Stiilse pruudi rätik ja võitlus alanud talveunega

Augusti lõpupäevil kudusin ühe kolmnurkräti. Kuna vihjasin, et tegemist on rätiga pruudile, eks siis oli neid, kes arvasid, et ma endale kudusin. Aga oh ei, ma jõudsin enne enda pulmi väga produktiivsena katta ka teisi pruute :-) Tegelikult oli see aeg, kus ma jõudsin üldse kuidagi väga palju...

Selle pildi eest võlgnen tänu pruudile ja pruudi emale Üllele. Tänan, et vajalikul hetkel meelde tulin ja tundub, et rätt täitis oma ülesande kenasti. (Brr, tegelikult tuleb mulle meelde, et see nädalalõpp oli ekstra tuuline ja niruvõitu...) Kuna ma teadsin, et tegemist ei ole nö tavalise pruudi katmisega, siis seda põnevam oli kududa. Okei, värvida tegelikult. Ka minul käis enne pulmi mitu korda peast läbi mõte, et abielluks mustas. See ju nii šikk värv! Otsustasin siiski mitte pulmarahvast ehmatada ja valisin sügavama punase, mis samuti jõuline ja kena toon, kah minulik. Sellel pildi on muide minu lemmikdetailiks pruudikimp. Jube äge, kas pole?

Postituste vahed selles blogis on häbiväärselt pikad. Ma tahaksin, et nõnda poleks, aga põdesin hiljuti just muudele tervisehädadele lisaks täielikku arvutimürgitust. Ma ei tea, kas päris nii võib öelda, aga tegemist oli tõsise stressiga. Mingil hetkel tundus tehnika olevat vaenlane ja muu maailm nii ähvardavalt pealetükkiv läbi ekraani, et hakkas imelik. Suur osa enda käsitööde turundamisest käib ju üle interneti ja paljud sõbrad on just sel moel mu kõrval. Mingil hetkel ma avastasin, et kuna meie arvuti taga on mitu kasutajat (mehe oma läks vanaduspuhkusele ootamatult), siis ma ei saagi löögile kui isu oleks ja mingil hetkel avastasin, et olen meile unustanud vastata ning see ajas veel ekstra närvi  jne jne Olid mingid nädalad, kus ma sõna otseses mõttes tõmbasin end kerra, urisesin arvuti peale, pistsin tableti keele alla ja hakkasin kuduma. Ei, tablett oli muidugi igati legaalne ja sisaldas peamiselt vitamiine ja mineraale, aga urisesin ma küll. Tundub, et praeguseks on arvutimürgistus möödumas ja ma olen jälle maailmaga valmis suhestuma. Vahepealse kudumismaratoni tulemuseks olid mitmed sallid ja üks suurrätt. Kesse usub, kui pilte pole? Saab, pilte saab, aga omal ajal :-)

Kuna varsti on lähenemas suur juubel, 100., siis ma olen mitmeid mõtteid selle ümber mõlgutanud. 100 tähendab siis seda, et tulemas on õigepea sall number 100! Jah, ma pean arvet ja aja jooksul on arvepidamine muutunud kaunis täpseks, sest vahel tahetakse tehtud töödest kordusi. Mõlgutatud mõtted on sellist kokkuvõtlikku laadi, ette- ja tahavaatavad ja vahel ka filosoofilised või siis isegi õelad. Vääriks ehk kajastamist? Täna näiteks mõtisklesin eeskujude üle käsitöömaailmas ja olude sunnil ka käsitöölise palga üle. Esimene teema oli muidugi lõbusam kui teine. Mulle on  kogunenud koju päris palju käsitöist kirjandust, mida olen maailmast kokku ostnud. Mõtisklesin ka sellest, et miks mitte refereerida põnevamaid loetud osi ja tarkuseteri. See mõte tuleb juba pikemat aega taas ja taas meelele.

Annaks nüüd kudujumal, et uuesti arvutiallergiat peale ei tuleks! Onju. Milleks blogi pidada, kui sinna midagi ei kirjutata? Siis võiks kudujumal lõpetada ka selle polaaröö või pool aastat kestva päikesevarjutuse, misiganes ta nimi ka poleks, et saaks natukenegi pildistada. Tiba lundki võiks ju abiks olla.

Lugu sellest, kuidas Kai Simson pange pani...

Ma ootasin tegelikult juba mõnda aega, et suudaksin Maalehes avaldatud artiklile vähemate emotsioonidega reageerida ja võtta vaevaks kirjutada siin blogis profikäsitöölise kibemagusast leivast. Kuna ma ikkagi ei oska küündimatute ajakirjanike peale adekvaatselt ja emotsioonitamata reageerida, siis ei hakka pärast lahingut enam rusikatega vehkima. Las olla...

