289 sambakest...

... või siis natuke rohkem/ või natuke vähem. Sellise arvnäitajaga saab iseloomustada õiekesi, mis vormunud sõrmusteks. Pildilolevatest sõrmustest on müüdud roosa, oranž, lilla ja üks vasemal olev roheline sõrmus. Teised on veel müügiks! Tahate ka? Aga palun! Kahe sõnaga kirjapandult saab nende sõrmuste tegemist kirjeldada nii, et võta peenike lõng, heegelda, siis värvi ja tugevda ning pista lisandid külge. Kes viitsib enam kui kaks sõna lugeda, siis vaadaku edasi.

Need kaks õiekest olid mu esimesed. Lemmikud värvide poolest. Sõrmusteni jõudsin läbi häda ja viletsuse. Häda ja viletsuse nimi on Jakob ja ta on kolmene ning minuga kodus haiguslehel. Kui noormees avastas, et kindel viis emme tähelepanu võita on jõuga sülle trügida või siis viha väljanäitamiseks parasjagu käsilolev töö maha rehmata, lõppes minu pitsikudumise põli ruttu. Korra tõmbas ta vihaga varrastelt maha salli, mis 2/32 lõngast ja selle tagasisaamine ilma mustrit totaalselt rikkumata oli suur töö. Nii otsustasin välja mõelda väiksemad ja ohutumad meelelahutused.

Heegeldamiseks jäi näppu toosama Ogre peenvillane ja nõel number 0,9. Esimesel ringil võib teha sambaid meeldiva arvu, mulle näiteks meeldib number 17. Järgmisel real heegeldasin igast sambast neli ja asi hakkas kohevust saama. Kolmandal real heegeldasin jälle igast sambast kolm ja kohevus tuli nii mis mühinal.

Oma kümnekonna koheva lillega istusin eile mõtlikult köögilaua ääres ja ei suutnud otsustada, millega tuunida. Pehmele materjalile akrüülvärvidega lähenemine tundus hirmutav, samas akvarelle pelgasin liialt vesisteks ja ilmetuteks. Pesin lilled õndsast lambasitalõhnast puhtaks, tahendasin köögirätikus väänates ja ba-bahh! pähe kargas mõte, et mul on ju täiesti korralikud siidimaalivärvid olemas. Mõeldud-tehtud. Värvid lilledele ja kuivama.

Kuivanud lilled kastsin PVA ja vee lahusesse (1:1 umbes) ja jätsin üleöö nõelte otsa rippudes kuivama. Tulemuseks sain säravad vintsked tükid, millele otsisin sobivad sisud südamikeks ja sobivad kuued keskkohta katma ning võrud. Puuvillasest niidist lilli tegin ka, need kuivasid päris kõvadeks ja tuunima hakkan neid siis, kui uued sõrmusetoorikud poest minuni jõuavad.

Kuna ma töid, eriti selliseid pisikesi tehes, rõhutan alati korrektsust, siis niidi asemel kasutasin illusion cordi, kinnitasin ülima hoolega ja sõlmisin töö käigus korduvalt. Töö taga jäi nähtavale kas sõrmusetooriku küljes olev pesake või siis isekomponeeritud kinnitus suurest pärlikübarast liimituna võrule. Liim- see on Locktite mingisugune geel, mis muutub tsemendiks. Väga hea kasutada, ei jää venima ja kuivab väga kiirelt. Surudes õiekese sõrmusepesa põhja ootasin ja vaatasin, et ikka ühtlaselt saaks kinnitatud, vahepeal rõhusin pulgakesega õie südamikust, et ikka kindel olla.

Vahvad ja ilusad, kas pole? Huvitav, mitu ma neid viitsin teha enne, kui ära tüütab? Alternatiiviks on koos lapsega villapallide veeretamine ja torkimine, sest see on ka töö, kus järg ära ei kao ja untsuläinut saab lihtsalt parandada.

Paika tagasi...

