Pühapäeval, Midrimaa lasteaias...

22. novembril sai pärast lõunat oodatud külalisi lasteaia saalis. Pidulaud oli rikkalikult kaetud.

Varasemaid koosmeisterdamisi olen teinud vist kokku viis, päris täpselt ei mäleta. Neist kordadest on mu koju jäänud erinevas valmimisastmes helmeid hulgim. Nüüd on nad sorteeritud ja kõik kenasti paika pandud- mis augustamisele, mis lakkimisele, mis müügiks. Kodused kapiotsad ja riiulinurgad ei meenuta enam sõjatannert, kus kogu aeg mingid mummud hambatikkude otsas seisavad. Küll on aga helmestetegemiseks vajalikke asju suur Säästumarketi kotitäis+ mõned ämbrid. Aga jah, ega ma sellest ei tahtnudki rääkida... Tegelikult on mul väga hea meel, et haiguste hooaja kiuste oli kohaletulijaid parasjagu. Kirja sai 14 inimest ja neist vaid 4 (olgu, koos minuga siis 5) olid lapsevanemad. Suurema kambaga on mul tavaliselt probleem, et pärast paari tunni möödumist ei suuda end kuuldavaks teha ja väiksema kambaga... noh, poleks nii lõbus.

Tänan kõiki, kes nii pikalt viitsisid meisterdada! Kiitus kaugemalt kandi rahvale! On rõõm, et ei peljata mitukümmend kilomeetrit maha sõita, heast tahtest meisterdada, tulemus lasteaiale jätta ja siis tagasi sõita. Väga-väga armas teist! Põhjaliku lihvimise eest kiitis lasteaia juhataja eraldi veel liivapaberimeeskonda. Täna hommikul käisin valminud mamme lasteaiast ära toomas ja selgus, et üks kandikutäis oli teisest kvaliteedi poolest parem. Paremaks osutus see, kus tugevad naised paberimassi hästi kuivaks pigistatud said. Teate, ma olen neid mamme ikka omajagu teinud, aga nii põhjalikku kogemust veel ei oma, et öelda toore liimise paberiplöga pealt, millised helmed tulevad, kui siledaks nad kuivades jäävad ja kui kiiresti kuivaks saavad. Usun, et väike määramatuse moment on ka tõelistel proffidel, sest muidu ei oleks ju üldse põnev...

Kui sa, kallis lugeja, ei saanud kohale tulla, aga tahaksid siiski, et minu veetud projektist tulu tõuseks, siis kiika Isetegija.net oksjonile! Tee pakkumine ja saa selle raha eest mõnusaid paberhelmeid, mida võid oma maitse järgi töödelda!

Mida nende helmestega teha? Pakun mõned variandid: *esmalt tahavad nad värvimist ja lakkimist (et keskkonnale ja kulumisele vastu panna) *kui tundub, et naha vastu on helmes kare, käi ta enne peenemat sorti liivapaberiga üle *värvida saab kõigega- pliiatsitega, akvarellidega, pastellidega, guaššidega, akrüülvärvidega, siidimaalivärvidega, kangavärvidega, vildikatega, spreivärvidega... Kasuta näiteks kuld- ja hõbedatooni värve, sädeluspulbreid, litritega liime jne. Kata lakiga, et värv ei kuluks ega helmes kahjustuks. Ja muide, nad on ilma värvimata ka väga ilusad! * Lüki helmed tamiilile ja saad kee. Kinnita nad konksude otsa ja saad kõrvarõngad. Traadistatuna on nad ka käevõruna OK. Pael läbi, seemnehelmes kinnituseks otsa ja voilaa´-kuuseehe missugune! Ma arvan, et kasutusvõimalusi on veel umbes pool miljonit, aga jätan need nupukatele endile avastada... Kes avastas aga alles praegu, et tahaks väga pabermassi imelisse maailma oma sõrmi pista, siis jälgige mu blogi. Ehk tuleb veel kursusi. Loodetavasti avaneb see võimalus kevadepoole ja Pärnumaal. Samas, kui leiad lähikonnas veel huvilisi ja logistika saab klappima, siis ei ole mul ka külalisesinemiste vastu midagi. Vist... Sest ma pole veel kordagi oma kottide ja ämbritega külapeal käinud.

Nalja ka! Nagu alati, tabas mind ka nendel kursustel tinglikult nimetatud "viie-minuti-tõbi". See on säherdune haigus, et avaliku esinemise kartuses suudad algul küll suu lahti teha, aga umbes viie minuti möödudes on sul pea tühi, nii et kõliseb ja huuled kuivad, mis hirmus! Ma võin rääkida teemadel, milles olen ülimalt kodus, ma võin rääkida kasvõi lihtsalt millegi kohta käivast oma arvamusest- nii kui seltskonna ees püsti seisan ja sõna antakse, hakkab see neetud viis minutit tiksuma. Enam ma ei pabista, aga varasemalt olen lolli mulje jätmise hirmus keeldunud esinemast, kukkunud peaaegu eksamil läbi, teinud end kolleegide ees värisevate kätega naljanumbriks jne. Noh, see on paratamatu osa minust. Tavaliselt lohutan ennast sellega, et "viie-minuti-tõbi" möödub enamasti kahe minutiga. Aga need kaks minutit on tol hetkel hirmpikad... Ja teistele hirmtobedad vaadata.