Showing posts with label käsitöö. Show all posts
Showing posts with label käsitöö. Show all posts

Sunday, August 13, 2017

Päev Jänedal, Lapitöö seltsi näitus ja toredad prouad Loometöö MTÜst

Suvi on selline aeg, kus peab end natuke tuulutama. Minu eilne tuulutamine toimus küll pöörase kuumuse kiuste, kuid mõisa siseruumid ning korralik konditsioneer autos päästsid päeva. Jäneda Mõisas ei olnud mina varem käinud ja elamus, millega koju jõudsin, oli väga positiivne. Jäägu pildirida allpool seda päeva meenutama. Tänan küllakutsujaid ja Ulvit ning Irenet mõnusa seltskonna eest.
Jäneda Mõis
Tee mõisa juurde viib mööda võimsatest maakivihoonetest, kus leiab nii Musta Täku Talli kui ka teatrietendustele mõeldud suure maja
Tore algus päevale- giidi haarav jututund Jäneda mõisaga seotud isikutest, eriti Maria (Moura) Zakrevskaja-Benckendorff-Budbergist. Mina olin lummatud!
Kohvitund erilises, võimsate trofeedega toas. Diivanil tunneb end hästi Kristiina Nemirovitš-Dantsenko
Jõulised maalid kohaliku ettevõtja, arhitektiharidusega härra Harald H. Grave väljendusvahendina. 
Rõdult avanes vaatepilt väärikatele pargipuudele. Pilditegija kõrval oli sein, kuhu Arnold Rüütel varases nooruses oma nime kraapinud oli ning torni kohal kõrguval korrusel on leidnud oma koha Urmas Sisaski muusikatähetorn
Peale lõunat jätkasime oma ringkäiku Musta Täku Talli teisel korrusel vaieldamatult suurimas käsitööpood/näitusesaalis, kus olen käinud 
Asjalikku niplamisejuttu kohaliku Loometöö MTÜ vedajalt Luule Nurgalt
Lapitööseltsi suur ja muljetavaldav aastanäitus täitis kogu ruumi

Lisaks jõulistele väljendustele võis näha tõeliselt imepeeneid ja meisterlikke töid Elle Ikävalkolt. Neid peab ise nägema, pildid ei anna edasi seda tundelisust ja nüansirikkust
Jõulised olid ka kohapeal leiduvad "rekvisiidid"
Kristi Tederi pilt Ado Vabbe ainetel. Väga muljetavaldav!
Kõikidele toredatele seltsilistele soovin rõõmsat meelt, jaksu ja loomeindu!

Monday, May 29, 2017

Reis Hiiumaale, tutvumine käsitööettevõtjatega

Ma ei olnud juba pikalt käinud käsitöise sisuga reisil ja võimalus Rapla rahvaga seda koos teha pakkus mulle headmeelt. Natukene peab puhkama, sellest olen ma aja jooksul aru saanud. Käsitööettevõtjate külastamine on väga hea puhkus. Peaaegu sama hea kui kusagil muuseumides ja galeriides päevade veetmine. Eks maitsed ole erinevad.
Hiiumaa oli ikka sama koha peal, kus vanasti. Polnud külas käinud juba vaat et kümme aastat. Hiiumaa oli ikka sama ilus, ilusamgi veel. Ja see, kuidas saare peal aeg seisma jääb oli tajutav ka meie pöörasest kohtade külastamise tempost hoolimata. Mina sain lõpuks oma tunni Orjaku sadama muuli otsas puhast meretuult ja suhtelist üksindust, seega olin rahul. Suhteline üksindus tähendab seda, et käimas oli Tuulekala festival ning muuli otsa tulijaid oli teisigi, aga ikka mulle meeldis. Mandri-inimesena jäi vaid soovida, et oleks meil Märjamaa külje all kasvõi viilukene seda merd ja vaatevälja...

