ERKL aastanäitus Ajatus

Minu eilne päev oli väga eriline. Õigupoolest oli eriline terve see suvi, mil ma valmistusin Eesti Rahvakunsti- ja Käsitöö Liidu aastanäitusele Ajatus oma tööd. Eile toimus selle näituse avamine.

Minu rõõm oli suur, kui nägin, et ka kutsele on jõudnud tore pitsiline pall, mille tegin! Enne seda rõõmu oli suvekuude jooksul ümberotsustamisi, natuke meeleheidet ja kinnituse küsimist oma ideedele. Katta 2,20m ümbermõõduga kera pitsiga oli omamoodi lihtne ülesanne, sest pits, teadagi, on voolav materjal. Samas- kuidas leida just see õige kiri, see õige paigutus... see ei olnudki nii lihtne. Kuidagi läks nii, et pallile sai jällekordselt kasutatud Ingridi kiri. Rikkalik, natuke romantiline, väga nupurohke. 

Eile, sisenedes Katariina kirikusse, tundus, et aeg jäi seisma. Mulle ei meeldi enam Tallinn, üldse kohe mitte. Selles kirikus aga unustasin täiesti, et olen linnas. Aeg jäigi seisma ja avanes AJATUS. 32 meistri poolt kokku pandud, päriselt ka täiesti ajatutest töödest. Hetk enne avakõne istusin vaikselt pimedas, tribüünil paljude külaliste hulgas. Inimesi kogunes.

Veidike peale avamist liikusin väikesele rõdule ning vaatlesin töid ka kõrgemalt. Kuna valgus oli eriline, siis ma mõtlesin algul, et ei teegi pilte. Naudin pigem tunnet, mida tekitab vana, kõrge kirik ja selle hämar ruum ning meistrite tööd valgusvihkudes. Ühe klõpsu siiski tegin.

Näituse kataloogi oma nime juurde kirjutasin järgmist: "Kaunist pitssalli vaadates ei saa kunagi olla kindel, millal see on kootud- kui just keegi ei ütle või materjal ei reeda. Traditsioonilised kirjad on kujunenud ajapikku- kunagi alanuna, siis ühe, teise ja kolmanda kuduja käest lisandusi saades. Pitsikuduja loob ajatut ilu. Midagi, mis ei ole kiirmood ja mis on kohe väga aeglane...  

Mulle meeldib luua midagi, mis jääb ajas kestma ja hakkab elama omaenese elu. Peale pitssallide kudumise kirjutan pitsikirju. Kasutan universaalset keelt- kudumissümboleid. Kuduja teisel pool maakera ei pruugi teadagi, kus asub väike Eesti, kus ma käsipõsakil laua taga istun, kuid ta saab aru kasutatud sümbolitest ning ma saan temaga rääkida. Mind mõistavad nii 15- kui 90-aastased. Jah, tõesti! Paberilt kriipse ja kõverikke lugedes valmib kuduja käes kaunis Haapsalu sall." Ajatu! Tahaks siia lõppu lisada.

Foto: Sandra Urvak

Aga kuidas pall sündis? Kudumine, sellest ei ole midagi põnevat rääkida. Aga venitamisest küll. Alloleval pildil on aimata ehk kera suurus. Viimistlemine käis nõnda, et lauda ei saanud küll millekski muuks kasutada- nii suur oli see pall. Märjalt venitamist tuli teha, pits muidu ju kauniks ei saa.

 Korraliku naisena, kes austab Haapsalu salli traditsiooni, käisin üle ka kõik pitsi servad. Silmus silmuse haaval. Hoolimata segavatest ümaratest asjaoludest :-)

Sõbrad, nüüd nägite selle pallikese "köögipoolt". Minge vaadake "paraadvormi" ka, pitsist olen ma kõik rääkinud. Ingridi kirjast juba varemgi. Katariina kirikus on lisaks rippumas 31 teist uskumatult ägedat pallikest. Näituse kataloogis on iga tegija mõtted oma töö ja Ajatuse kohta. Need on väärt lugemist ja kaasamõtlemist. Teiste meistrite tööd on täiesti vapustavad! Minge!

Päev Jänedal, Lapitöö seltsi näitus ja toredad prouad Loometöö MTÜst

Suvi on selline aeg, kus peab end natuke tuulutama. Minu eilne tuulutamine toimus küll pöörase kuumuse kiuste, kuid mõisa siseruumid ning korralik konditsioneer autos päästsid päeva. Jäneda Mõisas ei olnud mina varem käinud ja elamus, millega koju jõudsin, oli väga positiivne. Jäägu pildirida allpool seda päeva meenutama. Tänan küllakutsujaid ja Ulvit ning Irenet mõnusa seltskonna eest.

