Saturday, January 15, 2011

Ma olen tagasi, kõik on OK! //Kes kiunumist ei talu, ärgu edasi lugegu...//

... sellise sõnumiga jõudsin üleeile taas maapeale ja andsin sugulastele märku, et kõik on hästi. Mis siis toimus? Toimus see, et vabanesin Tartus oma tervist piinanud kurgumandlitest! Operatsioon läks iseenesest hästi ja kõik sellega kaasnevad aistingud ja valud on talutavad, aga haiglast sain sellise halva kogemuse, et enam ma vabatahtlikult üle haiglaaläve ei astu. Tegelt ka! Kui, siis ainult kiirabiga viies!

Tartu ja  Ülikooli Kõrvakliiniku valisin, kuna seal pidid olema parimad spetsialistid ning mu kardioloog soovitas ka väga tugevalt. Parimate spetsialistide olemasolu, nagu näha, annab aga võimaluse mujalt "kokku hoida". Ka inimlikkuse pealt kohati, teeninduskultuurist rääkimata. Töö käib kui konveieril, oma tohtriga kohtusin hetk enne narkoosipanekut ja järgmisel päeval vaid korra- haiguslehe kätteandmiseks ja haiglast väljakirjutamiseks. Ausalt ka, ma ei valeta!! Narkoosiõde käis enne tere ütlemas ja siis tema hetkeks. Arsti nime sain teada ka alles töövõimetuslehelt lugedes... Ega polekski oluline, et ta vaatab suhu rohkem kui kaks korda, aga ütlen ausalt, et kogu minu info kurgumandlioperatsiooniga kaasneva kohta pärineb seetõttu küll Delfi foorumist, internetist ja apteekri käest, kellelt valuvaigisteid ostsin. Normaalne?! Ei tea, äkki ongi...

Me olime lõikusejärgses palatis kolmekesi ja nagu kuulda, ei olnud teised kaks ka absoluutselt rahul sellega, mis toimus. Ainus vahe oli, et neil olid mehed kaasas, kes vajadusel siis käisid ja rääkisid ja küsisid. Mina suutsin aga konflikti minna ühe (vist?) õega, ma ei teagi, sest nimesilte polnud kellelgi! Muidu viibis ta infolauas, aga kohtusime koridoris.

Pärast narkoosist äramist tabas mind tohutu koduigatsus ja ma oleksin olnud valmis haiglast põgenema (pärast narkoosi olen ma alati nõmedalt üliasjalik...). Ma teadsin, et ainuke asi, mis mind kinni hoiab, ongi väljakirjutamata haigusleht. Panin enda riided selga ja kõndisin mööda koridori ja siis saingi sõna otseses mõttes sõimata. "Miks te oma riietega olete? Miks te siin niimoodi kõnnite praegu?" Nagu kuulipildijast! Ma siis ütlesin, et kuna te mind viisite palatisse, kus üks meesterahvas istub nagu miki tooli peal ja ootab oma kaaslast, siis mina ei kavatse jubedates haigla pidžaamades, tiss ripakil, tema nina all lebada! Palatid on ju nii väikesed, et see vend põhimõtteliselt istus mul põlve peal (väga vastik kogemus). Ja miks ei tohiks ma olla oma riietega, kui protseduurid läbi on? Põhjendus oli, et veritsuseoht. No püha jumal, ma olengi ju sellega arvestanud ja see ei ole kindlasti üks ja ainus kord elus, kus mõni mu hilp võib veriseks saada (otse loomulikult ei saanud!). Ja sain teada, et koridori peal ei tohi kõndida, kuna "Mis siis saaks, kui kõik nii teeks!?!" Ma ei tea, mis siis ikka saaks?... tõenäoliselt oleks koridor rohkem lihtsalt rahvast täis ja ma ei peaks oma narkoosipeatäiest vabanema lääbakil olles, võõras noormees põlvi riivamas! Ühesõnaga, ma tahtsin sellele õele kähvata, et Teie olete siin patsientide pärast, mitte patsiendid Teie pärast, aga ma suutsin selle siiski ütlemata jätta. Oli näha, et ma ei ole kindlasti mitte esimene, kelle ta läbi nahutab ja selles majas vist on tõesti sedapidi, et patsiendid tulevad kohale "nende" pärast... Lahendasin olukorra nii, et küsisin endale hoopis rahustit.

