Thursday, May 19, 2016

Lumemarja muster ootab kudujaid!

Lumemarja muster on nüüd laiale ilmale kudumiseks lahkesti valmis. Odavaima viisi selle soetamiseks leiad mustrite lehelt. Ka sall ise on mõeldud müügiks.

Selle mustri kirjutasin ma tegelikult juba mitu aastat tagasi. Vaatan, et kaustikus on ta sattunud väga tihedate ja raskepäraste mustrite vahele, ju siis oli hetkeks vaja midagi õhulisemat mõelda.

Esimese versiooni kudusin ise läbi, edasi aitasid kaks nobenäppu ja kuna meie kõigi kootuna oli see okei, siis leidsin, et hea küll. Nagu varasematest postidest selgub, oli muster ise hea, aga nime leidmine oli raske. Nüüd olen kindel, et see Lumemarja nimi on sobilik ja hää. Aitäh ristiemadele!

Enne mustri vormistamist lasksin silmad korra internetitarkusest üle, sest nime kaks versiooni tekitasid minule küsimusi. Selguski, et botaaniliselt on see vahva põõsas lumimari, rahvasuus ja laulusalmis aga lumemari. Heal lapsel olgu pealegi siis mitu nime. Võtan voli öelda tema kohta nii, nagu meiekandis kombeks. Lumemari.

Mulle endale seostub lumemari lapsepõlvega. Kuna olen alevilaps, siis eelkõige kodualevi hekkidega. Mingil hetkel aastas näitavad põõsad omi tagasihoidlikke õisi, kuid põnevaks muutuvad nad siis, kui juba mammud otsas. Mürgised, muide. Ja lapsena käid, rehitsed sõrmedega põõsaid, ise samas piidled, et keegi ei näeks ja pihkujäänud marjad lased ükshaaval jalge ette kukkuda, et rõõmsaid prõksatusi siis poolpidulikult isiklike saavutuste hulka lugeda. Vahva, eksole?! Meil alevis on rahvamaja kõrval kollane madal maja, mille hekist omal ajal ikka pidevalt koolist tulles sai matti võetud ja see hekk on olemas ka täna. Nüüd käin sealt mööda ja vaatan põõsaid hoopis teise pilguga, prõksutavad teised.

Rõõmsat elu sellele mustrile kudujate varrastel! See oli minu kümnes muster avalikustada. Kolmteist korda samapalju on veel tulekul, vähemasti. Küll pensionipõlveks saab tehtud, ma luban. Nüüd tuleb aga mõneks ajaks pühenduda rangelt vaid koolitöödele, sest lõpukiirenduse stardipauk on antud ja terve suvi saab täis olema unetuid öid.

Tuesday, May 17, 2016

Mustri nimi- Lumemari

Ma tänan kõiki, kes aitasid sellele mustrile nime leida! Olgugi, et paljudele kangastus tähistaevas, siis muster sai nimeks Lumemari. Tore, kas pole? Tähetee ja Põhjatäht on tegelikult juba salajases mustriraamatus olemas, seega hajali rõõmsad nupud mustris hakkasid õigepea mulle tunduma vägagi ja ainult lumemarjalikud. Ma olen kõikidele abilistele tänulik, sest nimedelaviin aitas mul aru saada, et see töö ei olegi nii raske, vaja vaid sõprade abi paluda, et mõte kännu tagant liikuma saada. Juta ja Tiina, homme saadan teile tänuga peotäie mustreid, Mummumimmu- palun Sinu aadressi, et ka Sind kostitada. Huvitav, kas ka teinekord võiksin veel abile loota? Uskuge, seda läheb vaja... Kes nüüd Lumemarja kohe kududa tahab, siis palun veel pisukest kannatust. Ta tuleb. Rõõmsad tervitused kõigile nimetalgulistele!

Saturday, May 14, 2016

Aita anda sallimustrile nimi!

Nüüd ongi lugu selline, et eile peale Mandala avaldamist küsis Ivika, et kuidas need mustrite nimed tulevad. Pidin taas tunnistama, et tulevad väga raskesti, kui just algul kohe olemas pole või mingit kindlat mõtet endas ei kanna. Ma olen küll kõva kuduja, aga pildistamise ja nimepanemise koha pealt tunnistan end keskmiseks või kehvemaks.

