Saturday, January 21, 2017

Haapsalu sall Lossiaiakirjaga

Uus sall on valminud uue koekirjaga. Nimeks Lossiaiakiri. Ranged jooned ja lopsakus mustris on nagu mõni range, üliküps, stiilselt kujundatud ja hooldatud aed. Et uhkem oleks, siis ikka Lossiaed. Nime pakkus abikaasa. Eks sarnasus aedadega ole vaataja silmis.
Haapsalu sall Lossiaiakirjaga
See sall käis täna minuga Rapla kursustel kaasas. Muidu otsib ta uut kodu. Harva, kui mul salle üle on :-)

Wednesday, January 11, 2017

Sallinäitus Haapsalu Pitsikeskuses


Eilsest saab mu sallinäituse pisut vähendatud versiooni näha Haapsalu Pitsikeskuse ruumes. Kuna tegemist on siiski mitte lihtsalt sallide, vaid uute koekirjade presenteerimisega, siis 28ndal jaanuaril, mil on näituse viimane päev, olen ise kohal ja võtan uusi mustreid ka paberil kaasa. Sel päeval ei ole näitus lihtsalt üleval ja natuke nagu anonüümne, vaid ma võin rõõmsasti ka juttu rääkida ja mistahes küsimustele vastata. Olete kõik teretulnud!

Ülespanemise käigus selgus, et Olustvere Viinaköögi saalis tekkinud mõte "Kas täidab ikka ruumi ära?" asendus siin mõttega "Midagi peaks ikka vähemaks võtma, sest tuba juba täis!". Ruumide suuruse vahe, ma arvan, on kolmekordne. See on minu esimene näitusekogemus ja ma õpin. Olustveres, kuhu algselt selle näituse mõtlesin, toetasid mustad laetalad, paksud kreemjad kiviseinad ja kaarjad aknad seda mõtet, et sallid peaksid olema pandud jõulisele mustale taustale ja sümmeetria on võtmesõna. Haapsalus seevastu, kus palju helgust, valgust ja pitsihõngu majas, tundusid mustad konkreetsed taustad kuidagi ülepingutatuna. Pole hullu, mul on veel mitu kohta käia ja areneda.

Haapsalu Pitsikeskuses, minu tubli abimeeskond ülespanekul

Sunday, January 8, 2017

Esimese kootud kleidi nostalgiahetked

Täiesti juhuslikult jäin täna kinni oma ühte vanasse pildipilve ja leidsin sealt mõned fotod sellest, kuidas sündis minu esimene Haapsalu pitsidega kootud kleit. Palju katsetamist ja ebakindlust, väga suur ajasurve ja põnevustunne- need on märksõnad, mis jäävad seda kleiti meenutama.
2011.aastal- algus on tehtud
Tänaseks on tal selja taga võiks öelda, et isegi väärikas karjäär näitustel käimisega, Mardilaadaga, korra ajalehte sattumisega ja sattumisega ka kursuste ülevaateraamtusse + üks lõpuks korralik, armas pulmapidu. Rahumeeles on ta taas tagasi pugenud kappi, et oodata uusi helgemaid hetki. Neid võiks ju ometigi tulla!?
mai 2011, esitüki valmimise rõõmud
8 päeva hiljem, mai 2011, passitan kleidile voodrikangaid
Valmis! Esimene etteaste Pärnu Gildimajas Käsitööga Tööle 2 lõpunäitusel 2011
Pärnu Postimehes 2011
Foto saamise nimel pingutab ema käsul tulevane pruutkleidi kandja, toona siis 15-aastane
Mardilaadal 2011, kleit letil meie selja taga
Veebruar 2012, Eesti Käsitöö Majas ülevaatenäitusel
Tütre Ingel-Briti pulmas, 2016
2016, pruudil on käsil ülesanne kududa...

Friday, December 30, 2016

Pitsikiri, mis sai inspiratsiooni punasest Mulgimaa tikandist

Aasta tagasi, detsembris, kui ilmus Mulgi rahvarõivaste raamat, ei suutnud ma end tagasi hoida ja mitmeks pikaks õhtuks oli lugemist ja vaatamist. Kohe väga mitmeks ja väga pikaks õhtuks.

