Oma töökoda

Foto: Monika Plaser, pildil ajaloolised esemed Ulve Kangro stuudiosRäpinas

Viimastel päevadel kummitab mul peas üks mõte, mis kuidagi olla ei lase. Mõte oma töökojast. Sellisest, mis oleks minu nägu ja tegu.

Tegelikult on töökoja järgi lausa vajadus, sest poolikud käsitööd ja kaubavarud kahetoalises korteris võtavad omajagu ruumi ning on tülikad. Olgu, see on praktiline pool, aga helesinine unistus on veel peale selle.

Viimase aasta jooksul olen ma näinud nii palju šeffe stuudioid ja müügikohti, et tahad või mitte, aga fantaasia hakkab perutama. Viimatise elamuse sain muidugi Setode juures ja Mooste taastatud kompleksis, aga enne seda oli üheks eredamaks kogemuseks Kalamajas Cocode salongi külastus. Tegijad end vist ei reklaami, aga kes teab, see teab :-) Ja Emma Leppermann ning Meistrite Hoov kogu oma hiilguses või siis jällegi et lihtsuses... mmm, lahe!

Kui taas maa peale tulla, siis tegelikult olen ma siin oma väikeses alevikeses selle pilguga ringi vaadanud küll, et kuhu pesa teha. Tuleb tunnistada, et valikut pole. Korralikud, remonditud ja vuntsitud pinnad on kas kallid või liig suured ja sellise armsa, olgu või remontimata ubriku leidmine, kus end sisse seada lõpeb ikka jälle sellega, et ubrik on peatänavast kaugel ja seal teadupoolest ei liigu kedagi. Kui mõelda aga, et see armas ubrik oleks kas Tallinnas või Pärnus, siis sõidukulud ja sõidu peale minev aeg tõmbavad ideele kolinal vee peale.

Kuidas küll lõpetada unistamine? Kas üldse lõpetada?
Imeline oleks homme hommikul tõusta ja minna oma stuudiosse, kus valgetel seintel ripuvad tumedale kangale kinnitatud kootud sallid, nurgas tervitab pooleliolevas kleidis mannekeen ja laual oleks ootel töö, mis enne just nõnda laokile jäi. Kilode viisi lõnga ja käsitööraamatuid riiulites, paberhelmeid ja värvitopse... Ei kassi, kes vägivallatseb mu peenvillaste keradega, ei lapsi, kes kääride ja viltpliiatsitega ringi kimavad... Keedaks tassi kohvi, istuks oma suurde tugitooli, hakkaks kuduma ja ootaks külastajaid läbi astuma.

No nii raske on mitte edasi unistada :-) Tundke mulle kaasa!

Ööpäeva 25 tundi...

Ma tõesti vahel mõtlen ööpäeva 25ndast tunnist. Kas ta siis ikkagi on olemas, see müstiline viimane võimalus või tundub see lihtsalt stressis inimesele nii, et teinekord ta ON olemas?

Palgatööst loobudes ja käsitööle pühendudes ei osanud uneski ette aimata, et mitte tekkivate või puudolevate rahasummade üle ei pea ma muretsema, vaid koduse inimese elu elades kurdan üha enam ajapuuduse üle. Kes kunagi kodus töötanud, see ehk teab, millest räägin.

Viie kuu jooksul ei ole ma ikka veel päris täpselt õppinud kinni pidama oma kalendrisse joonistatud graafikutest ja tumeda ning veel tumedamaga märgitud tähtaegadest. Aeg-ajalt haarab mind paanika, sest näiteks liiga lähedal tunduvad olevat jõulud, järgmine plaanitud õpituba või mõne salli valmimise tähtaeg.  Tegelikult pole ühtegi tähtaega veel lõhki lasknud, aga korra olen sellele lähedal olnud küll. Ja mõned pehmemad lubadused olen taas ja taas edasi lükanud...

Huvitav, kas ma peaksin endale ostma seinale tahvli, kuhu kirjutada üles ka pisiasjad, mis päeva plaanitud, et ikka kindlasti tehtud saaks? Kas ma peaksin tööaega millimeetripealt mõõtma ja seda ette arvestama, kaasa arvatud arvutis istumise aeg? Aga kuidas sel juhul ette näha näiteks pisipoja haigestumist, meeletut tungi koristada või lugeda... Poleks arvanud, et hää nõu on kallis, aga kuidas teie end organiseerite?

Vabandust! Tilgub...

Foto: Vanderscheer

Ma arvan, et mul ei õnnestu kedagi üllatada uudisega, et tilgub. Täiesti tilgub kohe, mitte et ainult natukene...

Sügisekuulutajad st täisnuusatud salvrätid lebavad rõõmsalt ringis ümber minu. Tabletid on sees, taimetoonikum kah.

Ei julge mitte öeldagi, mida kolleeg külmetuse vastu soovitas, küüslauk ja viin olid selles rahvaretseptis need kõige viisakamad komponendid. Jätan selle igaks juhuks ära, nii haige ma ka veel pole ;-))

Jagatud mure olla poole väiksem...
Aitäh lugemast, natuke parem hakkas tõesti! Järgmises postis oleks viimane aeg võtta kokku suvine üheksanädalane sallimaraton. Või on teil neist villand? Mul on uusi pudeliehteid ka...

Õhtuselt...

Heh, sõbrad, elu on lill! Räägitagu, mida tahes. Sellele järeldusele jõudsin tänase päeva lõpuks kui töö juures oli nii mõndagi juhtunud. Algas kõik kenasti- väike hommikune kohv, uudiste vahetamine, natuke asjalikku sabistamist paberites. Ja siis see juhtus... Fuajee uksest tuli sisse meesterahvas, suur, kole ja purjakil. Kolleeg, kellele see suur ja kole oli juba vana "tuttav" küsis, et kas härra tuli sooviga puuri minna või (kes veel ei tea, siis töötan klienditeenindajana ühes väikelinna politseimajas). Et kui hästi küsida, siis ikka saab. Seepeale küsiti särasilmi vastu, et mida peaks tegema kui leiad mürsu? Mina ütlesin, et tuleb helistada 112 ja kolleeg päris, et kus see mürsk sul siis on? Purjakil härra surus käe küünarnukini taskusse, tõmbaski sealt välja mürsu ja pani selle, kõpsti!, minu nina ette letile, lausudes, et siin see on! Kolm korda võite arvata, mis ma siis tundsin ja järgmise pooleteise tunni jooksul ka kui maja teise tiiba läinutena demineerijaid ootasime... 37mm, Saksa lennukitõrjemürsk, täitsapäris, natuke katki kangutatud, kohati rooste alt läikima kriibitud... Päeva jooksul juhtus veel nii mõndagi, aga midagi, mis sellega konkureeriks, küll mitte. Viimaseid nädalaid pensionieeli töötav kolleeg kostis ka, et midagi sellist tema oma 30 tööaasta sees veel pole näinud. Nii et elu ongi lill, kuna ma siin klahve klõbistan ja kohvi rüüpan. Täna ma käsitööjuttu ei aja. Pakun hoopis kõigile seebisõpradele äratundmisrõõmu. Kes vaatab nagu mina Vapraid ja Ilusaid korra kuus, siis et vahepealsega ikka kursis olla, laske silmad üle Delfi aruandest