Monday, January 5, 2015

Aasta läinud ja uus ees...

Aastalõpp jõudis minu teadvusse nagu pauguga virutatud tempel. Sahistad ja krabistad ja järsku piraki! läbi ta on. Kaante vahel ja kõik! Kui ma eelmise aasta lõppedes ei tahtnud kokkuvõtet teha, siis selle aasta puhul on tunded teised. Olen taas rohkem mina ise kui eelmise aasta vahetudes, kus mu põhitähelepanu oli Mette-beebil ja muu nagu ei omanudki tähtsust. Ja on olnud pöörane (töö)aasta, ma ütlen! Ja võin öelda ka, et uuel aastal natuke teistmoodi ja ehk targemini. Koolitused jätkuvad, aga tellimustega pean vahet kuni suveni. Nii lihtsalt on vaja. 15 salli-rätti valmis, lisaks mitu kleiti. On olnud aasta, kirju nagu pühademuna!

Jaanuar- üks väga suur rätt sai saadetud Jaapanisse. Kuidagi on jäänud mulje, et jaapanlannad on väiksemat kasvu kui meie, põhjamaalased. Eks nii ma mitu korda küsisingi üle, kas kolmnurkne rätt peaks olema siru-ulatusega üle 2 meetri ja küllap ma nõnda päris naljaka mulje jätsin. Aga soov oli seaduseks. Nii kõnnibki nüüd kusagil väike, kaunis naine, kel rätinurk kandu nilpsamas. See rätt ja kahe suure räti saatmine Hispaaniasse tegid sellest kuust suurte ja eriti suurte tööde kuu. Kuigi alustatud oli mõne tööga juba eelmise aasta sees, oli see ikkagi mõnes mõttes täiesti uskumatu aasta algus.
Et asjalik olla, käisin ära ka libedakoolituse ja sain "pärisload". Kahjuks on tõsi, et mitte load ei sõida ja seega ei antud paprega kaasa enesekindlust, et näiteks Tallinnas ise roolis olla. Vanainimeste värk või siis maakate värk, eks itsitagu, kes tahab.
Veebruar- hea meel oli üle pika aja taas kursuseid teha. Väike sõbralik seltskond ja toredad hetked. Tegelikult ongi nii, et kes kursuseid tahab, peaks varakult märku andma. Ikka kipub olema nii, et nädalavahetused on jagatud ja sel aastal on lisaks veel üks nädalavahetus igal kuul kooliaeg. Mitmel korral olen koolitanud ka projektirahadega ja see võiks olla julgustamaks edaspidi taotlejaid- saab küll, ka kudumiskursusteks :-)
Veebrauaris oli taas kauni suure räti tegu ja selle saatuse kohta kaunis pilt oli alles hiljuti mu blogis näidata.
Aga muidu maadlesin täie jõuga juba sügisest olnud terviseprobleemidega. Väga palju segaseid sümptomeid said aga ühise nimetaja- kilpnäärme valetalitus ja kui lõppeks ravimitega asja kallale asusime, siis tekkis taas inimese tunne. Sain õppetunni, et isegi kui arsti usaldad, siis omaenda enesetunne on oluline ja kui vaja, tuleb ka kümneid tunde arstide ukse taga veeta. Ja kui vaja, ka väga mitmete arstide ukse taga.
Märts- taas kursused. Miks ma neid muudkui mainin? Ikka sellepärast et mulle meeldib kohtuda toredate kudujatega. Ma olen alati seda meelt olnud, et käsitöö on parem osa inimesest, kindel see ja kui keegi juba koob, peab ta olema eriline ja tore ka persoonina.
Alates märtsist olen ma täiesti teise soenguga, mis varasemalt. Lokikandja. Pikemate juustega. Natuke naljakas, aga küllap nad kasvavad veelgi pikemaks ja siis see naljafaktor ka taandub. Täpselt üks kord on olnud kange kiusatus tagasi pöörduda lühikese poisipea juurde, aga seekord sain veel  võitu. Või peaks seda siiski kaaluma?
Ja jälle taas- eriti suur sall. Üübermõõtmetes Vene Täheke
Aprill- selles kuus sõitis üks mu sall filmivõtetele. Päris põnev, eksole. Kuna filmi režisööriks oli Sulev Keedus, kellest ma lugu pean, siis seda uhkem tundus see mõte. Filmi, khöm-khöm, ma veel näinud pole. Elu on olnud nii pöörane, et ma pole uurinudki, kas sall kasutust ikka leidis või kas film üldse avaldatud ongi...
Kootud ja pruutidega plaani peetud sai omajagu. Valmis Shetlandi mustritega sall ja mulle meeldis see mõte, et natuke tööd teha ka pitsidega, mida tavapäraselt ei koo.

