Friday, July 10, 2015

Kudumisest puhanud

Teinekord on nii, et head tahtes tuleb hoopis halb välja. Minul oli kudumispaus, mis kestis pea viis kuud, kuna ma põletasin end valusasti läbi aasta lõpuga. Jah, peaks ju juba kogemusega teadma, kui palju on sidrunist võimalik mahla saada, aga ikka mõtled, et ehk saaks rohkem. Kasvõi mõne tilgagi ja kohemaid! Ja nende paari piisa hind on oi, kui kõrge. Natuke liigset ärevust, natuke unehäireid ja sain aru, et sidrun tuleb rahule jätta. Kudumiskirest end ravida.

Kui meie peres klassikuid tsiteeritakse, siis au sees on lause "Inimene ei pea midagi, kui ei taha!" Klassiku au raske koorma võtan enda kanda, aga selliselt elada, ma leian, on väga õige ja saab vaat et õnnelikukski. Kooli kudumistööd, need olid paratamatus ja üldse mitte pitsilised, seega ravi kestis pikalt ja kandis vilja. Nüüd olen uuesti naudinguga ühe suure räti kudunud ja kõik on OK. Mis ma siis vahepeal enese raviks ette võtsin? Tegelesin endas tikkimispisiku kasvatamisega. Eks ma varem ka kudumisest tikkides puhanud ja nüüd tundus tegevusele kohe vägagi õigustus olevat. Tuleb tunnistada, et kuigi algaja suhteliselt, meeldib see tegevus mulle vägagi.

Mis siis käsil? Tegin algust kireva tikkimistööga, mis vajab veel palju lihvi. Muster pärineb täiskasvanutele mõeldud värviraamatu lehelt ja on tore, ma leian. Kõik lõngad, mida kasutan, on endavärvitud ja just taimedega värvitud. Nii võib teinekord südamerahus ka tulevalgel uusi toone töö peale passitada. Päris kindlasti muudab see pilt palju ilmet, sest kihte ja värve tuleb aina juurde. Kunagi, kui lõpetan, ei saa kindlasti eputamata jätta.

Iga uue käsitöise tegevuse ette käib mul tavaliselt pikk proloog. Et otsin infot ja uurin raamatuid ja vaatan, mida teised teinud on. Kuidagi juhtus nii, et silm jäi kinni valgetesse tikanditesse, kuna nõelapitsi ja muu peenema valge kraami vastu on mul ilmselgelt suur nõrkus juba varasemast. Vaatasin natuke hardangerit, vaatasin natuke  reticellat ja klõpsu ei pidanud kaua ootama. Siin on need kaks esimeses proovitöös koos- hardangeri serva tegemise tehnika ja sinna sisse 16.sajandi Itaaliast paar motiivi, millega ma loodan jätkata, sest ausalt, põnev on! Teadjamad leiavad siin kindlasti miljon viga, aga see oli tõesti peamiselt tegemise rõõmu pärast ette võetud ja nagu mainitud, ravieesmärgiline. Proovisin siis seda vanemat tüüpi reticellat, kus pits kujundatakse kangast harutatud raamistikku. Oma 20 tundi kulus sellele väikesele, mõnesentimeetrisele jupile küll, aga need olid väga priimad tunnid, sest süvenedes millessegi uude, on pea korralikult tühi.

Saturday, July 4, 2015

Suvi! Muhu Suvi

Muhu Suvi näitusel Eesti Käsitöö majas, 2012
Kuidagi on nii, et jälle juulis jagan ma lahkesti mustreid, mida nobenäpud kududa ehk soovivad. Mul on alati väga soe südamel, kui leian sotsiaalmeediast mõne tuttava näoga salli. Ja ma olen tänulik neile, kes viitsivad näpuga järge ajada, sest kuigi lihtne geomeetria, ei pruugi mu mustrid kohe kuidagi pähe jääda. Ja ei jää ka, vähemasti mulle endale küll kunagi mitte. Ega see polegi eraldi eesmärk olnud.

