Lõngalaks läheb meil...

... kodanik Terlele alias Karvakerale. Palju- palju õnne! Kohe kui ma lõpetan siin kirjutamise, saadan sulle postkasti ka teate. Loosisin mehe abiga, sest lastest üks on koolis ja teine teeb lõunaund. Seljaga arvuti poole, mina samal ajal hiirega üles-alla mööda kommide lehte kimades, ütles ta "Stop!" ja... nii see võitja siis selguski. Ma lihtsalt ei läbenud õhtuni oodata :)) Kui see lõngast ilma jääjaid lohutab, siis pidasin plaani teise toki ära anda, aga mõttes lisasin siia, et siis kui saab kokku sada ja + kommentaari. Vat ei saanud. Kel nüüd väga kripeldama jäi, siis teadmiseks, et mul ei ole midagi ka lõnga müümise vastu. Netipoodi ma neid ei pane, kes väga tahab, saab kirja teel uurida ja küsida. Tahtsin teile näidata ka oma eilseid tegemisi, aga mul pole kahjuks neist pilte. Eile oli lasteaias Mihklilaat. Pildistati mind küll st minu lauda ja meisterdajaid, aga need ei ole veel ei kohalikku lehte ega lasteaia lehele jõudnud. Kui ma ausalt ütlen, siis ei olnud mul mahti vaadatagi, kes need klõpsutegijad olid ja võib-olla ei saagi ma teistele näidata kui vahva oli... Mina olin pisikeste madalate laudade taga ja lauad minu ees olid kaetud pabermasshelmeste ja muu ehetetegemise kraamiga. Polnud kahe tunni jooksul hetkegi, kus ma oleksin saanud omaette olla. Väga lahe, pisikesed türdukud tegid kogu aeg endale keesid. Siinkohal tahan suur aitäh öelda neile, kes juuni lõpus võtsid vaevaks ja mu veetud töötoas helmeid meisterdada aitasid! Tänu teile ja usinatele lapsevanematele oli minu laua kassa üle 500 krooni. Pole paha, eksole. Kuna ideel on jumet ja ma lubasin ka, siis nüüd on aeg taas uurima hakata, kas oleks pabermasshelmeste õpitoas osaleda soovijaid. Novembrikuu esimeses pooles ja nädalavahetuse päeval võiks see aset leida, täpse aja saan öelda siis kui tean enda töögraafikut. Eelluure küsimus: kuidas on, kas oleks uudishimulikke meisterdajaid?

Vihmase päeva teod...