Foto: Haldi Ellam, 2014
Mai- Pere-elus oli palju põnevat sagimist, sest Jakob hakkas lasteaeda lõpetama ja nii jäävad aegade lõpuni mu märkmikku seda rallit meenutama teated fotograafidest, tortidest, kraemõõtudest, viimastest lasteaiaüritustest ja muu säärane. Kooli lõpetas ka mu tütreke, kes kuidagi märkamatult oli täiskasvanuks saanud :-)
Kuu lõpul tundsin end imeliselt, sest sain sõita kontserdile, kus mu suur lemmik Aerosmith tegi kuulajatele uut ja vana. Vana oli muidugi parem. Ja näha neid mürtsumehi, keda alates 14ndast eluaastast jumaldanud olen, oli nii äge, et sõnadega kirjeldada ei saa. Selle reisiga arvasin, et nüüd on Soomes käinud ka viimane eestlane, kes seda veel teinud ei olnud, aga nagu FB sõbrad lohutasid- ma polnudki see viimane. Aga muidu muudkui kudusin-kudusin-kudusin.
Juuni- seda kuud jäävad meenutama pikad kudumispäevad ja see, et meie pere meespool otsustas beebiga koju emapuhkusele jääda pooleks aastaks. Mette on meie viimane laps ja miks mitte seda võimalust kasutada. Tuleb tunnistada, et Priit on küll iga viimse sendi "ema"palka välja teeninud sest alates sellest hetkest võisin ma kududa nii päevad kui ööd. Kahjuks seda viimast võimalust sai kasutatud ka mõõdutundetult kuni praeguseni, aasta lõpuni. Ei ole väga tervislik, ei soovita kodus järgi teha :-) Aga ainult nii said sündida minu viimase aja suured ja väga suured tööd. Kahjuks ei ole ühest kleidist mul nö esinduspilte, aga juunis sai pruut Mai endale lihtsa, kuid ilusa pohlalehekirjaga kleidi.

Kaunis hetk oli, kui Kadri pulmakleidi fotod minuni jõudsid. Väga, kohe väga südant soojendav oli näha kaunist pruuti kootud kleidiga.

Juuli- juuli 2014 oli minu elus väga oluline kuu. Sai mõeldud ja kaalutud ja juba varasemast peas trummeldanud mõtteid ritta sätitud. Siis mehega nõu peetud, natuke olusid kirutud ja sisse viidud paberid Olustvere TMK käsitööerialale. Usun, et see otsus oli mu elus üks väga tähtis otsus. Miks mitte Viljandi Kultuuriakadeemiasse kohe? Kui peres on üks palgatöötaja, kaks väikest last ja üks pöörane kuduja tuleb tegelikult suu ja plaanid seada nii, nagu raha on. Ja et raha oleks, tuleb arvestada palgatöötaja järgi igaks juhuks, eksole. Ja kui ei ole kindlalt näha, kus ning kuidas palgatöötaja oma ametit pärast titepuhkust jätkab, siis... ütleme nii, et tegime kindla peale minemise plaani. Viljandisse saab ju alati pärast Olustveret minna. Teistpidi oleks imelik. Väikesed reisid ja palju kudumist taas on selle kuu märksõnad. Kroonika mõttes olgu märgitud kaunid pildid Stiina pulmadeks kootud rätist. Lihtne ja ilus, kas pole?

