Tänase postituse tegemine võttis aega paari nädala jagu. Mõtlesin ja olin, harjusin taas oma argieluga. Just niipalju aega on tarvis, et üks mittereisija tuleks tagasi oma tavapärase igapäevaelu juurde ja nii distress kui eustress langeks tasemele, kus olen taas enam-vähem mina ise. Nädalaga magasin
jet lagi ehk kaheksatunnisest ajavahest põhjustatud pohmelli välja. Sihtskohta sõitmise ajavahe sai kohapeal klaariks magatud just selleks ajaks, kui pidi tagasi pöörduma hakkama. Ikkagi, nädal US-is oli põnev vaheldus mu elus ja mõneski mõttes eriline hetk!
Selline suurejooneline kirjatüki algus on põhjustatud asjaolust, et reis Bostonisse oli mu elu suurim üllatushetk. Ma ei olnud varem kaugemal käinud kui Soomes ja Lätis ja ega hing eriti ei ihanud ka. Rangelt pragmaatilise inimesena peab minul liikumiseks mingi hea põhjus olema. Et niisama minna, selle peale eriti ei tulegi. Bostonisse kutsuti mind aga asja pärast- Baltic Centennial 100 raames toimunud üritustesarjas oli koht väikesele Haapsalu salli näitusele ja laadalaudade rivis ka lauapool Eestist saabunud pitsile. Rääkisin tunniajalisel loengul väga hoogsalt Eesti ainulaadsest pitsitraditsioonist ja omaenese kirest! Samal ajal oli olnud kõrvalsaalis kellegi nobelisti jututund ja mul on hea meel, et minu nurka pandud paarkümmend tooli olid peaaegu et täis. Vist olid, sest erutusest ei taibanud inimesi üle lugema hakata. No igatahes tühjad nad ei olnud. See oli väga eriline tund minu elus, tõesõna!
Olen südamest tänulik Anastassiale ja korraldustoimkonnale ning reisi viperusteta kulgemise eest Janikale (oomaigaad, ma ei unusta Vantaas udu tõttu hilinenud lennult "sujuvalt" mööda kilomeetri(te)pikkusi koridore teisele lennukile jooksmist eluotsani, veremaik oli suus, köhisin nagu kurat, aga lennukile me jõudsime. Ilma Janikata poleks ma taibanud õiget jooksusuundagi valida...). Muide, me vist olime tõsimeeli vähesed imporditud pärismaalased. Kohtusime seal paljude kohapeal elavate kaasrahvuslastega. Oli huvitavaid tutvumisi ja toredaid vestlusi.
 |
| Asi, mille pärast sai mindud. Foto: H.Merits |
Reisikirjelduste ja -fotode jagamine on puhta tänamatu töö, ma tean. Ei löö oma 900 pilti letti, hoidku jumal selle eest! Püüan pooltega piirduda :-) Pildistasin kogu aeg telefoniga, sestap on fotod ka natuke lamedavõitu. Ma tean, et pildid ei räägi rohkem kui sada sõna, kui taga pole emotsiooni. Seda ma kahjuks nii hästi jagada ei oska. Midagi siiski tahaksin ajaloo huvides ka siia kirjutada ning märkmikus keerasin reisi alul ette kohe puhtad lehed, kuhu kirja panna toredaid veidrusi ning tähelepanekuid. No sinna neid märkmeid ikka sai.