Läbikudumise proovini jõudmisel panen ma mustrile tingliku nime ehk siis nö töönime, et nad arvutis ja märkmikus segi ei läheks. Selle mustri töönimi oli nii kole, et selliseks ta jääda ei või! Ja ma ei saa mustrit lõplikult ju kokku panna, kui nimegi veel pole! Ei taha mitte töönime väljagi öelda, kuigi muster oli muhe kududa ja ka välja ei näe kehv, või mis? Palun abi, tule sallile ristiemaks!

Ole lahke, kui see pitsikiri sulle midagi meenutab või mingeid mõtteid tekitab, siis ütle, kuidas ma teda edaspidi kutsuma peaksin?! Fantaasia, mida mulle vanajumal ülemäära ei ole andnud, võid lahkesti lendu lasta. Keegi ei keela nimesid kasvõi mitu pakkuda. Olen tänulik!

Esmaspäeval võiks tibud üle lugeda ja kõige lahedama nime panijale pakun lahkesti kõiki oma mustreid ja miks mitte ka edaspidi nimepanemise rasket tööd :-)


Haapsalu sall Mandala

Üle pika aja, tuleb tunnistada, jõuan ma ka mustrite lõpliku vormistamiseni. Lugesin neil päevil üle, et minu kapis ootab kokku 19 salli-poolikut salli-viimistlemata salli ja see on isegi minusuguse laisktegelase jaoks liig. Suur suvi on ees ja sellisel aastaajal oleks väga paslik kududa käpikute ja kapukate vahele pitsilisi salle. Nii ma nüüd püüangi end kokku võtta ja mõned mustrikirjad paberile panna. Kes tahab, kirjutab mulle postkasti ja muster saab soovijale kudumiseks teele pandud.

Sall sai nimeks Mandala. Algatuseks kritseldasin paberile nuppudest koosnevaid kimbukesi ja kõik tundus olevat nii ümmargune ja turvaline, et lausa igav. Siis aga tekkis mõte, et ei tule siit ühtlaselt kaetud salli midagi, tahaks hoopis suurema mustri kirja panna, kus takti ja ka muud sees! Ei hakka kirjeldama, kui mitu päeva see kiri mul peas ketras ja kui mitu paberipoognat prügikasti lendas, aga lõpptulemusega ma jäin rahule. Mulle nii meeldisid need kolm suurt lilledest kobarat! Ja sümmeetrias siia-sinna rombe ja jutte ja täpikesi vahele- lõppeks oligi tunne, et teeks nagu mandalat.

Kuna ma olen siin korranud, et tööproov on vajalik, siis ma kudusin ausalt ja korralikult mustri läbi ka. Ühe mustrikorduse mõõtudeks tuli 53X50cm ehk siis tükk nagu kolmandik salli!  Ja et ma olen vanamoodsal moel mustrite kirjapanija- pliiats suunurgas ja ruudupaber ees, siis alles ponnistamise lõppjärgus, kui arvutisse puhast versiooni tippisin, tuli pähe, et nüüd ma teen küll kurja! Muster on nii suur, et külili A4 lehel on ta silmale ikkagi kaunis väike vaadata. Ma ikka väga loodan, et see kedagi ei heiduta ja soovitan soojasti kas PDFis suumimist, koopiamasinal suurendusega kasvõi mitmest lehest kokkupanemist või muud meelepärast viisi. Mulle enesele ei valmistanud raskusi kududa peenes kirjas ruudustikult, sest ma armastan KnitPro magnettahvliga järjehoidjat ja see teeb elu lihtsaks. Muster on tugeva loogikaga ja see aitab samuti.

Vabandused edasi antud, jään ma lootma, et ta leiab uut ilusat elu kudujate varrastel. Tänan tähelepanu eest!


Tuesday, May 10, 2016

Tee tööd ja näe vaeva, kui armastus on kallal

Minu armastus on suure pitsitamise ja sallitamise kõrval tikkimine. Seega- kui on antud koolitöö, mida peab tikkima, siis mina mõnulen juba ette. Ja siis hakkan üle varju hüppama nagu ikka kombeks.