Mulgi punaste tikanditega puutusin kokku  koolis ja Viljandi muuseumis neid vaatlemas käies ning tundus nagu eriti loomulik, et mina, kes ma tikkimist armastan peaaegu sama palju kui kudumist, olin igatepidi äratehtud ja maha müüdud neile punastele tihedatele tanumaalitikanditele. Tegelikult, seda on raske sõnadesse panna, on nendes midagi minu jaoks keerukat, nagu mõni äraarvamatu kood, vaikne mõistukõne või selgitamatu sõnum. Võimalik, et lilltikandi armastajana mu ajus aktiveeruvad neid tikandusi vaadates mingid keskused lihtsalt teistmoodi... Mis sellest eelmise aasta tööproovist ja kavandist muidu sai? Sai käevõru. Suure, tugeva naise tihedasti tikitud ja silmatorkavalt lai käevõru. Ma loodan, et uus kandja on selle endale juba kooli müügiletilt leidnud.
Täna ei tahtnud ma mitte Mulgi tikandist eraldi ja oma emotsioonidest rääkida, aga tegelikult uuest pitsikirjast. Ma vaatasin toona raamatusse ja muuseumi pidikogudesse nii pikalt, et tekkis tahtmine midagi pitsilist sama takti järgi kirja panna. Ikka nii, et jooksevad rombid ja ruudud ja natuke rõhutatult edevaid kohti on ka. Sellesse perioodi jäi mul Mulgi-inspiratsiooniga pitsikirju kohe mitu.

Olen mustrite mustandite vihikusse märkinud, et selle pitsikirja idee tuli mul lühikese sabaga tarvastu tanu vaadates. VM 351 E12 koodiga andmebaasis, lisaks rahvariiete raamatule. Uskuge või mitte, täna uuesti raamatut kätte võttes ei saanud mina ise ka esimese hooga aru, kas tõesti olin ma nii oimetuks end vaadanud või... kust see inspiratsioon ikkagi tuli? Aga ju ta tuli, kui must-valgelt kirja on pandud. Eks üldmuljet ja "takti" vaadates siiski aru ole saada, et juhuslikult ma seda viidet sinna lehele kirja pannud ei ole.
tarvastu tanu lühikese sabaga, VM VM 351 E 12, Viljandi Muuseum, http://muis.ee/museaalview/921468 
Pitsikiri sai nimeks Holstre kiri. Kes ei tea, kuidas muster tuli, las siis nuputab pealegi :-) Haapsalu sall ja sellise nimega muster.

Kõige lihtsam pitsikirja kirjutades on tekitada õhksilmustest ja kokkuvõtmistest diagonaalseid triipe. Edasi tundub lihtne olevat paigutada mustridetaile diagonaalidena jooksma. Me kõik oskame kududa õhksilmuseid, kokkuvõtmisi ja tublimad ka nuppe. Niisiis- ei midagi erilist. Pane aga mõte koekirjana paberile ja tulista. Aga... siinkohal tulevad mängu aga´d. Tegelikult palju agasid.

Muster võiks olla vaatajale ja kudujale huvitav, lihtsate triipudega välja ei mängi, eksole. Kudujale võiks muster ka mugav olla st iga rida ei peaks pingsalt paberilt vaatama, loogika võiks abiks tulla. Või siis see, et iga järgmine rida mustris nö kontrollib eelmist ja aitab järjel püsida.

