Reis Hiiumaale, tutvumine käsitööettevõtjatega

Ma ei olnud juba pikalt käinud käsitöise sisuga reisil ja võimalus Rapla rahvaga seda koos teha pakkus mulle headmeelt. Natukene peab puhkama, sellest olen ma aja jooksul aru saanud. Käsitööettevõtjate külastamine on väga hea puhkus. Peaaegu sama hea kui kusagil muuseumides ja galeriides päevade veetmine. Eks maitsed ole erinevad.

Hiiumaa oli ikka sama koha peal, kus vanasti. Polnud külas käinud juba vaat et kümme aastat. Hiiumaa oli ikka sama ilus, ilusamgi veel. Ja see, kuidas saare peal aeg seisma jääb oli tajutav ka meie pöörasest kohtade külastamise tempost hoolimata. Mina sain lõpuks oma tunni Orjaku sadama muuli otsas puhast meretuult ja suhtelist üksindust, seega olin rahul. Suhteline üksindus tähendab seda, et käimas oli Tuulekala festival ning muuli otsa tulijaid oli teisigi, aga ikka mulle meeldis. Mandri-inimesena jäi vaid soovida, et oleks meil Märjamaa külje all kasvõi viilukene seda merd ja vaatevälja...

Käsitöö hakkas silma juba sadamasse jõudes. Suurest käsitööpoest püüdis sõber Ulvi tekstiilist kala. Kala oli nii pikk, et peaaegu rinnuni. Olgu peale, läks riiulisse tagasi. Meeneks ostsin sealt paar puidust vidinat, sest kohalikku käsitööettevõtjat tuli ju toetada. Ei, tegelikult olid ikka asjad toredad, et ostsin. Väikese puuvurri peale oli Mettel väga hea meel ja puuliikide nimetustega joonlaud tekitas meie pere meestes väikese konkureerimise hetke. Mõlemad ju koolipoisid, üks veel metsakoolis.

Edasi viis tee meid lossibutiiki, kus sai lisaks muule maitsvat leedrilimonaadi mekkida. See oli tõsiselt meeldiv jook! Sealne käsitöötuba tekitas esimese mõtte, et mõis ja selline tuba oleksid kohad, kus elaks hea meelega kootud pits :-) Niisiis, lisaks merele võiks Märjamaa külje all olla ka mõni mõis, lisandus mu soovunelmate nimekirja.

Käsitööpoode ja meistreid, keda külastada,  oli meie reisile palju planeeritud. Kohad olid väikesed ja otse loomulikult orienteeritud turistile, aga väga armsad  ja sümpaatsed.

Kohaliku Leader-programmi prouad tegid meile ka tunniajase ettekande kohalikust ettevõtlusest kui sellisest ning mulle jäi hinge peale paar asja. Üks neist oli see, et väga hästi osatakse kohalikku pärimust ja omapära rakendada tootearendusse, kuid ekspordi koha pealt on arenguruumi palju-palju! Seda oli nii kahju kuulda, sest kolm suvekuud külalisi ei saa ju ometi piisavat sissetulekut tuua. Pean silmas just loomemajandusettevõtjaid ja käsitööinimesi. Ja see teine asi, mis hinge peale jäi, oli majandussektorite sissetulekute võrdluse "exceli-pirukal" nähtud number, mis käis loomemajandusettevõtjate kohta. See tegi mind kurvaks. Tõsi on- koht, millest saab niipalju inspiratsiooni ja mille põhjal teha suurepärast tootearendust võiks tuua sisse enam!

Usina pildistamise asemel nautisin kõike, mis silma jäi. Kaasa võtsin meeldivaid mälestusi ja paar pilti siiski klõpsisin. Kõige hämmastavam koht, mille suhtes ma siiamaani ei saa aru, kas see meeldis mulle või hoopis vastupidi, oli Hiiumaa Eiffel ja tema ehitaja. Respect, millises koguses mees suudab omi mõtteid teostada, aga vahepeal tabasin end küll mõtlemast, et kui pikk see samm geniaalsusest hullumeelsuseni ikka oli? Positiivne oli aga see, et korralikult keerelnud peavalu jäi nende puu-pöörasuste vahel hoobilt järele...

Reisi viimaste külastuste seas oli Hiiu Villa vabrik ja pood. Kuigi meie peale peremees väga pikalt juttu ei kulutanud, olid tema laused väga hoolsalt lihvitud killud-pärlid. Tore oli. Tõsimeelse käsitöö-eestlasena, kes kannab ka praegusel aastaajal toas villast sokki, ei pidanud paljuks osta Hiiu Villast omale punase viltkübara. Sel aastal, jaanid kohe ukse ees, enam vist kanda ei sobiks, aga edaspidiseks olen siis hästi varustatud. Väga hea kvaliteediga olid seal vististi kõik esemed, mida müüdi.

Mulle meeldis, et kogu reisi vältel oli meil kaasas jutukas giid. Saare mõne nurga kohta tekkis kohe teine pilt ja kohalike olude ja inimeste kirjeldamise tõttu sain emotsiooni, mis on midagi muud, kui ise lihtsalt saarele külla minnes. Vahemaad olid väikesed ja seda oli ka Tuulekala Festival, kus me oma reisi lõpetasime. Koju tulin rõõmsalt puhanud peaga ja tegemata töödest ei ole suutnud veel tänasekski omale paanikat taas üles tõmmata. Viimasel pildil autoportree Orjaku sadama kividel.