Algas kõik sellest, et mina, kes ma olen äärmiselt paikne ja vaikne, pidin esimese päeva sees lendama kolme lennukiga (lapsena lendasin kord Hiiumaale, sellest ei mäleta suurt midagi, seega olin põhimõtteliselt kogemuste mõttes süütu). Nädala pärast muidugi kolme lennuga tagasi ka, aga esimene ots lennata jäi ikka ereldamalt meelde. Lendamise tituleerisin omas mõttes samasse elamustekasti, kuhu jäävad näiteks haiglas operatsioonidel käimised- see on nagu meditsiiniline paratamatus või nii- käitumine on rangelt reglementeeritud, inimesed karjakaupa sunnitult koos, kontrolli ei ole sul endal mitte grammigi võrra ja lõdinad, võnked kehas, kõrvade lukkuminemised ja kerge iiveldus käivad sust üle nii et ei küsi ka, pissile ja süüa saab siis, kui lubatakse. Polnud hullu miskit, aga iga nädal seda teha ei viitsiks. Lisaks lendamisele märkisin üles kogu esimese päeva logistika, sest seda oli mulle, paiksele,
liiga palju: KIA, miskine keskmise suurusega lennuk, buss lennuväljal, Airbus, jälle liikumiseks buss (OMG, see kihutas vastassuunavööndis... ups, ikka õige kõik, olime ju UK-s), eskalaator, vahepeal kästi saapad ja pükse üleval hoidnud rihm ära võtta ja katsuti mind ilma igasuguse naeratamiseta natuke, siis rongiga teise terminali, eskalaatoriga kusagile kõrgemale ja Boeingu pardale. Selleks ajaks oli kella 3.30 ajal ärkamise tõttu unekas totaalne ja ees ootas 6h 20min üle maade ja merede. Erutus ei lasknud pikalt tukkuda, kuid siiski. Alles USAs maale astudes jõudis mulle päriselt kohale, et vaat nii, nüüd see ongi siis käes... Juhuu! Kohtusime lennujaamas ka meie kolmanda kambalise- eesti juurtega, kuid Amsterdamis eluneva filmitegija Helga Meritsaga. Pikalt mõtlemist ei antud, üle kümne tunni suitsetamata olemine oli mind viinud seisundisse, et ega mõelda enam eriti ei suutnud ega tahtnudki. Edasi bussiga metroosse, avastamine, et ups! vale buss ja teise bussiga taas teisel suunal teise metroojaama. Kahe metroorongiga, alul sinna ja siis suunal tänna, meie mõistes linnalähiliinile ehk commuter trainile. Tunnike sõitsime pühade-eelselt puupüsti täis rongil, kus oli väga vitaalne, lühike, valjuhäälne ja rinnakas tume proua ukse lahtitõmbajaks ja vajadusel sisse- ning väljaviskajaks. Üllatus-üllatus, meie kaunite säravate tabloodega porgandid teevad sellele logisevale ešelonile silmad kõvasti ette- ei olnud seal ei jaamade infot ega muud, külm ja räpasevõitu oli ka. Kohalikudki tundusid märkavat oma peatust pigem uksehoidja valju hõikamise peale. Selleks hetkeks oli väsimus jõudnud sinna staadiumi, kus mul oli juba ükskõik ja jaamas telefonisse pildistatud jaamanimedega kaart aitas sõrmedel vajaliku peatuseni lugeda.
 |
| Õudselt väsinud mina ja Helga Merits, foto tegi J.Printsmann |
Peale tunnikest sai juba lihtsamini läbi, Subaruga sõitsime lahke võõrustaja manu. Kliima oli põhimõtteliselt sama nagu Eestis siin ja kell neli kukkus lopsti! pimedaks ka, just nagu siin, aga kiireminigi veel. Suur rodopõõsas proua Hella ukse taga ei olnud sel päeval veel külmavõetud, kuigi sadanud oli ka lund. Ülejärgmisel hommikul oli põõsas aga kutu.
Järgmisel päeval teadvusele tulles oli imelik olla. Muidugi, algul läks uni ära öösel kell kaks, sest keha mäletas ööpäeva takti, mis kehtis siin. Sunniviisiliselt tuli edasi magada. Ikka see kaheksatunnine vahe oli mängus, sellest sain alles hiljem aru. Me saime ulualust proua Hella juures Haverhillis. Selgus, et kohanime tuleb hääldada hoogsalt nagu hev´rill või midagi säärast, rõhuga lõpul. Lähikonnas ei mingeid korrusmaju, kõik oli kena ja nett, eramajad armsate balkonitega ja väga korras väljanägemisega, ridaelamud nagu pildil jne jne. Rongiga sõites oli juba pime, kuid nagu kohe aru saime, lagedat maastikku nagu Eestis rongiga liikudes näed siin ei olnud. Ühe linna lõppemist ja teise algust tähistab lihtsalt silt. Suure ringsõidu jagu vaatamist tegimegi meie sealolemise päeval, sest edasi liikusime juba järgmise päeva õhtuks Bostonisse. Oluliselt segasemas meeleolus, kui ma muidu olen, alustasin siiski päeva enam-vähem olekus märkamisega, et maja taga on loodus kaunis sarnane kui meil, kuid lopsakate
sugar pinede ehk suhkrumändidega muuhulgas. Hallide oravate ja puukoristajatega üsna eraldatud vaikuses hommikut tervitada ei olnudki nii paha. Männi käbisid, mis on peaaegu poole käsivarre pikkused nägin ma aga Bostoni linnas oma jalutuskäigul kaunistuselementidena, mitte küll looduses.
