Muhu Suvi meistri poolt rätisse kootuna ja eelinfo Haapsalu pitsiliste ürituste kohta augustis

Mulle tegi rõõmu, kui Haapsalu pitsinaiste lehel juba lõpule jõudval näitusel jäi Muhu Suve detail silma kootuna Marge Kiirendi poolt teiste mõnusate mustrite vahele. Fotod Haapsalusall.ee lehelt 

Kel huvi, siis viimaseid päevi on näitus veel Pitsimajas olemas! Fotode põhjal väga kaunis ja suurejooneline! Mul on teinekord nii kahju, et olen väga sunnismaine ja ei saa minna, kuhu tahaks. Aga ma olen väga rõõmus, et Pitsikeskuse rahvas ilu piltidel jagab! See inspireerib palju.

Kudus Marge Kiirend, rätt näituselt Kõik algas rätist, 2015

Kudus Marge Kiirend, rätt näituselt Kõik algas rätist, 2015

Tähelepanu, tähelepanu! Pitsipäevani on jäänud ainult kuu veel! Mina küll ootan, sest energia ja inspiratsioon, mis Haapsalust ühe päevaga ammutatud saab, on väärtuslik ja toidab kaua. Lähemalt taas Haapsalu Pitsikeskuse lehel. Sel aastal tahaksin üritusele minna üksi st ilma pereta, sest nii saab kogu seda headust endasse ahmida kõigest väest.
Uue ja huvitavana on paar päeva enne Pitsipäeva plaanis öökudumine. No sellise luksuse peale ei saa küll keegi öelda, et pole aega või palgatöö segab! Lahked pitsinaised kutsuvad külla lausa hilisõhtul! Ja näituseruumis ringivaatamiseks pole piletit vaja osta.

Käi ja Koo 2015 Heimtalis

Eilne päev oli täis positiivseid hetki. Kõike kirkam neist oli Käi ja Koo võistlus Heimtali muuseumi mail. Ma olen vist kahel aastal olnud sinna napilt-napilt minemas kui see toimub, aga alati on ilm alt vedanud. Kaugemalt tulijana peab ju sellega ka arvestama (eriti kui olla suhkrust nagu mina).

Leidsin, et sellele võistlusele on tehtud imekaunis reklaam Lossi Gildilt. Väga hõrk ja paljulubav, eks, aga meie, tublid Olustvere käsitöö esmakursuslased lähenesime üritusele jõulisemalt. Ei seelikuid, ei ilulemist, vabandage väga. Joped selga ja hopp! tunnist minema. Neli nobenäppu võistkonnas ja kolm äärmiselt olulist tegelast taustajõududeks. Naeru oli palju ja nagu mängeldes sai ka võit sellega koju toodud.

Olulised taustajõud kudumisvõistlusel, meie kolm graatsiat

Sigatsemine oli neile täiesti lubatud, loogišh, aga tegelikult soojendasid nad meie käsi selles kümnekonna kraadiga uduvihmases päevas, pakkusid kohvilonksu, pühkisid higi ja hoidsid hea tuju üleval. Higirätid ja kosutuspakett oli küll puhas butafooria, sest läbida tuli tegelikult 4X100 meetrit käies kududes ja see läks kiirelt. Naersin, et pärast 1,25mm varrastega meestesuuruses soki kudumist on nr 2mm varras mutimullahunnikusel heinamaal köki-möki...

Võistlustanner

Seitsme võistkonna arvestuses saime me esikoha nii kiiruses kui ka kokkuvõtlikult töö korrektsuse, kootud silmuste arvu jm arvestuses. Oleks patt salata, aga olime rõõmsad, et kogenumaid võistlejaid ja käsitööõppureid sai sellega natuke ehmatatud. Ja naer ja trall käis meil kõigega kaasas. Võistlusmaal, teades kui kohutavalt aeglane ma käies olen, pöörasin alul tähelepanu rohkem vudimisele. Tagasipöördel kiirustasin vähem ja kudusin rohkem, varras ei tahtnud enne vahetuse üleandmist kuidagi lõppeda, sest käsi natuke värises ikka ka. Aga ühe vardaringi tegin ikkagi kenasti ära. Pildil annan vahetuse üle oma pinginaaber Kailile. Teatepulk st vardakoti pael on juba kahepeale, mina koban seda viimast silmust, mis kaks korda maha tuli.