Jäneda Mõis

Tee mõisa juurde viib mööda võimsatest maakivihoonetest, kus leiab nii Musta Täku Talli kui ka teatrietendustele mõeldud suure maja

Tore algus päevale- giidi haarav jututund Jäneda mõisaga seotud isikutest, eriti Maria (Moura) Zakrevskaja-Benckendorff-Budbergist. Mina olin lummatud!

Kohvitund erilises, võimsate trofeedega toas. Diivanil tunneb end hästi Kristiina Nemirovitš-Dantsenko

Jõulised maalid kohaliku ettevõtja, arhitektiharidusega härra Harald H. Grave väljendusvahendina. 

Rõdult avanes vaatepilt väärikatele pargipuudele. Pilditegija kõrval oli sein, kuhu Arnold Rüütel varases nooruses oma nime kraapinud oli ning torni kohal kõrguval korrusel on leidnud oma koha Urmas Sisaski muusikatähetorn

Peale lõunat jätkasime oma ringkäiku Musta Täku Talli teisel korrusel vaieldamatult suurimas käsitööpood/näitusesaalis, kus olen käinud 

Asjalikku niplamisejuttu kohaliku Loometöö MTÜ vedajalt Luule Nurgalt

Lapitööseltsi suur ja muljetavaldav aastanäitus täitis kogu ruumi

Lisaks jõulistele väljendustele võis näha tõeliselt imepeeneid ja meisterlikke töid Elle Ikävalkolt. Neid peab ise nägema, pildid ei anna edasi seda tundelisust ja nüansirikkust

Jõulised olid ka kohapeal leiduvad "rekvisiidid"

Kristi Tederi pilt Ado Vabbe ainetel. Väga muljetavaldav!

Kõikidele toredatele seltsilistele soovin rõõmsat meelt, jaksu ja loomeindu!

Laupäeval Haapsalu Pitsikeskuses

Minu sallinäitus Haapsalus on nüüd lõppenud. Laupäeval oli ka pisike jututund ja see oli minule endale väga oluline ettevõtmine. Kui koolis kaitsesin selle näitusega oma lõpuhinnet, siis olla Haapsalu meistrite ees ja neile ka kõneleda- see tundus veelgi olulisem kui eksam.

Tänan kõiki, kes leidsid aega tulla! Allpool väike pildimeenutus kroonikana. Piltide eest tänan Merle Saulepit.

Istudes on tore, sest põlvede värin ei paista nõnda välja

Kõige suurem tööproov. Astra sall. Tulevikus saadaval ka kõikidele kudujatele

Kõik, ka head-halvad tööproovid omas naturaalsuses, said meistrite palge ette toodud :-)

Tänasin Linda Elgast inspiratsiooni eest. Oli suur rõõm ja au!

Näitus on tänaseks tulnud koju puhkama. Haapsalus ei olnud üleval mitte kõik sallid, mõned olid kodus värskendamisel ja mõned uued said just enne kohtumist äärepitsi külge. Edaspidi võite läbi astuda veidi värskenenud näituselt- järgmisena üleval aprillis Märjamaa Raamatukogus kenade punaste seintega toas.

Sallinäitus Haapsalu Pitsikeskuses

Eilsest saab mu sallinäituse pisut vähendatud versiooni näha Haapsalu Pitsikeskuse ruumes. Kuna tegemist on siiski mitte lihtsalt sallide, vaid uute koekirjade presenteerimisega, siis 28ndal jaanuaril, mil on näituse viimane päev, olen ise kohal ja võtan uusi mustreid ka paberil kaasa. Sel päeval ei ole näitus lihtsalt üleval ja natuke nagu anonüümne, vaid ma võin rõõmsasti ka juttu rääkida ja mistahes küsimustele vastata. Olete kõik teretulnud!