Hella viis meid vaatama lähikonna linnu Andoverit, kus on koolid, milles õppinud ka riigipead; Lawrencet, laia jõge Merrimack Riverit (ma polnud elus nii laia jõge varem näinud), mille kallastel suured punased telliskivimajadest linnakud tähistasid kunagist puuvilla töödelnud suurt tekstiilitööstust, kuid tänaseks on leidnud muu rakenduse, peamiselt jalatsitööstuse näol, kui ma õigesti aru sain. Käisime Newburys ja Newburyportis, kus olid toredad meenepoed ja mu esimene elus nähtud akenderohke kahekorruseline puukirik (40+X akent).
Kirikuid, eriti ägedaid ja muidu ägedaid, nägin ma Bostonis veel palju, sisse pääsesin vaid ühte. Kuna käimiseks oli meil tänupühaeelne päev, siis olime hoiatatud, et varsti langeb maa peale ülim vaikuse hetk- päev, mil ameeriklased on kõik oma peredega ja asutused on kinni. Liiklust eriti ei toimu ja poed täituvad taas rahvast südaöösel ehk Black Friday alguspauguks. Tõsi ta oli, järgmisel päeval olid kaubanduskeskuste parklad tühjad ja isegi Dunkin Donutsi kohvikutekett oli uksed sulgenud. Haruldusena suutsime Bostonis leida selles piirkonnas, kuhu järgmisel päeval külla läksime ühe avatud Starbucksi, et kerget einet võtta.
Aga tagasi eelmisse päeva siis- tee viis meid edasi Plums Islandile- rannapiirkonda, kust tõin koju väikesele Mettele kingiks peopesasuuruseid merikarpe ning kus vaatasime kauneid ja vahvaid suvilapiirkondi ning kujutasime läbilõikava tuule kiuste umbes viie-kuuekraadises temperatuuris ette kui äge on siin suvel, kus kuumus võib vabalt üle 30*C kihutada ja kus ta seda teebki. Praegusel juhul otsisin aga mina välja oma kindad ja mütsi, mida Eestis veel sel aastal väga kandnud polnud ning astusin julgel sammul Atlandi serva peale. Et asi ikka "päris" oleks, maitsesin vee ka ära ja lasin lainel püksisäärde laksata. Merre suubuva jõe deltas tegin sama, sääl oli hea kodune Värska Vee mekk. Kaev number see ja see, maitse sarnanes sellega, mis meil poe jaoks pudelisse pandud.
Kella neljast järsku pimedakskukkumist ennetades sättisime end peagi ka kodu poole minema. Teepeale jäi
Tendercrop Farm ja selle lahe talutoodete pood. Allkorrusel oli toidukraam ja ülal täiesti mõõdutundetult palju kuivatatud lilli ja muud pühadeaega sobivat pudipadi. Mulle avaldas see pood muljet ja oleks tore, kui näiteks ka siinmail midagi nii ägedat leiduks. Pärast Hella-proua käest uurides selgus, et ega muidugi kõik need läikivad ja pringid viljad ökod pole, aga vapustav oli ikkagi. Kui tahad, saad osta näiteks suure peotäie võilillelehti ja täiesti tundmatuid puuvilju, mille päritolu uurida mul polnud mahti. Altkorruselt ostsin kallile kaasale kange vürtsika kastme, ülakorrusel nuumasin niisama silma. Poe kõrval oli aedik, kuhu oli elama pandud üksik alpaka ja tore paks veis ning kilemajas olid pardid, küülikud ja mõned eriti ülbed kalkunid (nii lollid, et ei taibanud vaikses tänutundes tänupühade eelõhtul nurgas istudes rõõmustada, et eluvaim sees. Nokkisid hoopis kätt ja riidlesid läbi võrkaia).
