Tavaline tapeet...

Imekenad tekstuurid. 

Olen armunud! Käärid sügelevad.

/pildid on avades hiiglasuured/

Sõbrapäev on kulgenud rahulikult ja meeldivalt. Sallikudumine edeneb ja homme on mul vaba päev. Suurepärane kombinatsioon, teate ju küll...

Eile sai käidud Mustlasvankrit kuulamas. Marko Matvere, ooperikvartett (viiulid-tšello) ja üks pöörane Indrek Kruusima. Kui koju kätte tuuakse, miks mitte siis minna. Märksõna oli Django Reinhardt, keda mu teinepool viimasel ajal suuresti fännab ja seepärast sai ka kodunt välja mindud. Kontserdi lõppedes oli tunda, et pulss ikka lööb ja põsed on roosad. Muidugi oli kava kokkupanija arvestanud tüüpilise eestlasega ja mustlase moodi andmine läks lahti alles esimese poolaja viimaste laulude juures. Enne seda oli natuke uina-muina kui rahvakeeli väljenduda. Teine vaatus oli tempokas ja mulle kohe väga meeltmööda. Indrek Kruusimaa on väga osav flamenkokitarrist ja kui mul oleks nii nobedad sõrmed, siis kooks ma salle ülehelikiirusel ja tõenäoliselt ei peaks enam palgatööd tegema ;-))) Vahva oli!