Nagu pealkirjast loete, on minu näol tegemist eriliselt pikkade juhtmetega persooniga... Alati on mul pärast aastavahetust ja enne enda sünnipäevamelusse sukeldumist selline ba-bahh! maa peale sadamise moment. Kiired asjad on möödas ja teised kiired ei ole veel käes, võib enesele pisukest laisklemistki lubada. Nii päevakese jagu. Täna siis ongi see maapeale sadamise päev.
Aasta lõpul tahtsin ka laiselda, oli mõte seda lausa kahekesi meie pere meespoolega teha. Ei ole üldse süümekaid kui ütlen, et isegi lastest olin ma tol ajahetkel absoluutselt väsinud ja kangesti tahtsin omaette olla. Teate küll, see viimase piirini jõudmise jutt käib siia.
Ehh, kui ma oleks teadnud, millised seda reisi saatvad tähtede seisud on, siis oleks parem koju jäänud. Aga sellest hiljem...
Kuna ma olen väga kodune inimene ja reisimist suurt ei naudi, siis tundus, et pähekaranud idee minna keset talve Saaremaale ja lausa spaasse samavõrd pöörane kui ka põnev. Mõeldud-tehtud. "Mõeldud" tähendab siinkohal seda, et ühe pika päeva raiskasin ma arvuti taga otsides, mida Eestis üldse talvel ette võtta oleks kui sa ei ole ei snoob ega spordilemb, omad vaba aega esmaspäevasel ja teisipäevasel päeval ning rahakott ei ole puuga seljas. Kuna idee ja võimalus saada kaks päeva vabaks, tekkisid alles paar nädalat enne reisi, siis tuligi leppida sellega, et... nagu ei olegi midagi erilist, mis võiks sobida. Järele jäi valik, kas minna autoreisile Lätti või siis ennast leotama kusagile spaasse. Kuna meie pere auto ei ole esimeses nooruses, siis millegipärast meeldis mulle see teine mõte ikka palju rohkem. Ettevalmistused ja pakkimine ning logistika kõik sujusid. Praam, nagu näha, täitsa sõitis ja algus oli väga paljulubav.
Grand Rose SPA Kuressaares, kuhu plaanisime teha oma pesa üheks päevaks, oli väga hea valik. Mis meeldis? Võib-olla paadunud reisi- ja spaafännid nüüd muigavad, aga mulle, kes ma hotellis ööbinud vaid ühe käe sõrmedel loetavad korrad, meeldis, et täpselt see, mida reklaamiti, meid ka ees ootas. Tuba oligi täpselt nii rahustav ja nunnu (okei, natuke väsinud tekstiilidega, aga vahet pole), ühiskasutatavad ruumid olid just niisama soliidsed ja stiilsed kui piltidelt näha. Saunasid ja veeprotseduure oli enam, kui ma välja kannatada suutsin ;-) Tähendab see seda, et saunaisu tulebki mul umbes paaril korral aastas ja kuumus ei ole minu teema. Mõlemad mehega jäime igatepidi rahule. Saaremaal, muide, oli aasta viimastel päevadel maas umbes kolm korda rohkem lund kui siin, minu kodukandis. Vahva oli!
Südalinnast saarlased lund ära ei viinud, seiklesime suurte-suurte vallide vahel ja arvestades praegusi ilmaolusid ma natuke täitsa murtsen. Et kas Kuressaare üldse on veel olemas või on lumi ta ühtlaselt katnud. Pole uudiseid ka väga hoolega jälginud ;-)
Näete, ma täitsa häppi:
Nonii, aga õhtul, vat õhtul me läksime mehega riidu!! Sellest on kohe väga naljakas kirjutada, sest polnudki see ju miskine päris riid. Väga õpetlik juhtum aga selliegipoolest.