Olen hoopis 100% nõus ja pakun teilegi lugeda Okkalise  reageeringut. Naine, kel pea lõikab kui nuga ja sulg jookseb, et vähe pole, kujutan ette, et võiks käigult ära teha poole Maalehe toimetuse töö. Ja ajakirjandusliku eksperimendi mõttes võiks proua Simson seks ajaks kusagile käsitöölise juurde ellujäämis- ja kindakudumislaagrisse minna, õppida  mingitki väärtus looma.
Tänan, Helen, et sa suudad särinal põleda! Minu lugupidamine ka Maalehe esimese artikli juurde kommentaare kirjutanud käsitöölistele!

Tõestuseks, et ma oskan ka kirja kududa ja tean, milline aeg kulub... aastatetagune troi :-)

Õnnestumised ja ebaõnnestumised

Eks need pealkirjas nimetatud asjad käivad ikka käesikäes. Muidu poleks elu ju põnev. Või mis?

Viimase poole aasta suurimaks õnnestumiseks on see, et ma osutusin valituks Mardilaadale. Käsitööga Tööle2 eelmise aasta lõpetanute seast sai igast rühmast üks osaline selle võimaluse ja kui ausalt öelda, siis eelmisel aastal samal ajal poleks ma mitte unistadagi osanud. Nüüd on see käes- kohtate mind Mardilaadal!

Samas jälle Mardilaadale saamisega käib kaasas ka suurim pettumine endas. Mina, kes ma alles hiljuti hõiskasin, et 25nda tunni inimese elul pole häda miskit, söön nüüd sõnu. Ega häda polegi, aga seekord ma ei suutnud omaenese varjust üle hüpata. Kudusin laada tarvis uut kleiti ning arvestasin umbkaudu kolme nädalaga. Turbokudumine, teate ju küll. Lõige ja arvutuskäigud samad, mis augustikuisel kleidil. Aga ma, rumaluke, ei arvestanud sellega, et muster võtab palju enam aega kui lehepaanid tollel suvisel kleidil!! Ja et vahele tulevad paar kiiremat muud tööd ning reis... Nii ma siis eelmise nädala lõpus veel ausalt ja püüdlikult pingutasin, kuid eilseks oli selge- see kleit ei pea mitte Mardilaadaks valmis saama. Nii kahju, kui ka pole. Või kui, siis higi, pisarate ja magamata ööde hinnaga. No need viimased võivad ju kõrge kunsti juurde käia, aga seekord ma tõesti loobusin :-) Las jääb. Kootud sai rinde alla välja ja küll ma ta rahulikus tempos siis lõpetan, kui suur kiire möödas. Mardilaadale tuleb kaasa mu kevadine kleit.

Tänane sallipilt on uuest Haapsalu räti raamatust pärit mustriga sallist, mis juba kodunt lahkunud. Oli juhuste kokkulangevus, et kiiresti tahtsin teha eriliselt šefi mustriga salli ja raamat, mida nii väga ootasin, ilmus. Raamatuesitlusel olid mul vardad kotis. Ausõna! Järgmisel päeval Seto-ringreisile sõites ootasin bussis kannatamatult, millal juba valgeks läheb, et saaks kuduma hakata. Mööda Lõuna-Eesti teid kolades valmis kolmandik sallist ja koju jõudes läks ülejäänu juba imekiiresti. Lihtsalt nii mõnus muster oli! Jupike sallist sai kootud ka sünnipäevalauas- nii et positiivseid emotsioone selles sallis on kuhjaga. Lihtne kududa ja ilus vaadata, eksole. Loodetavasti ka väärikas Eesti pitsikudumistraditsiooni esindama jõululaadal sääl kaugel, Portugalis.

Pisut teistmoodi ehteid...

Ana Hagopiani kaelaehe

Suvel on ikka rohkem liikumist ja poodides ning laatadel käimist. Täna Pärnus Eesti disaini ja taaskasutuspoodi Vabrik külastades tulin mõttele, et mul on tekkinud vist eheteallergia. Ei, mitte et ma kanda ei kannataks, vat vaadata ei kannata vahel hoopis!

Ehetel nimetatud poes ei olnud mitte kui midagi viga, täitsa okei ehted olid tegelikult. Nad lihtsalt vallandasid hetkega mõtte, kus meelde tulid hoopis need meetrite ja meetrite, no vaat et kilomeetrite pikkused suvised laadaletid, kus sarnased ehted müügis. Tooraine kõik "ühest kohast", disain- on, nagu ta on...

