Unustatud haapsalu sall...

"Pool aastat üksinda pimedas karbinurgas istuda pole naljaasi. Korra jõulude ajal lasti küla peale ja siis aeti jälle karpi tagasi! Mis elu see on !?!" Nii võiks see sall mõelda küll, sest valmis on ta olnud mõnda aega ja saatus on kurb- istub karbis ja ootab. Hiljemalt suvel, nii ma talle lubasin, saab taas inimeste sekka!

Pildistamise ajal salli kurbust tajudes kumises mul kõrvus Jüri Aarma lauldud iga-uue-aasta-lauluke... "Ohh, ärrrrrge jätke mind üksi kui oleme joonud šampanjat...". Kuidagi nostalgia tuli peale :-))