Eilsed meeleolud hakkavad leebuma. Ei ole enam nii kurb ja mõni asi on paratamatus, millega tuleb leppida. Lasteaiateema on aga see, millega on raske leppida. Kevadel ellu äratatud projekt oli hoogne ja on ka tulu kandnud. Pabermammud ja organzaprossid, mille meisterdasime, said maha müüdud kena summa eest ja lasteaed sai selle võrra võimalusi põnevaid asju ja tegevusi plaanida. Mammusid ja prosse on veelgi ja see on potensiaalne raha. Lapsevanematele koosolekutel asja mõtet tutvustades oli kohe näha- ahhaa, selles pilgus läks tuluke põlema ja ahhaa, see emme mõtleb, et saaks jumala eest kiiremini koju ja kõigest on savi. Neid tulukestega inimesi tundus olevat ikka enam... Üldse viis see eile mu mõtted vabatahtlikkusele ja hea tegemisele kui sellisele. Mingis vanuses tekib see hetk, kus sa tunned, et nii, nüüd on elult juba midagi saadud ja on ka aeg vastu andma hakata. Misiganes moel see siis välja ka ei kuku. Mina olen näiteks leidnud endale võimaluse natuke toetada kogukonna turvalisust. Kuna ma olen kümme aastat juba politseimajas klienditeenindajana ametis olnud, siis oli asjade loogiline jätk, et mingist hetkest sai minust abipolitseinik. Ma olen ju igapäevaselt tavaline tsivilist, mitte politseiametnik. Arvatagu mida tahes ja räägitagu mida tahes- ma tean täpselt, et meie maakonna väikesed jõud töötavad väga hästi ja ressursinappuses maksimumi piiril. Ja mina käin igal kuul teatud arv tunde tasu saamata abiks. Nii juba aastaid. Kokku teeb see tundides küll vist ühe politseiniku aasta töö, mis ma tasuta riigile olen kinkinud. Seda just selleks, et mu enda lastel ja naabrilastel ja kellel iganes lähedastest oleks pisutki suurem turvatunne kodukohas. Käsitööga natuke lasteaeda toetada on hoopis loomingulisem ja ma leian ka et põnevam, kui niisama annetusekastiga mossis lapsevanemaid piinustada. Proovisin ja ei tahaks uskuda, et nüüd lõpetada tuleb. Nüüd, kus tegelikult asi alles minema peaks hakkama. Igatahes 22. novembril, kenal pühapäevasel päeval, ootan kõiki huvilisi Orgita Midrimaa lasteaeda paberit möksima! Lähem inf ja reklaam ilmub blogisse siis, kui on "õige aeg" st paar nädalat enne üritust.

Paigast ära...

Tundub kuidagi, et mu blogi taust on ebakohaselt optimistlikku tooni... Viimased ajad on möödunud nagu hallis udus. Poolteist nädalat põdeva titega nelja seina vahel, kaaslaseks järjekordne nohu. Tema on minust tüdinud, vist natuke ka vastupidi. Kolmene. Proovib täiest jõust piire... Väga ebaloominguline seis, võite ette kujutada.

Ootan juba esimest külma ja lund, sest oktoobripimedus on minu jaoks alati aasta raskeim aeg. Optimistina püüan end lohutada, et see saab ju ometigi nii ruttu otsa, vaat, et ei jõua teist mitte märgatagi! Vahel isegi töötab.

Ah jaa, kui keegi plaanis 29.10 väljakuulutatud pabermasshelmeste kursusele tulla, siis palun ärge seda tehke. Ärge tulge! Tänane päev algaski uudisega, et eelregistreerimisel lasteaias oli vaid üks nimi kirja pandud. Kujutage ette, üksainuke lapsevanem võttis plaani kahe tunni jagu aega enda lapse heaolu nimel ohverdada! (Lapsi kokku vist 70 ringis). Juhataja helistas ja arvas, et jätaks ehk ära... Olgu, jätamegi. Ja novembri lõpus korraldame siis taas. Seekord vist viimase õpitoa, sest lasteaiapoolsete entusiastide toetus on kuidagi kaduma läinud ja üksi olla särasilmne õpetaja-organiseerija-turundaja on väga raske. Lihtsam on teiste lapsevanemate kombel käekesed põlle peale risti panna ja kurta, et oh-kui-raske ja vallal-pole-ka-üldse-raha. Nõnda kurtmas te mind ei kuule, aga põhimõte jääb samaks...

Täna värvitud helmed said ka kuidagi "hooajalist" värvi, sekka lootuse-helesinist. Et mitte kurvalt edasi joriseda, teen lõpu peale. Jutule muidugi, ärge midagi hullemat oodake...

Külma vastu aitab oksjon...