August- alates augustist on mu aasta olnud ülikiire ja ülimalt huvitav. Kuu algas sellega, et käisin indigoga värvimise kursustel ja seejärel kohe ka taimevärvikursustel ja teadsin kohe, et nüüd on klõps käinud! Korras. Armunud kõrvuni. Pärast kursuseid podises kahe kuu jooksul peaaegu iga jumala päev mu pliidil potike. Nimekiri taimedest, mida kõike proovida tahan, venis lausa 60 nimetuse pikkuseks ja ma pidin end rahustama, et aega on terve elu veel. Aitäh südamest Liis Luhamaale, kes oskab oma huvi ja armastust nii hästi jagada, et minusugusel viimastel aastatel vaid valget menetlenud kudujal läheb eluplaan lausa sassi! Ja aitäh Juulikesele ja Dianale ka, kes oma taimevärvikogemusi on blogide kaudu jaganud! Lugesin need ribadeks :-P
Kiirete tegemiste kiuste kudusin kaks Shetlandi pitsist inspireeritud väikest rätti ühe raamatu tarbeks ja kirjutasin skeemid. Projektist sai aga ninanips ja õppetund mulle. Ma lähen uutest ideedest kergesti  põlema ja kui töö oli tehtud, siis kirjastusega suheldes honorari järgi pärides selgus, et nad olid mänginud pigem käsitöölise edevusele kui ausa tasustamise peale ja nii need sallid õpetustega sahtlisse läksidki. Las ta siis olla, kahju oli vaid sellest kiirel ajal väljastpoolt graafikut kokkukraabitud ajast.
Segadusi kuusse jatkus veelgi. Kohalikus lehes ilmus juuli lõpul artikkel mu tegemistest ja sealtki sain õppetunni- saada oma materjal alati PDFina! Tädi Maali, kes nüüd lehest vigast mustrit kududa üritab, ei lase mul aeg-ajalt ikka magada... 
Suvesse jäi külaskäik Haapsalu Pitsikeskusse ja kiire Pitsipäeva külastus. Kevadisest külaskäigust on mul jäänud selline pilt, kus Mirje asub noaga tordi kallale, mille peale kondiiter oli leidnud mu kunagise sallipildi. Täiesti söödav sall oli!

Septembrist alates on meie majas üks tubli koolipoiss ja üks tubli kooli sisse saanud käsitöötegija! See oli nii pööraselt põnev- minna sisseastumiskatsetele Olustverre kindla tahtmisega ja väga suurte lootustega ja seejärel pabistades oodata päevi, et kas sain ikka sisse. Ja kui teade, et olen nüüd õppur kohale jõudis, siis istusin jalg üle põlve ja mõtlesin, et isver, milleks selline pöörane pabistamine? Ma ju teadsin kohe, käsitöömajja sisse astudes, et need seinad mind armastavad! Nagu selgus, on meie tekstiilkäsitöö kursusele sattunud toredad ja väga toredad naised ja mul on isegi nagu kahju, et vaid korra kuus saab kooli.
Kogu kuu märksõnadeks oli ikka- pöörane kudumine. Kuna sallid, mis sel kuul valmisid, ei ole midagi uut ega põnevat, siis ei ole võtnud neid ka uuesti ja uuesti üles pildistada. Kudumise kõrvale podises aga võlu-värvipada ja minu tikkimislõngade ja kindalõngade varud täienesid mõnusalt.
Oktoober tõi palju tööd ja mulle näiteks prillid.  Kogu aeg ei kanna neid, aga kunagi pidid nad ju saabuma arvestades suguvõsa soodumusi ja minu kiiresti lähenevat vanaema staatust. Päris mitmed, keda pole pikalt näinud, ütlevad nii vahvalt/viisakalt, et "Oi, sa oled nii... teistsugune!" Tegelikult ei taha nad otse öelda, et oi, oled nii paksuke võrreldes varasemaga. Nüüd sain ka prillid ja lubasin, et õigepea hakkan tihemini ka pannkooke küpsetama. Harjutasin end mõttega, et aasta lõpul saab minust vanaema :-) Prillidega, paksuke ja kogu aeg köögis (ok, tegelikult öökudumisi silmas pidades kolisin ma kööki pigem töö pärast kui pannkoogitreeninguks).
Pimedas sügises sõitsin Räpinasse koolitust tegema ning see oli väga armas ja positiivne kogemus taas. Mulle on alati see kant väga sümpaatne olnud ja nagu ma ikka armastan mõelda, tõenäoliselt on mul ka Setumaaga mingi side tont teab mitmendast elust. Kuidagi väga huvitav tunne on sealsete suurte metsade vahel kulgeda ja lõunaosariikide õhku nuusutada.
Kuu lõpus sain ma väga armsa autasu osaliseks-leiti, et sobin olema parim maakondlik täiskasvanute koolitaja ja esmakordselt pakkusin töötuba suurema ürituse raames. Mastaapi arvestades oli viimane muidugi väike ja hubane, aga andis julgust et sallikudumisest saab rääkida ka lihtsalt ja mitte ülima põhjalikkusega süvenedes nagu mulle vahel kombeks. 