Minule isiklikult meeldib mustri sisse pista mingeid  kujundeid, mis ei ole päris puhas geomeetria. Nuppudest mustrisse moodustuvad ristid, neist ma ei pääse kunagi (olgu, see ON geomeetria), nuppudest moodustuvad kaared või ringid (ojaa, neid ei ole üldse tegelikult lihtne koekirja sobitada) ja on veel väikeseid asju, mis kudujale mustri huvitavaks teeksid. Kui Holstre kirja vaadata, siis siin olen nuppudest rombidega natuke mänginud- ei ole lihtne ruut külili lükatud, natuke väljavenitamist tippudes annab asjale teise jume, ma leian. Ja üks nupp küljelt ära naksata- jälle midagi nagu juures!  Kuna venitatud rombid ja diagonaalidena jooksvad õhksilmustest moodustunud detailid on vaheliti, siis peab leidma tasakaalu- et ei oleks liiga tihedalt ega ka liiga hõredalt. Ja viimane aga- see kõik peaks kirja saama nii, et sallisse mahuks mitu mustrikordust, aga muster ei tunduks liiga kribu. Olen püüdnud alati mõelda mustrit kirjutades nagu kootaks sellest just Haapsalu salli- mustrit laiusse võiks olla nii 110-130 silmust. Mis veel? Mulle meeldivad pigem sellised jõulised väljendused. Suured koekirjad, palju nuppe ja natuke liiga rikkalikult  täis kompositsioon. Kokkuvõtlikult- olgu see siis minu käekiri.

Selles sallimustris jooksevad asjad kuidagi väga mõnusasti ja loogiliselt, ma leian. Just lõpetasin ühe Holstre kirjaga salli ja oli parem kududa näiteks kui Õpetaja kirja, kus südamed ja diagonaalid vaheldumisi jooksevad. Selle viimase mustri juures muidugi on oht, et nupud tapavad inimese lihtsalt ära. Kes need aga ei karda, olge ootel! Millalgi saab ka Õpetaja kirjaga salli kududa. Holstre koekirjaga on nõnda, et homne päev, aasta viimane siis, on see, mil muster saab avaldatud.


Tuesday, December 20, 2016

Pauliine sall

Minu vana-vanaemal Pauliinel on täna 112.sünniaastapäev. Õigemini küll oli eile, sest tänane on tiksunud juba uude kuupäeva. See kuupäev on mulle alati tähtis olnud, sest tähtis oli mulle ka mu kallis mamma. Ma olen oma blogis maininud, et käsitööoskuste pärinemine on meie suguvõsa naistel geenikoodiga kaasa antud ja Pauliine oli see, kellest kõik alguse sai. Küla rätsep ja kogu perele kuduja. Ega see kindlasti tühjalt kohalt tulnud, aga kahjuks sugupõlv enne mammat jääb minu mälestustest välja. Mamma, mäletan, kudus veel ka siis, kui tema silmanägemine teda maha jätnud oli...

Pauliinel oli 12 last. Tema oli alati eeskujulik majapidaja, tubli ja tasane kodu hing, üübertöökas. Temal oli alati põll ees ja pea kaetud. Tema suunurgad olid naeratamisest ülespoole nagu kinni jäänud  kortsuliste palgete vahele, kuigi elu ei olnud teda hellitanud. Minu mamma voodi oli alati tehtud, sile hele päevatekk peal ja kuri karistus tuli sellele, kel oli plaanis päevasel ajal looderdada ja pikutada. Minu mamma armastas lapsi, ta kasvatas üles nii enda omad, kui aitas kasvatada sellest järgmise põlve ja veel järgmisestki mugulaid. Ta on olnud kogu elu mulle ülima naiselikkuse, lahkuse ja töökuse võrdkujuks. Ta ei riielnud kunagi valjul häälel ja tema ainus õpetus laste kasvatamisel oli, et nad tuleb lihtsalt üle kavaldada. 

Mul on hea meel, et me nimed pärinevad ühest tüvest. Ma loodan, et ta rõõmustab, kui vaatab mu tänaseid tegemisi pilve pealt. Tänane päev, mamma sünnipäev, on mulle tähtis nagu elaks ta veel edasi.