 Ja siis ta läks ja juba tuli...

Ja nii see võit saabus, pildil Anneli, meie suitsupõrsas,  ja ankrumees Aet

Kui neil fotodel siiani tundub, et inimesi üritusel nagu polegi, siis tegelikult rahvas oli kõik piltniku st minu selja taga. Palju ilusaid ja usinaid sai nähtud, mõned kenad tuttavad ka tervitatud.

Eelsoojendab põlledega võistkond

Laadatänav tagantpoolt vaadates

Ilusat pillilugu ka sekka

Kiired registreerimised veel...

Ja vajalikud mehiselt õrna töö hetked

Tegelikult meestevõistkond oli eriti vapper. Oli neid, kes neljast jutu järgi kudumist seni vaid kaugelt näinud, aga auga veeti võistlus lõpuni. Nagu riietest võib aimata, oli tegemist seppadega. Väga lahe, kas pole! Oma kuduvate meeste galeriisse sain toreda kaadri nende ankrumehest, kel kudumine nii meeldima hakkas, et ei raatsinud distantsi lõpetadagi. Meie ühe põrsakese kisakoori saatel poole võistlusmaa peal võttis ta kõike mõnuga. (Käsi)töö kaunistab inimest :-) Ja põrsake sai hiljem preemiaks temalt karastatud sepisnaela, mida saab nüüd kurgunibuna tarvitada, kui kisakooris vaja

Pildil punases jakis Pille, meie julge esimene vahetus

Seitsmekesi jõudsime me tagasi koolitundi ja need rõõmsad hetkes jäid ajalooks. Järgmisel aastal võiks taas koolisess samale ajale sattuda. Oli ju nii lõbus. Oleksin siis ise taustajõud, sest kus see kõlbab, kui uuesti võistelda, endal diplooma taskus. Ja olles suhkrust, ei sulanudki sel aastal ära. Vat kus üllatus!

Haapsalu salli päev e uues kuues Pitsipäev Haapsalus 2012, vol 4

Haapsalu pitsipäeva muljete jagamise lõppu olen jätnud selle kõige tähtsama, mille pärast Haapsallu minnakse. Pitsi. Tegelikult võib arutleda, et ehk on inimesed, kes selle pitsi ümber minu jaoks tähtsamadki juba, aga nö tavainimesele on kohalemeelitajaks ikka pits.

Päev algas paljutõotavalt, kui käsitööpoes kohtasin sallisildil kuduja nime kohal meesterahva nime. Päris põnev, eksole? Elmari kootud sall just parima pitsi auhinnale ei pretendeerinud, aga ma arvan, et selle salli juures on hitiks ja ostuargumendiks ikkagi see, et tegu on meesterahva kootud salliga.

Teemaarendus jätkus tegelikult kodus meie pere meespoolega. Näitasin sedasama pilti ja küsisin, miks ei võiks tema kududa? Küll ma teda siis müüks, eksole... Nali naljaks, aga suure itsitamise lõpuks olime me käed löönud, et kui mina õpin mängima lõõtsapilli, mida ta parasjagu ehitab, siis tema õpib ka pitsi kuduma. Mööndusena siis nii, et mina ei pea valima raskemaid palasid ja tema kudujakarjäär võib alata lõngaga mis ei ole 2/28. Kokkulepe on meil olemas, õnneks läheb lõõtsa valmimiseni ikka omajagu aega veel :-)