November- oli taas üks töökas kuu, kuid koos töökusega hakkas kohale jõudma ka väsimus, sest nagu öeldud- alates augustist ma olingi pööraselt töökas. Kuna olin oma graafiku kirjutanud ülitäpselt ja võimete piiril, siis iga väiksemgi kõrvale kaldumine tekitas lisastressi. Kui sul on kodus aastane laps, kel paugupealt tahavad tulla 6 hammast järjepanu või tuleb kiireid pakkumisi ühepäevasteks sõitudeks, vajalikeks kohtumisteks, siis mingil hetkel avastad, et ei olegi enam tore nii töökas ja hõivatud olla. Mitte küll meie peres, aga lähedast puudutanud infarkt ja teise tuttava perest väga ebaõiglaselt oma võtnud surm panid mind mõtlema meie ajalikkuse üle ja see mõtlikkus ei tahtnud pimeda aja saabudes kuidagi üle minna. Kodanik koolipoiss, kes esimese klassi peaaegu poolde aastasse saanud, üllatas igal päeval millegi negatiivsega ja nii oligi mingist hetkest märkmikus edasilükatud töid ja kalevi alla libistatud kokkuleppeid. Ja hinges oli väike väsimus. Lubasin endale, et kui detsembriga tellimustööd ühele poole saavad, püüan oma hingerahu tagasi saada.
Silma särama panid aga sellised asjad nagu väikestele koolilastele pitsiteemal rääkimine ja  visalt, kuid korralikult valmivad kaks suurt pruutkleiti.  Üks väga põnev ja salajane kudumisprojekt oli novembris ka, aga sellest ei ole mul veel volitusi rääkida. Jäägu see ootama, kuid kui aeg käes, ei hoia ma ühe salli lugu küll endale.

Detsember kinnitas, et ratas saab veereda veelgi suurema hooga, kui seni.  Nüüd ma juba ootasin, et saan olulised ja suured tööd tehtud ning lõpuks üllatus-üllatus, ka kooliasju paremini teha ja korraldada.
Väga armas oli saada Shetlandi mustriga kleidi tellinud pruudilt kauneid suvelõpupilte. See kosutas hinge!
Jõuluaeg oli siis selleks hetkeks, mil minust pidi vanaema saama. Kaunil jõululaupäeval avastasin end kõndimas Pelgulinna haigla poolt mööda Telliskivi  Baltasse, endal silmad sorinal pihus. Mõelda vaid, ma ei saa kuidagi aidata, kui juhtub see, mis 18 aastat tagasi minu enesega juhtunud oli!?! Kõndisin mööda just sellestsamast tänavaotsast, kus ma ise 18 aasta eest värske beebiga end sisse seadnud olin ja nüüd oli sellest beebist saanud noor ema. Ja silmist muudkui tilkus! Lõpp hea, kõik hea, sündis päeva ja öö möödudes mu esimene lapselaps- imekaunis Liisbeth. Minust oli saanud õnnelik noor vanaema!





Wednesday, December 10, 2014

Ristimisrätt beebile

Mul on Etsy poe kaudu tekkinud väga toredaid võimalusi ja hoolimata kehvast inglise keelest toredaid suhteid üle maade ja merede. Olla kuduja ja anda lihtsalt mõni rätt ära müüki on midagi muud, kui olla kuduja ja anda rätt ära mingiks kindlaks kauniks sündmuseks, kus uus saaja jutustab sulle, kuidas ja kellele sall kuuluma saab. Olen tähele pannud, et teinekord hinnatakse käsitsi tehtud kudumeid ülikõrgelt ning kaunid kiidusõnad tegijale on nagu preemia.Sellised pildid aga on nagu torditükk lisaks preemiale :-)
Meie kirjavahetus Deborah´ga on olnud väga südamlik ja ma olin rõõmsalt üllatunud, kui sain nüüd, vastu talve veel pildi kevadel kootud suurest rätist, mis oma uut head elu elab mere taga. Sellel pildil ei ole rätti küll palju näha, aga tegelikult ei olegi see põhjuseks, miks ma täna postitan. Mul on hoopis hea meel, et rätt sai beebi ristseteks, mis olid ülikaunis õhustikus kolme uhke preestri osavõtul ja tegelikult kogu mu tähelepanu kuulub siin hoopis kleidile. Pilt on imekena ja soovin pisikesele mõtteis kõike head ning olen rõõmus, et mu töö oli tol päeval sellise erilise ürituse "osaline".