... astuge ligi ja pakkuge julgesti, sest teist sellist salli ei ole ega tule.

Haapsalu sallist ja eestimaisest pitsist ...

Tänasel pimedal pärastlõunal käisin mina külas Polkovnikuproual tema Häärberis. Oleme leidnud mõned mõtted, mille kallal nokitseda ja lahkudes sõnadega, et mõtlemegi häid mõtteid, saabusin koju. ... ja asusun kaevandama. Kaevandasin kulda otse internetiavarustest. Kuna tegemist on internetiga, siis päris puhast kulda siit ei saa, aga hiilgab ju ometigi! Jutt on eesti pitsist ja Haapsalu sallist. Ma pole siiamaani päris kindel, kas ma peaksin teda kirjutama suure tähega, nagu nüüdsed reeglid (vist) ette näevad või siis väikese tähega nagu harjumus kutsub. Tegelikult olin ma ringi vaadanud ja parimaid palasid märkinud endale üles juba varem, aga täna oli see päev, kus ma pidasin paremaks asju ühtsetesse ridadesse koondada ja kirja panna ka teiste kuduhuviliste tarvis. Tulemas on hulgaliselt linke. Loodan, et on neid, kes saavad siit häid mõtteid, mida mõelda. Pisut enam olen rõhku pannud inglisekeelsetele tutvustustele, kuna eesti pits on seda väärt, et temast rääkida. Olgu siis nii või naa, suurelt või miks mitte ka väikeselt...

ÜLDISELT:

Haapsalu rätiku ajaloost ja ülevaatlikult Haapsalu salli muuseumisse Haapsalu käsitööseltsi kontaktid Moodsas võtmes- Kristiina Viirpalu haapsalu salli ainetel kleidid Eesti pitsi tutvustav inglisekeelne leht Elizabeth Lovicki ülevaatlik materjal- kootud pitsid võrrelduna, sees ka Eesti pits Koome koos haapsalu salli Isetegija.net-is. Vaata ka pildialbumit! Ja lõpetuseks tsiteeriks õige Lääne Elu: "Uusi sallimeistreid aga peaks Haapsalus peale kasvama nagu seeni vihma ajal, sest õpetaja Reimann paneb kaheksanda klassi tüdrukud igal aastal Haapsalu salli kuduma — seni on kõik ellu jäänud."

LANGEME korraks PEENSUSTESSE:

Video N.Bushilt ja E.Jangilt- kuidas kududa nuppu

LÄHEME ISIKLIKUMAKS... e mõned lemmikmeistrid netis:

Sall Hispaania kuningannale- kudujaks Aime Edasi alias mummi2, kes on pitsikudumisega teeninud ka Pärandihoidja auhinna Suurepärane pitsikuduja Monica- Ravelrys Alkhabra, Isetegija.net-is Moni. Abiks alati väga asjalike nõuannetega mõlemas foorumis. Malena, väljapeetud, kaunis... Ilukuduja, kelle tööd õhkuvad soojust Asjalikest välismaalastest (KK ettepanekul): CarlaM ja Hilly

JA VAATAME RAAMATUSSE:

Linda Elgas- Haapsalu Rätikud /L.E.- Pärandihoidja 2001/ mustrinäidised Flickris, samalt autorilt pildid märksõnaga estonian ja kolmemeetrine proovilapp Ravelrys Minu esimene tutvus haapsalu rätiga/salliga toimus just tänu sellele raamatule. Tutvusest sündisid Suur Pruun ja Nuppudega Valge Aime Edasi ja Siiri Reimanni Haapsalu sall. Raamat, mis on kuduma ärgitanud vist tuhandeid... Värske klassika, kas pole?! Saadaval näiteks Hobipunkti poes, tutvustatud nii mõneski inglisekeelses blogis ja kuuldavasti kohe tõlget saamas... Ma arvan, et pole kunagi ühessegi raamatusse nii tuliselt armunud olnud... Aitäh tegijatele!!! Leili Reimann- Pitsilised Koekirjad. Klassika. Varamu. Võrratu inspiratsiooniallikas. Veel mõned kordustrükid oleksid vajalikud, kas pole?! Mercari vahendusel inglisekeelne intervjuu autoriga N.Bush Knitted Lace of Estonia Nancy arvab, et ehk oli ta oma eelmises elus eestlane

Loomad elutoas...