//Ma tean, et nüüd on neid, kes hapult muigavad, et vaat kus jutupaunik, ise tegi ka ehteid ja mitte vähe. Eks ma teen neid praegugi... Aga enda õigustuseks ütlen, et minu ehetes olid ja on peakohal ikka isetehtud helmed ja detailid, mis pole teps mitte samasugused kui naabrineti ehetes//

Tänase posti eesmärk ei olnud nüüd ehteseppi vihale ajada, üldsegi mitte. Hingake sügavalt sisse, lugege kümneni ja andke mulle mu allergiareaktsioon andeks!

Täna ma juhataks hoopis ühe ehtekunstnikuni, kes kasutab materjalina paberit (mu vana arm, midagi pole teha) ja kelle tööd on absoluutselt vapustavad! Ana Hagopian, olge lahked! Minge vaadake galeriisid tema lehel.

Ana Hagopiani kaelaehe

Vähemalt minul tekkis hetkeks tahtmine näha selliseid ehteid meetrite-meetrite jne pikkusel letil reaalis. Et siis vaataks, kas tekib allergia...?!

Kaks päeva veel...

Täpselt nii nüüd ongi, et kleit sai eile valmis, varrastelt maha ja mina kukkusin kokku. Ei, mitte kudumisest. Mul on täna olnud selline pea valutamise päev, et teist sellist ei mäleta ammu. Ibuprofeen on mõttetu võtta ja nii ma heidan nüüd jälle magama, migreen kaisus.

Homme sõidan Tallinna, kangapoodi. Peab ju leidma ometigi midagi, mida kleidile alla panna! Pärnus küsisin Abakhanis siidi ja puuvilla segu, selle peale tegid müüja silmad väga põnevaid pöörlevaid liigutusi ja mind juhatati polüestervoodrite riiuli juurde, sest paremat polevat. Ei, aitäh, sellisele kelidile selline aluskleit ei lähe mitte. Loodan, et olen homme jälle vormis ja suudan taas toimekas olla. Näituseni on ainult paar päeva!

Ma olen tagasi, kõik on OK! //Kes kiunumist ei talu, ärgu edasi lugegu...//

... sellise sõnumiga jõudsin üleeile taas maapeale ja andsin sugulastele märku, et kõik on hästi. Mis siis toimus? Toimus see, et vabanesin Tartus oma tervist piinanud kurgumandlitest! Operatsioon läks iseenesest hästi ja kõik sellega kaasnevad aistingud ja valud on talutavad, aga haiglast sain sellise halva kogemuse, et enam ma vabatahtlikult üle haiglaaläve ei astu. Tegelt ka! Kui, siis ainult kiirabiga viies!

Tartu ja  Ülikooli Kõrvakliiniku valisin, kuna seal pidid olema parimad spetsialistid ning mu kardioloog soovitas ka väga tugevalt. Parimate spetsialistide olemasolu, nagu näha, annab aga võimaluse mujalt "kokku hoida". Ka inimlikkuse pealt kohati, teeninduskultuurist rääkimata. Töö käib kui konveieril, oma tohtriga kohtusin hetk enne narkoosipanekut ja järgmisel päeval vaid korra- haiguslehe kätteandmiseks ja haiglast väljakirjutamiseks. Ausalt ka, ma ei valeta!! Narkoosiõde käis enne tere ütlemas ja siis tema hetkeks. Arsti nime sain teada ka alles töövõimetuslehelt lugedes... Ega polekski oluline, et ta vaatab suhu rohkem kui kaks korda, aga ütlen ausalt, et kogu minu info kurgumandlioperatsiooniga kaasneva kohta pärineb seetõttu küll Delfi foorumist, internetist ja apteekri käest, kellelt valuvaigisteid ostsin. Normaalne?! Ei tea, äkki ongi...

Me olime lõikusejärgses palatis kolmekesi ja nagu kuulda, ei olnud teised kaks ka absoluutselt rahul sellega, mis toimus. Ainus vahe oli, et neil olid mehed kaasas, kes vajadusel siis käisid ja rääkisid ja küsisid. Mina suutsin aga konflikti minna ühe (vist?) õega, ma ei teagi, sest nimesilte polnud kellelgi! Muidu viibis ta infolauas, aga kohtusime koridoris.