Kõigepealt läheb alati mustri valimisega kaua aega. Tüüpiline, eksole, kudumiseks mustrite leidmisega läheb tegelikult veel kauem...  Mustri algne idee tuli 1938.aasta mustrilehelt ja selleks, et saad teada värvid, kuidas varasemalt tikitud oli, otsisin tikanduse üles ka Muis.ee kaudu. Ilus oli, avaldas muljet ja ette mõnulemine oli täielik.
tanu, ERM 9456, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/555878
Julge hundina võtsin mustri ja plaanisin seda teha loodusvärvitud villaste lõngadega. Toone küll kohati muutes, aga ikkagi paksule mustale põhjale ja villastega, kuid üsna sarnase koloriidiga. Et pildil on tanu, siis minu tükist pidi saama hoopis jaki turjal passeosa. Arvestades, millised on mu gabariidid, tuleb öelda, et too tanu oli kunagi ikka suur olnud...
Töö algas ja kohe oli ka selguse hetk, et mina, kes ma seni olen kõikide muude pistetega sõber olnud, ei saa hääbepistega mitte kohemaid sinapeale. Seda enam, et tikkimine toimus suurel raamil, üks käsi raami all, teine kohal ja mõlema käega pistes. Kui ma olin pärast esimest suurt õit käe soojaks saanud ja tehnilise poolega harjunud, ütles mu parem küünarnukk, et tegemist on ilmselge piinamisega ja jäi väga haigeks. Nii kaks korda järjest. Sestap kolisin oma suure töö ikkagi väikesele raamile, et saaks tikkida küünarnukid kenasti külgede vastas. Väikese raami tarbeks on mul olemas jalg, seega tehnika jäi samaks ja harjusin peagi. Ainult et kahju on tikitud osa raami vahele suruda. Õnneks on villane selline materjal, mille saab hiljem kenasti üles turgutada ja raami jälgesid ei tohiks näha jääda.

Mustri mustale kangale saamine on alati tüütu tegevus ja nii ka seekord. Püüdsin siis lihtsalt nii kiiresti teha, kui võimalik, et tüdimus peale ei jõuaks tulla. Kalkale joonistatud pildi torkisin sukanõelaga auguliseks ja sooja soovitusena õpetaja poolt pakutud habemeajamiskreemi määrisin kiirelt kogu pildile laiali. Töötas! Nõnda sain kangale korraliku ja vastupidava kujutise, et tööle hakata. Oh, kuidas see raamitäis siis lõhnas terve nädala! Õnneks tänaseks on ta lõhnamise lõpetanud, kuid nüüd ajab ta pisut palju pudi ning valge sodi pildil oleval tööl ongi mittesihtotstarbelikust habemeajamiskreemist.

Mul on hetkel tikitud ehk veerand pildist ja ma ma olen ikka veel õhinas. Lisaks mitteharjumispärasele pistele teen ma seekord tikandi, kus ei toimu toonide üksteisesse sulatamist. See on mulle väga harjumatu ja tasus proovimist. Usun, et enne töö lõppu võin isegi ära harjuda.

Ja õppetund seegi, et järgmisel korral oleks mõistlik alustada mõnest vähemsilmatorkavast kohast, kui päris keskelt... 

Monday, April 18, 2016

Tähtpäevaloosi võitja ja juttu arhailistest tehnikatest

Eilne õhtu oli niivõrd lühike, et loosimiseni ei jõudnud. Selgitus allpool ehk vabandab mu välja. Küll aga võtsin täna nõuks, kuna kedagi kodus ei ole, teha lõngajagamist oma õnnenumbrist lähtuvalt. Ma arvan, et võin õnnenumbriks pidada teda küll, sest eluteel on see mind kuidagi väga sümboolselt ja mitmel moel heatahtlikult saatnud. Telefoninumbris on neid numbreid viis tükki, kunagi oli aadress selle numbriga seotud ja üldse on see üks ilus, ümmargune number. Number 6 siis. Võitja on kuuenda kommentaarina kirja läinud Mare! Palju õnne! Oota lõngapakikest õige pea! Teistele osalenutele ütlen aitäh ja tuleb veelkord nentida, üle-eelmise postituse valguses eriti, et inimeste kudumiskäekirjad on ülimalt erinevad.