Esimene sihtkoht Haapsalus on mul juba harjumuspäraselt sallituba. Ikka tuleb ju minna ja vaadata, kas midagi uut on. Oli küll, mitu asja oli. Esimeseks pilgumagnetiks kohe mõned uued kleidid, mis Haapsalu Kutsehariduskeskuse tüdrukute lõputöödena valminud. Tundub, et selle aasta lõpetanute hulgas oli kleidikallak tugev, kui ma ei eksi siis neja lõpetanu kleidid olid presenteeritud. Valgete ja pitsiliste hulka jõudis sallituppa niisiis ka kaks tumedat ja jõulist kleiti. Üldmuljelt jõulist, sest kootud ikka peenest ja veel peenemast. Eks ole maitseasi, kas varras peaks sellist pitsi kududes olema paar numbrit suurem või väiksem, viimistlus nii- või naasugune, aga meelde jäid nad küll. Tüdrukud on ära teinud suure töö ja müts nende ees maha.

Sallituppa, lae alla, on jõudnud korrektsed pitsinäidised, mida on topelt rohkem kui mu praegusel pildil. Selliselt läbikootuna annavad nad kindlasti algajale pitsikudujale hea ettekujutuse, millise skeemi järgi millist pitsi saab teha. Tunnete mustrid ära, eksole? Vausaba, pajulehekiri, kuubikukiri ja liblikakiri. Tõlge siis neile, kes kiruvad, kui kehva pildi ma olen suutnud teha. Sallitoa valgusega olen ma pildistades alati hädas olnud, sorry. Tegelikult oli riiulisse tekkinud ka mustrikollektsioon või näidiste kogu, ei teagi, kuidas nimetada, kus kõik salliraamatu mustrid läbikootutena reaalis olemas. Ei, mitte needsamad pitsitükid ei ole, mis nelja aasta eest Läänemaa Muuseumile kingiti, täitsa uued eksemplarid hoopis.
Kõigile neile, kes sallitoa väiksusest üllatuvad, soovitan ma see kõik, mis toas olemas, hoolsalt läbi uurida. Siin pildil on ka näha klaasitud stendid, kus ajalugu ja suuremad staarid mainitud. Kunagi päris alguses, kui sallituba sündis, oli Läänemaa Muuseumi meeskond abiks sellele nö aluspõhja panemisel. Seintelt leiate sallide "loo", kus muudki kirjas kui see, mis Haapsalu salli raamatusse jõudnud.

 Selle pildi vasakpoolne kleit viidi Kuursaali just siis, kui ma sallitoas olin. Imeilus ja mainin eraldi, et väga kõrge kvaliteediga töö. Parempoolne kleit aga võlus mind ja teisi, kellega Kuursaali laval olevaid kleite imetlema sättisime sellega, kui hästi selles komplektis oli pits, kangas, lõige, tegumood jms kokku sobitatud. Ütleme nii, et täiuslik tasakaal, kas pole. Tippnorija ainuke tähelepanek oli see, et kui vooderkleidi allserv juba paistma jätta, siis õmblus sellel ei peaks küll nii näha olema. No ausalt, kõlab nagu juuksekarva viilutamine, aga see kleit oli täiuslik. Ja nende aluskleitide servade nähajäämisega on mul oma isiklik kamm, antagu andeks :-)

 

Selle kleidi autor on Kristina Viirpalu. Kes Eesti moekunstnike töödega kursis, peaks teda teadma. Mina näiteks oma esimest kleiti kududes veel ei teadnud, aga üsna ruttu viisin end kurssi. Erilised mudelid, lennukas teostus- nii võiks öelda küll. Tallinnas saab astuda läbi  Suur-Karja 2 tema stuudiost. 

Miks minu kleiti püünel näha polnud? Väga armas oli see, et Käsitööseltsilt sain kutse küll ja oleks koos mannekeeni ja kleidiga tulnud ka, aga ma ei olnud kuni Pitsipäevani üldse väga kindel ja ettevalmistunud, et igal juhul Haapsallu sõidan. Ja teiseks olin ma puhta jalamees seekord, head inimesed aitasid transpordiga.

Ja lõppeks- minu jaoks päevakangelased- kootud võistlustööd reas

Tegelikult oli neid veel enamgi, ma sattusin pildistama sel hetkel, kui üks stend vee polnud juurde asetatud. Sel aastal siis teistmoodi- servad korrektselt vardakesele aetud ja tööd ka niisutatult viimistletud. Vot selline asi mulle meeldib! Tegelikult alles viimistlemine toob pitsi õige näo välja. Kes kursustel käinud, need teavad, kui palju ma seda toonitan.

