Kole-ehete tulemine...

Kui hoog hakkab peale tulema, siis on kergem kui sa sellele kohe järgi annad, ütleb moodsa aja Reesi vanasõna.

 

Ma pole laisa inimesena kunagi tundnud erilist tungi Isetegijate seltskonnas projekte ellu äratada, ammugi neid vedama hakata. Säälsed tegijad, vähemasti enamus neist on aga väga mõnus seltskond ja pärast Taaskasutusprojekti väljareklaamimist kui mul pettumusest alumine lõualuu vastu lauda käis, hakkas peas tiksuma mõte, et võiks kamba peale teha ka hoopis laiapinnalisemat taaskasutust. Olgu, õmblemine ka, miks  mitte, aga on miljon võimalust veel üle enda varju hüppamiseks ja prügist tarviliku tegemiseks. Naised, lööge kampa!

Nende kole-ehetega on nagu palju muuga- sajad on neid meisterdanud, viidata pole konkreetselt kellelegi, idee noppisin pildipankades tuulates. Iga tulem on omapärane ja tegijale kallis. Minule vähemasti küll! Ja need ehted on MINU NÄGU (ee, mitte et ma kole oleks, aga põhimõtteliselt, saate ju aru ;-)))

Käevõrude retsept: 90% PVC voolikut, 5% ajalehepaberit (antud juhul on tegemist eriti "peenete" käevõrudega, sest kasutatud on inglisekeelset kirjandusklassikat, mis leitud Rapla arestimaja prügikastist //haritud inimesed?!? Sealt olen varem korralikke käsikirjalisi luuletusigi leidnud//). Viie viimase protsendi sisse mahub PVA, värvipigmendid ja- pulbrid ning paks lakikiht. Ja aega, seda kõige kallimat ressurssi, kulub nende peale PALJU! Üllatavalt palju!