Et mitte härdaks minna, siis mammast teise kandi pealt ka. Hiljuti avastasin, et inimesed ei ole kokku puutunud sõnaga töllakus. See on kindlasti üks neist väljenditest, mis meiekandis kasutusel ja on mamma juurest mulle kaasa tulnud. Minu mamma ei lubanud töllakusi teha, aga ikka tegime. Ja kuidas veel! Eriti karmiks läks asi siis, kui töllakusi tehti söögilauas. Siis teinekord kupatati meid õega lausa köögist välja. Ja pidime hiljem salaja analoogtelefoni ketta alt, külmkapi tagant, laearmatuurilt  ja mujalt priskeid pudrupritsmeid puhastama. Et töllakused välja ei paistaks. Telefoniketta alt oli muide eriti raske putru kätte saada :-) Ja jube piinlik oli.
Mamma  mälestuseks ja temale tänuks tegin ma juba mitu aastat tagasi pitsikirja, mis sai kohe nimeks Pauliine kiri. Selle kirjaga salli kannab pildil mammast lugedes siis viies põlvkond, mu tütar Ingel-Britt. Kuna pildistamine oli veninud pikaks, no ikka mitu tundi koolitööde tarvis, ja ilmselgelt oli minul põnevam kui temal, siis läks ka fotosessiooni lõpus töllakusteks asi ära. Ta lihtsalt pani tuled kustu!

Ma usun, et sel aastal, olgu, järgmisel ikka kohtab minu blogis veel mitmeid nö nimega kirju. Minu ümber on inimesi, kellele on südamest põhjust tänulik olla. Pauliine kiri on rahulik, etteaimatav ja rikkalik nagu tema kandja mulle meelde on jäänud. Armastage oma mammasid ja öelge seda neile! Järgmise korrani!

Wednesday, December 14, 2016

Minu kaks aastat Olustvere koolis

Ojahh, nüüd on kõik lõplikult ja pidulikult lõppenud! Eelmisel reedel saime kätte lõputunnistused- 16 alustanust lõpetas sel aastal ehk nominaalõppeajaga seitse. Kui lõputöö kaitsmise järgi oli lihtsalt pingelangusest vaakum hinges, siis nüüd, kus pidulikult käppa surutud ja paar tähtsat paberit dokumentide kasti lisandunud, on tunne rahulik ja lihtsalt natuke kurb.
Olustvere TMK rahvusliku käsitöö lõpetajad 2016 + need, kes kursusel olid, kuid lõpetavad edaspidi
Nii mitmedki head käsitöölised on minult kooli kohta ja sisseastumise kohta küsinud. Ütleme nii, et eks lõpetanute arv kõneleb enese eest- kuigi õppimine on kaugõppes, kohal käia tuleb korra kuus, on tööde maht, tempo ja pinge päris suured. Meid oli lõpusirgel enamgi, aga tõesti, tempo oli kohati pöörane.

Kõik sai alguse ühest päevast, kui tuli kooli sisse astuda. Tagantjärele olen mõelnud, et minule oli sisseastumine ehk keerulisemgi kui väljaastumine. Närvesöövam. Ma olen aru saanud, et võõrad olukorrad, võõrad inimesed ja sellised võistluslikud-ebamäärased olukorrad on mulle rasked, nii ka nüüd. Lõpetamise hetkeks oli hoog nii üles võetud ja teada täpselt, mis teha tuleb, seega tuli lihtsalt teha, teha ja veelkord teha. Kõik oli juba tuttav ja sõltus sinust enesest.