Pärast narkoosist äramist tabas mind tohutu koduigatsus ja ma oleksin olnud valmis haiglast põgenema (pärast narkoosi olen ma alati nõmedalt üliasjalik...). Ma teadsin, et ainuke asi, mis mind kinni hoiab, ongi väljakirjutamata haigusleht. Panin enda riided selga ja kõndisin mööda koridori ja siis saingi sõna otseses mõttes sõimata. "Miks te oma riietega olete? Miks te siin niimoodi kõnnite praegu?" Nagu kuulipildijast! Ma siis ütlesin, et kuna te mind viisite palatisse, kus üks meesterahvas istub nagu miki tooli peal ja ootab oma kaaslast, siis mina ei kavatse jubedates haigla pidžaamades, tiss ripakil, tema nina all lebada! Palatid on ju nii väikesed, et see vend põhimõtteliselt istus mul põlve peal (väga vastik kogemus). Ja miks ei tohiks ma olla oma riietega, kui protseduurid läbi on? Põhjendus oli, et veritsuseoht. No püha jumal, ma olengi ju sellega arvestanud ja see ei ole kindlasti üks ja ainus kord elus, kus mõni mu hilp võib veriseks saada (otse loomulikult ei saanud!). Ja sain teada, et koridori peal ei tohi kõndida, kuna "Mis siis saaks, kui kõik nii teeks!?!" Ma ei tea, mis siis ikka saaks?... tõenäoliselt oleks koridor rohkem lihtsalt rahvast täis ja ma ei peaks oma narkoosipeatäiest vabanema lääbakil olles, võõras noormees põlvi riivamas! Ühesõnaga, ma tahtsin sellele õele kähvata, et Teie olete siin patsientide pärast, mitte patsiendid Teie pärast, aga ma suutsin selle siiski ütlemata jätta. Oli näha, et ma ei ole kindlasti mitte esimene, kelle ta läbi nahutab ja selles majas vist on tõesti sedapidi, et patsiendid tulevad kohale "nende" pärast... Lahendasin olukorra nii, et küsisin endale hoopis rahustit.

Haiglast lahkudes küsisin ma, kas oleks võimalik saada teenindusjuhi kontakti, sest mul oli kindel plaan teha mõned ettepanekud meilitsi, neid pisikesi nõmedaid asju oli tegelikult veel. Huvitav oli see, et õde/arst (? jälle ei tea, sest nimesilti ega muid eristavaid tunnuseid sellel inimesel polnud) tegi suured silmad ja ütles, et sellist ametikohta ei ole olemas! Ma palusin siis kellegi meili, kes tegeleb sääraste küsimustega. Nüüd ma ei teagi, kas isikliku südamerahu saavutamiseks piisab siin kirumisest või peaksin korrektselt kirjapanduna oma ettepanekud TÜ Kõrvakliiniku poole saatma?

Mind on elus opilaual lõigutud kuus korda, aga see on vaieldamatult minu kõige halvem kogemus, kuigi tegu on minu lõikusi võrreldes kõige lihtsama opiga. Rohkem ma ei lähe, ainult siis, kui viiakse!  Või lähen siis ainult kohalikku külakolkahaiglasse, kus suhtumine on inimlikum...

Jagatud mure on poole väikesem ja nagu eestlasele kombeks- kiruda on vahel päris vabastav kogemus. Aitäh, et lubasite! Sünnipäeva puhul ju vast võib?! :-))))))

Nutulaul

Advendiaeg on kohe läbi...

Tegelikult on puhkus ka läbi...

Samas tervis on mul ja Jussul täitsa läbi...

Ja raha on absoluutselt läbi, ei taha mitte rääkidagi...

Kuna järjekordne päev on läbi ja ma ikka pole veel voodisse saanud, siis on närvid ka läbi...

Fotokal ja arvutil on kogu aeg akud läbi, sellepärast te siit blogist salle täna ei saa...

Kroonist on kahju, teine ju  kohe läbi...

Ja üks kehvavõitu aasta saab varsti läbi...

Mmm, see viimane on nüüd liiga positiivne noot mu tänases nutujorus.
Lõpetan!



Öelge palun, et ma pole ainus, kes enne jõule end poolsurnuks kududa üritab...

Vabandust! Tilgub...

Foto: Vanderscheer

Ma arvan, et mul ei õnnestu kedagi üllatada uudisega, et tilgub. Täiesti tilgub kohe, mitte et ainult natukene...

Sügisekuulutajad st täisnuusatud salvrätid lebavad rõõmsalt ringis ümber minu. Tabletid on sees, taimetoonikum kah.

Ei julge mitte öeldagi, mida kolleeg külmetuse vastu soovitas, küüslauk ja viin olid selles rahvaretseptis need kõige viisakamad komponendid. Jätan selle igaks juhuks ära, nii haige ma ka veel pole ;-))

Jagatud mure olla poole väiksem...
Aitäh lugemast, natuke parem hakkas tõesti! Järgmises postis oleks viimane aeg võtta kokku suvine üheksanädalane sallimaraton. Või on teil neist villand? Mul on uusi pudeliehteid ka...

Tõrvatilkadega Hansa...

 Läbi need pool aasat oodatud päevad, Hansapäevad Pärnus. Esimesed emotsioonid ka juba jahtunud. Väikese ülestähenduse teeks siiski.