Kuna käes on suvi ja viimaste päevade puhul võib öelda, et vägagi suvi, siis olge lahked- Muhu Suvi. Muhu Suvi sündis siis, kui ma Meite Muhu Mustrite raamatu koju tõin ja tundide kaupa selle vaatamisest isu täis ei saanud. Ma vist olen seda korra juba kirjeldanud, kuidas ma miskisel külmal aastaajal Pärnus aega bussini parajaks tehes astusin sisse raamatupoodi ja peale selle raamatu lehitsemist olin kui ära tehtud. Vaatasin hinda tagakaanel ja astusin ruttu välja, külma õhtusse, et natukegi pead selgena hoida. Omaenese õnnetuseks helistasin siis abikaasale ja räägin, et isssver, ma nägin niiiii ilusat raamatut praegu poes ja jõuga tirisin end poest välja... ja siis tema kostab, et no kui sa just pead, eks osta siis. Tema, kes on mulk ja meie pere rahakoti südametunnistus! Otse loomulikult ei olnud seda kaks korda vaja korrata ja nii see kõik läks. Pool tundi hiljem istusin juba kohvikulaua taga ja kirevate koekirjade virvarr lõi pea veelgi enam segi. Et tühja sest kulutatud summast, kui aga värvilised mustrid juba pitsikirjadene kangastuma hakkavad, siis... ei ole kohe midagi enam teha. Ja nii see Muhu Suvi tuli. Inspiratsioon kindamustrist. 
Foto: Marek Raidpere, ajakiri Käsitöö kevad 2013

Rõõmsat vardajooksu, kes soovivad! Esmalt avaldati see muster ajakirjas Käsitöö paari aasta eest, aga kes vana asja meelde tuletada ei taha, see läheb oma kahe silmaga ja vaatab mustrit Issuu.com lehelt. Ja kui meeldima hakkab, siis võib lahkesti alla laadida ja kududa.
Meite Muhu Mustreid vaatan ma siiamaani suurima mõnuga ja alati õhkan nagu Kolme Apelsini loos, et  "Kui hea raamat!" 

Sunday, June 14, 2015

Olustveres, mai viimaseil päevil


Juuni on märkamatult kätte jõudnud ja tuleb kahjutundega tunnistada, et pool kooliaega on selja taha saamas. Aasta, olgu, peaaegu aasta olen ma Olustveres veetnud. Väga ilus ja kohati imeilus on see koht.
Olusvtere käsitöömaja tagantpoolt vaadatuna
Rõõmsad veejooksud ja "kanalikesed" pargis


Olustveres käib töö ja vile koos. Vile all võib küll nutulaulu teinekord silmas pidada, kuigi enamuse ajast on meil ikka suu kõrvuni. Käsitsi lõikasin väikeseid, peeneid trükivorme ja printisin linikud, mis Viljandi Hansal Olustvere kooli restorani laudadele said. Kes on kunagi trükipakku või vormi lõiganud, see võib aru saada, miks mul nutulaul oli varuks. Töö ju suhteliselt peenike. 30 linikut õmmeldud, igale viis kujundit peale ja nii mu esimesed praktikapäevad möödusid. Ei saa öelda, et ma väga rahul tulemusega oleksin olnud, aga minu puhul on see tavaline. Ikka maksimumi, ei muud, tuleb püüda. Ja kui ei saavuta, siis võtta seda kui õppetundi.
 
Aga muidu on lisaks hingematvatele pargivaadetele ja tööle ja vilele kooli mail ka lahedaid tegelasi, keda ma kindlasti edaspidi püüan tihemini vaatamas käia. Kodanikud alpakad ja paksu kõhuga siga, hobused ja uudishimulikud kitsed. Ja veel palju pudulojuseid, kellele ma muidu igapäevaselt oma neljandal korrusel betoonkastis elades ei mõtlegi. Kuigi võiks. Pildil üks kodanikest alpakatest, kes hommikupoolikul said lahti oma villakattest. Ja see vill, esimest korda sain näppi, oli ikka väga erinev kodanike lammaste omast.
Sellised väikesed meeleolupildid enne taas koolisessile sõitmist. Järgmisel korral äkki räägiks, kuidas lausa kavandiga sai triibusokki kootud? 120 silma ringil ja ikka tavamõõdus inimesele :-)