Sisseastumisel oli kohapeal lahendamiseks kompositsiooniülesanne ja vestlus koos oma kaasavõetud käsitööde esitlemisega. Kompositsiooniülesandest tegin ma kahe aasta eest lõpetades ka pilti ja ega ei oskaks vist hetkel paremini, kui toona... Ülesanne oli valgele paberile 1:2 mõõdus kujutada rahvusliku tooniga käekott. Tehnikaks ajalehtedest ja ajakirjadest värvilise materjali kasutamine ja kleepimine. Rebisin siis püüdlikult ja kleepisin. Mina, kes ma peaaegu et vihkan liimipulgaga plökerdamist... Peale vestlust, kus ma esinesin vihikukesega omaloodud pitsimustritest, ühe Haapsalu salliga ja tikitud beebilinaga, järgnes pingeline ootamine. Õpetaja vestluse käigus arvas, et kas ma mitte liialt juba õppinud pole selle kooli jaoks. Kus sa sellega- kangaspuid polnud mitte katsunudki ja tegelikult sain kohe alguses aru, et paljudest asjadest ei tea ma midagi! Mitu päeva oodates tulemusi, olin kui sütel. Ja siis sain teada, et kaks aastat on võimalus olla õppur. See tundus nii äge!
Meie õppehoone- Olustvere Käsitöömaja
Päris esimestest koolipäevadest selgus, et meil on kursusel väga hea energia. Erinevas vanuses ja erinevate taustadega naised küll koos, kuid suutsime kenasti lõimuda. Sain aru, et see kursuse vaim on tegelikult õnn, mida hoida ja mille kallal tööd teha. Mitte igal lennul ei ole sünergiat tekkinud. Olen end ikka natuke liiga suure egoga inimeseks pidanud, kuid selles seltskonnas too ego ei nõudnud eraldi istekohta ega midagist :-)

Mul olid väga toredad pinginaabrid- Kaili Truu, meie kursuse tõenäoliselt kõige kohusetundlikum ja tasakaalukam persoon paremal käel ja Kätrin Hanschmidt, Viljandi Gildimajast, särav ja alati heatujuline, vasemal käel. Kaili oli mulle alati eeskujuks, poleks tema kohusetunne olnud nii nakkav, oleks ma nii mõnelgi hetkel jätnud asju ripakile. Pildil on Kaili vasemal ja Kätrin seismas.

Esimese õppeaasta poole peale jõudes oli aru saada, et jutud sellest, kuidas Olustvere koolis aetakse pillid lõhki, võivad täitsa tõele vastata. Muidugi oli võimalus valida endale ülesannete mahtu vastavalt võimalustele ja kasutada olevale ajale, aga mina arvasin, et kui tuldud, peaks ikka pingutama. Seda pilli lõhkiajamist ma ju otsima tulingi!

Täiesti uus ja vist tõesti kõige raskem minu jaoks oli töö kangastelgedega. Kudusime nii paksu kaltsuvaipa kui hiljem õrna täisvillast kaelasalli. Tuleb tunnistada, et õpetaja oli meil parim- Inna Raud, samas oli meid jälle kole suur grupp ja ma leian, et mitte piisavalt telgesid sellist kampa arvestades. Hädast aitas välja koolikaaslane Ulvi- tema teljetuba ja juhendussõnad olid kulda väärt!

Mäletamistväärt hetk- sain oma esimese kahe üle mitmekümne aasta just kangakudumise kontrolltööd kirjutades. Täiesti teenitud kaks oli. Peale seda, kui natuke praktikas teadmisi kasutatud, said asjad ka päriselt selgemaks ja enam ma päris kahe-vääriline ehk ei ole.

Minu jaoks olid väga vajalikud kompositsiooni ja värvusõpetuse tunnid Piret Tago ja Jarõna Ilo käe all. Need on asjad, mida peaks järjepidevalt ja palju õppima, ei saa öelda, et ma milleski lõpuni kindel julgeks ka täna olla. Ja oleme ausad, joonistamisoskus on see, mis on, areneb ja tekib ainult praktikaga. Kindlasti kompostisioonitööde kaustad ja kirjapandud teadmised saavad kasutatud ka edaspidi.
A3 sokikavand 1:1 mõõdus, üks esimesi kavandeid, mis sai tehtud

