Elas kord printsess...

Tavaliselt algavad selliselt muinasjutud. Sama ilus kui algus, on ka muinasjutu lõpp. Ja kõik see, mis sinna vahepeale jääb on põnev ja kirju...

Eesti juurtega, aga soojal maal on printsess Laura. Pisike ja armas. Ja armastatud. Ema jutu järgi pidulikel puhkudel üsna kombekas noor preili...  Üheks väga pidulikuks puhuks- Laura ristseteks- oli võimalus mul kududa  uduloorina pehme beebikleidike. Vaadake ise, preili kannab selle viimse nõksuni välja :-)

Tegelikult ei olnud see esimene ristimiskleit minu jaoks sel suvel teha, aga väga eriline küll. Kuna ma ise olen selle aja laps, kus kirikusse mindi vaid salaja ja jõulu ajal ning minu aastakäigule ei olnud kombeks isegi vadereid leida, siis seda suurem oli aukartus ja millegi "erilise" tunnetamine kududes kleiti selliseks puhuks.

Mõned riided ongi inimese elus väga erilised- üks ja ainus (loodetavasti) pruutkleit, esimene beebitekk, esimese koolipäeva lehvid juustes või läikivad kingad... Kleiti ristsetel kantakse vaid mõne tunni jagu, aga eriliseks teeb selle riide asi, et see ese ei saa pärast mitte unustatud või ära visatud, vaid pakitakse kenasti siidpaberisse ja läheb uue beebi ootele. Kas see beebi siis sünnib enam-vähem samasse põlvkonda või on ta juba kleidikandja laps tulevikus, on vaid vanajumala enda kätes. Tunnetades seda erilisust oli mul suur rõõm kokku kududa armastatud pitsimustreid.

Laurale soovin eluteele kordaminekuid ja palju pilvituid päevi! Laura emmele rõõmu silmaterast ning jõudu-jaksu ja palju naeratusi!

Kleit lahkus minu juurest nii kiiresti, et korralikke pilte ma teha ei jõudnud. Ka polnud ühtegi armsat beebit käepärast. Laura ema Astra saatis aga vaadata, kuidas tol tähtsal päeval printsessil läks.

Selle kleidi mustri kujundasin ise nö vanade põhimustrite baasil. Panin kokku Haapsalu sallide juures kasutatud ja armastatud mustrid- vausabakirja, kuusemotiivi ja vähendatud suuruses kaheksakannamotiivi.  Vausaba sai mugavalt kleidisabas ka kahe suurema mustrigrupi vahele poetatud, ühendama ja eraldama. Kaheksakanna südamesse ning nende vahele pistsin pisikesed õhksilmuste grupid.

Kootud sai 2/32 meriinost ja tulemus oli udupehmeke. Kleidi rinnale tegin kaheksakanna, mis on tugev kaitsemärk igas kultuuriruumis ja varrukaavad said meelega pea vööni, et printsessi käed ikka mugavalt ja ohutult õigesse kohta saaksid.
Loodan, et kleit peab vastu veel mitmeid printsesse ja printse :-)