Mis siis eile juhtus, et õhtu otsa sai? Õhtu muutus õigupoolest sügavaks ööks kui ma kooli tarvis harrastasin tehnikaid, mida muidu olen põnevaks ja keerukaks ja mittetavapäraseks pidanud. Ma kõlatasin nimelt.
Pildil olevad paelad on tehtud nõeltehnikas koti sangaks ja kotisuunööriks ning kõik, kes tehnikaga sinapeal on, pange üks silm kinni! Neis paeltes on nii palju algaja vigu, et ma mõtlesin ikka mitu korda, kas julgen üldse näidata, aga õhin sai võitu. Mis on aga ilus, ma leian, värvitoonid on mahedad- mu enese värvitud indigo ja košenill+jaapanlaste helehall lammas. Ei tahtnud säravat punast ja tugevat sinist paeltesse, tahtsin midagi udusemat. Kudusin jaapanlaste 3/24 lõngaga, mis on väga hea keeruga selliseks raskemaks nühkimiseks, ei anna võrreldagi meie enda või lätlaste 8/2ga, mis minul alati katkema hakkab. Kõlatamise juures läks lugemise takt korduvalt segamini ja eks seda ole hoolsamal silmitsemisel näha ka. Servadesse ma tegin kõlade suunda muutes valearvestuse ja olgu see õppetunniks. Järgmine kord nii ei tee.

J.Ratase näidised 
Õigupoolest on pildil kahe õhtu töö. Laupäeval käisin Jaana Ratase paelte koolitusel ja sain sealt innustust ning peenemat paela tegin juba laupäeval. Vaatasin, et kuue tunniga sain peaaegu meetri... Ülemisele pildile on jäänud ka (too kirevam väike jupike) läbivillane tihvaga kootud korjatud kirjaga tööproov, mis on tehtud Jõuga kalmeleiu kiripaela järgi. Tihvaga kudumine oli mulle esmakordne kogemus, kirja korjamine teistkordne. Koolis oleme alustanud kirivöö õpetusega, aga tuleb tunnistada, et ma ei ole selles üldse harjutada veel jõudnud. Taipamaks, kuidas kogu kaadervärk töötab, läks ikka omajagu aega ja tundsin end tõeliselt kõva peaga tegelasena.

Jaana Ratase koolitustele tahaksin ma ka tulevikus minna, sest tegemist on oma ala tõelise tegijaga. Mulle väga meeldivad inimesed, kes süvenevad millessegi nii ülepeakaela, et  iga, ka lihtsalt pillatud märkus on sisukas ja huvitav. Vanimad, arheoloogilised tekstiilileiud on põnev teema, millele tähelepanu pööran tulevikus kindlasti veel ja veel ning on materjale, mida lugeda. See viimane lause tähendas nüüd seda, et kui kool on läbi ja kui töö ei tee liiga ja kui tikkimisest aega üle jääb :-) Koolis annab meile arhailiste tehnikate õppeainet Astri Kaljus ning ka tema on jaganud suurepäraseid materjale, mida tudeerida.

Tegelikult huvitavad mind vanad tekstiilid, küll pigem keskaegsed ja Euroopa päritolu tekstiilid väga, oleks vaid aega nende kohta infot uurida! Pinterestis olen teinud endale ajalooliste rõivaste kausta, kus aeg-ajalt käin silma nuumamas ja imetlemas. Praegune huvi piirdub pigem visuaalse poolega ja üksikute päevadega, mil on aega lugeda ja teemat nuusutada.  Eelmisel suvel ma näiteks olin absoluutselt sisse võetud alates 1500ndate lõpust (jah, päriselt!) kirjastatud saksa mustrikogumikest, mille leidsin Archive.org lehe kaudu.

Minu esimene kogemus arhailiste tehnikatega kokkupuutumisel millaski ammu (tegime selles õpitoas vaselisi) oli natuke kummaline ja see jättis mõneks ajaks jälje. Kui koolitaja ei osanud vastata pea ühelegi küsimusele- et kuda see traat 11.sajandil näiteks nii peenikeseks sai või muud sarnast, siis mina hakkasin pipardama. Vaseliste teema tuli mulle aga mitut moodi internetis vastu ja kui Käsitööga Tööle 2 kursustel mu pinginaabriks olnud Jane Nikolai selle tehnikaga järjest ja järjest uusi iludusi FBs presenteeris, siis vaimustusin. Nüüd oleme koolis nii mitmeidki proove teinud ja tuleb tunnistada, et see kõik on äge!