Kohe algusest peale selgus, et õppetöö käigus ei toimu mingit rõõmsat hobikäsitöötamist ja harrastustegevust, kogu toimetamist tasub väga tõsiselt võtta ja täpselt dokumenteerida. Päriselt ka. Punkt lahtiseletatuna võiks tähendada seda, et kui hakata triibusokki kuduma, tuleks enne teha kavand, tööproov, värvida vajalikke lõngu ja muidu ka peaks olema olemas põhjalik sõjaplaan. Ei ole nii, nagu ma seni olin teinud, et hakkad aga kusagilt peale ja kannani jõudes on aru saada, kas asjast saab asja. Tööde puhul tegelikult ei olnud võtta aega, et endale suuri eksimusi lubada. Elus olen kudunud kümneid ja kümneid sokipaare, aga nende triibikutega tundsin end kohati abituna. Mitte tehnilises mõttes, vaid üleüldse. Elu lõpuni jääb meelde, et vardanumber oli 1,25mm ja sõrmeotste sügavate haavade jaoks tuli ekstra haavaliimi apteegist otsida. Õppetund seegi- peale neid sokke ma ei võtnud enam kõiki asju nii sajaprotsendiliselt juuksekarva viilutamisena. Järgmise aasta kootud labakud olid pehememad, suurema vardaga kootud ja seetõttu ka armsamad :-) Sokid, millest pingutamine läbi kumab, jäävad tõenäolielt kappi, neid ei raatsi jalga pannagi.

Seda, et kogu tegevust tasub täpselt dokumenteerida, saime kõik omal nahal tunda. Eriti just lõputööd vormistades. Meie kursus oli esimene, kes lõpetas uue kutsestandardi järgi õpingud lõputööga ja kompetentside taotlemiseks vajaliku esitlusmapi koostamisega. Esitlusmappi sai ka töid esimesest aastast st kogu info pidi ikka päris täpselt võtta olema, et tegevusi vms kirjeldada. Paks täiskirjutatud kaustik oli abiks ka praktikaaruannete vormistamisel. Õpiaja sisse jäi üks lühem ja teise aasta päris pikk praktikaperiood. Minu teise aasta praktikaaruanne sai 127 lehekülge pikk ja praktika kestus oli koolipraktikana 130 ja ettevõttepraktikana 156 akadeemilist tundi, kui ma õigesti mäletan. Kes nüüd kooli astuvad, oleks hea enne läbi mõelda kas ja kus saaks praktikat teha. Nii nagu muude erialadega- avasüli ei oota sind keegi, et tule ainult! Õnneks oli minul võimalusi teha praktikat mitmes jaos- osaliselt oma kodus käsitööd tehes või mitmesuguseid infokandjaid läbi töötades, osaliselt koolis õhtutundide arvelt ja osaliselt ka lõputööd vormistades. Kokkuvõttes võib ikkagi öelda, et hull andmine oli!

Minu jaoks oli uus ja õpetlik töö käigus erinevate õpimappide vormistamine. Kokku sai mul neid, ütleme nii, suure Säästumarketi koti suurune kogus. Kuhi ka veel peale. Kohalik paberipoe müüja oli alati rõõmus, kui mind sisenemas nägi, sest kalleid kartongpappe sai sealt ostetud ikka päris suurte summade eest. Kuna mulle oli oluline mappide võimalikult hea vormistus ja visuaal üldiselt, siis siin ma ei koonerdanud. Mapid on ausad ja nende sisu läheb päris kindlasti ka edaspidi vaja. Pildil olev kudumismapi üks lehekülg on näide sellest, kuidas esimesel aastal sai kootud kolm umbes 15cm "toru" neljal vardal ja tehtud läbi mitmeid-mitmeid tehnikaid ja nippe, mis muidu raamatutes vaadelduna lihtsalt ilusaks, kuid keeruliseks peetud.

Mis see õpimapp siis on? Erinevate töövõtete ja tehnikate harjutamiseks teed tööproovi. Viimistled selle korrektselt. Kinnitad mappi ja kirjutad/prindid õpetuse juurde, et mis see on ja kuidas seda teha. Vot nii. Kui ma esimese aasta alguses ei saanud aru, milleks nii kohutavalt aega ja ressurssi peaks sellise tegevuse peale panustama, võiks ju asju teha, siis teise aasta alguses olin ma tegelikult veendunud, et on vajalikud asjad need mapid küll.