Kaks päeva ilma korraliku netita... urrhhh, mis oleks hullem! Täna saan siis ammu salvestatud posti õndsalt üles laadida. Kuigi mul on vahepeal valmis ja ka viimistluse saanud veel kaks salli ja üks rätt, ei saa ma neid näidata, sest seebikaga pildistamiseks on kogu aeg liiga pime.Ja modelliga on ka natu kehvasti. Tutvustan hoopis teile oma nr 9-t, nr 10-t ja nr 11-t. Et mitte sallimajandusega segi minna hoian nad mul nüüd numbrilistena meeles. Kuidagi kummaline see on, aga mis parata... Vasemal siis, saage tuttavaks on paaripäevane, kõige värskem (see must). Keskel udupeen hall on nr 10 ja sellest numbrist ei pidanud ma mitte edasi kuduma, nii ma enesele lubasin. Ei suutnud seda lubadust aga pidada, sest nii palju häid mustreid lihtsalt satub kogu aeg silma alla ja mul on vähemalt kolme-nelja sorti peenikest lõnga varutud, millest veel kudunud pole. Paremal, see koorevalge on siis nr 9. Saite kenasti tuttavaks, jah? :) Nr 10 puhul ma natuke ületasin ennast. Nimelt valisin nii peene materjali, millist pole varem kudunud. Kuigi lõng sai ostetud poolil, jälle kord kaltsukast, siis võtsin vaevaks ja kerisin kaalule mingi ühiku lõnga ning nagu selgus- võttes mitmest grammist ja meetrist keskmisi- siis tegemist on 32/2 lõngaga. Villane, natuke siidjalt läikiv ja väga elegantselt peen. Värviks võiks äkki pakkuda delfiinihalli. Väga ilusasti öeldud, eksole ;-) Selle materjali jaoks mustri mõtlemine ja passitamine võttis ausaltöeldes aega. Nagu plaanitud, et viimane sall mõneks ajaks jne... Tahtsin teha justnimelt nr 3 puuvarrastega udu. Teine valik oleks olnud nr 2,5 varrastega nupuline kiri. Aga jäi see muster ja ma ei kahetse. Nagu nr 10 puhul tekkis mustri puhul äratundmisrõõm, siis nr 9 juures olin ma alustades lausa ärevil. Ogret, omas headuses ja lambalõhnas näpu vahel veeretades jäi pilk pitsilistes koekirjades mustrile, mida ma umbes 12 aastat tagasi kudusin oma esimese lapse kampsikusse. Selles kampsis oli kaks mustrit, teine neist oli poollehekiri, millest mul hall haapsalukas juba valmis tehtud on. Päris täpselt ma ei mäleta, kuidas ma neid kombineerisin, aga ühe mustriga sai kampsuni kehaosa ja teisega varrukad. Lõng oli maavillane ja särtsakalt punakas-lilla. Novot, ja kui ma neid mustreid koon, siis pisike nostalgianoot tuleb kallale. Ikka meenuvad mingid väikesed vahvad asjad ja olustik, kus sai elatud. Heina tänaval Tallinnas (kes teab, see teab) on võimalik elada nii, et maja sisehoovis on sul akna all metsik vana pirnipuu ja täiesti ebanormaalselt palju metsikult kasvavaid liiliaid-krookuseid. Vastavalt aastaajale siis. Maja on puust ja hingab mis kole, talvel isegi liiga palju. Sa ei kuule sinna oma pesakesse peaaegu üldse automüra, kuid samas on kesklinna, Toompea külje alla, kus töötasin, täpselt seitse minutit jala minna. Tol ajal ei olnud mul telekat, vaid oli tõesti palju sõpru. Pesumasinat, jube lugu küll, polnud mul ka ning köögis oli täpselt kolm ema käest saadud vana potti. Ja lapsukest hakkasin kasvatama täitsa üksi, naerdes, et näedsa, pühast vaimust teine... Ehh, rasked ja väga-väga ilusad ajad olid! Neid salle kududes ikka meenuvad ja see annab hingele sooja. Too kõige uuem mustjashall uustulnuk sai mustri, kus sees jooksevad malbed südamed. Selle salli puhul on küll kohe kindlasti nii, et kududes ei saa mitte mõhkugi aru, et siit üks iludus tulemas on. Vat viimistlemine, see äratab salli ellu. Kuna materjal on selline, mis kohati natuke iseloomu näitab, siis olin enne targem ja tegin suure proovilapi ning selle siis niisutasin ja venitasin. Tulemusel polnud vigagi, ütleme nii. Eks mul endal ole ka natuke põnev, kuidas ta siis lõplikult välja nägema hakkab. Mõtlesin, et sellisele malbele sisule võiks nuppudega pilkupüüdva äärepitsi teha... Tea, vaatab veel, aega mõelda on. Materjali iseloomu näitamise all pean ma silmas seda, et korrutatud on lõnga tegelikult kaunis tugevalt. Enne märjakstegemist meenutab töö üht pussakat. Korra läksin ma sellega alt, et valides peene lõnga, ei teinud proovitööd. Kuna ma seda materjali kaks lõnga kõrvuti juba kudunud olin, arvasin, et ka ühekaupa on OK. Jutt käib ühest rohelisest haapsalu sallist, mis nende valmis, kuid pildistamata asjade hulgas on. Õigemini ühe kehvakese pildi ma tast tegin ka, aga see oli hädavajalik, et mitte enne lõppu ITs olnud Kaalulangetamise projektist välja kukkuda. Parema meelega ma seda pilti enam ei presentreeriks. Aga miks ma sellest siis juttu teen? Vat sellepärast, et kui lõng on liiga hoogsalt kokku korrutatud, võib ta propellerisse kiskuma hakata. Täitsa naljakas väljend, aga paremat pole. Sall oli natuke krimpsus ja kiivas. Märjaks tehes ja raamile tõmmates kiskus ta raami diagonaalselt sõna otseses mõttes propellerisse. Kuivanuna maha võttes selgus, et sakitipud, need nunnukesed, kisuvad ka keerdu. Küll ma teile seda veel pildiliselt näidata ka jõuan... Ühesõnaga- ei saa rahule jääda. Lõigatud lõngaotsakeste puhul märkasin kohe, et üks lõngakiud on teisest palju enam pingul olnud ja ma arvan, et see kõige jama taga ongi. Vaadake, täitsa näete ju kuidas üks kiud kisub... Tähelepanu, tähelepanu! Homme saab siis teatavaks, kes sallilõnga endale saab! Seniks tervitused ja hoidke ennast soojas, sügis on järsku kohale jõudnud ;-)