Nagu kiuste, hakkasid mu hansaplaanid kohe algul kiiva kiskuma. Viimase nädalani ei teadnud ma, kas saan need päevad töölt ikka vabaks. Õnneks sain. Närvilised kiired ettevalmistused vaheldusid juba ette käegalöömisega, aga ometigi olin ma esimese laadapäeva hommikul platsis kui viis kopikat. Ah jah, kui pealkiri viitab tõrvatilkadele meepotis, siis kes kiunu ei viitsi lugeda, ärgu parem jätkakugi.

Mulje Hansapäevadest oli tegelikult vägev. Teisel päeval linnas kolades tekkis hetkeks isegi tunne, et ooo, palun mitte enam rohekem vilditud prosse! Mina, kes ma käsitööd armastan, mõtlesin hetkeks sihukest patust mõtet! Häbi mulle!

Aga tagasi siis nende tõrvatilkade juurde. Esiteks- kolme nädala jooksul laadakorraldajatele saadetud meilidele ei saanud ma ühtegi vastust. Ei krii-mu-gi! Mitte ühtegi telefoninumbrit ei avaldatud ka enne, kui laadanädal algas. Siis aga lülitati helistades telefon lihtsalt kinni või jäigi see kutsuma :-S Kuni laadapäeva hommikuni ei teadnud ma, millise ja kui suure laua taha mind paigutatakse. Tore lugu küll! Kohal olevad korraldajad olid küll väga lahked ja vastutulelikud, aga...

Kohalejõudes selgus, et minu laua asukoht oli täiesti igavas kohas. Selles ei saa muidugi süüdistada kedagi peale iseenda, sest nagu ma Isetegijate foorumist kajasid loen, oli näiteks nende telgis ruumi küllalt. Nojah, ma ei saanud seda ju ka teada, sest esimesel päeval neid kohal polnud.

 Foto: Hansapäevade kodulehelt


Kauplemisel oli hoog sees kuni neljani, siis tuli totaalne pidur. Tuli ja jäigi. Naaberlaua prouaga me isegi natuke imestasime selle üle, et kuhu need ostjad küll kulgesid!? Meie lauad asusid sündmuste keskpunktist muidugi ka ilmatuma kaugel, vaata et Vikingi hotelli ees lausa. Olgu selle kauplemisega kuidas on, igatahes selle esimese päevaga sain hirmkalli kolme päeva kohatasu tagasi, natuke veel peale kah ja õhtul asju pakkides otsustasin, et sellega mu kaupmehepõli ka Hansapäevadel piirdub.Olime läbinisti kangeks külmetanud ja kõik mu sallid olid külmast meretuulest märjaks imbunud! Kaup rikutud, sest kokkupakituna ei oleks nad järgmisel päeval üldsegi seksikad välja paistnud. Muide, laua katteks olnud linane kangas ei kuivanud tuppa laotatuna isegi järgmise päeva hommikuks mitte ära. Paarsada meetrit linna poole- niiskust ei kuskil!?! Inimestel silmad säravad ja külg külje kõrval rõõmsalt müümas... Aga mina olin järgmisel päeval sellistes peavaludes, et vähe pole! Maaroti värk, korteris selliste tuultega end ju ei treeni.

Laadakorraldajate kapsaaeda heidan tegelikult ühe väga piraka kivi küll, selle kohta just, et kõik see müüjameeskond ja kaup ei olnud mitte ehtne ja lihtne ja "hansa". Näiteks minu seljataga müüs teksatagis noormees läpaka abil vanade Eesti reklaamidega plaate. "Kana-kana-kana-hakkliha!", teate ju küll! Ja CDde ning hiina mänguasjade müüjad olid vaid silmaulatuse kaugusel. Kuna õhtuks oli sellest pidevast kanahakkliha korrutamisest täiesti siiber, tundus, et teistel ka, siis kella poole seitsme paiku kaks lauda vasakul müünud Aleksandes Sünter, see Oorti-mees, võttis lõõtsa ja kukkus lõõtsama. Lugu loo järel oli kui palsam me kõrvadele. See oli tegelikult päeva parim osa ja müüjad plaksutasid talle, et jätkaks. Olen nii mõneski blogis silmanud, et ma pole ainus, keda see rahvasuus öeldud "poola laadakaup" häiris. Olgu see minu heidetud kivi sinna linnavalitsuse kapsaaeda ikka suur ja raske, sest enamus ju nägi vaeva, et natukegi ajastusse kuuluda.