Pealkiri on aus, seekord ma ei blufi nagu tavaliselt. Mmm, ma mõtlen, et nagu uumuriga sõpradest-sugulastest rääkides või nii... Tütar tõi täna koolist lisaks tunnistusele sellise eluka, millesarnast pole mina, maalaps, veel kunagi näinud. Hiiglasuur ja väga nobe, leitud kooli aiast lehti riisudes. Nimi pidavat seatigu olema ja täitsa omamaine liik lausa. Kuna lapse õpetaja on bioloog, siis tuleb uskuma jääda. Ja kuna laps on meil ennegi igasuguseid jälke loomi toas kasvatanud, siis tuleb leppida ka sellega, et isend mõned päevad topsistatult meil veedab. Eelmise teopidamise käigus näiteks hoidis ta viinamäetigusid (uskumatu, et meie kandis neid leidus) tühjas hiirtepuuris. Tigudel, vaesekestel, suured kojad kukil ja läbi võrede plehku panemine ei tulnud kuidagi välja. Kuna ma neid erilise heldimusega ei vaadanud ja kusagilt on ka meelde jäänud, et looduskaitsealune liik, siis kodanikud Viinamäed kolisid ruttu loodusesse tagasi. Kui kauaks kodanik Siga meile kostile jääb, ei tea.

Vanasti kui rohi oli rohelisem ja mina noor, olid ikka tavalised teod liikvel. Pisikesed ja helepruunide kodadega ning suuremad tumepruunidega. Tänapäeval on vist asjalood looduses puhta keeruliseks läinud, muidu nii igava loodusega kodukandis teod suured kui kurramused!?! Ja praeguse ilmaga lendavad veel nahkhiiredki viiekordsete vahel ringi (huvitav, kas on veel vara talveunne jääda või nad ei magagi?)! Igatahes tunnistan siinkohal oma harimatust loodusteaduste vallas ja lähen vaikselt vasakule ära. Lapsena olin ma natuke liiga uudishimulik, kuid sama tuutu nende limukate koha pealt. Olin kas raamatust lugenud või telekast näinud, et teod on erilised delikatessid, siis pidin ju ise järele proovima. Vanaema maasikamaal korjasin paar nälkjat näpu vahele ja otse suhu! Pole vist kolme korda arvamiseks vaja, mis edasi juhtus... Seda põletustunnet ei saanud keele pealt enam millegagi maha, söö või joo, mida tahes. Ärge teistele rääkige, eks. Vaadake parem, millise kiirendusega kodanik Siga Tigu meie akna peal ringi lahmis:

Mõista, mõista, mis see on- värvib helmed ilma pintslit värviseks tegemata? Õige vastus: salvrätitehnika.

Minu kõige suurem proovilapp...

Masinal sai vuristatud, äärepits käsitsi. Tegin materjali kontrollimiseks. Raamilt võttes selgus, et käsitsi tehes oleks pitsi kootud aeg olnud raisatud- tundmatu lõnga koostises olev see "miski keemiline" on küll pehme kui meriino ja mõnus katsuda, aga vormi ei hoia nii palju kui vaja. Olin 80% veendunud, et jääb hoidma. Kahju...

Värviteraapia...

Tänased sallid on värvikad. Kohe väga värvikad. Olgu see minupoolne protest looduse vastu- maha sopp ja vihm!! Maha pimedus!! Elagu sära ja naeratused! Kuna täna on valimistepäev, siis võiks vanajumal ka poliitiliselt korrektne olla ja mu häält kuulda võtta. Muidu ongi nii, et tema lubab head-paremat, kui mitte otsekohe, siis kunagi ikka, kõigile vaevatutele ja kiusatutele, maapealsed jumalad lubavad ka igasuguseid asju... Lõppeks tasub ikka loota vaid endale ja miks mitte tõsta tuju värviliste sallide kudumisega. Valimas ikka käisin, sest kusagilt on kõrvu jäänud ütelus, et kui ise valimas ei käi, siis ei tohi ka valitute tegemisi pärast kiruda... ;-)) Eks ta ju tõsi ole, kuigi ega ma ausaltöelda kirumise peale eriti aega raisata ei viitsi. Muster: North Roe väikeste minupoolsete mugandustega Materjal: villasesegune, endavärvitud