Laupäeval jõudsin ma käia veel Haapsalus vanas raekojas üleval oleval näitusel 1000 aastat rõivailu- pronksspiraalidest vaselisteni ja see oli nagu täpp i-le. Hästi kujundatud, informatiivne ja ilus-ilus! Ja mitte liiga suur :-) Mine ka, üleval on see seal veel umbes kuu. Näed Kukruse memme, kelle kohta tahaks küll öelda kõike muud kui memm... ERMi blogis on selle eksponaadi ülesvõtmisest väga lahe postitus ja tulevikus saab teda näha ERMi uues majas.
Foto: J. Ratas FB lehelt

Friday, April 15, 2016

Mini-Silvia ja väike tähtpäev

"Mini-Silvia ehk enese piinustamine uuel moel" võiks olla selle posti pikem pealkiri. Normaalset, tavalisel moel kootud Haapsalu salli näed Sa pildil taustana.
Täna ühte pikka ja lõppematut äärepitsi kududes mõtlesin neile, kel kursustel raske on. Lõng on harjumatult peenike ja vardad ei kuula sõna- ma täiesti mõistan teid! Et päevarutiini peletada ja miks mitte ka solidaarsuse märgiks, haarasin vardad ja kudusin 2/60 mõõduga lõngast nr 1mm varrastega ühe mustrikorra Silviat. Lõng, muide, oli puhas siid, mis lisaks oma peenusele oli libe kui saadan. Tulemuseks siis Silvia, mille mustrikorra mõõdud on 3X3,8cm. Nüüd ma tean, kuidas on kududa nuppe, kui silmad, käed ja lõng ei taha koostööd teha...

Kes tahab, läheb nüüd enda sallide-proovitükkide juurde, võtab joonlaua ja mõõdab, palju üks Silvia normaalses olekus on. Mul ei ole ühtegi Silviaga salli hetkel viimistletuna kodus, et võrdlust tekitada. Ja siis on lubatud friigi üle muiata. Vabalt.  ;-)

Kuna selles kuus on tähtpäev- kursuste korraldamise algusest möödub viis aastat- siis oleks tore, et nende vahel, kes viitsivad omad Silvia mõõdud siia kommentaarina panna, loosida välja näiteks kaks sallitäit ikka seda head villast sallilõnga 2/28 mõõdus (ole siis hea, kirjuta juurde ka, kuidas ma Sulle märku saan anda, kui osutud võitjaks). Pühapäeva õhtul võiks näiteks otsad kokku võtta ja lõngasaaja teatada.  Kallid, kursuslased! Teid on ju üle neljasaja- aitäh usalduse eest! Kui Silvia mõõte tuleb nüüd ka robinal ja palju, koome me ju kursustel seda ilusat ja keerukat mustrit, ei ole mul üldse kahju näiteks ka kahte võitjat pühapäeval välja hõigata.


Sunday, April 3, 2016

Kudumistihedus pitsi kudumisel

Viimasel ajal on rahva hulgas levinud uus ja iroonilise alatooniga väljend- peenhäälestus. Minu tänane kirjatükk on sellest väljendist kantud, kuid irooniaga ei ole siin tegemist. Tahaksin lihtsalt kogemust jagada.

Kudumistihedus pitsi juures sõltub mitme asja koosmõjust. Lõnga mõõt, varraste mõõt, sinu kudumiskäekiri- need kolm asja mängivad kokku. Käekirjaga on nagu on, seda timmida ja muuta on võimalik, aga see võtab aega ja vajab tööd. Lihtsam on võtta hoopis teise numbriga varras või teise mõõduga lõng. Neist kahest pole niisiis mõtet rääkida, liiga lihtne. Räägime käekirjast :-)

Kui pitsi kuduja on teinud tööproovi ja ei ole sellega rahul, olgugi, et lõng ja vardanumber on hoolsalt valitud, siis alati esimese asjana ma küsin, kust jookseb tema lõng töösse. Küsin selle mõttega, et kindlaks teha, kui palju on kudujal kontrolli lõnga pinge üle. Kui lõng jookseb vabalt pihu seest, siis ma julgen väita, et kontroll ei ole maksimaalselt kudujal. Sel juhul mõjutab tulemust see, kuivõrd raske on kudum varrastel, kui külmad-soojad-kuivad on su käed, milline on mustri iseloom, millise nurga all on vardad kudumis ja kuivõrd vardaotste lähedal toimub uue silmuse moodustamine. Kui lõng jookseb sõrmed vahelt või on sootuks keeratud ümber vasema käe sõrme, on lõngapinge täiesti ja ainult sinu kontrolli all. Et mõistaksid, mida silmas pean, tegin väikese videojupikese. Kuna see on mu esimene, siis olgu proovina või nii.