Õhtuselt...

Heh, sõbrad, elu on lill! Räägitagu, mida tahes. Sellele järeldusele jõudsin tänase päeva lõpuks kui töö juures oli nii mõndagi juhtunud. Algas kõik kenasti- väike hommikune kohv, uudiste vahetamine, natuke asjalikku sabistamist paberites. Ja siis see juhtus... Fuajee uksest tuli sisse meesterahvas, suur, kole ja purjakil. Kolleeg, kellele see suur ja kole oli juba vana "tuttav" küsis, et kas härra tuli sooviga puuri minna või (kes veel ei tea, siis töötan klienditeenindajana ühes väikelinna politseimajas). Et kui hästi küsida, siis ikka saab. Seepeale küsiti särasilmi vastu, et mida peaks tegema kui leiad mürsu? Mina ütlesin, et tuleb helistada 112 ja kolleeg päris, et kus see mürsk sul siis on? Purjakil härra surus käe küünarnukini taskusse, tõmbaski sealt välja mürsu ja pani selle, kõpsti!, minu nina ette letile, lausudes, et siin see on! Kolm korda võite arvata, mis ma siis tundsin ja järgmise pooleteise tunni jooksul ka kui maja teise tiiba läinutena demineerijaid ootasime... 37mm, Saksa lennukitõrjemürsk, täitsapäris, natuke katki kangutatud, kohati rooste alt läikima kriibitud... Päeva jooksul juhtus veel nii mõndagi, aga midagi, mis sellega konkureeriks, küll mitte. Viimaseid nädalaid pensionieeli töötav kolleeg kostis ka, et midagi sellist tema oma 30 tööaasta sees veel pole näinud. Nii et elu ongi lill, kuna ma siin klahve klõbistan ja kohvi rüüpan. Täna ma käsitööjuttu ei aja. Pakun hoopis kõigile seebisõpradele äratundmisrõõmu. Kes vaatab nagu mina Vapraid ja Ilusaid korra kuus, siis et vahepealsega ikka kursis olla, laske silmad üle Delfi aruandest

Kas pole tore...

