Juhtub häid asju ka...

Hea on näiteks see, et kuumalaine tundub möödas olevat :-) Arvake, mis tahate, aga mulle selline suvi ei istu! Nahk kogu aeg seljas märg... brrr! Kuni 25kraadini on kõik väga broo ja ma ei nurise, aga igal hommikul kell viis kuumuse ja päikesepaistega ärgata... ei, aitäh! Ma valiks parem maikuu värsked hommikud või augusti sumedad ööd.

Ja teiseks heaks asjaks võib nimetada seda, et ma olen nüüd natuke rohkem vabaduse omanik kui üleeile! Lihtsas keeles võib öelda, et ostsin uue läpaka ja mu blogipostid ei pea enam köögis lauaarvuti taga kõveras sündima. Täitsa vabalt võin elutoa diivanist asja ajada. Tegelikult oli selleks ostuks ka viimane aeg, sest kärsitu nagu ma olen, lubasin vana arvuti kasti lüüa. Päris tõega ja sõna otseses mõttes. Kui sisselülitamisest internetiakna avamiseni kulub seitse minutit, siis ei ole see ju normaalne!?! Ammugi polnud ma suuteline ilma vägisõnadeta pilte töötlema ja laadima. Seitse halli juust tuli kindlasti iga seansiga juurde... (tegelt ma ei tea, pea ju koguaeg punaseks värvitud). Õnneks on nüüd stressiallikas pensionile saadetud ja võin olla rõõmus, et on olemas kallis pank, kes kümmet nahka koorides võimaldab järelmaksuga seokseid oste teha.

Tänane pilt on ühest salaprojektist, kus osalen. See ei reeda liiga palju, tähelepanu tuleb juhtida hoopis koduleivale sel pildil. Külapealt saadud ja väga hää oli (aitäh, Marve!). Projektist aga siis, kui õige aeg käes :-)

Paus sallikudumises...

Eile hommikul lahkus siitilmast mu vanaema. Vintsutused haiglate vahel lõppesid.


Nüüd ma ei koo. Nüüd valmistan ette tema viimset teekonda ja katsun enesega toime tulla.
Raske on.


Pildil mamma Helga 1967 Pärnus...

Eelmise nädala sall...

... sai lõpuks pildile. Nagu näha, on kuumalaine mu blogimise täielikult halvanud. Lihtsalt ei suuda leida sellist momenti, et ilma tilkumata arvuti taga istuda. Sallist viisakamad pildid tulevad siis, kui jälle temperatuur vähe normaalsem on ja toimetada lubab. Ma olen nagu vanamutike, mitte üks põrm ei kannata kuumust.

Sall siis Ingrid Rüütli kirjaga ja kahest alustatust lõpetasin selle viie mustrikorraga salli. Kuuega ja pisut peenema vardaga tundus, et tuleb ikkagi liiga lai. Pooleli jäänud jupp ootab nüüd saadetise saabumist Hiinast ja tõenäoliselt kasutan selle ära käekoti tegemiseks. Hiinast nimelt on tulemas paar kotiraami. Jälle midagi põnevat...




Aga selle nädala sall on ka töös. Seekord Midara Microst ja imelihtsa mustriga. Kuna elus on praegu väga-väga pingeline aeg, siis tahtsin sellist salli, mida tehes ei peaks üldse mõtlema. Et lihtsalt kood ja töö edeneb. Mustri valisin Pitsilistest Koekirjadest ja see on põhimõtteliselt pohlalehe mustri laiem versioon. Väike nupp ka ikka sisse, muidu pole ju "päris" ;-))

Kuna pildid on tehtud üleeile, siis tänaseks on see jupike juba priskelt pikkust visanud. Püsin graafikus. Üheksast sallist neljas...

Uue nädala teine päev...

...on toonud tõdemuse, et sportlikus ettevõtmises ei lase tagasilöögid end oodata. 

Eilne päev möödus puhates ja mängides. Kella neljast maandusime Pärnu randa ja koju jõudsime magamise ajaks. Vahva oli, isegi väga vahva. Meie, mandrirotid, oskame merd hinnata. Just seetõttu, et randa satume vaid parimal valitud ajal ja see on tavaliselt mõnus perekondlik ettevõtmine. Üks päev sallimaratonist jäi vahele :-)))

Teise nädala sall sai täna  lõpetatuna raamile ja lähiajal plaanin "ilupilte" kah teha. Praegune olgu siis vaid kroonika mõttes, et nagu valmis või nii...