Kui juba kursused jutuks tulid, siis järgmisel korral neist. Sel aastal päris teistmoodi, aga samas headuses ja intensiivsuses. On ikka veel neid, kes tahavad Haapsalu salli õppida või on kõigil juba käpp sees?

Haapsalu salli päev e uues kuues Pitsipäev Haapsalus 2012, vol 2

Mõtlesin, et tänane post võiks lisaks eilsetele rõõmsatele inimestele rääkida veel Pitsipäeval olnud inimestest.  Esimese asjana aga tänan eraldi lahkeid, kes mind transpordiga aitasid! Ilma teieta poleks mul seda päeva olnud. Monika ja Rapla naised ning Drex ning paidekad- olge te tänatud!

Kui mina sõbraga Kuursaali juurde jõudsin, oli kudumisvõistlus juba alanud. Osalisi oli palju ja ausaltöeldes see mind ei üllatanud. Haapsalu pits teeb oma renessanssi ehk taassündi ja ilm oli äraütlemata hea. Kübarate alla varjusid ka mõned toredad nobenäpud, kellega kohtusime alles peo lõpus, kuigi olime ju kogu aeg samas olnud. Kudumisvõistlusel osales 20 naist. Mul oli hea meel näha, et kolmega neist olime kohtunud juba varem- nad olid käinud minu kursustel :-) Julged olite, see teeb rõõmsaks!

Küsiti ka minult mitu korda, et kas osale(si)d võistlusel, siis leidsin, et poleks aus kuduma minna, kuigi peab tunnistama et kiusatus oli. Ma koon ju pea iga päev keskmise tööpäeva jagu ja arvasin, et no ei oleks lihtsalt aus. Las jäävad tunamullune ja veel varasem kolmas koht mu laeks  :-P Selle asemel võtsin täiesti vabalt ja nautisin meeleolu ja seltskonda. Näiteks seisin maailma kõige aeglasema jäätisesaba ära (jäätis ise oli suurepärane) ja itsitasin pingil koos Aeda ja Diana ning teistega. Sellel pildil kuulavad nad hoolsalt võitjate väljakuulutamist. Taustal paremal Helike, kellega ühel aastal isegi koos võisteldud ja pildi vasemal servas tublid käsitöölised, keda kohtasin ka Sulu käsitöölaagris

Tore oli näha, et oli ka neid, kes Tartust viitsisid kohale sõita ja veel koos perega. Vaprad, pole midagi kosta! Veel kaugematest külalistest olid kohal Nancyd. Nancy Bush (pildil mustas kleidis) ja Nancy Marchant (küll varjus sellel pildil, aga too rohelise salliga). Ma ei julgenud algul neid kõnetada ega ligi minna, kartsin, et põrun oma keeleoskusega ja pabistan liialt, aga kui jutule saime oli superlahe. Vaid mõnel korral jäin rääkimisega jänni, aga selles oli ka süüdi liigne elevus (ma nimelt ei ole koolis kunagi inglise keelt õppinud, aga olen tublilt vaeva näinud autodidaktina ja saan hakkama kui vaja). Ma tahtsin Nancy Bushi südamest tänada, et ta kirjutas raamatu Knitted Lace of Estonia. See oli raamat, mis tegelikult esimesena mu lauale jõudis, kui hakkasin Haapsalu salli vastu huvi tundma. Esimesena kirjaosaga raamatutest, sest Linda Elgase rätiraamat oli mind juba "pöörama" hakanud. No ja ise näete, kuhu see mu elu tüürinud on. Nancy Bushiga oli meil südamlik vestlus ja ma sain raamatusse ka autogrammi ning kutse teinekord koos kududa ja tema tulevastel Eesti visiitidel kohtuda. Minu jaoks oli see suve eredaim hetk, sest ma tõesti pean temast ja tema ettevõtlikkusest ülimalt lugu. Ja ta tundus nii armas :-)