Käsitöö hakkas silma juba sadamasse jõudes. Suurest käsitööpoest püüdis sõber Ulvi tekstiilist kala. Kala oli nii pikk, et peaaegu rinnuni. Olgu peale, läks riiulisse tagasi. Meeneks ostsin sealt paar puidust vidinat, sest kohalikku käsitööettevõtjat tuli ju toetada. Ei, tegelikult olid ikka asjad toredad, et ostsin. Väikese puuvurri peale oli Mettel väga hea meel ja puuliikide nimetustega joonlaud tekitas meie pere meestes väikese konkureerimise hetke. Mõlemad ju koolipoisid, üks veel metsakoolis.

Edasi viis tee meid lossibutiiki, kus sai lisaks muule maitsvat leedrilimonaadi mekkida. See oli tõsiselt meeldiv jook! Sealne käsitöötuba tekitas esimese mõtte, et mõis ja selline tuba oleksid kohad, kus elaks hea meelega kootud pits :-) Niisiis, lisaks merele võiks Märjamaa külje all olla ka mõni mõis, lisandus mu soovunelmate nimekirja.

Käsitööpoode ja meistreid, keda külastada,  oli meie reisile palju planeeritud. Kohad olid väikesed ja otse loomulikult orienteeritud turistile, aga väga armsad  ja sümpaatsed.

Kohaliku Leader-programmi prouad tegid meile ka tunniajase ettekande kohalikust ettevõtlusest kui sellisest ning mulle jäi hinge peale paar asja. Üks neist oli see, et väga hästi osatakse kohalikku pärimust ja omapära rakendada tootearendusse, kuid ekspordi koha pealt on arenguruumi palju-palju! Seda oli nii kahju kuulda, sest kolm suvekuud külalisi ei saa ju ometi piisavat sissetulekut tuua. Pean silmas just loomemajandusettevõtjaid ja käsitööinimesi. Ja see teine asi, mis hinge peale jäi, oli majandussektorite sissetulekute võrdluse "exceli-pirukal" nähtud number, mis käis loomemajandusettevõtjate kohta. See tegi mind kurvaks. Tõsi on- koht, millest saab niipalju inspiratsiooni ja mille põhjal teha suurepärast tootearendust võiks tuua sisse enam!

Usina pildistamise asemel nautisin kõike, mis silma jäi. Kaasa võtsin meeldivaid mälestusi ja paar pilti siiski klõpsisin. Kõige hämmastavam koht, mille suhtes ma siiamaani ei saa aru, kas see meeldis mulle või hoopis vastupidi, oli Hiiumaa Eiffel ja tema ehitaja. Respect, millises koguses mees suudab omi mõtteid teostada, aga vahepeal tabasin end küll mõtlemast, et kui pikk see samm geniaalsusest hullumeelsuseni ikka oli? Positiivne oli aga see, et korralikult keerelnud peavalu jäi nende puu-pöörasuste vahel hoobilt järele...
Reisi viimaste külastuste seas oli Hiiu Villa vabrik ja pood. Kuigi meie peale peremees väga pikalt juttu ei kulutanud, olid tema laused väga hoolsalt lihvitud killud-pärlid. Tore oli. Tõsimeelse käsitöö-eestlasena, kes kannab ka praegusel aastaajal toas villast sokki, ei pidanud paljuks osta Hiiu Villast omale punase viltkübara. Sel aastal, jaanid kohe ukse ees, enam vist kanda ei sobiks, aga edaspidiseks olen siis hästi varustatud. Väga hea kvaliteediga olid seal vististi kõik esemed, mida müüdi.
Mulle meeldis, et kogu reisi vältel oli meil kaasas jutukas giid. Saare mõne nurga kohta tekkis kohe teine pilt ja kohalike olude ja inimeste kirjeldamise tõttu sain emotsiooni, mis on midagi muud, kui ise lihtsalt saarele külla minnes. Vahemaad olid väikesed ja seda oli ka Tuulekala Festival, kus me oma reisi lõpetasime. Koju tulin rõõmsalt puhanud peaga ja tegemata töödest ei ole suutnud veel tänasekski omale paanikat taas üles tõmmata. Viimasel pildil autoportree Orjaku sadama kividel.



