuremad tumepruunidega. Tänapäeval on vist asjalood looduses puhta keeruliseks läinud, muidu nii igava loodusega kodukandis teod suured kui kurramused!?! Ja praeguse ilmaga lendavad veel nahkhiiredki viiekordsete vahel ringi (huvitav, kas on veel vara talveunne jääda või nad ei magagi?)! Igatahes tunnistan siinkohal oma harimatust loodusteaduste vallas ja lähen vaikselt vasakule ära. Lapsena olin ma natuke liiga uudishimulik, kuid sama tuutu nende limukate koha pealt. Olin kas raamatust lugenud või telekast näinud, et teod on erilised delikatessid, siis pidin ju ise järele proovima. Vanaema maasikamaal korjasin paar nälkjat näpu vahele ja otse suhu! Pole vist kolme korda arvamiseks vaja, mis edasi juhtus... Seda põletustunnet ei saanud keele pealt enam millegagi maha, söö või joo, mida tahes. Ärge teistele rääkige, eks. Vaadake parem, millise kiirendusega kodanik Siga Tigu meie akna peal ringi lahmis:

3 comments:

Ljudmila / Lucy said...

On alles loom! :D Aga viinamarjateod on armsad, kui olin päris väike meeldis mullegi neid "kasvatada" vahest kodus ja vahest õues. Vette meeldis toppida, sest nii pidavat nad ruttu välja tulema oma kodast, lasin oma nahal ronida, kuid suhu pole kunagi toppinud, õnneks. :D

Anonymous said...

Jahahh, igav Sul küll ei ole !
Aga... niiviisi ju kogutaksegi algteadmisi, et teadlaseks saada !
Sant.

Kati said...

See aasta oli neid erinevaid nälkjaid kuidagi eriti palju liikvel. Olen neid alati jälestanud ja seetõttu oli mul lausa probleeme. Näiteks sibulaid üles võttes oli pea iga sibulapesa all (proovisime seekord Peipsi sibulat kasvatada) 5-6 liikmeline nälkjapere. Septembris "õnnestus" ka kahte seatigu näha...

Related Posts with Thumbnails