Ülespanemise käigus selgus, et Olustvere Viinaköögi saalis tekkinud mõte "Kas täidab ikka ruumi ära?" asendus siin mõttega "Midagi peaks ikka vähemaks võtma, sest tuba juba täis!". Ruumide suuruse vahe, ma arvan, on kolmekordne. See on minu esimene näitusekogemus ja ma õpin. Olustveres, kuhu algselt selle näituse mõtlesin, toetasid mustad laetalad, paksud kreemjad kiviseinad ja kaarjad aknad seda mõtet, et sallid peaksid olema pandud jõulisele mustale taustale ja sümmeetria on võtmesõna. Haapsalus seevastu, kus palju helgust, valgust ja pitsihõngu majas, tundusid mustad konkreetsed taustad kuidagi ülepingutatuna. Pole hullu, mul on veel mitu kohta käia ja areneda.

Haapsalu Pitsikeskuses, minu tubli abimeeskond ülespanekul

Esimese kootud kleidi nostalgiahetked

Täiesti juhuslikult jäin täna kinni oma ühte vanasse pildipilve ja leidsin sealt mõned fotod sellest, kuidas sündis minu esimene Haapsalu pitsidega kootud kleit. Palju katsetamist ja ebakindlust, väga suur ajasurve ja põnevustunne- need on märksõnad, mis jäävad seda kleiti meenutama.

2011.aastal- algus on tehtud

Tänaseks on tal selja taga võiks öelda, et isegi väärikas karjäär näitustel käimisega, Mardilaadaga, korra ajalehte sattumisega ja sattumisega ka kursuste ülevaateraamtusse + üks lõpuks korralik, armas pulmapidu. Rahumeeles on ta taas tagasi pugenud kappi, et oodata uusi helgemaid hetki. Neid võiks ju ometigi tulla!?

mai 2011, esitüki valmimise rõõmud

8 päeva hiljem, mai 2011, passitan kleidile voodrikangaid

Valmis! Esimene etteaste Pärnu Gildimajas Käsitööga Tööle 2 lõpunäitusel 2011

Pärnu Postimehes 2011

Foto saamise nimel pingutab ema käsul tulevane pruutkleidi kandja, toona siis 15-aastane

Mardilaadal 2011, kleit letil meie selja taga

Veebruar 2012, Eesti Käsitöö Majas ülevaatenäitusel

Tütre Ingel-Briti pulmas, 2016

2016, pruudil on käsil ülesanne kududa...

Kuidas Olustveres näitus üles ja minul kool lõpetatud sai

Ma kibelesin oma esimesest näitusest ja kooli lõpust rääkima juba pikalt enne, kui asjaks läks. Hoidsin end  tõsiselt tagasi, et mitte lõpetada nii, et kaagutad küll, aga mune ei kusagil. Nädal, mis oli koolilõpu eel, tormas sellise kiirusega minust üle, et ei oleks enam mitte kraaksatadagi jõudnud. Teate ju küll, alati jääb ajast mõni päev puudu, või siis vähemasti mõni tund ikka.

Täna saan öelda, et tehtud see sai! Kooli lõpueksam sai hindeks viie, näitus on kenasti üleval ja mina võin öelda, et kutseoskuste 5. taseme kaitsmine sai tehtud. Nüüd on hinges selline tühjus ja selline vaakum, et... Jah, ma tunnen kahjutunnet, et kogu see lõpuralli läbi on saanud!

Enne lõpukaitsmist. Foto: Pille Marrandi

Kahe aasta eest ma astusin Olustvere kooli sisse enda mustreid tutvustades. Tundusin enesele siis väga tark, asjalik ja usin käsitööline. Tänaseks olen ma Olustvere koolist välja astunud samamoodi, mustreid esitledes. Väikese vihikukese asemel on mul neid palju-palju ja lisaks suur mapp kootud tööproove. Hmm, enam ei tundu endale tark ja kõigeteadja. Küll jätkuvalt usin, seda ma ei salga, aga juba mõõdukamalt. Sama teemaga sisse ja välja astumine võib muigama panna küll- et mida siis õpiti? Milleks see kaks aastat? Ma võin kinnitada, et need on olnud kõige kasulikumad kaks aastat, kui käsitöist arengut silmas pidada. Ei oleks saanud teha paremat valikut, kui Olustvere ja tekstiilkäsitöö! Mul olid tõeliselt lahedad ja andekad koolikaaslased, tõeliselt säravad ja ülitöökad õpetajad. Nagu ma lõpukõnes mainisin, mulle ei ole tähtis eesmärkide saavutamine iseenesest, olulisem on teelolek. Ja see teelolek, raske, kuid nauditav, on nüüd sellel moel lõppenud...