Thursday, May 28, 2015

Looduslikult värvitud lõngad

Eelmise aasta augustist olen tegelenud millegi põnevaga ja nüüd on aeg neid tegemisi avalikustada. Ma värvin taimedega ja teen seda sama kirglikult, kui kunagi seitsme aasta eest pitsikudumisega alustades. Nii põnev on, kogu aeg tahaks juurde uurida ja midagi uut taas avastada! Kindlasti väärivad need seiklused pikemat juttu, kuid täna tahtsin vaid ühe teatega lagedale tulla. Iga tokk pildil on ise tooni. Lugematult palju potitäisi keedetud ja leotatud :-) Ja pea pooltest toonidest on peotäied tikkimislõngu saadaval.
Taimedega värvitud lõng
Olete teretulnud kõik reedest pühapäevani Olustvere käsitöömajja, kus 10-17 olen praktikal st majaperenaine. Et juttu jätkuks kauemaks ja tikkijad saaksid end tõsiselt rõõmustada, võtan kaasa kohvritäie tikkimislõngu. Olete väga oodatud, eriti reedel, mil mul aega juttu rääkida on rohkem. Hinnad 50 ja 70senti tokk ja uskuge, valimine võtab ikka aega.
Olustveres saab lisaks käsitöömajale käia veel leivakojas, keraamika- ja klaasikojas tallides, puuhobuste näitusel, vanade talutööriistade näitusel ja lossis ning linakojas. Loodus ja park on imekaunid. Kui näha-paitada loomi nimetada, siis kitsed, küülikud, tšintšiljad, mitut sorti kanad, hobused muidugi ja minu lemmikud- alpakad elavad mõisa mail.

Sunday, May 24, 2015

Käi ja Koo 2015 Heimtalis

Eilne päev oli täis positiivseid hetki. Kõike kirkam neist oli Käi ja Koo võistlus Heimtali muuseumi mail. Ma olen vist kahel aastal olnud sinna napilt-napilt minemas kui see toimub, aga alati on ilm alt vedanud. Kaugemalt tulijana peab ju sellega ka arvestama (eriti kui olla suhkrust nagu mina).

Leidsin, et sellele võistlusele on tehtud imekaunis reklaam Lossi Gildilt. Väga hõrk ja paljulubav, eks, aga meie, tublid Olustvere käsitöö esmakursuslased lähenesime üritusele jõulisemalt. Ei seelikuid, ei ilulemist, vabandage väga. Joped selga ja hopp! tunnist minema. Neli nobenäppu võistkonnas ja kolm äärmiselt olulist tegelast taustajõududeks. Naeru oli palju ja nagu mängeldes sai ka võit sellega koju toodud.

Olulised taustajõud kudumisvõistlusel, meie kolm graatsiat
Sigatsemine oli neile täiesti lubatud, loogišh, aga tegelikult soojendasid nad meie käsi selles kümnekonna kraadiga uduvihmases päevas, pakkusid kohvilonksu, pühkisid higi ja hoidsid hea tuju üleval. Higirätid ja kosutuspakett oli küll puhas butafooria, sest läbida tuli tegelikult 4X100 meetrit käies kududes ja see läks kiirelt. Naersin, et pärast 1,25mm varrastega meestesuuruses soki kudumist on nr 2mm varras mutimullahunnikusel heinamaal köki-möki...
Võistlustanner
Seitsme võistkonna arvestuses saime me esikoha nii kiiruses kui ka kokkuvõtlikult töö korrektsuse, kootud silmuste arvu jm arvestuses. Oleks patt salata, aga olime rõõmsad, et kogenumaid võistlejaid ja käsitööõppureid sai sellega natuke ehmatatud. Ja naer ja trall käis meil kõigega kaasas. Võistlusmaal, teades kui kohutavalt aeglane ma käies olen, pöörasin alul tähelepanu rohkem vudimisele. Tagasipöördel kiirustasin vähem ja kudusin rohkem, varras ei tahtnud enne vahetuse üleandmist kuidagi lõppeda, sest käsi natuke värises ikka ka. Aga ühe vardaringi tegin ikkagi kenasti ära. Pildil annan vahetuse üle oma pinginaaber Kailile. Teatepulk st vardakoti pael on juba kahepeale, mina koban seda viimast silmust, mis kaks korda maha tuli.
 Ja siis ta läks ja juba tuli...

Ja nii see võit saabus, pildil Anneli, meie suitsupõrsas,  ja ankrumees Aet
Kui neil fotodel siiani tundub, et inimesi üritusel nagu polegi, siis tegelikult rahvas oli kõik piltniku st minu selja taga. Palju ilusaid ja usinaid sai nähtud, mõned kenad tuttavad ka tervitatud.
Eelsoojendab põlledega võistkond