Kui sallivõistlus oli lõppenud, võtsid naised vardad kätte ja teoks sai suur ühiskudumine. Ma tean, et see oli üritus, mis käsitööseltsile oli väga oluline ja kindlasti võib seda kordaläinuks lugeda. Ametlikult oli nime kirja pannud 80 inimest, aga kindel see, et osalejaid oli enam! Promenaadilt olid korraldajad pingid toonud Kuursaali juurde ja peab tunnistama, et poleks olnud mugavamat viisi kududa. Värske meretuul, tore seltskond, puude vari lõõskava päikese ees ja mugavad seljatoed pinkidel tegid rõõmu. Ausalt, seljatoega pink oli selle päeva väga hea osa :-) Ja väga muljetavaldavad olid Haapsalu prouad, kes olid äratuntavad jällekord oma kauni dresskoodi järgi. Miks mitte, parim näide sel pildil ja taustalt on kuulda varrasteklõbinat ning näha usinaid käsi ühiskudumisel liikumas

Ühiskudumine ühiskudumiseks, aga natuke ärevust oli ikkagi õhus, sest polnud veel teada selleaastase sallivõistluse võitjaid. Auväärt žürii tegi oma tööd ning kui läks nimede väljakuulutamiseks, siis oli naeratusi palju. Mina tegin hoolsalt pilti, mu sõbrad pingil kuulasid kudujate kohta käivaid kommentaare publikumi hulgast ja esikolmikuni jõudes oli mul rõõmu palju. Kolmas koht kuulus Anne-Lyle, kes kevadel Saue kursustel osales. Palju õnne veelkord! Tänukirja said ka Urve ja teine Annely, kellega Tallinna kursustel kohtusime. Sel pildil on ta saanud just autasu Sallitoa poolt. Annely siis paremal, temast ülejärgmine pildil on Haapsalu pitsi Grand Old Lady Linda Elgas (punase peakattega) ning Linda-prouast ülejärgmine, too tumedapäine on selle aasta kolmanda koha omanik Anne-Ly.

Oli palju toredaid kohtumisi, oli palju toredaid inimesi. Minu tänane ülevaade on kindlasti välja kukkunud väga enesekeskne, aga tegin seda meelega. Emotsioon, mille pärast läksin, oli täitsa olemas ja kui õhtul väsimus välja puhatud sai, siis seda eredamaks muutus. Mirje Sims pani päeva muljeid kirja erapooletumalt ja Haapsalu Käsitööseltsi blogist saab neid ka lugeda.
Üks hästi vahva juhtumine oli veel just enne lahkumist. Rahva hulgast kõnetati mind inglise keeles ning küsiti kas olen Liina. Olen jah ning selgus, et mind oli tundnud ära proua Angela, kes elab Chicagos ning oli tahtnud juba mõnda aega tulla Eestisse salle ja pitsi nautima. Kõikvõimas internet ja mu punane juuksetukk, aitäh! :-) See kohtumine oli nii äkiline ja üllatav, et nüüd ehmatasin ma küll oma keelesoolika kinni ja kordasin vaid, et ohh, kui armas! Tõesti armas! Sain Pitsipäevalt positiivse laksu ning see oli see, mida vajasin. Aitäh korraldajatele, aitäh seltskonnale! Järgmisel korral kirjutan aga pitsist ja muust põnevast, mis Haapsalus silma hakkas. Tänane jutt oli inimestest ning tervitan kõiki, kes pitsipeol osalesid!

Haapsalu salli päev e uues kuues Pitsipäev Haapsalus 2012, vol 1

 "Võitjad võivad" oleks tore allkiri sellele pildile. Kuna tegevus toimus minust väga kaugel, siis ma küll kahjuks ei tea, millest kaunist tütarlapsed juttu tegid, aga rõõmsad nad olid. Olgu, tegelikult nad vist poseerisid teisele fotograafile, aga ma näpsasin nende momenti üle rahvahulga. Tüdrukud kui lilled, eksole!