Jalutasime linna, mõtlesime võtta poest natuke nosimist. Kõik oli kena, tee peale jäi ette kaubamaja moodi maja ja mul kargas kohe pähe, et kui nii suur maja, siis leidub siin ka lõnga. Täpselt tokk meriinot oleks vaja ja otsekohe! See väga pragmaatiline mõttekäik ja olukorra kasutamine oligi viga! Meesterahvaste puhul tuleb tunnetada ma ei tea, mitmenda meelega ja millise närviga, kas lõngapoodi minnes ja midagi sealt osta tahtes vastatud "Olgu!" on päriselt tõsi või nagu äikese kauge kumin, mis ennustab ilget jama. Algul tundus, et tegemist on selle esimese variandiga, aga poole tunni pärast, poest väljas, kui jalutades tabas täiseas meest mossitamise- ja jonnihoog, siis selgus, et ikkagi oli tegemist jama ideega. Ja nii ta siis marineeris mind tujutsemisega oma kolm tundi kindlasti. UHHH! Olge ettevaatlikud, väga karm õppetund, et meestel võib olla varjatud kujul lõngamürgitus. Ja kui mees ei juhtu olema temperamentne tegelane, kes siis pröökama või riidlema kukub ning sellega õhk jälle selgeks saab, siis... no siis ongi jama majas. Pärast, võttes abiks kõik teadmised igapäeva- ja suhtlemispsühholoogiast, klaarisin ma selle jama ära ja saime sõpradena sauna, sööma ja magama mindud, aga kole raske oli ;-)))
Kuna neist moss-moss-tundidest on nii kohutavalt kahju, suur tõrvatilk meepotis ja raisatud aeg, siis luban pühalikult- misiganes reisile ma oma mehega ka ei satu, MITTE KUNAGI ei osta ma enam lõnga. Vähemalt mitte tema teadmisel ja nähes...
Aga muidu võis puhkusega väga rahule jääda. Olgugi, et nagu mul kombeks, ei saanud ma võõras keskkonnas ennast välja magatud ja mandrile kulgesin samas kergelt letargilises olekus, kui saarele minnes. Lihtsalt võõrad hääled st lihtlabane ventilatsioon, ei lasknud mul hästi tududa. Panin küll padja kõrva peale st pea padja alla, aga... ahh, vahet pole. Reisi loen ikkagi kordaläinuks ja vaheldus oli ikka tõesti hädavajalik!
Ma olen sellega harjunud, et väljaspool kodu ööbides on alati mingi kamm. Kõige hullem oli näiteks olukord siis, kui aastaid tagasi küll, aga meelest ei lähe see kunagi, magasime sõbranna tädi juures Pärnus rannapiirkonnas ja telgis. Noh, magamiseks on seda palju nimetada, kui ma paar tundi silma kinni sain. Suveööd, teadagi on lühikesed, kell neli hakkavad linnud kui pöörased laulma ja teha pole midagi. Lisa sinna siis veel merekohin ja männimets oma koosluses 24/7 häälitsemas. Teisel ööl kauplesin ennast koos lastega tubastesse tingimustesse. Kuna ma sellest ööst midagi ei mäleta, siis võib arvata, et see mu päästis.
Nii, käsitööst täna kahe sõnaga ka. Vana aasta sees sai valmis suur töö. Laps seda nähes, kilkas kõigepealt, et "Oi, tekk või!?". Tegelikult on see suur peleriin. Minu järjekordseks õnnetuseks on modelli rollis mööbel ja valgustus täiesti tubane...
Riidetükk sai pikkuseks 90cm ja allääre pikkuseks 190cm st et suurust on tal tõepoolest küll ja veel. Kuna tegemist oli kingituseks tehtud tellimustööga, siis tegelikult on ka võimalik, et uuele omanikule see suurus ei pruugi meele järele olla ja mul tuleb tulevikus pikkust näiteks vähendada. See muidugi oleks suur raiskamine, sest materjal on kallis ja hää. Lõpptulemus, aga raske ja vetruv. Töö käigus ma küsisin mitmel korral ikka üle, et kas tõesti sellised mõõdud? Aga kui jah, siis jah...
Peleriini tekiks muutumise kindlustas materjal, mis iseenesest muidu on väga super ja suurepärane lõng. Ise oleksin sellest teinud midagi sootuks muud, aga olgu peale. Soovitud ruuduline pind sai natukesegi põnevust nuppude ja suvaliselt tekitatud pahempidisilmustest triipudega allääres ning N.Epsteini äärtekudumiseraamatust saadud inspiratsioonil põikipidi kootud serva ja narmastega. Materjal, selline nõudlik, ei oleks lasknudki imepeeneid ja põnevaid mustreid siin aretada, sest kõik oleks kadunud karvasesse udupehmusse ;-)
Katia Danubio siis, pisuke luksus:
Posts