Kui ilmus Haapsalu salli raamat, juurdlesid mitmed kudujad vardanumbrite üle. Nii ka mina. On nii tavaline, oleme harjunud, et autoriteetide poolt raamatusse raiutud tõde on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. Nui või neljaks, aga varras peab olema see ja see number! Mina, kes ma olen olnud alati pehme käega kuduja, hakkasin omakootud salle peale mõnda esimest kurja pilguga vaatama, sest tundus, et kude on liiga hõre ja lisaks sellele, et pitsmuster läheb pisut kaotsi, ei hoia selline sall ka vormi hästi. Vahetasin vardanumbri väiksemaks. Algul 0,25 võrra, hiljem veel teist sama palju. Ja siis harjutasin end teadlikult vasemalt käelt jooksvat lõnga kontrollima. Lõng jooksku mitte pihust lohinal, vaid sõrmede vahelt põimituna, et nimetissõrmele jõudnuna oleks tal pinge, mida ma silmust vardale visates saan kontrollida. Selline timmimine tuli kasuks ja kogemuse lisandudes jõudsin sinnani, et olen oma käekirja peremees ka siis, kui kasutan tavapärasest erinevat vardanumbrit.

Et mitte lihtsalt targutada, siis väga konkreetse näitena toon ma kaks tööproovi ühest uuest mustrist Kihnu Särts. Ühel pildil on pitsi kudumisel hoitud lõng nö vasemas käes kontrolli all, teine on kootud kiiresti ja lõnga jooks on olnud pihust ja vaba.

 Mida sa nende piltide juures võiksid tähele panna? Kudumi suurus sama silmuste arvu korral on erinev, selge see.
  • Esimese asjana vaata üldmuljet- kummal pildil tuleb muster paremini esile? 
  • Teise asjana vaata silmuseid, mis on nupust paremal ehk siis kudumisel nupule eelnevat silmust. On erinevus, eksole? Kui nupu kõrval asuv silm läheb ikka koledamal kombel õhku täis, siis hakkab see palju silma, eriti kui mitu nuppu asetsevad mustris lähestikku. Nende silmuste kudumisel, et nad väga välja ei veniks, tuleb olla hoolas jätkuvalt minu nõrk koht)
Kui hoolsalt vaadata, siis teisel pildi jääb silma, et see silmus, millest nupp on välja kootud, on keerus, kuid see pole praegune teema. Või et esimese tööproovi ületõstmisega kaks kokku on kootud kiirversioonina, kus pealmine silmus jääb keerdu, aga ka see pole teema. Vaata kudumistihedust/tugevust.

Mustrid, mille ma olen teinud, on geomeetriale rõhuvad ja nii mitmedki kudujad on leidnud, et need ei tule nii ilusad välja kui võiksid. Geomeetria puhul mängib ühtlane kude ja hästi timmitud käekiri olulist rolli. Et siis kudumistihedus on see, mis mängib rolli.

Üks mu tuttav armastab öelda, et pole ju vahet mis värvi on kass, peaasi, et hästi hiiri püüab. Eks ta tõsi ole. Lõpetuseks kaks videot, kus on näha, et portugalikeelsetes maades (ka mujal) ja näiteks Iirimaal ei saadaks minu tänase postituse sisust üldse aru. Sealne kudumisstiil on meiemaisele kudujale puhas eksootika, kas pole :-P
Mõtlen, mida järgmiseks lahata, et sellest abi oleks. Väikesed kogemuste pealt kogutud näpunäited võiksid ju teisigi aidata. Kursustel ma alati ütlen, et ei häbene üldse neid ämbreid, millesse ise olen astunud. On ideid?

Related Posts with Thumbnails