Sellel pildil on nelja viimase aasta kibedamad sallikäed- Haapsalu salli kudumise võistluse võitjad. Palju õnne Signele täna neisse ridadesse astumast (pildil teine kaunitar vasakult lugedes)! Pikemalt muljeid järgmisel korral...

Haapsalu salli päev 2011, aga ilma minuta :-(

Foto: A.Tarmula

Tehnika vedas alt ja midagi ei olnud parata, aga Haapsallu mina ei saanud. Tagantjärele lohutan, et ju see siis nii ei pidanud minema, et ma sel aastal koon...
Aga 14 naist kudusid ja nähtavasti oli neil vahva.

Palju õnne võitjatele! Näiteks Helenist on saanud nüüd esikohaomanik ehk udupeen sallimammu, nagu ta ise end nimetab ning Signe viis koju sel aastal (minu kaheaastase traditsioonilise) kolmanda koha ning oli ka publiku lemmik. Väga, väga vahva! Ka teise koha omanikule Taimile õnnitlused!

Kui ma uudistenäljasena siin internetiust kraapisin, siis esimesena pakkusid mulle rõõmu Meeli pildid ja väike ülevaade. Äärmiselt kaunid pildid on ka Kailille blogis. Aitäh päeva jagamast! Nooruse eripreemia pälvis Kaidi Kätlyn ja ka tema blogis saab meeleolust aimu.

Palju õnne kõigile, kes osalesid ja kes võitsid! Järgmisel aastal loodan taas laua taga vardaid klõbistada.

Kokkuvõte sallimaratonist ja muud ka

Minu blogis on viimasel ajal päris vaikseks jäänud. Põhjusi on mitu, kaks neist lausa olulised.

Number üks...
Teate, ma ütlen teile kõigile otse ja valju häälega- hoolitsege ome tervise eest ja pange ennast tähele! Valju häälega tuleb öelda selleks, et ma ise ka ikka kuuleks. Suvi otsa oli kiire-kiire, siis tuli vanaema matuste järgne väga kurb periood ja lõpetasin puhkuse, keel vesti peal ja väsinum kui eales varem. Nüüd olen ennast lõpuks arstidel uurida lasknud ja selgub see, et olen kuu aega südamelihasepõletikuga ringi käinud (eriarstide järjekorrad... brr, ainult eriliselt vapratele inimestele. Päris haige kooleb selle ooteajaga maha). Nii et kui tunne on, et kõik on vale ja paha ja neljandale korrusele ronides ähid nagu lõpurase, siis olnuks vaja juba varem ennast arstijärjekorda sättida. Nüüd paistab tunneli lõpus juba valgus ja hakkan terveks saama.

Number kaks põhjus- kõlab hirmus naljakalt, aga mul on loomekriis ;-))) Tavalisel nokitsejal ei peaks sellist asja mitte olema, kõrgeid kunstilisi ambitsioone ju ei oma. Aga tõepoolest, nädal olin nagu sütel- teha tahaks, aga kõik tundub mõttetu. Ma siis ei teinudki põhimõtteliselt midagi.
Salle koon pisitasa muidugi edasi, aga siin väga loomingulisust ei rakenda. Töös on neid mitu.

Hää on see, et selle nihelemisega mõtlesin omale välja nö bussisõiduprojekti- pisikesed baretikesed, mida poolikuna hea kotis kanda ja kustahes kududa. Proovitöö järgnes proovitööle ja alates seitsmendast baretist võin disainiga rahule jääda.

Kui poes näete juuresoleva sildiga peakatteid, siis need ongi mu "mobiilsed" tööd. Tulemas on pehme rullservaga ja üsna napid baretid. Praegu mõtlen, milliseid kaunistusi lihtsatele peakatetele lisada. Või kas neid üldse lisada.



Pealkiri tuletab meelde, et räägiks asjast ka. Sallimaraton. Kes ei mäleta või pole kursis, siis ma suve hakul sättisin endale eesmärgi kududa üheksa nädalaga üheksa pitsilist salli/Haapsalu salli. Eesmärk sai täidetud väikese erandiga- nädal jäi perekondlike kurbade sündmuste tõttu vahele.