Ei plaaninud kurvaks minna. Hoopis paari hetke näituse-eelsest ajast rääkida. Näitust ennast ju ei saa näidata, muidu keegi ei viitsiks kohale minna :-P Ma valmistusin 12 salli, ühe suure räti ja seelikuga ülesastumiseks pikalt. Mitu kuud askeldamist uute mustrite kallal ja häirivat otsustamatust. Lõpus ei suutnud kuidagi end kokku võtta, et valida välja, millised sallid näituse tarbeks valmis peavad saama või palju neid peaks üleüldse olema. Kõhklused ja kahtlused lõpetas halastamatu kalendri ja kella tiksumine. Sallid said valmis tänu suurepärastele kudujatele, kes mul abiks olid- Lea Uuk ja Aet Abel- südamest tänan ja kiidan teid kohe valju häälega!!! 

Kolmandal päeval enne näituse avamist kinnitasin rätti aluskangale kahe plaanitud tunni asemel seitsme tunni jooksul. Kirusin. Hirm oli, et kas järgmisel päeval üldse saan näituse üles kui juba esimese asjaga nii pikalt läheb... Õhtul olin ma peaaegu pisarais ja nii väsinud, et kojusõitmine oli eluohtlik. Teise päeva lõpul enne näituse avamist olin ma õhinas, optimistlik ja päris õnnelik, et läbimõeldud halvad stsenaariumid olemata jäid ja sallid olid seintele ja lakke tõmmatud saanud. Üks päev enne lõpetamist olin ma taas pisarais, sest lõpukõne ei tulnud kohe mitte kuidagi paberile, ülim pingutus andis väsimusena tunda ja näis, et miljon asja on veel teha. Ja siis juhtus veelgi- kooli lõpetamise päeval olin ma muidu igati rahulik, aga sõites ajahädas. Umbes 15 kilomeetrit ja 20 minutit enne lõpueksami algust oli teele langenud hiigelpuu, mida kraanade ja traktoritega tükeldati ja seisin ei-tea-mitmenda autona ootejärjekorras suurel maanteel teadmata, kas ja millal tee lahti saab. Sel hetkel, kui õpetajale helistasin, jõudsin veel mõelda, et huvitav, mis märk see nüüd siis on?! Ju ta oluline märk ei olnud, sest puu sai teelt, mina tegin (piinlik küll!) võimete piiril liikluseeskirju eirates sõitu ja astusin saali just siis, kui meie grupi lõpueksam alanud oli. 

Ootame komisjoni. Foto: Pille Marrandi

Tollest päevast jäävad meelde head hetked. Oli natuke jube ja natuke lõbus. Nagu lõpetamistel ikka. Naersin, et koolis olen käinud omajagu, aga 22 aasta tagant on tore ka midagi päris lõpuni käia. Kohe päris lõpuni. 

Olge siis lahked, astuge läbi uusi sallimustreid ja salle vaatama! Novembris on näitus Olustvere Mõisa viinaköögis, jaanuaris liigub ta Haapsalu Pitsikeskusse ja märtsis on Märjamaa raamatukogus kodulootoas kena punase telliskiviseina taustal. Kindlasti ei jää need ainsateks kohtadeks. 

Lõpetuseks pilt kolmandast päevast enne näitust. Vapralt kooli käsitöömajas kaasas olnud homne juubilar (hmmm,  Jakob ongi 10?!) aitas salle tärgeldada. Selleks hetkeks olid minu sõrmed nii tuimad, et jaks lõppes enne kui sprei pudelist. Ja abikaasa Priit oli järgmisel päeval see, kes redeliga sada korda näitusesaalis lae alla saadetud sai. Kannatlikud mehed! On põhjust tänulik olla. 

Minu esimene sallinäitus kohe ukse ees

Nädala pärast on hetk, mida ma olen kaua oodanud ja samas kartnud. Ma lõpetan Olustvere kooli tekstiilkäsitöö eriala oma esimese sallinäitusega. Olete lahkesti palutud vaatama!

Novembrikuus jääb näitus avatuks Olustvere Mõisa Viinaköögis, kuid on lootust, et edaspidi saab salle näha nii Haapsalus, Kehtnas kui Märjamaal. Kindlasti ka mõnes suuremas linnas lisaks eelpoolmainitud kohtadele. Hetkel olen valmis üles panema kuraditosina jagu uue ja värske mustriga salle ning lisaks ühe ilmatusuure rätiku. Kõikide mustrite autor olen ise ning see on ka kaitstava lõputöö teemaks. 31.10.kell 13.00 pidage mulle pöialt, kallid sõbrad. Vaim on küll valmis, aga... tont seda teab!