See kleit, kui pisut hoolsamalt vaadata suurelt pildilt, on tõeline meistriteos! Tegemist on 150aastase kauni pitsiga ning tikkimistehnika, mille nimeks Ayrshire whitework on täiesti uskumatult kaunis! Selliseid asju, mul on küll tunne, enam ei kohta. Vähemasti mina ei ole midagi nii väärikat varem oma silmaga näinud (ok, ega ka seekord oma silmaga ei näinud... aga siiski). Suurepäraseid vanu pitse olen kiirustades vaadanud näiteks Heimtali muuseumis, aga kindel on see, et kui peent valget pitsi või peent valget vana-aja tikandit võimsalt näha tahta, peab sõitma mõnesse Euroopa muuseumisse. Mul on nüüd pea aasta juba antiiksete pitside raamat, mida lehitsedes ma samu mõtteid korduvalt mõelnud olen. Sealsed pitsitraditisioonid ja tikandid on midagi muud, kui meiemaised (mis ei tähenda, et meie omad oleksid kehvikud). Ma olen ikka väga valgel lainel ja mida suurejoonelisemad tööd, seda parem, ma leian.

Aga tehnika, ikka see Ayrshire, tuleb niimoodi juhuse abil kokku puutudes googeldades koju kätte ja uskuuge, ei anna mitu päeva juba rahu! Tikkimise mõtete juurest nüüd taas kiirelt kuduma ja kaunist jõuluootust kõigile!

Sunday, December 7, 2014

Kootud pruutkleit Shetlandi pitsi mustritega

Foto: Katrin Press
Minu sellesuvine kõige põnevam töö oli kootud pruutkleit, kus mitmed Shetlandi pitsi mustrid sees. See oli tõesti põnev, sest peamiselt ma koon ju Haapsalu pitse. Mis nende pitside vahe siis on? Tehniliselt- Shetlandi pitsid on kootud igal real ja mustripinnad on ripsilised. Et pisutki ülesannet lihtsustada, kudusin ma pinnad siiski siledakoelised ja antagu mulle see andeks. Töö käis ju ringselt ja kes kudunud, teab, mida ma mõtlen.  Salli kudusin ma ka, mis küll pildile ei saanud, oli aga igati "päris". Ripsiline ja põiki kootud äärepitsiga, mis Haapsalu sallidega võrreldes samuti täiesti teine tehniline lahendus. Sallist ma kunagi väga suure põnevusega ka rääkisin pisut.
Foto: Katrin Press
Loodusvalgest villasest kleit, mille kudumise ajal ma ei teadnud aluskleidi valmimisest, sai minuarvates väga kenasti eksponeeritud kollase värvi taustal ja kollane neis pulmades näib üsna kaunis ja kuninglik olevat. Rõõmu värv, kas pole? Pilte nähes tekkis eriline rõõm ja hardus, sest suurejoonelisust ja ilu õhkab neist igal moel. Mulle väga meeldib pulmafotograafi käekiri ja ma leian, et ta on üks paremaid, kelle pilte näinud olen. Teile vaatamiseks pakun küll vaid mõned, aga piltide galerii oli südamlikkust ja ilu täis, uskuge mind. Fotograafiks oli selles pulmas Katrin Press.

Foto: Katrin Press
Kleidile lisaks kudusin nn varrukad, ehk siis väga napi boolero. Kuna villane ei taha palju pesemist, siis olen ikka pruutidele soovitanud kleiti ilma varrukateta. Hooldust pakun ma küll endakootud riietele alati tasuta, aga ikkagi- vähem pestes on kleit kauem kaunis.
Foto: Katrin Press
Kaunid pulmad, võrratud pildid! Ma olen rõõmus, et pruut Külli neid minuga jagas. Aitäh! Südamest veelkord palju õnne ja pikka, kustumatut armastust!

Friday, November 21, 2014

Pitsipisikut jagamas, seekord väikestele kuulajatele

Foto: K.Kivisild, Märjamaa Gümnaasium
Mul on lisaks väga kiirele ja pidevale kleitide kudumisele olnud viimasel ajal põnevaid külaskäimisi nii lähemale kui kaugemale. Päris viimane ja kõige erilisem oli saabuva Kodanikunädala puhul käik mu enda poja kooli. Esinema ja rääkima sellest, kuidas ühel kudujal tänapäeval läheb ja miks seda üldse teha, mida ma teen.

Sellest tunnist sain ma väga sooja ja toreda emotsiooni, sest ega ei teadnud ju arvata, kas kudumisest rääkimine tänapäeva esmaklasnikutele on kerge või raske, keerukas või lahe ettevõtmine ja olin valmis ka välja vilistatud saama.
 