Järgmisel päeval asutasime end Bostonisse. Kuna aega oli nii tunnikest kolm ja kõik kohad olid pühademeeleolus suletud, tegime autoga toredaid tiire lähikonnas maju vaadates ning tänupühade õhtusöömaaega nautisime küllakutsuja Anastassia perega koos. See söömaaeg oli tõeliselt rikkalik, olen tänulik! Polnud ka ime, ilmselgelt, arvestades kokaraamatute rohkust nende elutoas, on hea söök selles majas aukohal. Niisiis, tekkis minu esimene võimalus süüa Ameerikamaal Tänupühade õhtusöömaaega: kalkun, täidis, üleküpsetatud maguskartulipüree pekaanipähklitega, oad kastmes ja brüsseli kapsad, roheline salat ning šokolaadikook ja pealt kinnine õunakook- mmm, seda kõike oli palju ja seda kõike sai mekitud. Rõdult oli näha, kuna kardinate kasutamine ei ole kombeks, et lähikonnas tegid kõik sama- istuti koos söögilaudades. Vohmiti süüa. Ja istuti pikalt. Õhtu lõpuks mekkisime kohalikku jõhvikapuskarit ning liikusime Uberit kasutades südalinna oma hotelli, sest järgmise päeva hommik pidi algama kella kuuest.
 |
| Hääd võõrustajad laua otsas, tänulikud suud laua taga. |
 |
| OMG, isegi suhkur on siin neli korda peenem! Imestab Janika, pildistab Kateriin Rikken |
Lustimise ja ringivaatamise vahele jäi kaks väga toredat ja töist päeva, mille pärast üldse lennatud sai. 23. novembri hommikut alustasin Marriotti hotelli konverentsikeskuses oma näituse ja hiljem laadalaua ülespanemisega. Jah, selle toreda näituseosa tassisin kohvris Bostonisse ja ülespanemine läks väsimuse ja lahtirulluvate teipide kiuste kenasti. Teibitupsud on iga salli saki tippu tekstiilist tausta küljes hoidmas, olgu selgituseks öeldud. Teipe käisin iga kahe tunni tagant pärastpoole taas kinni vajutamas, sest kliimaseade muutis sallide kohal õhutemperatuuri pidevalt ja teibid hüppasid lahti. Ülespanemisel pidin peaaegu närvid kaotama, sest salle kenasti sirgete servadega üles saada tundus mission impossible. Lõpuks, peale mitut tundi nokkimist, polnud asjal vigagi. Sallid ja Eesti pits said kõvasti kiita!
Alati on huvitavad sündmuste telgitagused, nii ka siin, näituseruumis. Nägin kõrvalt toredate Eesti, Läti ja Leedu juurtega kunstiinimeste kohtumisi, jutte ja töid. Hiljem laata ja näitust vaadates andis see inimeste töödele minu silmis palju juurde. Muidu on nii, et loed küll kataloogist ja mõtled, aga kui oled kunstnikku oma silmaga näinud ja kõrvalt tema juttu kuulnud või sootuks tema endaga tutvust teinud, on palju toredam veel. Tekstiilsetest näituseühikutest oli minu kõrval lätlaste kindaväljapanek. Ja see oli lahe, ka see, et me niimoodi kõrvuti sattusime- Eesti peen pits ja lätlaste rõõmsad kindad!
 |
| Kadri Pärnametsa taies, kaheltpoolt vaadeldav, võtaks neli tundi ja teetassikese selle seltsi, ausõna... |
 |
| 3D nahakunst, autor leedukas (vabandust, nime ei mäleta...) |
Esimene päev hotellis oli see aeg, mil mulle jõudis täies mahus kohale meeletu väsimus, reisistress ja tõenäoliselt ka koduigatsus. Palju, üüratult palju suhtlemist, mis oli mulle harjumatu! Inimesed olid tegelikult nii toredad, et tahtsin suhelda ja nii kulges päev nagu poolunes. Hommikusöögiks söödud kolmedollariline suur šokolaadiküpsis andis jõudu pärastlõunani ning saabus hetk, kus ma pidin tegema valiku, mida korralikku restoranis lõunaks süüa, nii et see ära ei tapaks ja pärast ikka särada jaksaks. Ma olen ju see hädine, kes pigem nisujahu tahaks vältida ja vürtsidega ka toime ei tule. Salatist kanaga piisas täiesti ja kui tellisin teed, siis jõudis taas kohale see, et Ameerikas on kõik suur. Salat, okei, oli ka väga suur. Kodus ma teen perele kokku peaaegu sama koguse, kuid näljasena kulus liuatäis mulle igati ära.