Haiglast lahkudes küsisin ma, kas oleks võimalik saada teenindusjuhi kontakti, sest mul oli kindel plaan teha mõned ettepanekud meilitsi, neid pisikesi nõmedaid asju oli tegelikult veel. Huvitav oli see, et õde/arst (? jälle ei tea, sest nimesilti ega muid eristavaid tunnuseid sellel inimesel polnud) tegi suured silmad ja ütles, et sellist ametikohta ei ole olemas! Ma palusin siis kellegi meili, kes tegeleb sääraste küsimustega. Nüüd ma ei teagi, kas isikliku südamerahu saavutamiseks piisab siin kirumisest või peaksin korrektselt kirjapanduna oma ettepanekud TÜ Kõrvakliiniku poole saatma?

Mind on elus opilaual lõigutud kuus korda, aga see on vaieldamatult minu kõige halvem kogemus, kuigi tegu on minu lõikusi võrreldes kõige lihtsama opiga. Rohkem ma ei lähe, ainult siis, kui viiakse!  Või lähen siis ainult kohalikku külakolkahaiglasse, kus suhtumine on inimlikum...

Jagatud mure on poole väikesem ja nagu eestlasele kombeks- kiruda on vahel päris vabastav kogemus. Aitäh, et lubasite! Sünnipäeva puhul ju vast võib?! :-))))))


18 comments:

Ave said...

See oleks nagu minu lugu olnud, lugesin kui endaga olnut... :) Ainus erinevus oli minu kohalik tuimestus. Kõige tähtsamad on seal majas õed-sanitarid, kes oma paha tuju patsientide peal välja elavad. Olen seal ka lapsega mandliopil olnud, niisiis kahekordne kogemus :)Edu!
_____________
Sukanõel

Malle said...

Palju õnne! Paraku on paljudes haiglates selline suhtumine, kahjuks. Sulle aga kiiret taastumist.

Anonymous said...

Pai sulle Reesike!

Annyliis

Krentu said...

Palju-palju õnne!
Probleem selles ongi, et arstid võivad ju head ja inimlikud olla aga kui ikka satuvad sellised jubedad õed, siis pole muud kui põgeneda. Ma olen täiesti värske emana ämmaemanda käest sõimata saanud, et miks mu laps nutab. Ma polnud siis veel 24 tundigi ema. Või sain lapsega haiglas olles ühelt pidevalt nahutada, et miks ma ei söö ja raiskan toitu (see oli hirmus) - lõpuks ma ütlesin, et ega mina seda toitu pole sinna tellinud ja mulle ei maits see teie toit.
Samas mu ema oli Keskhaigla intensiivis ja sealsed õed olid isegi liiga head!
Aga kuidas sa üldse rääkida said peale oppi - ma mäletan, et mu mehel tuli vaid sooja õhku suust siis...

Piret said...

Palju õnne! Soovitan sul kidlasti isegi haigla juhtkonnale vastav kiri saata. Eestlaste häda ongi selles, et vaikides kannatame kõik ära. Tegelikult, kas sellega mitte ei tegele isegi Tarbijakaitse, kuna patsient maksab ju ise oma voodi eest. Hetkel puudub haiglates igasugune teenuse- ja kvaliteedikontroll, sest seda nad ju pakuvad.

P6rgukiz said...

Kiiret taastumist :)

Lugesin Su teksti ja tuli meelde, kuidas ma septembris oma elu esimesel (ja loodan, et viimasel :P) lõikusel käisin. Kõhust võeti sapikivid välja.
No ma ei tea, Soomes on vist fantastilised arstid/õed ja muu personal, haiglas kõik naeratasid, keegi kurja pilguga ei vaadanud ja häält ei tõstnud, küsiti/uuriti jne.
Arsti nägin ainult kevadel korra ja 1 min ennem lõikust :P

Õnneks on mul väga positiivsed kogemused ja kahju kohe, et kuskil käitutakse nagu ei tea kellega.
Rõve.