Ettevalmistamine oli üks-kaks-kolm kindla plaani järgi ja kerge huumoriga, sest ma teadsin kohe, et millegi pika ja igavaga ma lapsi piinata ei taha. Et mida siis rääkida ja näidata? Haapsalu sall, otse loomulikult. Natuke ajalugu ka- otse loomulikult. Sall, mis on sama lai kui mina, sõrmusest niuhti läbi- jällegi otse loomulikult! Aga esimese asjana haarasin tähelepanu teatades, et ma olen Märjamaa kooli lõppedes käinud sõjaväestatud koolis (5+ idee eest) ja minust pidi saama vanglaülem, aga nüüd käin käsitöökoolis. Vahele jupp äriõpinguid kah.  Tähelepanu oli minu! Edasi läks hoogsalt ja lõbusalt.

Lapsed teavad nüüd kudumise kohta kõike, mis kiirelt vaja. Et varasemalt tehti käsitsi ja nüüd masinatega. Mõni masin on toasuurune ja töölised enamasti ei ole europiidset päritolu. Et kudumine on olnud mõnes piirkonnas ajaloo vältel peamiseks elatusvahendiks peredele (Shetland ja miks mitte Haapsalu), aga tänapäeval ja masinaga pole vahet, kas kampsik,  sall, müts, T-särk või sukad- üks kudumine kõik, aga käsitsi kudumine on ikkagi midagi erilist ja hääd!  Et kui sa oled mees ja südamest käsitöö juures, võib sinust saada maailmatuma kuulsus (Kaffe Fassett) või  miks mitte näiteks lausa miljonär (raha mõiste erutab lapsi usutavasti enam, kui minuvanuseid käsitööinimesi). Ja rääkisin ka, et et kui oled mees ja juhtumisi sünnid Peruus, pannakse sulle juba kümnesena vardad pihku ja anna chulludele aga valu! Pilte tuli omajagu juttu ilmestama, sekka neid, mis nalja ka teevad, nagu Kopti sokid, kuduv kuulsus filmist Chicken Run (no milliseid filmitähti nad ikka teadma peaksid!?) ja veel üht-teist. Vahva oli, ausalt! Rääkida oli vahva ja tundus, et ka lastel oli vahva. Enne lõppu veel väike töö väärt kudumisraamatutega sektsioonides (loe: nojah, pisuke ajatäide, sest kella vaadates olin kümne minutiga puusse pannud)
Foto: K.Kivisild, Märjamaa Gümnaasium
Nüüd ei saa neid väikseid sõpru vähemasti ära petta paksu, ilma nuppude ja äärepitsita salli Haapsalu salli pähe pakkudes ja usun, et nii mõnegi jaoks on kudumine nüüd pisut enamat, kui vanaema armsad, aga alati turvaliselt hallid sokid. Aitäh võimaluse eest!

Friday, November 7, 2014

Rõõm olla märgatud!

See oli üks vinge tuulega oktoobrikuine päev, kui ma võtsin rattad alla ja sõitsin Märjamaalt Kärusse. Jah, sellise nimega vahva koht on Raplamaal olemas! Sõidu põhjuseks oli see, et mind kui käsitöörindel tegutsejat on märgatud ja see teeb rõõmu.
Foto: Jaak Kadarik, Raplamaa Sõnumid
TÕN ürituste raames valiti parim täiskasvanud õppija, parim koolitaja ja koolitussõbralikum organisatsioon. Mul on väga hea meel teatada, et maakonna parimaks koolitajaks sain sel aastal mina. Aitäh tunnustuse eest! Suur keraamiline vaas jääb seda meenutama, nagu ka tänukirjad ja palju rõõmsaid nägusid ja positiivset emotsiooni selles sügises samuti. Minu kõrval on maakonna ja ka vabariigi selleaastane parim täiskasvanud õppija Airika Rahuoja, kelle uskumatu visadus on väga inspireeriv. Ja teiste prouade riietusest võib aru saada, kes organisatsioonina tunnustust pälvisid.

Ega ma auhinna üleandmisel saanud ka rääkimata olla. Kõikidele kohaletulnutele ütlesin, et tükike tööd on mul kaasas ja kiirelt andsin teada, et ühe õige Haapsalu salli tegemisel tuleb vähemasti paarikümmet raudreeglit teada ja silmas pidada. Nipet-näpet veel lisaks. Ja oli ikka tore küll kui hiljem kohviringis tuli lausa üks härra veel kinnitust küsima, et kas too sõrmusest läbimahtumine on ka ikka üks õige salli kriteeriume. No otse loomulikult, eksole!