Laadatänav tagantpoolt vaadates

Ilusat pillilugu ka sekka
Kiired registreerimised veel...
Ja vajalikud mehiselt õrna töö hetked
Tegelikult meestevõistkond oli eriti vapper. Oli neid, kes neljast jutu järgi kudumist seni vaid kaugelt näinud, aga auga veeti võistlus lõpuni. Nagu riietest võib aimata, oli tegemist seppadega. Väga lahe, kas pole! Oma kuduvate meeste galeriisse sain toreda kaadri nende ankrumehest, kel kudumine nii meeldima hakkas, et ei raatsinud distantsi lõpetadagi. Meie ühe põrsakese kisakoori saatel poole võistlusmaa peal võttis ta kõike mõnuga. (Käsi)töö kaunistab inimest :-) Ja põrsake sai hiljem preemiaks temalt karastatud sepisnaela, mida saab nüüd kurgunibuna tarvitada, kui kisakooris vaja





Pildil punases jakis Pille, meie julge esimene vahetus
Seitsmekesi jõudsime me tagasi koolitundi ja need rõõmsad hetkes jäid ajalooks. Järgmisel aastal võiks taas koolisess samale ajale sattuda. Oli ju nii lõbus. Oleksin siis ise taustajõud, sest kus see kõlbab, kui uuesti võistelda, endal diplooma taskus. Ja olles suhkrust, ei sulanudki sel aastal ära. Vat kus üllatus!

Thursday, May 14, 2015

Sinine neljapäev indigoga

Algul on ikka nii, et džinn on pudelis. Antud juhul siis purgis. Uudishimulik fotograaf püüab mullikesi pildile saada nagu peegeldusest näha.
Indigo purgis
Siis pannakse džinn tööle. Segu on valmis maa ja ilma siniseks värvima. Hingan sügavalt sisse ja stardin oma uue 16-liitrise värvipotiga, kummikindad kõrvadeni tõmmatud.
Viis tundi hiljem on mul "49 sinise varjundit" rõdul kuivamas. Oleks teadnud, et nii täpselt üks puudu, oleks midagi leidnud, mida veel potti pista.
Indigoga värvitud, 49 eri tooni
On tumedat, peaaegu potisinist ja heledat särtsu siidisegust ja neolõnga ja leherohelist, mis sai niisama veel vette visatud kanarbikulõngast kui enam värvilootust polnudki. Natuke kirjuid tokke sekka, et oleks põnevam. Kõik see kraam tikkimiseks.
Oli tõeliselt tore sinine neljapäev!

Monday, May 11, 2015

Diana pulmakleit

Kuigi suur kevad murrab uksest ja aknast, tahaks ajaloolise tõe huvides õiendada eelmise aasta lõpu tegemistega. Ma sain taas kududa kleiti pruudile. Imekaunile pruudile nagu piltidelt näha saab. Sel korral oli mul lausa eriline ülesanne- kududa nii, et kleit oleks osa talvisest pulmast, peetud Leigol ja see oli suur ja mahukas töö. Tulemus, kuigi mitte lihtsalt saabunud, ütleme nii, moodustab suurepärase ansambli keskkonnaga, ülerõivaga ja kootud lisanditega (nende tegemise au ei ole minu). Olen väga rõõmus ja tänan pruut Dianat piltide jagamise eest. Õnne ja armastust teile pikalt-pikalt! Ei, kohe lõpmata õnne ja armastust parem!
Kleidi kudusin Haapsalu traditsiooniliste mustritega- seelikuosas karukell ja üleval pohlaleht. Nii ilusad, armsad nimed mustritel, eksole. Materjaliks ikka toosama villane, millest ma koon kleite ja salle ja millele saab olla alati kindel. Aluskleit Laura Heiterilt. Fotod: Kadri Audova.

Järgmisel korral, mis ei oleks kuudepikkuse vahega, oleks vist aus kirjutada, miks ma kogu aeg vakka olen olnud ja miks ma juba mitu kuud pitsi pole kudunud. Jah, päriselt... Üle-neti-tuttavad on mitmel korral küsinud, et miks vaikus ja miks nii pikalt. Tahaks mõnda pilti ja mõnda posti ikka. Kes mind päriselus kohtavad, need teavad ka, et viimasel ajal palun ma lausa eriti lihtsaid asju endale kirjalikult ja postkasti saata. Et sellest siis edaspidi, kel kannatust ära oodata.

Monday, February 16, 2015

Kursused Võhmas

Tähelepanu! On kohti Võhmas toimuvatele kursustele! Esimese hooga pitsikudumise kursus ja siis pärast väikest vaheaega Haapsalu sall. Sõbraliku hinnaga- kolm päeva hinna sees.
Ole nobe ühendust võtma, sest kes ees, see sees! Helista kuulutusel olevale numbrile, sest kursustele ei pane kirja mina ise.

Related Posts with Thumbnails