... et nii palju huvilisi on ilmutanud soovi saada vahvat sallilõnga? Muidugi on tore! Kes veel pole jõudnud, andke endast julgelt märku. Vaatasin, et kui teid nii palju on, siis miks mitte ka kaks tokki välja loosida. Tegelikult on tekkinud moment, kus blogi huvilisi on enam mujalt kui Eestist. Seda kõike tänu ühele prouale, kes Ravelrys pitsikudumise teemas mind rahvale "ette söötis". Mul ei ole midagi selle vastu, kui pitsid minu blogis ajavad kellegi õhevile ja tekitavad soovi kududa. Ameerikamaiste prouade vaimustus kipub aga võtma selliseid mõõtmeid, et nad tahavad tulla külla. Haapsalu salli päevade ajaks. Siia, Eestisse, mis on välismaisele käsitöölisele lõngade hinna poolest paradiis. Lahe, kas pole!? Neile oma kahte jalga lonkavas inglise keeles reklaami tehes põrkasin probleemi otsa- väga vähe on inglisekeelset infot haapsalu salli kui sellise kohta. Ka Haapsalu linna ja kultuurimaja tegemiste tutvustamisel jäin keeleliselt jänni... Ja ei suutnud leida pilte selleaastasest kuduvõistlusest! See viimane on küll võib-olla mu oma süü, sest väga pikalt otsida ei saanud. Raske oli! Täna tulebki ainult juttu, pildid ootavad tegemist. Kaalulangetamise projektiga ITs sain napilt ühele poole- kõik sallid ju poolikud (kokku neid kolm) ja ega ma nii hoolega ei jälginud ka, et see 21. kuupäev juba uksele koputamas on. Nüüd jääb vaid oodata, millised on tulemused ja keda õnnitleda võib. Lõpetuseks tahaksin jagada veel vaimustust ühe poolatari tööde üle. Sattusin Ravelrys ringi vaadates tont teab, mis teid pidi tema blogisse ja enam tulema ei saanud. Olen selle nüüd otsast lõpuni läbi vaadanud ja natuke Google tõlkijat kasutades ka lugenud. Pisut naljakas see tõlge saab, aga midagi loeb ikka välja ka. Üks ameeriklanna kunagi kirjutas, et loeb selle tõlkija abil mu blogi ja olevat väga-väga naljakas. Nüüd ma usun teda :) Aga siin ta on- võrratud tööd- dagni14 nime all Ravelrys. Dagny14- my best greetings for you! I wrote that I´m your big fan, your blog is amazing! By the way- my grandfather was a Polack! He lived in Siberia and died long time ago before I was born.

Vali endale lõnga!

Jah, vali julgesti endale lõng, mis meeldib!! Klõpsa pilt suureks ja vaata... Ma olen blogides kolades alati olnud väga õhevil ja erutatud, kui käsitööinimesed midagi jagavad. Kas siis sünnipäevade puhul või vahel ka niisama. Eriti kui see "midagi" on ilus ja ihaldusväärne ja tahaksin just SELLE meistri asja endale. Kommentaari jättes mul tavaliselt silmad suurest rõõmust hiilgavad, sest kui lotoõnnes kohe kuidagi ei vea, siis oleks ju ometi lootust, et seekord läheb teisiti... Kahjuks, tõesti kahjuks, ei ole mul teisiti läinud ja lugedes sedelilt välja õnnesoovi teise blogikülalise nimele, ei hiilga mu silmad teps enam mitte. Kui, siis ainult kurvastusest ja natuke. Olgu, hiilgamisejutu jätan nüüd sinnapaika ja kuulutan rõõmsalt avatuks lõngajagamise minu blogi kolimise puhul. Vaadake nüüd blogi aadressi, jätke see endale meelde (sest edaspidi hakkangi ma siin pesitsema), siis valige välja sallilõng ja jätke väike tervitus kommentaariumidesse. (Hoolitsege, et ma kommentaari tegija ka pärast tuvastada suudaksin st viide või kontakt oleks vajalik). Pildil on siis sallilõngad, mis ma olen ise värvinud. Mõned peenemad, mõned jämmemad, osadel järsem värviüleminek, osadel pikem ja laugem. Ilusad mu´meelest kõik. Võitjale teen toki lahti ja pildistan üle, et saaks siis lõplikult kindel olla toonide ja muu meeldimises. Ühest tokist olen arvestanud, et peaks saama kolmnurkrätiku. Suuruselt on enamik sellised, et saab keskmise räti. Aga olgu, tervitused kõigile ja julget sõnumite jätmist! Võitja nime annan teada selle kuu viimasel päeval. Ikka siinsamas blogis.