Kuigi mu viimase aasta koolitamiste hoo on maha võtnud nii tütre sünd kui tervisehädad, kavatsen seda tegevust jätkata. See on nii vahva tunne, kui kahepäevase koolituse esimesel õhtul suure kodutöö koormaga naised tõsiste nägudega koju lähevad ja järgmisel päeval, sallikoolituse lõppedes on samavõrra rõõmsad, sest ebaõnnestumine on täiesti välistatud. Ma olen väga tänulik kõigile, kes on usaldanud mind pitsitarkusi jagama ja on rõõm, et nii mitmegi kursustel käinu tegemistesse on pitsiline pool kindlalt kanda kinnitanud. Varras sõlme ja südamest aitäh!


Monday, October 13, 2014

Käsitöökojad üle maa 2014

Kallid sõbrad, käsitöökojad on taas toimumas! Märjamaal on tulemas väga mitmekesine üritus. Minu laua juures saab kindlasti nuppu kududa, sada küsimust küsida ja ka head sallilõnga soetada. Tere tulemast!

Sunday, August 17, 2014

Raplamaa rahvariided Sillaotsa talumuuseumis

Täna veetsin väga õpetliku ja ilusa pärastlõuna Sillaotsal. Raplamaa naised, kes sellealaselt koolitatud ja toetatud, esitlesid enda rahvariidekomplekte. Sellist ilu ja hoolt ei näe iga päev. Komplektid valmisid neil vaid aastaga.
Ajastu kaugeimad rõivad oli Epp Haabsaarel, ehk Loone naisel. Väga-väga lahe komplekt, kus ka väljapoole näha käsitsi tehtud õmblused omasid kindlat kohta. Ta käis asja uurimas ka kaugemal, kui Eestis ja ka tema esitlus oli ajastuhõnguline. Ega pole meil kellelgi lugu varrukast võtta, kus võõrad väed tulevad kodukohta vallutama, kuid rahvas pääseb terve nahaga. Vaat, kus on metalli ja muud paremat kraami! Kõlavööd, nõelakojad ja muu, vaselisi nii et vähe pole!
Seevastu uuema aja esindajad olid kui kolm graatsiat. Õrnad põlled ja õrnad rätid katmas kaapotkleite. Säravad oubid soenguis veel päälekauba.
Tegelikult oli päev lisaks silma nuumamisele igati informatiivne. Reet Piiri ERMist rääkis poolteist tundi just meiekandi rahvariietest ning sellist ettekannet kuulata oli hea. Ikka parem, kui raamatust näpuga järge ajades kaks ja kaks kokku panna.
Sillaotsa Talumuuseum on iseenesest juba põnev koht, kus tuleks veeta terve päev, mitte tunde. Käisin ma nii sepikojas kui linatoas uudistamas. Muuseumi teisel korrusel oli välja pandud paikkonnast kogutud vanemad rahvarõivad, mis eravalduses. Lisaks väga mitmetele Vigala seelikutele olid seal kahed minu jaoks  tähelepanuväärsed käised. Esimesed neist olid vanad, väga vanad linase niidiga tugevale linasele tikitud käised, mille kandja küll miniatuurne pidi olema. Anne Ummalas, kelle valduses need on, oli teinud ka koopiad ja kandis neid uhkusega. Teised käised haarasid pilku oma värvikasutuse, kulla-karra ja tikandi omapäraga. Minu jaoks on see kõik uus maa, ei ole ma käistetikandiga palju kokku puutunud.
Tunnid kulusid kiirelt ja eriti hea oli vaadata Märjamaa ja Vigala naiste põhjalikku ja kena tööd. Pildil siis Märjamaalt pärit riided vasemal ja Vigala paremal. Eks mul ole pistmist mõlemiga, kuigi sünnikoht jääb vastu Kullamaa valla piiri, Märjamaa ja Vigala vahele.
Anneli, tervitused! Kui päris aus olla, ei tundnud esimese hooga mitte äragi. Võid nüüd lotopiletit ostma minna.

Järjest enam hakkab mulle rahvarõivaste ja üldse tekstiilide värviline pool huvi pakkuma. Küllap valgest on küllastumus saabunud. Eelmisel nädalal käisin näiteks indigoga värvimise koolitusel ning mõne päeva pärast on taimevärvide koolitus plaanis. Huvitav, millega see kõik lõppeb?

Wednesday, August 13, 2014

Tellime 100% kašmiirist peenikest sallilõnga!