Ma olen kolmest lapsed esimese sünnitanud Eestis ja vat see oli ka kole... ja kaks viimast Soomes. Soome sünnitushaigla kohta pole ühtegi paha sõna öelda jällegi.

Eesti riik ja TEENINDAJAD võiks midagi õppida... klient on ikka kuningas :)

Nele said...

Esiteks - õnnesoovid pidulikud, lilledega!

Teiseks- on paar kurb-naljakat intsidenti, mida jagada. Eelmisel väga kuumal suvel- läksin puukentsefaliidi kahtlustusega erakorralisse. Saadeti koju- sest mul olevat kuumarabandus! Sammusin perearstikeskusesse- mõlemad puugianalüüsid positiivsed. Kuna pidin end perearsti käsul jälgima- nii kui halb, kohe kiirabiga haigla. Läkski halvemaks- kiirabi ja haigla. Erakorralises õed ja arst tegid vajalikud protseduurid ja panid mu patsiendilauale ootama/lamama. Ootasin, piinlesin, tukkusin erakorralises vastuvõtus. 4h hiljem, pea keskööl, mu mobiil heliseb- kujutage pilti! Erakorralise osakonna valvearst helistab: "Kus te olete?" .......


Muidu on mul kõik kiitvalt väga head kogemused olnud haiglate ja medpersonaliga.

Kadri said...

Palju õnne Rees! Haiglatest jah niipalju, et seal kus peaks olema KÕIGE paremad arstid, on alati inimlikkusest puudu. Kevadel enda poega sünnitades kogesin sama Fertilitases - maksa peale, et keegi sulle endale midagi ei räägiks. Olin valudes ja ainuke, mis ämmakas mulle ütles, oli et kõik pole korras ja ta helistab naistearstile. Ja nii mitu tundi järjest. Kuni lõpuks tänu isiklikule kontaktile haiglajuhiga, saime kohale nii naiste-, laste- ja ka narkoosiarsti. Aga seda ainult tänu ähvardustele, et muidu räägime Ivo Saarmale ära :D Oh tagantjärgi on halenaljakas, sel hetkel oli kohutav... Lahkusime esimesel võimalusel. Kodu on kõige parem koht :)

Aga sulle kiiret paranemist ja loodetavasti ei tule sul niipea haiglatega tegemist teha!

Rees said...

Tänan õnne soovimast ja tänan kaasa tundmast! Kahju tegelikult, et üsna paljudel on negatiivseid kogemusi tervishoiusüsteemiga, see võiks olla just vastupidi. Tegelikult piisaks vaid personalipoolsest rääkimisest-rääkimisest ja veelkord rääkimisest, suur osa pettumusi saabki alguse infopuudulikkusest.

Anonymous said...

Kiiret paranemist ja maitsvat püreed! helikene

dofilus said...

Hilinenud õnnesoovid :)

Anonymous said...

Ma olin seal opil märtsis. Arsti nime sain järgmisel päeval teada, aga see ei oma tähtsust. Sanitar, kes minu palatis põrandat pesi oli väga hoolitsev. Õde, kes tabletid sisse andis ja tooli talutas oli ka väga tore. Ringi jalutada ma peale oppi väga ei tahtnud, ju seepärast ei ole ka sõimata saanud. Valuvaigistite saamiseks näidati nupp, mille kaudu abi kutsuda. Kuigi jah narkoosi all olijale pole seda tõesti võimalik kohe näidata. Palat oli jah pisike. Samas kõigil kolmel oli op'i sooritanud erinev arst.
Mingit negatiivset kogemust ma küll ei saanud. Ainus, mida ma kahetsesin, oli see, et raamatut kaasa ei võtnud. Ma lootsin, et saan kududa.