Mis ma kokkuvõtteks ütlen? Hakkama sain, tubli olin, aga üle poole aasta sellist tempot vist ei hoiaks. Ära tüdinemine, mida ma tegelikult kartsin, ei jõudnudki õieti peale tulla. Küll oli päevi, kus ma lasin vabalt ja rivitult, sest suvel ennast selliselt "aheldada" oli ikka narr küll. Lõppkokkuvõttes ei jäänud küll midagi tegemata, aga paras kannatlikkuse proov oli viimaste sallide juures küll. Siis ma tegelikult teadsin juba, et  olen oma eesmärgi täitnud- vaadanud, kuidas mu keha sellele tempole vastu peab. Pidas peaaegu hästi.
Valmis kaheksa salli. Üheksas edenes küll kah, aga on siiani poolik ja arvesse ei lähe.

Neile, kes arvasid, et ega ma pärast maratoni ei taha sõna "kudumine" mitte kuuldagi, siis... pooleli on kampsun, mille alustasin põhimõtteliselt kohe viimase salli järel ja taaskasutusbaretikesi olen teinud 11 praeguseks.

Tehnilist poolt ei ole vist mõtet pikalt seletama hakata, lisan vaid kroonika mõttes pildid.  

Kahjuks ei ole mul pajulehekirjaga sallist vist üldvaadet, vähemalt ei suutnud ma seda leida. Sall sai ühele kolleegile ja põhimõtteliselt kohe pärast valmimist läks kingiks. See ehk vabandab, et ei saa täies suuruses seda näiteks uuesti pildistada.
 

 

Haapsalu salli ülesloomisest

Eelmise posti viimane küsimus ärgitas mind netist otsima materjale Haapsalu salli ülesloomise kohta. Kuigi mõne päeva eest sattusin ma pildiga skeemile, siis nagu tavaliselt ei suutnud ma meenutada ega leida seda taas üles, kui vaja. Youtube´is ma täpset õpetust ka ei avastanud, ehk ei otsinud ka piisavalt. Praegu on ajaga pisut kitsas ja niisama tuulata pole mahti. Ma lõpetan nimelt oma viimast salli, tegelikult olen alles poole peal.

Kes täpselt kursis pole, siis selle nädalaga saab lõpule mu isiklik enda proovilepanek- kudumiseksperiment "Sall nädalas". Üheksa nädalat on möödunud ruttu. Kolm neist viibisin puhkusel, ülejäänud on kõik töise elu kõrvalt võetud aeg. Ühe nädala st ühe salli jätsin vahele pere kurva sündmuse tõttu, mis võttis kogu mu aja ja tahte.

Tänaseks on valminud seitse ja 2X pool salli. Esmaspäevaks loodan siiski lõpetada ka kaheksanda. Kaks salli kudusin pisut jämedamast peenest lõngast, need sõrmusest läbi ei mahuks. Aga peened on nad ikkagi. Kaks salli on ka juba uue omaniku leidnud, üks rändas välismaale pruuti katma ja teine kolleegi hea maitsega abikaasale. Rohkem kokkuvõtteks täna ei kosta, räägin hoopis siis, kui kõik sallid valmis saanud.

Aga tulles tagasi selle küsimuse juurde, kuidas luua üles Haapsalu salli, siis lühidalt öeldes, põhiline, et loo lõdvalt, võta appi kasvõi suurema numbriga vardad. See on vajalik, et hiljem valminud salli venitades ei avastaks- ups! pitsiosa venib palju, aga loodud ja samuti ka mahakootud serv jäävad kiskuma ja rikuvad kõik. See oleks kurb, eksole!