Aga tagasi tee juurde. Starbucksis küsid
medium suurusega tee, saad sellise ühiku nagu kodus on neli tassitäit. Restos küsisin ka mediumi, aga öeldi, et pole vahet, toome ikka ühtemoodi. Huviga jäin ootama ja sain... 1,5l termoskannu keeva veega ning kaks kotikest teed. Jällekord kinnitus, et asjad on suuremadki kui oodata oskad. Kuna see oli maitsvaim Earl Grey, mida ma üleüldse saanud olin, siis võtsin pakendi kaasa. Kodus uurides selgus, et otseloomulikult on see GB päritoluga ja kotikese hinnaks on ca kaks naela. Jah, tõesti, mõte tellida ei tundunud enam nii ahvatlev, aga tee oli megahea! Miks juttu teen, asi selles, et ma alles otsin oma lemmikteed. Suve lõpul tõi härra Langi koju kohvimasina, mis on Kohvimasin (poole köögi suurune, jahvatab värske ja pruulib kohvi just sellise, nagu tellinud oled), umbes samasse nädalasse jäi selle aja algus, kui mulle kohvi enam ei meeldi. Lihtsalt ei meeldi ja kõik! Joon nüüd vaid tassi või paar nädalas, kui sedagi. Kunagi juhtus energiajookidega nii, et päevapealt lõppes isu ja enam suu sissegi ei võta.
Esimese linnapäeva lõpetasime klassikalise muusika kontserdil Bostoni kontserdimajas. Saal oli pööraselt kõrge ja pööraselt kaunis ning esimene asi, mille väiksuse kohta avaldasin imestust, et kuidas Ameerikas nii väike üks asi olla saab, oli garderoob. Tõesti, see oli väike nagu kingakarp! Väiksem kui daamide tualettruum. Võib-olla oli kusagil oluliselt suurem riietehoid peidus, ma ei tea. Kontsert ise oli kui palsam hingele. Viimastel aastatel ma olen aeg-ajalt täiesti vabatahtlikult hakanud kuulama klassikat. Panin siis seal silmad iga loo juures kinni ning lasin igast oma rakust läbi tulvata elusat ettekannet. Paar lugu olid viimase peal vaibiga. See toitis ja kosutas. Hiljem, öö hakul tulede valges kõrghoonete vahelt hotelli poole läbi marssida oli samuti lahe. Mulle meeldivad kõrged majad ja seal neid juba jagus. Mulle meeldib ka tuledesäras linn ja see jalutuskäik oli kiire ja lahe enne voodisse kukkumist.
Järgmise päeva olulisim hetk oli esinemine ja väike Haapsalu sallide teemaline töötuba. Natuke pabistamist ikka oli, aga mulle väga meeldis see mõte, et saan rääkida. Ettevalmistamine tapab teinekord spontaansuse, mõtlen ma, ja nii ma põhimõtteliselt puusalt tulistasingi, ei mingit treeningut. Teema on ju üdini tuttav. Eks natuke mõtlesin ikka läbi, et sallikudumisel arvestatavad reeglid peaksid saama räägitud ja sõrmusest läbitõmbamine kindlasti tehtud... Aga läks hästi. 45ndal minutil kusagil tundsin, et natuke väsitav on ja siis hakkas ka mu puu-inglise keel tiba lonkama. Janika oli mu turvavõrk ja auditooriumis nii mõnigi kahekeelne proua aitas kaasa, et hoog ei raugeks. Mul oli hea meel, et kohalolnutest oli nii mõnigi pitsiga sinapeal ning oli ka neid, kes ise Haapsalu salli kudunud. Ma isegi ei mäleta kummas keeles me rääkisime, aga üks väga soliidne väliseesti proua jäi mulle meelde. Ta kuulas kogu loengu väga teraselt, silmadest on ju näha kas ja kuidas kohale jõuab ning hiljem paari sõnaga vesteldes selgus, et ta koob ka ise.
Peale esinemist möödus päev laadalaua taga, sai taas pööraselt paljude inimestega suhelda. Sel päeval oli mu enesetunne parem ja ma isegi nautisin melu. Inimesed tundusid üks huvitavam kui teine, sest ega ei piirdu ju vaid laual olnud asjadest rääkimisega. Ümberringi olid inspireerivad keraamikamüüjad ja ehtetegijad, neist paariga sai ka juttu puhutud. Müügieduga on nii, et kui oled kaasa võtnud sõbra, kes on professionaalne müügimees ning kes paneb meelega oma sallidele odavama hinna ning kelle leivanumber ongi suhtlemine, siis ega ma paljut lootnud. Küll on rõõm, et üks Õpetajakirjaga sall elab oma head uut elu edasi New Jerseys ühe eesti juurtega proua juures. Tore paar, kes ostsid, olid meiega kõnelemas käinud juba eelmisel päeval. Algul pakkusin küll traditsioonilist Silvia kirja prouale, kuid kui nad ütlesid, et tahaksid just minu salli, siis oli see soe hetk. Andsin ikka kõige nupurohkema ja heade soovidega salli neile kaasa :-)
 |
| Külmavõitu ja vihmane, tornid udulaamas. Ühesõnaga- suurepärane ilm jalutamiseks |
Järgmise päeva olin otsustanud veeta üksi linnaga tutvudes. Janika ja
Helga läksid algul Helga filmi "Coming home soon" kinoteatrisse vaatama ning siis Harvardi avastama. Kuna film on põgenikelaagri lastest ning tuleb linastumisele ka Eestis, siis ma pigemini otsustasin hoida oma emotsionaalset seisundit ja märja koha peale asetatud silmi ning seadsin sammud oma teed.