Plakati eest aitäh Kätrinile ja foto eest tänan Sandrat!

Palju tänusõnu kõigile, tänu kellele see näitus sündima saab, on paberile pandud. Mõttes on suuri ja sooje tervitusi saadetud. Puhas ebausk ei luba neid täna veel välja hõigata, aga loodan, et täpselt nädala pärast saan siin blogis rõõmu kuulutada ja tänada kõiki nii kuis kord ja kohus. Elagu pitsi ilu!

Sallidega (inglid) Olustveres (kesapõllul)

Tormi teisel päeval tegi Sandra pilti. Mu kallid kaasõppurid ja kaks õpetajat, me kõik oleme sallistatud uute mustritega sallidesse. Näitus ja kooli lõpp lähenevad paratamatult ja tunne on, et ülehelikiirusel.

Foto: Sandra Urvak

Raplamaa rahvariided Sillaotsa talumuuseumis

Täna veetsin väga õpetliku ja ilusa pärastlõuna Sillaotsal. Raplamaa naised, kes sellealaselt koolitatud ja toetatud, esitlesid enda rahvariidekomplekte. Sellist ilu ja hoolt ei näe iga päev. Komplektid valmisid neil vaid aastaga.

Ajastu kaugeimad rõivad oli Epp Haabsaarel, ehk Loone naisel. Väga-väga lahe komplekt, kus ka väljapoole näha käsitsi tehtud õmblused omasid kindlat kohta. Ta käis asja uurimas ka kaugemal, kui Eestis ja ka tema esitlus oli ajastuhõnguline. Ega pole meil kellelgi lugu varrukast võtta, kus võõrad väed tulevad kodukohta vallutama, kuid rahvas pääseb terve nahaga. Vaat, kus on metalli ja muud paremat kraami! Kõlavööd, nõelakojad ja muu, vaselisi nii et vähe pole!

Seevastu uuema aja esindajad olid kui kolm graatsiat. Õrnad põlled ja õrnad rätid katmas kaapotkleite. Säravad oubid soenguis veel päälekauba.

Tegelikult oli päev lisaks silma nuumamisele igati informatiivne. Reet Piiri ERMist rääkis poolteist tundi just meiekandi rahvariietest ning sellist ettekannet kuulata oli hea. Ikka parem, kui raamatust näpuga järge ajades kaks ja kaks kokku panna.
Sillaotsa Talumuuseum on iseenesest juba põnev koht, kus tuleks veeta terve päev, mitte tunde. Käisin ma nii sepikojas kui linatoas uudistamas. Muuseumi teisel korrusel oli välja pandud paikkonnast kogutud vanemad rahvarõivad, mis eravalduses. Lisaks väga mitmetele Vigala seelikutele olid seal kahed minu jaoks  tähelepanuväärsed käised. Esimesed neist olid vanad, väga vanad linase niidiga tugevale linasele tikitud käised, mille kandja küll miniatuurne pidi olema. Anne Ummalas, kelle valduses need on, oli teinud ka koopiad ja kandis neid uhkusega. Teised käised haarasid pilku oma värvikasutuse, kulla-karra ja tikandi omapäraga. Minu jaoks on see kõik uus maa, ei ole ma käistetikandiga palju kokku puutunud.

Tunnid kulusid kiirelt ja eriti hea oli vaadata Märjamaa ja Vigala naiste põhjalikku ja kena tööd. Pildil siis Märjamaalt pärit riided vasemal ja Vigala paremal. Eks mul ole pistmist mõlemiga, kuigi sünnikoht jääb vastu Kullamaa valla piiri, Märjamaa ja Vigala vahele.

Anneli, tervitused! Kui päris aus olla, ei tundnud esimese hooga mitte äragi. Võid nüüd lotopiletit ostma minna.

Järjest enam hakkab mulle rahvarõivaste ja üldse tekstiilide värviline pool huvi pakkuma. Küllap valgest on küllastumus saabunud. Eelmisel nädalal käisin näiteks indigoga värvimise koolitusel ning mõne päeva pärast on taimevärvide koolitus plaanis. Huvitav, millega see kõik lõppeb?

Rootsi käsitöömets

Susa käis reisil ja see reis pidi küll imeline olema. Vaadake, milliseid kauneid pilte ta oma blogis jagab! Tõesti-tõesti, sellisele reisile tahaks kaa...

Fotod: Susa blogist

Foto: Susa blogist