Teine laagripäev Sulul

Teine laagripäev oli Sulul tegelikult see, mis mind kindlalt kodunt välja meelitas. Ma tahtsin nimelt teada saada, kuidas see vaseliste tegemine ikkagi käib. Käsitööga Tööle seltskonnas oli kahel aastal kaks koolitust, aga nagu saatus ikka vahel nöögib, võttis ta nöökida just mind ja just nii, et mõlemast koolitusest ma ilma jäin ja vaatasin siis kadedusega, kuidas grupikaaslastel põnevad ja vahvad metallvidinatega asjad valmima hakkasid. Eks ma omas põhjalikkuseihaluses ootasin ka sellest korrast enamat, aga nagu selgus, ei ole vaseliste tegemine mingi kõrgem kunst ja superpilotaaž. Lihtne ja vahva tegevus hoopis. Nende kasutamine käsitööde juures on hoopis see, mis kunstist kunsti teeb.

Pole midagi parata, saladuseks see vist jääbki, kust said vana aja meistrid oma traadi. No kujutad sa ette 11ndat sajandit ja tolleaegseid tehnoloogiaid- kuidas see peenike ühtlane traat tekitati ei osanud ka Maarja Jõevee pakkuda. Maarja rääkis teise teemana ka klaashelmekeedest ja nende tegemisest-kandmisest.

Õpetaja Maarja Jõevee ja usinad helmekeedemeisterdajad

Kuigi ma algul arvasin, et pigem koon ja vaatan teiste tegemist pealt, siis ei suutnud ma vastu panna ja tegin endale ka kauni helmekee. Ilusaid ehteid lihtsalt hakkas esimese seltskonna lõpetanute käte vahelt tulema ja edevus ei lasknud mul enam kududa. Päeva lõppedes oli nii armas vaadata, et enamusel olid lipsuga kaunid keed kaelas. Üldse oli teise päeva pärastlõuna väga töine. Ja töö teadagi kaunistab inimest. Nii me siis müttasime seal- usinad ja ilusad.

Õhtuks tuli poolikud asjad suurest saalist läbipaistva katusega tuppa kolida, sest tulemas oli kontsert. Valges toas sai kõigile külalistele vaatamiseks välja pandud mininäitusena meie käsitöid ja naersime ka, et näha saab elus käsitöötegijaid, mis mitte väga igapäevane vaatepilt enam pole.

Päeva lõpetas südamlik ja liigutav kontsert Kristiina Ehinilt ja Sofia Joonsilt. Vormsi perestroika. Võttis kohati ka silma veele ja mitte ainult minul. Oli väga mõnusa ja mitmekihilise tekstiga jutustus, kus põimusid lood inimestest, fantaasiad pillide hingeelust ning ajalugu. Kuna Kristiinal oli tol päeval ka sünnipäev, siis tundus, et üllatusena tuli talle suur lillekimp ja tee-kohvilaud koos koogiga kõigile kontserdil osalejatele. Mina hakkasin aga sel hetkel juba koduteed veerema, sest päevad paradiisis olid läbi ja kohustused kutsusid.

Ehteaasta tähtsaim päev

Homme, 22.oktoobril on tänavuse Ehteaasta tähtsaim päev, sest koos meisterdatakse üle Eesti. Tohutult mõnus on mõelda, et usinaid inimesi on igas keskuses ja külakeses ilu loomas, suurtest linnadest rääkimata.
Minuni on muude üleskutsete hulgas jõudnud info Raplas toimuva kohta ja tuleb tunnistada, vist saab põnev olema, kuigi osa võtta ma ei saa. Mõelda, värske leiva tegemine ja parima leiva valimine ning ehted.... Mmmm!
Minge teie kohale, mina küll viilin, aga tegin juba ette mõne ehte...

Taaskasutuskangast kõrvarõngad /Earrings from recycled textiles

Ajalehega kaetud käevõrud/ Bracelets from old newspapers

Kaltsukanööbiga sõrmus/ Ring with vintage button

 

 

 

Vana arm tuleb meelde...

... kui teda meelde tuletatakse. Ja vahva on!
Nädala eest käisin Rapla käsitööringi rahvale Fimo-helmestest rääkimas. Ikka seda, mis ma olen tegemise käigus tähele pannud ja kuidas saab vahvat lillelist helmest teha. Polnudki ammu seltskonnale rääkinud, algul oli tunne, et ei saa vedama, pärast aga jälle, et ei saa pidama. Tüüpiline, eksole... Koju jõudsin energilisena ja nagu pildilt näha, ei saanudki pidama. Vanad ja uued mustrirullid muutusid öö hakul helmesteks.
Usinatele Raplakatele tervitused!

Kõigile mu eelmisele postile kaasaelajatele tahan öelda suur tänu! Julgustav sõna on selliste ettevõtmiste puhul väga oluline. Seda enam, kui päris aus olla- lähedaste hulgas ei ole palju neid, kes mu sellist elupööret lõpuni mõistaks (seda saab vast ainult käsitööinimene teha :-)) ja kes tingimusteta minusse usuks.

Paigast ära...

Tundub kuidagi, et mu blogi taust on ebakohaselt optimistlikku tooni... Viimased ajad on möödunud nagu hallis udus. Poolteist nädalat põdeva titega nelja seina vahel, kaaslaseks järjekordne nohu. Tema on minust tüdinud, vist natuke ka vastupidi. Kolmene. Proovib täiest jõust piire... Väga ebaloominguline seis, võite ette kujutada.

Ootan juba esimest külma ja lund, sest oktoobripimedus on minu jaoks alati aasta raskeim aeg. Optimistina püüan end lohutada, et see saab ju ometigi nii ruttu otsa, vaat, et ei jõua teist mitte märgatagi! Vahel isegi töötab.

Ah jaa, kui keegi plaanis 29.10 väljakuulutatud pabermasshelmeste kursusele tulla, siis palun ärge seda tehke. Ärge tulge! Tänane päev algaski uudisega, et eelregistreerimisel lasteaias oli vaid üks nimi kirja pandud. Kujutage ette, üksainuke lapsevanem võttis plaani kahe tunni jagu aega enda lapse heaolu nimel ohverdada! (Lapsi kokku vist 70 ringis). Juhataja helistas ja arvas, et jätaks ehk ära... Olgu, jätamegi. Ja novembri lõpus korraldame siis taas. Seekord vist viimase õpitoa, sest lasteaiapoolsete entusiastide toetus on kuidagi kaduma läinud ja üksi olla särasilmne õpetaja-organiseerija-turundaja on väga raske. Lihtsam on teiste lapsevanemate kombel käekesed põlle peale risti panna ja kurta, et oh-kui-raske ja vallal-pole-ka-üldse-raha. Nõnda kurtmas te mind ei kuule, aga põhimõte jääb samaks...

Täna värvitud helmed said ka kuidagi "hooajalist" värvi, sekka lootuse-helesinist. Et mitte kurvalt edasi joriseda, teen lõpu peale. Jutule muidugi, ärge midagi hullemat oodake...