Teate, eelmisel nädalal sattusin raadiost kuulama Anu Välba intervjuud ühe tütarlapsega, kes plaanib ümbermaailmareisi. Tüdruk müüs maha oma korteri ja auto, ütles üles töökoha- ühesõnaga nullis kõik- ja siirdub suurde ilma teadmata, kus on sihtpunkt number kaks. Number üks on Pariis. Edasi tulevad põnevad maad Aasias ja Lõuna-Ameerikas. Pakitud on seljakott vaid hädavajalikuga... Kuulates seda intervjuud oli algul imelik, aga jutu edenedes muutus too naine oma ettevõtmisega  tohutult sümpaatseks ja jutt järjest põnevamaks. Ma ei ole üldse reisilemb ja ei armasta ootamatusi, aga mind köitis see, KUIDAS see tüdruk oma ettevõtmisest sisse võetud oli ja kui suur KIRG teda valdas. Vapustav! Mis on intervjuul mu sallisaagaga pistmist? Vat see, et ma ei ole hull, aga sallikudumine on asi, mida ma hetkel tõesti teha TAHAN ja mida ma ARMASTAN. Olgu see kõrvalepõige selgituseks neile, kes mind puhta hulluks peavad ;-)) Ma teen seda kõike enda jaoks ja hetkest, kus tundub, et asi ei ole enam "õige", ma lihtsalt enam edasi ei kulge. Kaasaelajatele püüan pakkuda pisikest ülevaadet.

Aga jah, raskused-raskused... need jõudsid ruttu kohale. Eilsega alustasin kolmanda nädala salli, Ingid Rüütli kirjaga. Kuna sall peab enam-vähem kindlasse mõõtu tulema, siis lõin varrastele viis mustrikorda, mis minuarvates annab välja just vajaliku laiuse. Vaatasin, et salliraamatus meistri kootud sall oli ka viis mustrikorda lai. Kaks mustrikorda kõrgusse kootud, tundus asi kuidagi kahtlane. Veel kahe mustrikorra järel tuli tunnistada, et krt küll, ei saa ikka sedasi! Üks mustrikord oleks laiusse juurde lausa hädavajalik ja selle numbri varrastega tehes muutuks sall jälle hirmus laiaks. Kahtlused ja kõhklused lõpetasin õhtul luues üles väiksemate varrastega kuue mustrikorraga salli. Juba tehtu panin südant kõvaks tehes kõrvale. See tähendab, et nüüd olen ma pisut plindris oma ajajaotamisega. Homme ja pühapäeval on mul vaba, kuid nende vahele jäävad kolm tööpäeva, kus kududa saan vaid õhtul Jussi magama lauldes. Säh siis sulle!

Kuni kehavigastusteni... :-)

Pealkirjas mainitud fraasiga iseloomustab mu lobamokast-naljamehest kaasa kudumisharrastust sellisel moel, nagu see mul kombeks on. Tõesti-tõesti, vahel on kael kange, silm udune. Jalad võivad ka kudumisest haigeks jääda, uskuge mind, sest kududes ei ole mugav käia... Või siis et käies ei ole mugav kududa. Ühesõnaga- liikumist ei toimu. Täiesti ebatervislik tegevus...

Ühele varasemale blogipostile kommentaare saades (too, kus ma arutlesin käsitööettevõtluse kasuks/kahjuks variantide üle), jäi silma ja meelde just see, et mis siis saab, kui kudumisest haiguse tõttu midagi välja ei tule. Kas pere jääb siis  nälga ja mina tõeliselt kurvaks? Siia sobiks jälle mu sisiseva tooniga kaasat tsiteerida: "Ise sa ju tahtsid!?!"

****************

 SALL NÄDALAS?!?

Aga olgu, plaan siis selline, et eelmisest nädalast läks lahti minu isiklik võistlus iseendaga. Kolm inimest on sellest pöörasest plaanist juba kuulnud, olgu ka teistele teada. Saate siis kaasa elada või pisikestviisi parastada, kes kuidas soovib :-)

Inimkatse seisneb selles, et ma olen enesele võtnud eesmärgiks kududa üks Haapsalu sall/pitsiline sall nädalas! Seitse päeva ja sall. Neli salli kuus. Sada ja pisut enam tundi puhast kuduaega... Miks? Vat selleks, et näha, kustmaalt tööriist (st mina ise) järele andma hakkab. Millal ma rohkem enam ei jaksa ja ei viitsi ja millal tekivad siis need kuulsad kehavigastused, mida mu mees muudkui mainib. Teen proovi, kange mutt nagu ma olen!

Esimese nädala sall sai näidatud eelmises postituses. Märk maas. Selle nädala sall ootab äärepitsi, aga ma olen kolmat päeva järjest oma palgatööl (12 tundi sellise kuumaga järjest sukkpükstes ja villases seelikus istuda... rõ-ve!) ja kindlasti ei saa sellega tänase öö jooksul maha... Seega on mul planeeritud ka võistlusplaanis pisike ajaline lõtk st sall ei pea saama lõpetatud sama nädala pühapäeval, vaid järgmise nädala sees. Uus esmaspäev aga toob uue salli varrastele.

Kuidas tundub? Pisut pöörane?

Sallikudumisevõistluse lõpp, kui häda-viletsus-laiskus mind varem maha ei murra, on plaanitud Haapsalu Salli päevale 22.08.2010. Jaaninädalast lugedes siis üheksa salli...