Haapsalu salli päev e uues kuues Pitsipäev Haapsalus 2012, vol 3

Pitsipäeva muljete jagamine võtab mul küll aega, aga seekord paari sõnaga sellest, mis toimus ja kus toimus. Varasemate aastate asukoht Rootsituru Ringil oli sel aastal vahetunud Kuursaali ümbrusega. Kuigi alul mulle see mõte üldse ei meeldinud, sain ma kohale jõudes aru, et ega muudmoodi ei oleks sel aastal olnud võimalik toimetada- üritus, tundus, et on mahult kordi suurem kui varem. Mul ei ole küll sallipäevadel käimise kogemusi väga paljudest aastatest, aga seekordne tundus tõepoolest SUUR. Seal purskkaevu kõrval, kus mina kunagi oma võistlustuleristsed kätte sain, laulis sel aastal malbelt Silvi Vrait.

Silvit oleks kuulama jäänudki, aga kange isu juba kudujaid näha ja melusse sukelduda sundis mind teed Kuursaali juurde otsima. Enne seda tegin veel kiire kohvi kohvikus... kui seda ikka kiireks nimetada sai. Ma nimelt olen alati väga suurt tähelepanu pööranud heale teenindusele ja selles kohvikohas sain taaskord uskumatute kogemuste osaliseks. No  olgu, et kohvi kaua ootama pidin, sellega ma lepin, sest rahvast oli tõesti palju, aga kuna ma näoga leti poole istusin, siis leidsin end õigepea imestamast. Esiteks- leti taga olid koolilapsed. Suvel töötamine on küll igati ok, aga need koolilapsed olid niiiii väsinud nägudega! Kuna kohas müüdi ka alkoholi, siis ma jäin mõtlema, et ega nad päris koolilapsed olla küll ei saanud, seadus vist ei lubaks neid leti taha. Kaks tütarlast ei naeratanud mitte kordagi selle paarikümne minuti jooksul, mil ma neid jälgisin.  Ja ei tervitanud kedagi, mis tundus eriti uskumatu. Vanad ja rikkad välismaalased, kes püüdsid omi soove käte-jalgade abiga neile teatavaks teha naeratasid küll ja korduvalt. Peale selle, et tüdrukud ei osanud teha üht peent kohvijooki, mida vanahärra tellis, olid nad ka muidu aeglased ja tõrjuvad. Ja keset letti, et mööda vaadata ei saaks, oli pandud suur valge plastmasspurk, millel peal rammusate tähtedega TIP. Hmmm... ma muigasin mõtteid mõlgutades, miks ta seal on ja miks ta nii suur on, sest sellesse purki ei tule vist lisa väga tihti. Mis ma siin jorisen, ma parem ütlen otse- kallid kohvikuomanikud, kui te kasutate suvel asendustööjõudu, siis olge kallid, rääkige noortele ja veel noorematele turumajanduse toimimisest ja sellest, kuidas kliendilt, eriti välismaalaselt raha kätte saada. Ja kallid teenindajad- ma pole üldse rikas, aga muide ka mina annan tippi. Ainult siis, kui ma tunnen, et teenindusprotsess on olnud vastastikku nauditav :-) Sinna kohvikusse, ma kardan, enam tagasi minna ei taha. Ja et siit kuldset tõde kõike teenindajad loevad, ei looda ka, aga ei saanud ära märkimata jätta.

Edasi läksid päeva meeleolud vaid tõusvas joones. Kuursaal oli kaunis nagu ikka ja ümber selle käis tohutu melu. Kui mul fotokaadrid hakkasid juba lõppema, märkasin veel mitmeid laudu ja paari õpituba, millega ma tutvunud polnud. Seekord ma tõesti võtsin vabalt ja ei osalenud ise üheski, aga ma kahtlustan, et kui saabub järgmine võimalus, uurin ja proovin ma natuke Setu pitsi heegeldada.

Muhulaste telk ei olnud vist hetkekski tühi. Väike värvilaks jookseb nende heegelpitsidest läbi nagu arvata on. Pitsivõistluse autasustamisel oli üks tänukirja saanu ka Muhu Maffiast nagu nad nimetasid ja tollele prouale elati täiel häälel kaasa. Hästi südamlik ja vahva oli :-)

Aet Hiiu pitsidega oli väga töökas ja asjalik. Tema laual olnud ilu üle me arutlesime pärast isekeskis, et mis see siis on, mis eristab Hiiu pitsi tavalisest valgest heegelpitsist? Aga on ikka küll omad nipid, Hiiu pits on täiesti äratuntav, kas pole?

Setu naiste laua taga küünarnukkidega vehkimise ruumi ei olnud. Töökad ja usinad õpilased olid süvenenult külg külje kõrval ja oli kohe lausa imelik minna sädistama tuttavaga, kui tal peen tükk parasjagu heegeldada on. Setu pitsid jõudsid minu teadvusse nagu ka paljudele läbi töö, mida on teinud Ulve Kangro. Ülimalt hea kvaliteediga ja oma värvidelt ütleme nii, et intrigeerivad pitsitükid vormistatuna tänapäevase disainiga esemetesse jäävad lihtsalt meelde. Ja kuna värviline heegelpits on nii põnev, siis tahaks ju ikka edasi uurida. Mingil hetkel märkad, et käsitöölaadal või mujal on sul tekkinud valikuline tähelepanu ja Setod lihtsalt jäävad silma. Ja siis ei ole enam nii, et Ulve Kangro ja setumaise pitsi vahel on võrdusmärk, siis oskad juba kaugemale näha.

Esiplaanil vasakul on muide puhtast siidist sall. Sellesse palavasse pühapäeva väga sobilik. Siidiga on ju nii, et külmal ajal annab sooja ja kuumas tundub jahutavat.

Järgmise laua taga tehtav töö oli aga see, mis mul alati suu lahti võtab. Mida ei tea ega tunne, see hirmutab isegi natuke. Mulle tundub, et minu IQga ei ole niplamist üldse võimalikki õppida. Sügav austus nende vastu, kes oskavad! Ühel tütarlapsel, kes õpitoas osales, tuli väga hästi välja. Juhendaja Priit Halberg on oma aja pitsitegemisele pühendanud, nagu ka nende perekond.

Kõige stiilsem õpetaja oli kahtlemata pitstanukeste tegemise õpitoas. Jälgisin neid kaugelt ja ka selle laua taga ei olnud õpilaste puuduse üle kurta.

Seekord ma kirjutasin sellest, mis toimus. Tegelikult toimus paljutki veel ja jäi paljutki silma, aga ehk kirjutan ka vol nelja päeva muljetest.  Pitsist pole ma ju siiani veel juttu teinudki õieti :-)
Minu tervitused ka ülistiilsele pitsikudujale, kel lausa maniküür oli tehtud sobimaks salli värvidega, mida kudus. Ruta, ära arva, et sind ei märgatud!