Aga jah, teise päeva veetsin linnas lihtsa külalisena. Väga mõnus oli, kusjuures. Ei mingeid süümekaid kauplemisest loobumise kohta. Hommikul kell üksteist Gildi aias Olavi Kõrre keltimuusika bändi esituses üks Iiri ballaad võttis isegi silma märjaks, uskumatu lugu! /Näiteks meeskoori kuulates lähevad mul alati esimeste lugude juures silmad märjaks, muusika on ikka nii võimas asi, kui südamesse läheb.../ Jalutasime linnas, silmitsesime kaupa. Jäime kõige nähtuga ikka väga rahule. Mulle meeldisid Gildi aias olijad omas ehtsuses väga, aga tütrel tundus, et hakkab lausa igav juba. Nii palju ilu korraga... Käisime Punases Tornis Märjamaa kangete naiste käsitööd vaatamas ja saime sealt hästi positiivse laengu. Olgu peale, et omakandi rahvas, aga no oli ikka broo küll see näitus! Oli ju, kes nägid?

Oma sallid tõin kõik koju tagasi, maha ei müünud ühtegi, kuigi peaaegu oleks üks sakslanna ostma hakanud. Huvi tunti palju, isegi väga palju. Enamus tõsiselt huvitujaid ei rääkinud mõistagei  eesti keelt. Kaks vanemat venelannat näiteks lahkusid sõnadega, et "Ma arvasin, et minu kapis on viimane selline sall. Uskumatu, et veel noored koovad..."  Nii armas oli kohe!

Sallid venitasin järjepanu uuesti raamil ilusaiks ja panin Etsy-poodi üles. Kes neid nüüd kaema läheb, siis olgu öeldud, et omamaistele ostjatele saab soodsama hinnaga ka anda, kui sääl kirjas. Vaja vaid mulle kirjutada.
Sallihinnaga sai laadal nalja ka. Üks selline tüüpiline eesti mutt (andke andeks, nii räige väljend, aga kõige täpsem) tuli ligi ja ei suutnud ära imestada, kui algul kuulis salli hinnaks 200 ja ma siis teda parandasin, et ikka 1200 krooni. Oh seda kätega vehkimist ja põlastamist siis. Hirmus naljakaid reaktsioone näiteks 1350.- hinnale nägime veelgi. Tütar, kes kaasas oli, lasi algul neil südamesse minna, aga mina soovitasin ikka huumoriga võtta, muidu võib õhtuks lausa haigeks jääda. Ma tean, et need sallid ON väärt ja miks ma peaks neid tasuta jagama!?

Selle salli siin pildil muide kudusin ma viie päevaga just enne laata. Ma teadsin, et tahan laadalauale kindlasti viiendat peenikest salli lisaks ja nii ma muude tegemiste kõrvalt võtsin end ikka väga kokku ja kudusin-kudusin-kudusin. Silme ees vahepeal virvendas ka natuke, aga eesmärk tahtis täitmist. Ilus tuli! Lihtne ja ilus. Mustris on väike palmikuvõte asja huvitavamaks muutmas, vaadake lähemalt, ehk hakkab silma. Tegelikult oli mul laadal hea meel selle üle, et sain sallidest ka niisama rääkida. Anda nõu, kust parimat materjali leida võib jne.

Lõpuks viskan siia ühe vahva lingi. Kuna enda fotoka jätsin Hansale minnes maha, siis ennist siin blogipostile pildimaterjali otsides komistasin ühe väga laheda fotoalbumi otsa, kust pakun teile oma lemmikpilti. Andres Adamson autoriks. Vaadake- vahvad kostüümid neiudel, eksole.

Viljandi...

Ma reisin väga harva ja seda suurem sündmus see on. Tänast päeva alustasin rongisõidust, päeva veetsin Viljandis ja õhtul taas rongiga koju. Rongiga käimine tasub eraldi mainimist ära, sest mul on sellesse mingi eriline suhe. Ma arvan, et kusagilt kaugest lapsepõlvest (paar esimest eluaastat Raasikul) on jäänud meelde, et rongisõit on põnev ja hää. Täna oli ka põnev ja hää, rongis on ikka tunduvalt mugavam kududa kui bussis.  Keegi ei istu sul nö põlvede vahel ja vahekäigus mahub liikuma ka muudmoodi kui külg ees. Lisaks sellele on rongid muutunud puhtaks ja piletimüüja ütleb sulle ka üliviisakalt "Head reisi!" ning vaatab seejuures silma sisse. Mitte nagu stressis üle keskealine vuntsidega bussijuht, kes vaatab sulle alles siis silma sisse kui midagi väga viga on. Head reisi ei soovi neist ka keegi, kuigi mina teretan viisakalt ja tänan ka tehtud sõidu eest alati... Tartu-Haapsalu liinil on vähemasti üks vanahärra bussijuhiks, kes küsib alati nii armsalt "Kas sooduspilet?" ja ise muigab. Ma arvan, et pensionärina ma välja ei näe, järelikult meelitab alla 26seks pidamisega. Ja tema vaatab ka silma sisse. Ups, lõpetan kirumise...