Piret said...

Tere! Lisan veel, et täna Vikerraadio saates rääkis Eesti Patsientide Esindusühingu esindaja, kes kinnitas et haiglatega seotud kaebused on sagenenud. Igas haiglas on olemas kvaliteedijuhid, kes tegelevad anutud küsimustega.

astraco said...

Palju õnne Reesikene ja head paranemist. See mis sinuga juhtus on ikka kurjaks tegev ja mitte vähe. Viimasel ajal tervishoiu süsteemis on ikka elu na allamäge, et anna kannatust. Kuid haigekassa reeglina ei maksa enam miskit. maksa ise ja saa sõimata. Tore elu sellel kodumaal. Loodan, et sa enam ei pea kohtuma selliste negatiivsete inimestega ja näed enda ümber pigem ikka positiivseid ja naeratavaid inimesi. Suured kallad sulle ja ehk paraned pea.

Muhv said...

Kiiret taastumist!
Ma loen alati jutte meedikutest nagu mingit muinasjuttu ja mõtlen, et kus mul on küll vedanud - nii haiglas töötades kui patsient olles on mul alati ja ainult meeldivad kogemused olnud! Pigem nurisen mina polikliinikuarstide teeninduskultuuri ja osavõtmatuse üle.
Aga kirjuta kindlasti neile ametlik kiri. Isegi kui midagi ei muutu, siis vähemalt on endal süda rahus, et ei virise ainult nukataga, vaid ütled otse välja. Ja kui neid ütlejaid rohkem oleks, küll siis ollakse sunnitud ka reageerima ehk end muutma.

Rees said...

Aitäh kosutava sõna eest!

Tegelikult on see üks väga väheseid kordi, kus mul haiglast nii negatiivne kogemus on. Muidu on ikka nii, et mett on potis palju enam, kui tõrva...

Meili ma nende peaõele siiski saadan.Arvasin, et enne on kasulik maha rahuneda, et suudaks olukordasid erapooletult hinnata ja kirjeldada :-)

eidzu said...

Õnne ja kõike paremat sinna juurde! :)
Aga seal kõrvakliinikus olen mina olnud kokku neli korda, kolm korda lapsega ja korra ise. Ja tuleb tunnistada, et olen saanud väga erinevaid kogemusi. Kord oli lapsega väga rahulik, sest seletati ette ja taha, teinekord käis kõik järsult ja tekitas ainult lapses hirmu. Vist oleneb ikka inimesest. Kõige hullem oli see, et nad sundisid mind enne kohaliku tuimestusega mandli oppi rahsutit võtma, sest nii on kombeks ja ette nähtud. Ma olin väga rahulik ja emotsionaalselt-vaimselt valmis aga see rahusti tegi ainult seda, et pani mu magama. Ja siis äratati mind üles ja sisuliselt ärkamata inimesele tehti siis op. Oleks ilma rahustita, oleks kõik olnud mul oluliselt paremas valmisolekus. Aga koridoris jalutamise eest mind küll keegi ei sõimanud, rahulikult jalutasin.
Edu paranemisel, mina elasin peale oppi üle kahe nädala konkreetselt valuvaigistite peal, sest muidu ei olnud võimalik. Söö jäätist ja puhka!

Veronika545 said...

Ma paranen just samas majas tehtud opist.
Kõige jubedam elamus mu meelest on see, et neil opieelsed ja opijärgsed käivad läbi ühe ja sama ruumi. Vedeled enne oppi, ootad, millal sul nina täis topitakse ja kuulad samal ajal, kuidas rögisevad ja oigavad narkoosist ärkajad. Ja kui sa end õigel ajal järgmine päev ukse juurde ootama ei säti, siis tullakse ja käratatakse palatisse, "mis te ei lähegi veel ära või". Peale oppi ootas mind palatis klaas külma veega, teepakike kõrval - ja hiljem küsiti, miks te teed ei joonud - :D jne jne Huvitav koht, pole midagi öelda.


Verpin

Related Posts with Thumbnails