Jääda või mitte jääda?

Irina kootud sall

 Alustuseks üks tore uudis. Kõrvaloleval pildil olev Silvia ei ole minu kootud! Heh, uudis või asi mõtlete, aga tähelepanuväärne on see just sellepärast, et salli  kudus Irina, kes käis mu kursustelt ja nagu näha, sai sealt korraliku pitsipisiku külge. Kuna ma pesen ja raamin salle ka kõigile soovijatele, siis oli vahva tema Silviat raamile tõmmata. Loodan, et ka teised naised koovad, mis mühiseb.

Ma vaatan, et blogipostitused on viimasel  aastal kuivanud täiesti kokku. Ükspäev hakkasin mõtlema, et miks küll ja põhjuseid on mitu.
Esimene on kindlasti see, et lipates nagu orav rattas, pole võimalik kirjutada. Aeg-ajalt tuleb aga aeg maha võtta ja siis on mul peas mitmed-mitmed teemad, aga need kas kaovad kusagile või pole näiteks kaunist pildimaterjali lisada. Vahel tahaks ka niisama juttu ajada, aga ma pole kindel, kas see on just see, mida teised lugeda tahavad. Tegelikult, kes virisemise vastu on allergiline, ei peaks ka mu tänast posti edasi lugema, täna ma olen otsustanud seda niisama-juttu teha. Okei, lausa vinguda, kui lubate.

Ma ostsin eelmisel nädalal endale pisikesed kõrvaklapid, tublid sellised. Pole nagu midagi erilist, aga põhjus miks ma nad ostsin oli see, et mu vaim on väsinud ja vanast ajast on meelde jäänud, et esimene ja parim rohi on hea muusika. Nüüd ma siis "ravin" end ja kodustel on ka vahel hea meel, pilt on aga häält ei ole- ei riidle ma lapsukestega ja ei tüüta meest oma jutuvadaga. Istun, kuulan muusikat ja koon nohinal. Aga vaim on väsinud mul seetõttu, et ma olen suhtes, mis mind ei rahulda. Muude suhetega on kõik korras, aga ei ole ma enam õnnelik suhte üle Eesti riigiga! Ma panin kevadisi koolitusi paika ja mõlgutasin mõtteid suve ning sügise üle ning arutlesin, kas sügisest koolitusperioodi üldse tulebki. Me mehega oleme arutlenud selle üle, et kuigi me tublisti oleme endast riigile kõik andnud, ei ole see, mis vastu saame mitte vääriline. Ja kui inimene pole õnnelik, ei tunne end väärikana/väärtuslikuna vaid rünnatuna, siis ta kas võitleb või põgeneb.

Mulle meeldivad inimesed, kes seda esimest teevad ja samas ma saan aru ka neist, kes valivad teise tee.  Kohe-kohe algavat streigilainet toetan ma igati ning mulle meeldiks, kui räägitaks probleemidest veelgi valjemal häälel, et see jõuaks ka nende kõrvu, kes seda kuulma peaksid. Siiri Sisask näiteks julgeb lausa vägagi otse öelda ja tal on igati selleks õigus, kas pole? Elu on näidanud, et kuulama need inimesed ei ole väga harjunud, küll aga suud pruukima. Poliitikute lahmimise, ülbitsemise ja lausa ropendamise peale hakkab mul paha. Mina neid ei valinud! Tänu Eesti valimissüsteemile ei ole kahel viimasel valmisel minu hääle saanud südametunnistusega naisinimesed sinna saali pääsenud. Taevas küll, ma maksan neile palka, aga nemad ei suuda oma närvikava taltsutada ja töö, mida teevad, ei ole seda palka väärt. Kuhu ja kuidas mu maksuraha läheb... ma parem ei mõtle, muidu vererõhk tõuseks liialt. Aga jah, neilt tulevad seadused mis ei tööta või töötavad siis valesti (nt teovõimetute eestkostjatele mõeldud seadus, millest palju räägitud, ajab mind lausa judisema). Ametkonnad ruulivad ja inimestest lihtsalt sõidetakse üle.