Pommuudis nr 1: Viljandi KA raamatukogus ei ole MITTE ÜHTEGI Haapsalu salli, selle ajaloo või muu sarnase pihta tehtud kursusetööd ega lõputööd lugemiseks! Ma läksin sinna kohe ekstra selle eesmärgiga ja vaatasime koos raamatukogutöötajaga kataloogi vastava lahtri läbi. Mitte kriimugi!!! Ma olin rabatud ja natuke olen siiani! Tahtsin näha, kuidas teised on seda teemat uurinud. Tegelikult oli mul sellest ikka ülimalt kahju, sest olin enesele kolm tundi aega varunud ja vaimusilmas kujutasin ennast kirjatööde mägesid läbi tudeerimas...

Mis seal´s ikka, kolm tundi veetsin siis oma lemmiktegevusega- otsisin üles kaks käsitööpoodi ja Bonifatsiuse Gildi. Toredad inimesed igal pool, imelised näputööd... Pommuudis nr 2- peenvillane on mul otsas ja ei õnnestunud mul seda ka Viljandist saada. Väga kena naine muuseumi kõrval olevas poes andis veelkord teada, et Ogre on lõpetanud ja mina võiksin ka lootmise lõpetada. Meriino on samuti hea. Kui ma selle peale kostsin, et jah, aga ma tahan VILLAST, siis tehti mulle selgeks, et meriino ongi villane. Brrr, nagu ma ei teaks!?! Aga ma tahaks ikkagi seda mõnusat VILLAST, mitte MERIINOVILLAST. Meeleheitest tegin ma mõned päevad tagasi tellimuse poest  Fibercrafts ... Kui see kaup ükskord kohale peaks jõudma, siis selgub, kas kulutatud raha võib nö koolirahana maha kanda või oli ikka hää mõte. Tegelikult tellisin ma sealt värvipigmente ja sädeluspulbreid ja fimovoolimise vorme. See oli põhipoint, sest mõned asjad olid kas nii hää hinnaga pakkumises või niisama siis põnevad, ei saanud ostlemata jätta. Jälle kord!

Pommuudis nr 3- minu viimane sall, see jaapan-eesti uduloor, sai esimese asjana üles pandud  mu kosumis- ja arendamisjärgus /loe: uude ja veel täiesti tooresse/ Etsy poodi. Arvake ära, mitme päeva jooksul sall broneeriti? Nädala jooksul! Kuigi me ei ole veel saatmiseni-maksmiseni jõudnud, on see siiski nii põnev. Ajalugu näitab et tegu on usina ja usaldusväärse ostlejaga...  
Kõik tekstid seal poes klopsisin ise kokku ja väga raske oli!  Kui keegi keelt mõistev inimene näeb vigu, siis ma oleksin ülimalt tänulik, kui neid mulle nina alla torgataks. Ma ei ole koolis inglise keelt õppinud, täielik autodidakt. Ülikoolis, kus pidi inglise keelt aastakese võtma, muud valikut ei antud, jõudsin testi tulemusena isegi edasijõudnute gruppi, aga lihtne seal polnud...

Pika päeva mõtted on heietatud. Ah jaa, justnagu lohutuseks, et raamatukogust tühjade kätega pidin minema, leidsin väga laheda kaltsuka Viljandis Kauba tänavalt. See oli selline mitme ruumiga, eklektiline ja natuke räpane. Müüjad olid valjuhäälsed ja rõõmsad ja üle iga müügiruumi üürgas mustlas- ja juudimuusika. Täiesti pöörane ja lahe! Sattusin sinna õigel ajal, sest olla just värsket kraami toodud. Tühja käega ma ära ei läinud, isegi minu suurusnumbrit arvestades oli natuke valida...lõppeks sundisin end riiulisse tagasi panema üht jämedakoelist linast kostüümi, sest ma olin ju ikkagi jala st rongiga :-))) Lisaks sellele jäi müügisaalist mulle terveks päevaks kõrvu kummitama Hava Nagila, mille vastu on mul eriline nõrkus... Ju on sellise temperamentse muusika meeldimises süüdi tilk võõrast verd, mis ei lase mul kunagi vagusi püsida, kui midagi nii hääd kostab. Vähemalt kinganina peab kaasa kõpsuma! 

 kevadeootuses,

Tugev kui raudnööp...

