Kui ma parajasti käsitööd ei tee...

Kui käsitöö ei ole enam hobi, vaid töö, siis tuleb selle kõrvale võtta hobi. Korra juba juhtus, et hobist sai põhitegevus- aastal 2011 sättisin end käsitööettevõtjaks. Nüüd tundub, et ajalugu kordub. Võetud hobist, kui seda üldse nii nimetada võib, hakkab taas kujunema palgatöö... Mulle ei meeldi asjadest ette rääkida, aga tänase posti mõte on see, et kui Sa veel ei ole jõudnud Haapsalu salli või räti kursusele või siis äärepitsi kursusele, kasuta võimalust! Alates novembrist, kus hobist saab jällekord töö, ei ole mul võib-olla mahvi, et sama hooga kursuseid pakkuda.

http://longalangi.com/kursused

Foto: Reelika Rohuste

ERKL aastanäitus Ajatus

Minu eilne päev oli väga eriline. Õigupoolest oli eriline terve see suvi, mil ma valmistusin Eesti Rahvakunsti- ja Käsitöö Liidu aastanäitusele Ajatus oma tööd. Eile toimus selle näituse avamine.

Minu rõõm oli suur, kui nägin, et ka kutsele on jõudnud tore pitsiline pall, mille tegin! Enne seda rõõmu oli suvekuude jooksul ümberotsustamisi, natuke meeleheidet ja kinnituse küsimist oma ideedele. Katta 2,20m ümbermõõduga kera pitsiga oli omamoodi lihtne ülesanne, sest pits, teadagi, on voolav materjal. Samas- kuidas leida just see õige kiri, see õige paigutus... see ei olnudki nii lihtne. Kuidagi läks nii, et pallile sai jällekordselt kasutatud Ingridi kiri. Rikkalik, natuke romantiline, väga nupurohke. 

Eile, sisenedes Katariina kirikusse, tundus, et aeg jäi seisma. Mulle ei meeldi enam Tallinn, üldse kohe mitte. Selles kirikus aga unustasin täiesti, et olen linnas. Aeg jäigi seisma ja avanes AJATUS. 32 meistri poolt kokku pandud, päriselt ka täiesti ajatutest töödest. Hetk enne avakõne istusin vaikselt pimedas, tribüünil paljude külaliste hulgas. Inimesi kogunes.

Veidike peale avamist liikusin väikesele rõdule ning vaatlesin töid ka kõrgemalt. Kuna valgus oli eriline, siis ma mõtlesin algul, et ei teegi pilte. Naudin pigem tunnet, mida tekitab vana, kõrge kirik ja selle hämar ruum ning meistrite tööd valgusvihkudes. Ühe klõpsu siiski tegin.

Näituse kataloogi oma nime juurde kirjutasin järgmist: "Kaunist pitssalli vaadates ei saa kunagi olla kindel, millal see on kootud- kui just keegi ei ütle või materjal ei reeda. Traditsioonilised kirjad on kujunenud ajapikku- kunagi alanuna, siis ühe, teise ja kolmanda kuduja käest lisandusi saades. Pitsikuduja loob ajatut ilu. Midagi, mis ei ole kiirmood ja mis on kohe väga aeglane...  

Mulle meeldib luua midagi, mis jääb ajas kestma ja hakkab elama omaenese elu. Peale pitssallide kudumise kirjutan pitsikirju. Kasutan universaalset keelt- kudumissümboleid. Kuduja teisel pool maakera ei pruugi teadagi, kus asub väike Eesti, kus ma käsipõsakil laua taga istun, kuid ta saab aru kasutatud sümbolitest ning ma saan temaga rääkida. Mind mõistavad nii 15- kui 90-aastased. Jah, tõesti! Paberilt kriipse ja kõverikke lugedes valmib kuduja käes kaunis Haapsalu sall." Ajatu! Tahaks siia lõppu lisada.

Foto: Sandra Urvak

Aga kuidas pall sündis? Kudumine, sellest ei ole midagi põnevat rääkida. Aga venitamisest küll. Alloleval pildil on aimata ehk kera suurus. Viimistlemine käis nõnda, et lauda ei saanud küll millekski muuks kasutada- nii suur oli see pall. Märjalt venitamist tuli teha, pits muidu ju kauniks ei saa.

 Korraliku naisena, kes austab Haapsalu salli traditsiooni, käisin üle ka kõik pitsi servad. Silmus silmuse haaval. Hoolimata segavatest ümaratest asjaoludest :-)

Sõbrad, nüüd nägite selle pallikese "köögipoolt". Minge vaadake "paraadvormi" ka, pitsist olen ma kõik rääkinud. Ingridi kirjast juba varemgi. Katariina kirikus on lisaks rippumas 31 teist uskumatult ägedat pallikest. Näituse kataloogis on iga tegija mõtted oma töö ja Ajatuse kohta. Need on väärt lugemist ja kaasamõtlemist. Teiste meistrite tööd on täiesti vapustavad! Minge!

10 aastat tagasi...

10 aastat tagasi, just septembris alustasin ma nina toppimist Haapsalu pitsi asjadesse. Olles enne seda täiesti puhas leht, null-teadmistega, alustasin ma netiotsingutega ja muidugi ei jõudnud mitte kuhugi. Järgmiseks haarasin vardad, lugesin läbi Linda Elgase rätiraamatu juhendiosa, millest ma, tunnistan, ka eriti väga aru ei saanud ja asusin mühinal kuduma. Tulemuseks oli kolm kuud pungestamist, detsembriks valmis 170X170 mõõdus rätt ja sellele järgnes sallilaine. Nii ta läks. Miks ma seda täna meenutan? Ravelry.com, tore kudujate portaal aitab sellised asju meenutada :-)