Viltimise, vanutamise ja erinevate värvimiste õppeaine mulle väga palju uusi teadmisi ei toonud. Samas kohe kindlasti ei jooksnud midagi mööda külge maha. Nende õppeainete juures oli väga selgelt tunda, et millessegi sügavamalt sisse minekuks peaks õppekavas olema rohkem aega planeeritud. Pole parata, oli neid aineid veelgi, millest vaid näpuotsaga sai, sest õppeaeg oli kokku ju ikkagi vaid kaks aastat. Kohe peale kooli lõpetamist asusin ma palgatööle (jah, selline uskumatu asi juhtus...) ja vaja läks päriselus selliseid läbitud õppeaineid nagu töökeskkonna ohutus, tööseadusandluse alused, asjaajamise alused, raamatupidamine...

Kui käsitöiste asjade juurde tagasi tulla, siis väga palju andis mulle pikalt kestnud õppeaine rahvakultuuri alused. Kahel õppeaastal, mõlemal võrdse hädakisa ja kirumise saatel  harjutasin erinevaid etnograafilisi paelu põimima, sõlmima, punuma, kuduma, kõlatama. Tore oli, kui tagasi mõelda, aga tegemise hetkel olin ma kohati ikka püstihädas. Vanadest, tänapäeval mitte nii poppidest tehnikatest õppisime nõeltehnikat, vaselisi tegema ja lambanahkseid asju õmblema.
Nõeltehnikas kott kõlapaeltega
Teise õppeaasta pikk ja põhjalik õppeaine tootearendus läks sujuvalt üle lõputööks. Vähemasti minul, kuna taipasin õigel hetkel vahetada algul valitud idee välja pitsimustrite teema vastu. Seda õppeainet andis taas Inna Raud ja no ei väsi mina kiitmast! Tagantjärele naeran, et olen ikka tegelane, ma astun kooli sisse pitsiliste koekirjadega ja koolist välja ka pitsiliste koekirjadega. Mitte et arengut selles vallas toimunud poleks, aga naljaks on ikka.
Tikitud raamatukott. Kott, mis seisab ka tühjana püsti :-)
Teiseks aastaks toimus meil nö erialasuuna valimine. Väga suure rõõmuga valisin tikkimise suuna ja siin ma ennast kohe üldse tagasi ei hoidnud. Tegin, mis nõuti ja alati palju rohkem veel. Tikkimine on nimelt kudumise kõrval mu teine suur armastus. Koolitööde raames tikkida oli nagu vabanduseks, sest samal ajal oleks võinud (ja kohati oleks pidanud) oma pitsikudumist raha teenimiseks tegema. Üldse oli kooli lõpus selline aeg, kus kogu aur läks kooliasjadele ja tekkis tõsine vaakum rahakotti. Sellega ma päris arvestanud ei olnud, aga ma loodan sellest välja tulla.
Kihnu-aineline suur villane tikitud rätt looduslikult värvitud tikkimislõngadega
Kooli õppetöö raames sai ka majast väljas käidud. Heimtali muuseum, Viljandi muuseum,  kudumisvõistlus Käi ja Koo, Vändra vaibatehas, Põltsamaal Katre Arula, Türil Resa Tiitsmaa, Türi pitsimaja- need on kohad ja ettevõtjad, mis esmalt meelde tulevad.

Majast väljas käimise mainin ma eriliselt ära, sest kolm koolipäeva kujunesid teinekord nagu 3X24h käsitöökümbluseks. Käsitöömaja katuse alt käisin väljas vaid söömas ja oma igahommikusel pikal jalutusringil.

Mingist hetkest ma avastasin, et ei saa kooli ühiselamus magada. Võta kinni, kas see oli remondil kasutatud viimistlusvahenditest tulenev tunne või puhtpsühholoogiline, aga mu nina paistetas täiesti umbseks ja magada ei saanud. Niisiis- kuna käsitöömajas oli lisaks klassile ka suur eestuba, ostsin õhkmadratsi ja ööbisin samas. Talveperioodil oli seal aeg-ajalt ka hiir Peeter ning tema sugulasi, aga kuna ma polnud ainus majaline ja julgete hulgas osati hiirelõksu kasutada, polnud see ületamatu probleem. Nii oli mitmeid õhtuid, mis kulgesid öösse kursuserahvaga koos käsitööd tehes, juttu rääkides, naljatades ja siis mõneks tunniks magama minnes, et hommikul taas käsitöö õppimisele pühenduda.

