Pisikesed asjad...

... on need, mis teevad jõulust jõulu. Piisab vaid korra piparkoogilõhn tuppa tekitada, juba tunned end teisiti. Täna pakkisin ka kinke, õigemini tegelesin osalise ümberpakkimisega, sest odav pakkepaber kippus ühe kingi ümber lagunema juba enne jõuluvana kotti jõudmist. Uskumatu lugu, eksole! Kui ma siin tund aega tagasi viimaseid kotte klammerdasi ja viimaseid silte nuputasin, siis lubasin endale, et kui ma kunagi puruvana ja pururikas olen, siis jõulu ajaks palkan enesele küll abilise, kes selle pakendamise-töö ära teeb. Samal ajal mina näiteks valmistaksin rämpsust kuusekaunistusi. Sellega tegin algust juba praegu (tegelikult valmistasin end ette ülehomseks laste meisterdamistoaks, kus kolme töökaaslasega traditsioonilise jõulupeo asemel teeme kuusekaunistusi, kaarte ja muud vahvat näputööd. Kolleegide lastega siis, mitte lihtsalt omaette...). Palun väga- Coca-cola pudeli ülemise otsa uus tulemine:

Ja plastpudelite, nii suurte kui väikeste, alumised otsad:

Vatiinijäägid, punane niit ja natuke sidumist:

Niidijuppide vormumine:

Ja viimased sodinad-pudinad keskpõrandale... st puu otsa kokku:

Praegune on kiirpostitus, lähen kohe tagasi laatsaretti st teise tuppa, kus väike Jakob kolmat päeva kõrge palavikuga maadleb. Kahe palavikupäeva vahele jäi huvitaval kombel üks, kus õhtuks alles 37 ette viskas. Mind isegi enam ei huvita, kas seagripp või miski muu, palavikust segi pisike, kes näiteks äratamise peale vaid lauseid poetab, mis tunduvad kui teisest ilmast... uhh, ma rohkem ei tahaks! Tead ju küll, et kõik läheb mööda ja lapsukesed on visad ja tabletid töötavad, aga jube on ikkagi. Ise ma põen tavaliselt ilma palavikuta, vaid korra elus on 40'C olnud... kuigi olin laps, mäletan seda tunnet siiani. Ja nüüd siis Jakob, ka 40ga... Loodan, et homne on parem päev ja ülehomne ka ja niimoodi ikka edasi...