Tähtsuse poolest mulle asi number kaks oli Bostonis otsida üles maja, kus Aerosmith oma päris algusaastail rentis korterit ning kus said kirjutatud nende esimesed lood. Et Steven Tyleri ja Joe Perry näol on tegemist geniaalsete muusikutega, ei pane kahtluse alla vist keegi. Maja, millel on kirjas vaid väike lakooniline roheline tahvel, on aga oluline vähestele. Nii ma siis pärast mitut tundi kõndimist seisin, patsutasin maja ja üritasin endast teha selfit selle taustal. Selfid on jaburad, kergelt ajuvabad asjad ja kuna ma nii mõtlen, ega siis kenasti välja ka ei tule. Majauksest liikusid vahepeal sisse-välja mitmed inimesed, ühe koeraga mehega tegin paar sõna ka juttu. Muidugi oli ta teadlik, mis roheline sildike see majal on, kuid ta ütles, et tal pole sellest ei sooja ega külma ja hoonesse ta mind lasta ei kavatse. Ega ma tahtnudki, mulle piisas uksel seistes ringiratast vaadates kujutada ette kuidas ammu, no ikka väga ammu, enne minu sündimist, samade kiviseinte vahel võisid toimuda megarajud peod ja kui inspireeriv oli mõne tegija jaoks äärmiselt mitteinspireeriv ümbruskond :-P
 |
| Väga mitusada maja on siit veel minna... |
 |
| Nooh, ma põhimõtteliselt ei salli selfide tegemist... Teen jälle pool! |
Commonwealth Avenue 1325 majani jõudmiseks olin teinud 10959 sammu ja tagasi ei viitsinud küll kõndida. Maja ees olid rööpad ja peatus ning nii ma nimetus peatuses trammile hüppasin. Piletiostu kohta juhilt küsides rehmas see vaid, et istugu ma rõõmsasti maha. Selgus, et tramm kihutas mõne aja pärast maa alla ning muutus niisiis metroorongiks. Mõtlesin, et jumala eest, mis vahet seal on, kuidas teda nimetama peaks, jala käies olin ma juba küllalt näinud ja väsinud olin ma. Nüüd, pimeduse saabudes oli taas tore linnasüdamesse tagasi minna. Õigemini niiehknaa olin ma linnasüdames, aga siis sinna kõrghoonete ja hotellide kobarasse tagasi.
Jalutuskäigul olin ma käinud jõe ääres (üle-eelmisel päeval nähtud elu laiem jõgi sai asendatud uuesti veelgi laiema jõega), olin põrganud kokku rokiklubi ees mitmest tuuribussist kaupa laadivate lahedate tegelastega (keda otse pildistada nagu ei söandanudki, nii jõrmid mehed olid), näinud kümneid ja kümneid poolpaljaid sportlasi vihmasabinas ja +6*C juures mittekrampuvate lihastega treenimas. Oli pühapäev ja linn oligi pigemini hõredavõitu rahvaga ja ohtrate sportlastega. Parim vaatepilt oli mulle vastu jalutav pikkade paljaste säärtega naine, kes kandis kotiga kontrabassi kõhupeal. Talle järele vaadates nägin, et jooksupüksid olid tõelised mikrod, võinuks neid lausa bikiinide alla liigitada. See kõik oli nii kriipi, et ma isegi ei taibanud pilti teha...