Kui palgast juba juttu tuli, siis meie peres on lood nii, et me elame suhteliselt tagasihoidlikult. Kaks last ja kass ning kaks leivateenijat. Eriti ei vingu, aga ometi ei leia meie pere raha näiteks meelelahutusele ja reisimisele, ka riietele. Jätkub vaid põhivajadusteks. Kui ma veel aasta eest politseimajast palka sain, siis iga halva uudise kohta, mis eelarve pihta käis ma vaid muigasin, sest teadsin- minu palka ei saa kärpida palju, miinimum tuleb alt lihtsalt vastu. Nüüd on aga lood nii, et mees, kes politseinikuna tegelikult iga päev teenib sedasama riiki (hästi teenib, kusjuures) ja paneb ka enda elu kaalule, kui vaja, saab raha vähem kui mina käsitöölisena ning tema sissetulekut kärbitakse veelgi. Mõtlete, et totud, muud tööd siis ei mõista teha või, miks mujale ei lähe? Miks ei mõista, mees on õppinud põllumees (lisaks politseiharidusele) ning lõpetanud ärikorralduse bakalaureuse ning finantsjuhtimise magistri. Aga kui sa oled valinud elu maal, siis tuleb vaida ka töö, mis oleks kohapeal teha. Kui käid linna, sõidad maha ikkagi kogu võimaliku palgalisa praegusega võrreldes... Muidugi võiks ka nii, et perest saab tüüpiline vildaka rollimudeliga Eesti maapere- emme kasvatab nagu üksikema vapralt siin tulevasi maksumaksjaid ja issi töötab Soomes. Kui kokku saavad, siis rõõmustavad, käivad korra magamistoas, tülitsevad ja lähevad taas ruttu laiali. Meile see ei meeldiks ja minuarvates tehakse sellise elukorralduse kasuks otsustades valik, olles sundseisus. Ja selle põhjustab riik, suretades elu maal välja igal võimalikul moel. Kui minna, siis kõik koos ja võttes kaasa ka tulevased maksumaksjad :-) Kassi jätame vanaemale...

Olen nüüd pikalt nurisenud siin, aga räägin natuke tragikoomikat ka veel lõppeks. Mina, kes ma siin riigi kallal nurisen, olen tegelikult vanapatune ja peaks moka üldse maas hoidma. Veebruari algul tulusid deklareerima hakates, selgus, et ma olen räme maksuvõlglane. Mul oli detsembrist jäänud 0,05euri intressivõlga. Ma unustasin tookord tähtajaks sotsmaksu maksta, maksin selle nende lehe kaudu paar päeva hiljem tagantjärele ära koos intressiga, nullisin saldo ära. Huvitaval kombel oli sinna aga tekkinud nüüd intressivõla number ja sellega olen ma automaatselt Maksuameti silmis vanapatune, ning ei vääri mingit tulude kiiret tagastamist. Viis eurosenti võlga maksin ma muidugi nüüd ära, tasudes sellega pangale lisaks ülekandetasu 0,16 eurot, aga ega see mind rehabiliteeri. Riik hoiab mu raha enda käes ja selline trotsi ja pahameele tekitamine on nendemeelest distsiplineeriv vahend. Kahjuks sattusin ma lugema enda deklaratsiooni edasilükkamise otsust ja artiklit Äripäevas riigi suurima võlglaste kohta samal päeval, ning seda enam tekitas see minus haput meelt. Võiks ju pühenduda nende tõeliste pättide peetimisele, mitte minusugustele viie-sendi-kurjategijatele. Seda enam, et ma plaanisin osa tagastatud summast panna investeeringuna lõngade alla ja sellega taas riigile tulu toota.

Ehh, pikaks on see nurin läinud. Kokkuvõttes võiks öelda, et ma ei ole siin riigis enam õnnelik. Riigis, millele ma kinkisin pea viisteist aastat oma tööinimese-aega riigiteenistuses, tasuta vabatahtlikuna töötamist pea kümme aastat ja kui see viiesendine maksuvõlg välja arvata, siis iga-aastaselt ausalt kogu nõutud osa tulust. Eks näis, kaua kõrvaklappidest kuulatav muusika mind lohutab. Ma tean, et ei ole mujalgi pudrumägesid ja piimajõgesid, aga potentsiaaliga, mis meil mehega kahepeale on, saaksime kindlasti hakkama seades end sisse mujal, kus ühiskonnaliikmeid ei loeta vaid kui ühikuid ja maksumaksjaid.