Ma mõtlesin pikalt, et kas ja kuidas, aga nüüd on aeg käes. Tellime peenikest kašmiirlõnga! Udupehmet ja luksuslikku. Kuna tegemist on väga hinnalise materjaliga, siis seekord on lõnga ettetellimisega nii, et ootan kohe ka ostusumma tasumist. Viimaseks päevaks, mil lõngasoove kogun, on 18.august ja summad peaksid laekunud olema järgmiseks päevaks. Seejärel tellin vabrikust, tavaliselt saabub lõng kolme-nelja päevaga. Ja siis... siis on nautimise ja kudumise aeg!
Pure cashmere/puhas kašmiir
Lõng on valge, mõõdus 2/28 e 1400m/100gr ehk nagu Haapsalu salli lõng ikka. 100 grammi hinnaks on 27 eurot. Kuna see rahanumber on suur, siis ma arvan, et pakun võimaluse tellida  ka 10 grammi kaupa, st kui soovid 80 grammi või 110, anna aga teada. Ei pea olema täpselt 100 või 50 grammi. Kerin Sulle sobiva koguse. Ainus, mida tähele panna on see, et mu kerimismasin ei tee üle 50grammiseid kerasid. See tähendab, et ostes 80 grammi, saad 50- ja 30-grammise toki. 
Lõngasoove ootan meiliaadressile liina.rees@gmail.com
Mis teeb selle lõnga nii eriliseks ja kalliks? Kes mu kursustel käinutest mäletab toda roosat kashmiirikera, siis kindlasti muigab, et kas tõesti pakub Rees õrna ja pudedat lõnga müügiks?! Viimastele ütlen, käsi südamel, see valge lõng ei ole pude, ei ole katkemisohtu kartagi! On vabrikuid, mis suudavad seda ka nii peene lõnga juures vältida ja mul on hea meel, et sellisest vabrikust tellida saan. Muidugi on ta habras, mis kašmiiri puhul on normaalne, aga temast on vägagi võimalik kududa nagu ka juuresolev proovilapp näitab. Nuppe tehes ei pea tagasireal venitamist kartma, kannatab kududa kenasti. Aga ikkagi- milline hind!?!

Kalliks muudab selle lõnga villa päritolu- kašmiirkitselt saab aastas vaid 150-300 grammi jagu kvaliteetset villakiudu! Kitsed elavad tavaliselt kõrgmäestikus, et pehme alusvilla kasvamine oleks kindlustatud ning sellistes oludes ja nii vähese tootlusega villa kasvatada ongi kallis ettevõtmine. Vill on peenema kiuga kui mistahes meriino ning mis peamine- on udupehme. Tõeliselt pehme! Nii ka lõng.

Ma julgen väita, et see pitsilõng on kududes olnud minu jaoks üllataja- ta on mahuline ja lihtsa sõnaga iseloomustades selline... sõrmevahel ümar. Korrutus on ühtlane ja ei ole karta, et varras töö käigus kiudude vahele läheb. Kerides sama kaalukoguse tavalist sallilõnga ja kašmiiri, siis kõrvuti pannes on kašmiiri kera mahulisem, suurem (võrrelduna näiteks siidi kera oleks villasest väiksem, kuna on raske ja sile). Kootud pits sellest lõngast  jääb hästi hoidma st kiud ei ole omavahel libedad ja see on ka ainus vill, mida näiteks on minu käest tugevalt allergilise või tundliku nahaga inimesed küsinud kui siidi kõrval ainuvõimalikku valikut.

Kašmiirlõngast proovitükk, mille ma kudusin ja mis pildil näha, on väljas olnud Haapsalu Pitsikeskuses ning jääb sinna tulevikus ka lõnga müüki toetama. Seda pitsilõnga on kudunud pitsiarmastaja Meeli, kelle käest eraldi küsisin, kas tema soovitaks. Soovitaks küll. Talle meeldis lõng eriti ühtluse poolest  ning Meeli ütles, et lõng "laulis" kududes käe all. Kes pehmet  ja veel pehmemat kudunud, küllap teavad, mida see võib tähendada.

Sõbrad, sellist lukslõnga tellimist ma ei korralda tihti. Õigemini on see esimene kord ja kes teab, millal jälle. Kasuta võimalust. Kui on küsimusi, ole lahke!

P.S. Kes Villa-siidi-kašmiirisegust tahavad ja ootavad, siis seda tellin vabrikust samaaegselt. Ole lahke, soov meilile, nagu ikka :-)

Aitäh!

Related Posts with Thumbnails