Jalutuskäigul olin näinud väga paljusid lahedaid hooneid ja olin käinud ka toidupoes. See viimane oli muidugi omaette põnevus- hinnad, kaubad ja kaubavalik üldiselt oli ju nii erinev siinsest! Kinni jäin ma toidulisandite ja ravimite riiulite juurde. Arstirohud toidupoes, niisiis. Plaanisin nagunii USAst tuua kangeid vitamiine endale ja perele ning kingiks, polnud probleemi nad siis siit ära osta. Natuke toitu, limpsu ja kommi lisaks ning oligi lahendatud probleem, mida lähikondlastele kaasa viia. Hiljem selgus, et kui asutusele on peale kirjutatud Pharmacy, et siis meie mõistes nagu apteek, saad sa sealt osta lisaks kõike muud kui ravimeid. Ravimid toidupoes, apteegis muu mudru. Mina näiteks vaatasin huviga päikeseprille ja muid esmatarbekaupu, Janika laveeris alkoholiosakonnas ning jutu järgi pidi sellistes kohtades saama ka meelelahutust teinekord või siis vajadusel näiteks fotosid teha.
Pimedus kukkus maale, kümmekond peatust edasi tulin maa alt metroost välja juba poolhämaras. Esimese asjana nägin uhket kirikut. Siis uhket raamatukogu ja siis teist uhket kirikut. Neist jäävad mulle vaid mälestusfotod eksterjöörist, hoonetesse enam ei saanud. Kahju oli ka, nii poolnaljaga, et pidin lahkuma enne neljapäeva, mil ühes neist oli midagi eeldatavasti mulle meelepärast välja kuulutatud, vaata viimast pilti. Lisaks nägin korralikku valjuhäälset peretüli ja kuna tulistamiseks ei läinud, seadsin edasi sammud juba hotelli ja siis kaubanduskeskusse.
Marriotti hotellil, kus ööbisime, on kokku 38 korrust. Seda on vist kümmekond korrust rohkem kui Eesti kõrgematel hoonetel. Ei olnud ta selles hotellidekobaras kõrgeim ega säravaim täht, aga tore oli ikkagi end üles liftitada ja jällekord proovida selfi tegemist. Kolme hotelli ühendas galeriikäikudega üle tänavate pidevalt kulgev kaubanduskeskus. See tähendab, et ilma üleriideid selga ajamata võid jumala rahus tunde ja tunde jalutada ning poed ei lõpegi. Kuna meie esimene hotellis olemise päev oli Black Friday, siis oli veel ka hilisõhtul lifti trügimas kodanikke, kel käed ostukottide all umbselt kinni. Mulle isiklikult on poodideskäimine raske ja mittemeeldiv tegevus, ostupühadest oli mul poogen. Seekord võtsin kaubanduskeskust kui sporditegemise varianti. Kõndisin hoogsalt, vaatlesin ja sain taaskord teada, et kõik on suur. Ilusate tikitud riiete poes olid ka numbrid hinnasiltidel suured. Sisekujunduses oli üle-elusuurusi kaunistusi, elusaid puid, kümnete meetrite pikkusi lillepeenraid aatriumis jne jne Pikemalt jäin pidama Barnes and Noble raamatupoodi, kuid kokkulepitud õhtusöögi aeg ajas mind varsti tagasi hotelli. Naersin, et just siis, kui põnevaks läks... Olin üritanud ikka käsitööraamatuid leida, kuid lõpetasin seal, kus olid paksud suured käsiraamatud, kuidas joonistada meesakti. Läksin siiski tagasi ja lõpetasin päeva proovides taas midagi ameerikapärast, sõin toreda burgeri friikatega.
Tore burger, mis selgus, et ei olnudki nii tore, ajas mind kell üks öösel kõhuvaluga üles. Jõin ära liitri vett ja lihtsalt istusin ning ootasin, mil hakkab parem. Õnneks hakkas! Järgmine päev oli meie viimane Bostonis ja see oli küllaltki intensiivne. Külastasime Eesti rändnäitust linnaruumis, sadamapiirkonda, suurt parki ning nägin ära ka tänava, kus seistes hakkas mul kõhe. Täiesti turvalises naabruskonnas oli lihtsalt kitsas tänav, kus Janika läks ühte suveniiripoodi, Helga teise ning mina jäin välja suitsule. Mingist hetkest alates sain aru, et liiguvad natuke asotsiaalsete märkidega tumedad mehed ja natuke nagu ka pudelikorjajate-moodi tegelased. Samas kõndisid seal jälle korralikus villases viigipüksis härrad ja kontorikostüümis naised. Kui need püksiperse-põlveõndlas-tumedad-tüübid hakkasid mulle midagi kõnelema, sain ma aru, et ma ei saa midagi aru. Võttis kergelt kõhedaks, aga teadsin, et naised tulevad peagi poest välja ja liigume edasi. Helga pärast mainiski, et kui oleks soov olnud, saaks särgipoest vabalt ka marihuaanat... Et siis selline tänav.
