Neli aastat vaikust

Uskuge, ma olen mõelnud selle nelja aasta sees korduvalt, et kui ma siia midagi üles ei tähenda, siis tundub, et ma oleksin nagu käsitöölisena surnud. Aga uskuge ka, et samas olen ma mõelnud, et kui ma seda ei tee, ei lõpeta maailm pöörlemist ja ega vist kellelgi pole väga lugu ka, kas ma olen ree peal või mitte. Täna on taas see hetk, kui tsiteerida klassikuid: "Kuuldused minus surmast on tugevasti liialdatud!". Jah, sama steitment, mis aastal 2019. 

Kui ma aastaid tagasi alustasin käsitööbogi pidamist Istetgija.net keskkonnas, tundus, et see on mulle identiteedi mõttes hädavajalik ja äraütlemata tähtis. Minu lähikonnas ei olnud ühtegi säärast friiki, kelle ööpäeva oleks lisaks palgatööle, perele ja muudele hobidele mahtunud tunde käsitööd. Tunde, ikka rammusaid tunde kohe, olgu siis traditsioonilist või huvitavat ja eksperimentaalset. Ma tol hetkel ise ei saanud ka aru, et käsitööblogimise sotsiaalne punkt on nii oluline ja tähtis, aga seda see oli. Isetegijad, (käsi püsti nüüd, kes veel liinil on!,) olid need toredad inimesed ja toetav keskkond, kes mind innustasid pitsikudumist uurima ja muudki tegema. Aitäh selle eest!

Aastal 2005-2010 oli käsitööblogimine väga popp. Aja möödudes muutusid blogipostid järjest napimaks, sest maad võtsid Facebook ja Instagram. Juttu vähem, pildid ruulivad. Head pildid, iga hinna eest! Mina, kes ma pigemini olen kirjutaja, kui pildistaja, ei suutnud sellesse trendi end sisse süüa ja kukkusin kuidagi kahe rea vahelt maha. Algul oli imelik, aga siis sain aru, et võin vabalt käia ka neil radadel- oma põhimõtete järgi- ,et ega kui inimene ei taha, siis ei pea ka.  :-)

2017. aastal astusin Naiskodukaitsesse ning teenistus vabatahtlikuna, ma julgen seda küll lausa nii nimetada, sai mõneks ajaks minu absoluutseks prioriteediks. Teate ju küll: covid ja Ukraina sõda ja meie kõigi teadlikkus, kuidas kriisides toime tulla. Ja nii edasi... Käsitöö ei kadunud kuhugi, vaid vähenes, kuid mulle sai oluliseks enda lähedaste heaoluks vajalik panustamine. Käisin ära, muid radu mööda ja käin veelgi. 

Mis veel? Praegu olen Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia lõpusirgel. Kool tehtud, jäänud vaid lõputöö. See on väga kaalukas vaikuse põhjendus siin blogis, eksole. Inimene õppis intensiivselt neli aastat nii, et keel vestil, ja pool aastat puhkas. Olen tähele pannud, et paljud, kes VKAs oma aastaid käivad, vaikivad sostmeedias, sest seal toimuv on nii oluline ja intensiivne. Jah, oli tõepoolest ka mulle oli intensiivne, sest ma võtsin kõike täie tõsidusega. Enne lõpetamist vajasin lausa akadeemilist puhkust. 

Tänase postituse tegemise ajendiks oli see, et väga mitme aasta tagant põikasin Ravelrysse. Sinna heasse kudujate-heegeldajate kogukonda ning avastasin, et ka seal olen ma ajast maha jäänud. Foorumid, mida toona jälgisin, on tühjad või stand-by peal. Sõbrad osaliselt, samamoodi nagu minagi, vaiksed.  Aga nagu algul mainitud, kuuldused minu käsitöölise-surmast on ilmselgesti liialdatud.

Hääd, kaunist jõuluaega kõigile!