... tuleb mul nüüd olla, sest suure heegeldustöö lõpuni on jäänud kaks nädalat ja paar päeva ning valmis on veel vaja heegeldada. kaks kardinat st 32 tundi usinat konksutamist.Üle 80 tunni on juba tehtud. Randmed ragisevad. Kaelakont ka. Aga ma pean ellu jääma!

Ellu peab jääma jah, sest nii palju põnevat ootab ees, kui see suur töö seljataha saab! Vihjeks: ma tükeldan plastpudeleid ja olen lausa kommipabereid hakanud koguma, et neist ehteid meisterdada. Lollakas? Mmhm, võib-olla. Vahet pole... Aga oodake, ma teile varsti näitan kuidas tapeet läheb käevõruks ja pudel lilleks! Ja õllepurgi paneme koos villaga vanuma ja... vot rohkem ei luba.

Sest lubamistega läks kord jälle nii, et aasta alguses endale lubatud kangelastegu- elu ilma tubakata- kestis 21 päeva. Teisalt vaadates- asi ju seegi, kõige raskema aja elasin ilma suurema valuta üle. Ärge nüüd küsige, mis juhtus, et uuesti konksu otsa lendasin. Midagi ei juhtunud, lihtsalt kehv kangelane olen :-) Iseendale tõestan ära ja vajun siis lössi. Ja eelmise aasta lubadus saada kauniks lõppes vaid paari mahavõetud kilo ja uue soenguga... Bööö, luuser missugune! Vahel vannitoas vaatab Willendorfi veenus peeglist vastu. Seda muidugi umbes sama kehva tujuga päevadel kui täna...

Vabandust, et vingusin! Tegelikult tahtsin öelda, et kel käed paigal ei seisa ja kes paberit armastavad, leiavad väga vahvaid ideid lehelt nimega Folding Trees Täna öösel tööl olles nikerdasin nagu väike laps. Aeg läks ruttu ja üks asi viis muudkui teiseni. Pildid selle lehe Flickri-showlt:


Ja teiseks tahtsin öelda seda, et nööbipildil on pross, mille tegemisel ma esimest korda kasutasin vilti viimistledes žiletitera. Lihtsalt raseerisin pikad lendlevad karvad ära, sest kunagi ammu ostetud Jõgeva-villa ports jääb alati ilgelt karvane. Naljakas tegevus oli see villapalli karvutustamine. Kes veel nippi ei teadnud, siis nüüd teate.

Ja kolmandaks: eelmise posti sõrmused panin  oma veebipoodi üles. Kes tahab, palun, olge lahked! Teisi samasuguseid ei ole ega tule nagu ma öelda armastan. Üldse tegin seal natuke ümberkorraldusi ja osa korralduslikke töid on veel pooleli. Inventuur käib ja tegelikult oleks suur osa asju vaja ümber pildistada või siis üleüldse üles riputada. Karbid ju head-paremat kapis täis...Kallid sõbrad- alati kui olen palunud, olen ka head nõu saanud- seekord palun teiepoolset konstruktiivset kriitikat!! Kuidas pood selles vormis üldse kõrvaltvaataja ja potensiaalse ostja pilgule on? Mida julgemini tagasi kajate, seda tänulikum ma olen. Kui arvad, et kommentaarium ei ole sobilik koht, siis ootan väga ka märkusi meilile. Eriliselt väärt nõuandjale panen äkki ka väikese meelehea välja...

"Oh sina karrrvane lutika musi...!"

...ütleks selle peale Kärbes Jaak!!! /sunnitakse Lotet vaatama, nagu aru saate/ Tahtsin täna õhtul raporteerida töövõidust, aga pean ütlema, et jutt tuleb hoopis suurest pettumusest

Ma heegeldan paanidest koosnevaid kardinaid. Teen seda kiirustades, sest tähtaeg on kardinasoovijaga kokku lepitud. Heegeldan ära 10 tundi ja tokk Novita Kotiväkit saab otsa. Hoog on sees jube suur ja lasen endale tuua poest uue toki. Nüüd heegeldan veel oma kuus tundi ja siis paane lauale lapates tulebki see karvase lutikamusi koht. Klõpsa pildid suureks ja veendu ise, et üks tokk on teisest sigapalju erinevat tooni. Üks valge on valge, teine valge aga rohevalge! Päris kindlasti ei saa need 5+3 karidnapaani ühes kardinas koos lehvima!!! Nüüd sõltub Karnaluksist tellitud uuest partiist (kaks kilo korraga, et saaks kardinad valmis), kas korstnasse saab kirjutatud kuus või kümme tundi tööle kulunud aega. Sest poes, kust viimati ostetud sai, oli ka see tokk viimane ning uus partii... on väga vähetõenäoliselt kumbagi neist toonidest. Saadanas, ma ütlen!!!