Tartu ja Ülikooli Kõrvakliiniku valisin, kuna seal pidid olema parimad spetsialistid ning mu kardioloog soovitas ka väga tugevalt. Parimate spetsialistide olemasolu, nagu näha, annab aga võimaluse mujalt "kokku hoida". Ka inimlikkuse pealt kohati, teeninduskultuurist rääkimata. Töö käib kui konveieril, oma tohtriga kohtusin hetk enne narkoosipanekut ja järgmisel päeval vaid korra- haiguslehe kätteandmiseks ja haiglast väljakirjutamiseks. Ausalt ka, ma ei valeta!! Narkoosiõde käis enne tere ütlemas ja siis tema hetkeks. Arsti nime sain teada ka alles töövõimetuslehelt lugedes... Ega polekski oluline, et ta vaatab suhu rohkem kui kaks korda, aga ütlen ausalt, et kogu minu info kurgumandlioperatsiooniga kaasneva kohta pärineb seetõttu küll Delfi foorumist, internetist ja apteekri käest, kellelt valuvaigisteid ostsin. Normaalne?! Ei tea, äkki ongi...
Me olime lõikusejärgses palatis kolmekesi ja nagu kuulda, ei olnud teised kaks ka absoluutselt rahul sellega, mis toimus. Ainus vahe oli, et neil olid mehed kaasas, kes vajadusel siis käisid ja rääkisid ja küsisid. Mina suutsin aga konflikti minna ühe (vist?) õega, ma ei teagi, sest nimesilte polnud kellelgi! Muidu viibis ta infolauas, aga kohtusime koridoris.
Pärast narkoosist äramist tabas mind tohutu koduigatsus ja ma oleksin olnud valmis haiglast põgenema (pärast narkoosi olen ma alati nõmedalt üliasjalik...). Ma teadsin, et ainuke asi, mis mind kinni hoiab, ongi väljakirjutamata haigusleht. Panin enda riided selga ja kõndisin mööda koridori ja siis saingi sõna otseses mõttes sõimata. "Miks te oma riietega olete? Miks te siin niimoodi kõnnite praegu?" Nagu kuulipildijast! Ma siis ütlesin, et kuna te mind viisite palatisse, kus üks meesterahvas istub nagu miki tooli peal ja ootab oma kaaslast, siis mina ei kavatse jubedates haigla pidžaamades, tiss ripakil, tema nina all lebada! Palatid on ju nii väikesed, et see vend põhimõtteliselt istus mul põlve peal (väga vastik kogemus). Ja miks ei tohiks ma olla oma riietega, kui protseduurid läbi on? Põhjendus oli, et veritsuseoht. No püha jumal, ma olengi ju sellega arvestanud ja see ei ole kindlasti üks ja ainus kord elus, kus mõni mu hilp võib veriseks saada (otse loomulikult ei saanud!). Ja sain teada, et koridori peal ei tohi kõndida, kuna "Mis siis saaks, kui kõik nii teeks!?!" Ma ei tea, mis siis ikka saaks?... tõenäoliselt oleks koridor rohkem lihtsalt rahvast täis ja ma ei peaks oma narkoosipeatäiest vabanema lääbakil olles, võõras noormees põlvi riivamas! Ühesõnaga, ma tahtsin sellele õele kähvata, et Teie olete siin patsientide pärast, mitte patsiendid Teie pärast, aga ma suutsin selle siiski ütlemata jätta. Oli näha, et ma ei ole kindlasti mitte esimene, kelle ta läbi nahutab ja selles majas vist on tõesti sedapidi, et patsiendid tulevad kohale "nende" pärast... Lahendasin olukorra nii, et küsisin endale hoopis rahustit.
Haiglast lahkudes küsisin ma, kas oleks võimalik saada teenindusjuhi kontakti, sest mul oli kindel plaan teha mõned ettepanekud meilitsi, neid pisikesi nõmedaid asju oli tegelikult veel. Huvitav oli see, et õde/arst (? jälle ei tea, sest nimesilti ega muid eristavaid tunnuseid sellel inimesel polnud) tegi suured silmad ja ütles, et sellist ametikohta ei ole olemas! Ma palusin siis kellegi meili, kes tegeleb sääraste küsimustega. Nüüd ma ei teagi, kas isikliku südamerahu saavutamiseks piisab siin kirumisest või peaksin korrektselt kirjapanduna oma ettepanekud TÜ Kõrvakliiniku poole saatma?
Mind on elus opilaual lõigutud kuus korda, aga see on vaieldamatult minu kõige halvem kogemus, kuigi tegu on minu lõikusi võrreldes kõige lihtsama opiga. Rohkem ma ei lähe, ainult siis, kui viiakse! Või lähen siis ainult kohalikku külakolkahaiglasse, kus suhtumine on inimlikum...
Jagatud mure on poole väikesem ja nagu eestlasele kombeks- kiruda on vahel päris vabastav kogemus. Aitäh, et lubasite! Sünnipäeva puhul ju vast võib?! :-))))))
Posts