Pildid: Knitty.com lehelt

Loo silmus, mis kokku jookseb, aseta see vasakus käes olevale vardale ja jooksuta silmus peaaegu kokku. Parema käe varda ots pista silmusest läbi, hoides vasaku käe pöidlaga silmust paigal, vardad on asendis, nagu sa kooksid. Haara parema vardaga lõng ja tõmba silmusest läbi uueks silmuseks. Tee seda hästi lõdvalt. Saadud silmus paremal vardal libista vasakule vardale teise kõrvale, kuid ära parema käe varrast sellest veel välja tõmba. Haara hoopis uus silmus ja tõsta see uuesti vasemale vardale. Põhiline on moodustada silmused lõtvade ja endam-vähem ühesuurustena, samal ajal vasaku käe pöidlaga neid kenasti kontrolli all hoides.

Kui sa nüüd pilti vaatad, siis siin on kenasti silmused reas, sinu omad peaksid olema palju suuremad ja "õhku täis", hea, kui lood nad vähemalt  kolm korda suuruselt enamad, kui tavaliselt kood.

Loodan, et loomise kohta suutsin natuke selgust tuua. Võte ise on imelihtne, kui ära proovida. 

Küsimus, et milline on õige nupp tuli vist Vardamoori kommentaarist. Mida ta selle all täpselt silmas pidas, oskab vaid ta ise kosta. Äkki oled sa nii kena ja räägid kommentaarides ...  Aga kõigile kehtlejatele soovitan ma kindlasti leida võimalus visata pilk Haapsalu salli raamatusse. Kõige paremad ja täpsemad õpetused loomiseks, mahakudumiseks ja muudeks tähelepanu nõudvateks kohtadeks leiab sealt väga lihtsalt ja hästi lahtiseletatutena. Kuna raamat ei ole läbi müüdud, siis ei ole ka volitusi säälset materjali koopiatena avaldada, muidu oleks lihtne ja lahe (kirjutasin, küsisin, ausalt).

Kohtume ülehomme Haapsalus!

Kudumisvõistlusest...

Kuna eelmise posti lõpus oli väga asjalik küsimus, siis pean vajalikuks vastata lausa uue postitusena.
22.08, mis siis juhtuma hakkab?

Minu kogemus Haapsalu sallivõistluselt on vaid aastatagune. Ei enamat. Aga nagu ma tean, siis on võistlust peetud alati enam-vähem ühtemoodi.

Alustuseks registreerid end, saad registreerimisnumbri, mis su tööga kaasas rändab (erapooletu hindamise huvides) ja vardad, mustri ning lõnga. Eelmise aasta varraste kohta ütlen vaid kiidusõnu, head töövahendid olid. Sel aastal võtan aga kaasa omad, sest see pole keelatud. Kohapealne vardanumber oli mäletamistmööda nr 3 (parandage, kui eksin), lõngaks 2/28 Ogre. Sel aastal ma võtan kaasa pool numbrit väiksemad vardad, sest olen lõdvalt kuduja.

Töövahendid käes, jälgid etteantud aega ja kood antud mustrit niipalju, kui lehel legendis kirjas. Eelmisel aastal oli vist kaks mustrikordust kõrgusse. Mulle on kusagilt blogist meelde jäänud, et kõik aastad ei ole mitte sama mustrit kootud. Ja aega lobiseda, nagu selgus, väga palju ei olegi...

Kudumist alustad Haapsalu salli reeglite järgi st lood üles venivad silmused ja ripsiread, mustri ümbritsed ka ripsiridadega, nagu peab.

Tööle annavad hinnangu žürii ja ka külalised. Kudumisvõistluse lõpus said vähemalt eelmisel aastal küll kõik nimelise tänukirja ja võitjad ka diplomi +kingituse. Käepigistused väärikate meistritega ja Haapsalu-teemalised meened on kirsiks tordil. Eelluure on mulle sellise info toonud, et ka sel aastal on autasustamisel käesurujate rivis proua Linda Elgas isiklikult. Vahva!

Ma arvan, et siia kommentaariumisse võib jätta küsimusi ja minust enam kordi võistlusel käinud kudujad aitavad ehk ka vastata. Üritus ise on nii  vahva, et kui sa ka ennast überosava kudujana ei tunne, tasub proovida ikka. Kaotada ei ole midagi! See "õige tunne" ja pisuke ärevus eelmisel aastal olid nii vahvad.