Linnaruumis nägin ma palju, aga seda sõnadesse panna ei saa. Oli vanu ja väga vanu maju, oli kõrgeid vanu maju, oli uusi kõrgeid maju, oli ka puhta koledaid maju. Oma kõrgete majade lembusele sain kinnitust- mulle meeldib selline linnaruum! Kindlasti tahaksin kunagi veel, ja siis juba aeglasemas tempos mõnes suurlinnas kulgeda. Viimased pildid, kui telefonipilt välja arvata, on puhas ajalugu. Guugelda Bostonit, kui pakub huvi.
Kojulend oli väsitavam kui sinnasõit. Udu tõttu UK-s oli maandumine keerukas. Stjuuardid olid ärevad, jubedalt raputas ja Janika ütles, et niisugust maandumist, kus kästakse välja lülitada kogu elektroonika, tema ei mäletagi (ja ta on palju reisinud). Kõik läks hästi, aga udu oli valdav. Selle tõttu hilines väljalend paarkümmend minutit ning kui poleks olnud sama teenusepakkuja reis, poleks Soomes lennuk meid oodanud. Jooksime kui pöörased ühest terminalist teise, kaks Eesti noormeest vaatasid, et ma oma lohiseva kotiga sabas sörkides päris ära ei kaoks, aga kõik lõppes hästi. Lennuk ootas meid ära ja siis lõpuks, viimase kuuenda lennuotsa juures sain ma ka aknaaluse koha. Hallo, nüüd lõpuks ja kahekümneks minutiks, väljas kottpime!? Ei ole hullu, mul sellest oli juba suhteliselt ükskama, sest peale ca 15 tundi ilma suitsetamata olemist, räiget sprinti ja kopsutükkide köhimist oli ainus mõte, et jeee! kodu on käega katsuda! Võinuks need minutid ka silmad kinni tiiva peal istuda, sest lisaks isiklikule aknale sain ma ka kõrva äärde isikliku mootori. Jumala eest, vahet pole! Tallinnas ootas meid poolteist tundi liiklusummikus ja kohtumine oma kallitega. Mettega vahtisime nagu palavasti armunud pool koduteed autos teineteisele silma ja ka teised pereliikmed tundusid kuidagi poole armsamad kui muidu.
Järgmistel päevadel sain tunda saatuse õiglast (no kurat, kas tõesti?) sõrme. Maailmas peab valitsema tasakaal! Kusagil tumeda pilve kohal siin Orgital kõmistas "Nii, puhkasid ja said toreda reisi, jah? Nüüd keerame asja nii, et su lemmikloomake liivahiir peab surema, jääd ilma oma planeeritud ja kauaoodatud töökohast, mis jaanuaris terendas! Ha-ha-ha! Siis võtame sinult veel arvuti välise kõvaketta, kus peal aastajagu kopeerimata tööd mustrikirjutamise kataloogis ja kahe aasta fotod. Ha-ha-ha! Ja Mettele saadame koleda kõhutõve ka!" Ja täpselt nii läkski. Täie rauaga! Vaat nii kohtles mind siis nädala jooksul peale kojusaabumist Vanajumal. Tuimestiks oli vaid poolsegane kaheksatunnise ajas edasi liikumise väljamagamatus...
Tänaseks on kõik hästi. Loodan, et saatuse nööki rohkem ei tule ja olen tänulik, et selline pikk reis aset leidis. See oli sõit täis põnevaid pisiasju ja pööraselt palju õppimist. Tõsi ta vist on, et reisidel õpid kõige enam enda kohta. Selle reisi juures sai kummutatud palju eelarvamusi ja märgatud palju vahvaid asju. Kohalolemise viimasel päeval nägin esimest räpast vetsu, inimesed olid täiesti tavalised. Ei naeratatud vahetpidamata, kuid oldi äraütlemata lahked, kui kellegi poole pöördusid. Seda, mis seljas, ei tähtsustata megalt üle, riides käiakse, kuidas jumal juhatab. Pakse kohtasin vähem kui kümmekond ja nii edasi, ja nii edasi. Eeee...mmm... järgmise korrani siis! Nii pikalt ei kirjuta ma just tihti.
Posts
