Ma siis räägiks ka...

... et kuda eile seal Haapsalus siis oli. Võitjad Kekatädi ja Kuduv Koeraomanik on juba muljeid jaganud, minu muljed pidid ootama. Mulle nimelt mõjus eilne reis selliselt, et õhtuks valutasin üle kogu keha, pea ja liigesed kuni puusadeni jne, ja ei saanud aru, kas järjekordne puugihirm (mul oli kuu aja eest puuk) on realiseerumas millekski jubedaks või olen ma lihtsalt tuule poolt ära solgutatud. Täna olen elus- järelikult oli mandrirotile tuul liiast.

Algas kõik suure sagimise saatel. Kuna ma olin juba varem kohale jõudnud, end kohe registreerinud  ja natuke niisama ringi tiirutasin, siis imestasin ikka tõsiselt, kui laua poole suundudes nägin, et 16 inimest on end kirja pannud. Milline vahe eelmise aastaga, kui osavõtjaid oli seitse! Raamatu tohutu menu ja tahaks loota ka, et reklaam on vist abiks olnud ürituse propageerimisel.

Nähes Tegijaid laudade taga, lõpetasin ma unistamise igasugustest auhinnalistest kohtadest ja nautisin kudumist. Algul muidugi võitlesin kerge kätevärinaga ka :-)) Vahepeal käisin  ka pildistamas-kolamas paar minutit, kuna oli näha, et poole aja peal hakkas mu töö valmis saama. Erinevalt siis eelmisest aastast, kus lõpus läks ikka päris kibedaks vardakeerutamiseks.

Vahepeal toimus ikka palju, mis pitsihuvilisele ehtne silmanuumamine! Moedemm Haapsalu käsitööseltsi naiste töödest ja tantsunumber sallidega ja Isetegijate pisike salliesitlus. Helikene oli IT naiste sissejuhataja ja ausalt, paremat ja julgemat sõnavõtjat oleks olnud raske valida. Aitäh, Helikene, et end nii armsalt ära rääkida lasksid! Tantsijad sallidega jätsid väga sügava mulje ja ma muudkui mõtlesin, et kas need sallid on neil isiklikud või saadud vaid tantsuks õlgadele. Imekenad, ma ütlen!

Kui kudumisvõistluse töö tehtud, siis jäi paari tunni jagu aega ringi vaadata. Kuna ma olin juba varem kohal ja siis ka juba ringi vaadanud, hakkas lõppeks pisut igavgi, sest nagu ma ütlesin, kohta ei lootnud ma mingit ja meie pere kolmeaastane oli ilmselgelt üleväsinud ja seetõttu ka pisut tõre. Issi oli see, kes terve päeva lastega ringi toimetas, minul ju oli vaja kogu aeg midagi teha või toimetada.

Kuursaal, kus ma ei olnud varem käinud, jättis mulle vägeva mulje. Õigem oleks küll öelda, et õrna ja suure mulje, sest selline imeline peene puutöö, maitsekate valikute ja muu kokkumäng oli tõesti õrn, aga vägev. Promenaad oli ka vahepeal kenasti valmis saanud ja nägi tõeliselt nett välja. Mõelda vaid, saaks igal õhtul näiteks poolt undi jalutada mere ääres ja siis kusagil pingil salli kududa... Nagu vanasti! Unistus missugune! Aga jah, naised muudkui kogunesid ja pärast vahvat sissejuhatust algas autasustamine.

Kui esimene pakk tänukirju oli laiali jagatud, siis ehmatusega avastsin, et ups, mind ei hüütudki välja! Ma nimelt püüdsin vahapeal oma ärevust pildistamisega maha võtta ja siis tekkiski taas lootus ;-)) Kolmas koht selliste usinate kaasvõistlejate hulgas on väga väärikas ja ma olen tõsiselt rõõmus. See kolmas koht on ka oluliselt kaalukam, kui eelmise aasta kolmas. Üleüldse- kolmas on ikka üks väga hää koht, eksole- annab indu, et järgmisel aastal taas osaleda ja näitab, et on, kuhu areneda. Pärast esikoha saamist poleks ju aus uuesti võistelda ;-))) Nii et soovige mulle mitte õnne, vaid palju kolmandaid kohti edaspidiseks, et saaks ikka Haapsallu sõita!

Aga jah, aasta üks mõnusamaid päevi on nüüd möödas. Väga palju pitsi-ilu ja toredaid kohtumisi. Ma ei ole võõrastega suheldes väga osav, aga kudujad, kelle tegemistel hoiad üle interneti silma peal, ei ole ju ometi päris võõrad!

Mulle meeldib käsitöölisi kättpidi tervitada, see on vist naisterahva puhul pisuke kiiks. Mis seal ikka, las siis olla, aga  näiteks on mul rõõm, et Moniga sain "käppa suruda". Neile, kes sallipäevale tulla ei plaaninudki, aga pitsi armastavad, ütlen ma nüüd, et olge kadedad ja tulge teinekord kohale- Moni andis kõigile soovijatele enda disainitud mustreid! Neist ühe olin ma varem juba temalt kingiks saanud, aga teine, too roosikirjaks ristitu, on täiesti võrratu ja eriline.

Paar pilti veel, kes viitsib klikata, picasas.