Sunday, August 4, 2019

Mis juhtus LõngaLangiga?

Ma mõtlesin, et kas peaks ehk paari sõnaga siia ka tähendama, mis LõngaLangiga sel suvel juhtus. Paljud on küsinud ja paljudel on ees kuidagi liig dramaatiline pilt...

Suve algul olin kahevahel, kuidas minna edasi nii oma elu kui ärieluga. Kaks aastat peetud stuudiopood oli mulle küll armas, aga tegin otsuse see sulgeda. Tegelikult oli ju algusest peale teada, et see koht ise end ülal pidada ei suuda. Armas ja sümpaatne koht oli ta ikkagi, täpselt minu nägu ja tegu. Otsus sündis puhtalt pragmaatilistel kaalutlustel ja kuna sinna oli emotsiooni nii palju sisse pandud, siis ma kuu jagu kurvastasin ka enne, kui päris lõplikult otsustasin. Kui nüüd juuli viimastel päevadel neid viimaseid-viimaseid asju ära käisin toomas, siis ikka jäi hinge see tunne ja mõte, et selle majaga ei ole mul sotid veel viimaseni läbi. Mõnda asja kohe nagu tead, eksole. Kui ma poodi avasin, kirjutasin selle maja ja enda suhtest pisut pikemalt, loe seda sellest poeloomise postist, kui viitsid. Ja nüüd panin ma ukse kinni teadmisega, et mitte miski ei takista mind tulevikus taas selle maja juurde tagasi tulemast.

Palju olen kuulnud selle poe kinnipaneku kohta arvamusi, et "Näe, kui Rees ka hakkama ei saanud, siis...". See mõte ei ole üldse õige. Tegelikult on asjalood vastupidi. Ma sain väga hästi hakkama. Sain hakkama eriti just sellega, et mõistsin, kuidas tuleks asjad ümber korraldada, et elu oleks taas lill. Viimased aastad olen ma olnud ebanormaalselt väsinud, kuigi tervis on parimast parim. Ka olen otsustanud pühendada oma aega tööle vabatahtlikuna- olen asjalik naiskodukaitsja, eelmise aasta kontol oli üle 300 tunni riigi ja meie kõigi hüveks. Seda rida tahan kindlasti jätkata ja nagu arvata, aeg peab tulema millegi arvelt... ja aeg, teadagi, on raha.

Ma olen oma käsitöölisekarjääri juures kaks korda läbipõlemist tundnud. Esimesel korral ei saanud sellest aru, alles tagantjärele oskasin hinnata eluperioodi hullumeelseks eneselõhkumiseks. Kujutad ette, kalendris oli nädalate viisi tunnitäpsusega ka kudumisgraafik kirjas, et jõuaks tellimused täita! Uhh, ja kui siis näiteks lapse haigus plaanid segi lõi, tundus see maailmalõpp ja aega tuli taas unetundidest näpistada. Teisel korral andis keha aga märku, et stopp! siitmaalt on küll. Liigsest tubli-olemisest ja tööalaselt pingutamisest olid tekkinud mul tajuhäired ja ka unehäired. Õnneks oskasin aru saada, et see on stress, mis vaikselt katust kõigutab. Ja suutsin ka seda stressi vähendada, sest ma ju ometigi armastan ennast. Ükski raha ega ükski kuulsus ei ole minu silmis nii enda lõhkumist väärt! See viimane läbipõlemine aastaid tagasi oli hetkeks, kus ma loobusin kleitide kudumisest ja saatsin kõik kleidisoovijad südant kõvaks tehes kalli konkurendi manu. Jah, just, ei saatnud neid mitte pikalt, vaid saatsin heade soovidega oma konkurendi juurde. Ivikale tervisi siinkohal!

Aga tagasi poe kinnipanemise otsuse juurde. Ma ei tahtnud taas läbi põleda. Mul on kaks netipoodi, nendega ma jätkan. Jõudumööda. Mul on palju toredaid õpilasi, ka kursuste andmisega ma jätkan. Jällegi, jõudumööda. Toon siinkohal sellise võrdluse, et kui suures bigbändis üks liige on väsinud ja ei suuda oma partiid esitada, siis see loo üldmuljet eriti ei kõiguta. Aga kui soololauljal on hääl ära ja silmad kurvad, siis... see soololaulja peaks jääma koju ja keerama näo seina poole ning magama parem. Nii juhtus minuga, et ma mõistsin- olen turundamisest ja enda müümisest lihtsalt lõpmata ära väsinud. Mitte käsitööst, just turundamisest. Isegi klaaride kvartaliplaanide tegemine ja asjade käsukorras märkmikku tähendamine ei aidanud. Sära oli läinud! Kohati tundusid viimasel ajal mingid tegevused netis lausa paanilistena ja kui reklaam paistab välja meeleheitlik, siis on see nõme, eksole. Ma ei tahtnud olla meeleheitlik ja tahtsin puhata oma vaimu. Niisiis- otsustasin minna palgatööle, et puhata. Kõlab naljakalt, aga nii on. Ja läksingi. Leidsin töö, mis mulle sobib vähem kui kuuga. Ja võtsin kõrvale kohe ka aktiivse puhkuse sotsiaalmeediast. Mõjus jube hästi, päriselt ka!

Nii et, kallid sõbrad, kuuldused LõngaLangi enneaegsest surmast on tugevasti liialdatud! LõngaLangi tegi lihtsalt paar otsust, mida ei kahetse ja keegi ei keela teha mõne aja pärast taas teistpidi otsust, et palgatööst aitab, tahan olla taas omaenda peremees. Nii lihtne see ongi, ei mingit dramaatikat.
Foto on kalli konkurendi Ivika Viljasaare tehtud. LõngaLangi toas, kui ma alustasin

3 comments:

Ivika said...

Kallistan Sind ja soovin edu!
Ma juba haistan uusi põnevaid projekte, et meie side kindlasti ei katke!

Anna said...

Edu Sulle! Pood poeks, aga põhitegevus (kudumine, kursused jms) jääb.

Elina K said...

Kõige tähtsam on, et enda hinge ja ihu ära ei kurna ning oskad ja julged teha otsuseid, mis nii hetkel kui ka perspektiivis just Su enda jaoks on parimad!

Related Posts with Thumbnails