Kadri pulmakleit

Täna jõudsid minuni pildid eelmisel suvel kootud pulmakleidist. Kui nad reas tulid, siis järjest laiemaks venis mu naeratus ja lõpuks võttis õndsalt ohkama.

Selle kleidi saaja leidis mind interneti kaudu. Vesteldes tuli välja aga üks täiesti uskumatu asi- meie vanaemad on olnud oma eluajal sõbrannad! Mäletan küll, kuidas koos mamma Helgaga sai alevis käidud ühes valges majas külas, olin siis selline pisut enam, kui meetrine piiga...

Tänan, Kadri, Sind usalduse eest! See nupurohke ja rikkalik kleit on nii kauni pruudiga  vastupandamatu kooslus. Pikka iga teie abielule!

Rääkigu pildid nüüd enda eest. Fotograafiks Krista Kõiv. Aluskleit: Hanna Korsar

Vanade pitside ja Haapsalu sallide kokkutulek

Eelmisel laupäeval külastasin väga hubast ja toredat näitust Kullamaal. Kohalikel on õnn olla sellise toreda kordatehtud käsitöömajaga, et oleks ju patt kogu aeg uksi kinni hoida. Õnnelikud naised! Ja need õnnelikud naised olid võtnud vaevaks tuua kodudest kokku vanad ja veel vanemad säilinud Haapsalu pitsid.

 

Ühesõnaga- varakevadel saime seal majas kokku nobenäppudega, kes Haapsalu salli kudumist õppisid ja nii nagu mu sinnasattumise eest tänan Eglet, olen rõõmus, et ta kirjutas ka mulle sellest vahvast sündmusest. Päris võõrana ma uksest sisse ei astunud :-)

Kohale oli toodud nii mõnigi väärikas sall ja rätt ning kuigi ma ei saanud ajaliselt väga kaua kaeda, oli põnev ning pildimälestus jääb vaadata ka kauemaks. Rättidel ei olnud  päritolulugusid kõrval, kuid nii mõnelegi otsa vaadates võis aru saada, kuidas ta oma elu elanud oli või millal umbkaudu kootud. Oli näha nii käsitsikedratud lõnga kui ülikeerukaid äärepitsi tekitamise viise.  Oli ka uuema aja salle, mis peened ja pitsivahused.
Viimasel ajal olen taas aruteludele sattunud, kustmaalt jookseb piir õige Haapsalu salli ja veel õigema Haapsalu salli vahel. Seda siis tehnilist poolt silmas pidades. Ütleme nii, et sellel näitusel olid väärikad, oma aja reeglite järgi kootud pitsid ja kui pühaks tõeks võtta vaid hetkel kehtiv viimane  raamatutarkus, poleks neist  ükski "kvalifitseerunud". Tegelikkus on aga see, et iga sall on õigena kootud omas ajas, kasutades just siis käibel olnud reegleid, teadmisi ja edasiantud kogemust. Eks ole mul endalgi ju riiulis kirjandust vähemalt nelja eri õpetusega, kuidas  õiget Haapsalu salli teha. Pilte vaadata ja analüüsida on pööraselt põnev, kohapeal lähemalt vaadata ja ka käega katsuda oli veel põnevam.

Siia lisan vaid väga üksikud palad tollest kaunist päevast ja sallide-rättide väljapanekust. Oleks vaid tihemini nii põnevaid üritusi! Nagu muuseum oleks uksed avanud! Tervitused Kullamaa naistele ja soojad tänusõnad!