Need olid 100% ainult minu päevad! Eemal perest ja kohustustest, täielikult meeldivale tegevusele pühendudes. Sellest ma jään puudust tundma... Nagu ka rõõmsast käsitöörahvast, kes meie kursusele koondunud olid.
Foto: E.Koplikask
Ja nii ta lõpetatud sai. Olustvere kooli rahvusliku käsitöö eriala. Mulle pakkus kangesti nalja, kui sugulaste hulgas küsiti, et mis sa nüüd sellest koolist said? Kas hakkad nüüd rohkem palka teenima? Seda, mida need kaks aastat mulle andsid, on raske sõnadesse panna. Lisaks teadmistele on need kaks aastat andnud mulle inimesena palju- ma olen kindlasti parem inimene, kui kooli astudes.

Tänan kõiki koolikaaslasi hea koosveedetud aja eest ja tänan kõiki õpetajaid! Kogu südamest!
Foto: M. Noorkõiv Meie viimane pidulik õhtusöök Olustvere mõisas

Saturday, December 3, 2016

Võimalus osta Victoria kirjaga sall

Mul on väga eriline teade! Aasta tagasi jagasin rõõmu, et minu kootud sallimuster Victoria on tee leidnud laia maailma osana rõivakollektsioonist. Tänasel päeval on piiratud arv salle selle mustriga saadaval Janika Printsmanni käest! See oleks heaks võimaluseks soetada väga erilise looga sall kas endale või miks mitte ka eksklusiivseks jõulukingiks.

Kui oled huvitatud, võta kontakti otse Janikaga (ta peaks olema väljas toimuval Tallinna Käsitöömessil lauluväljakul). Janika leiab Facebookis Pipieri-nimelise lehega ning tema meiliaadress on janika.printsmann@gmail.com

Victoria kiri oli väljas ka mu näitusel, mis Olustverest möödunud nädalal maha sai võetud ning mida taas näha saab uue aasta algul Haapsalu pitsikeskuses. 

Sunday, November 6, 2016

Haapsalu salli kudumise kursused Männikul

Kursuste hooaega alustan taas Tallinnast, Männikult. Mõned kohad on pakkuda selle kuu lõpus, 26.-27.11 toimuvale kursusele ning 03.-04.12 aset leidvatel kursustel on samuti vabu kohti. Kõik küsimused on teretulnud ning meilitsi jagan ka täpsemat infot kohaletulemise jms kohta.

Nimekiri täitub maksmise järjekorras ja kohti on plaanitud kümnele. Kursuste hind on 32 eurot. 

Kui kuupäevad ei peaks sobima, kirjuta ikka, plaanin teha ka teise nimekirja, milles olijatele pakun eelisjärjekorda kevadepoole toimuvatele kursustele.

Mis toimub? Väga lühidalt:
*Kursused on mõeldud pigem edasijõudnud kudujatele, rõhk praktilisel poolel. Iga osaleja koob tööprooviks minimõõtmetes salli järgides traditsioonilise Haapsalu salli reegleid. Materjalid ja vardad soovi korral õpetajalt. Mustrid, mida kasutame, on kahe raskusastmega. 
*Loome silmused, koome servad ja lõpetame töö traditsioonilisel moel. Koome ehtsaid nuppe!
*Räägime Haapsalu pitside kujunemisloost, materjalidest, mustritest ja sallide viimistlemisest ning hooldusest. Osaleja saab kirjaliku abimaterjali viidete ja linkidega. 
*Arvutame äärepitsiks vajalikke silmuseid Reesi moel. Õmbleme äärepitsi ja viimistleme kootud minisalli.
*Kursuslastele olen tuginaatoriks ka edaspidi, kui vaja :-) Nippe endale ei hoia!
Related Posts with Thumbnails