Wednesday, July 27, 2016

Üks viltvaip

Üks viltvaip, viisteist tegijat. Burberry vandus alla Olustverele. Väga segane lugu, eksole?
Valmis vaip värvilisemalt küljelt+kolm vaiba poega
Kunagi esimese kursuse sees õpetati meile viltimist. Muu hulgas tegime meriinovillast lapikesed ja nagu selgus 20X20cm täpselt silmas pidada ja teha ei olegi nii kerge kui arvata võiks. Lapikeste peal katsetasime mitme värviga villa kokkuviltimist ja siis hiljem seotuna potis värvimist. See viimane oli päris põnev tegelikult. Lapikesed, meie kõigi 15 poolt tehtud, said endale koha viltvaibas, mis jääb meie kursusest Olustvere koolis mõnd seina kaunistama.

Minu ülesandeks, kuna suure vaiba viltimist mu käed ei kannata ja see tehnika ei ole mulle mitte esmakordne teha, jäi viltlapikeste kunstipärane kokkupanemine. Et mis seal ikka nii erilist, eksole? Aga eriliseks tegi ülesande see, et vaip pidi olema presenteeritav kahelt poolt ja seepärast nägema ka kena välja nii üht kui teistpidi. Mul päris andis nuputada ja neid tükke kokku panna, enne kui asja kallale asuda sai. Ütleme nii, et püüdsin tõsiselt.
Nõeltega kinnitatud ribad, et teist külge vajandusel kohendada
Kui te seda vaipa kunagi nägema juhtute, siis teadke, et lisaks meie naiste iluarmastusele on selles ka osa moekunstist. Üks Burberry mantel pidi jätma oma maise teekonna, et olla raamistikuks neile tükkidele. Videos 1,30-1,35 vahel vilksatav blond noormees kannab sarnast, aga mul oli tükeldada pikem versioon. Ma ikka kahtlesin, olles välja uurinud mis säärased seljariided ka maksavad, aga kuna maainimesel ei ole poodi  minna sugugi lihtne, siis läks töösse see, mis kappi kusagilt sekkarist jõudnud oli. Jah, ilus mantel oli, tuleb tunnistada...
Vahel ma isegi mõõdan, kui õmblen...
Ja nii ta valmis. Natuke vaba käega peaaegu sirgeid jutte vahetükkide ühele poolele tikkida ja justkui jaapanipärane seinakate olemas. Mul on viimastel päevadel nostalgia kallal, sest kahju küll, aga selle seltskonnaga koolitee hakkab lõpule jõudma. Kuigi praegu on kiire aeg teha veel viimaseid hindamisele minevaid asju, võtsin enesele selle väikese meenutamisehetke.
Valmis viltvaip ühelt, sellelt jaapanipärasemalt küljelt
Vähemasti vooder jäi mulle alles+ nööbid :-P

Monday, July 11, 2016

Raamat Vändra kihelkonna rahvarõivad ja hea õpetaja Inna Raud

Mul oli rõõm eile osa võtta Kurgjal C.R.Jakobsoni talumuuseumis aset leidnud raamatuesitlusest. See oli nii oma sisu kui õhustiku tõttu väga eriline sündmus.
Linnutajad ja Inna raamatuesitluse algul
Minu jaoks tegi sündmuse eriliseks raamatu autor Inna Raud ja see, et raamatu sisuga oli meie Olustvere käsitöörahva kursus saanud tutvuda juba varem. Kõik see tarkus ja kaunidus, mis on nüüd kaante vahele saanud, oli 2015 suve alul näitusena üleval Kappide majamuuseumis Suure-Jaanis ja meil oli privileeg saada täpne ja sisukas ülevaade kõikide tekstiilide sünnilugudest, päritolust, erilisusest  ja muust. Meie toonane kokkusaamine oli lõbus ja ma arvan, et milleks seda ümber jutustada, las mõned pildid hoopis, mille võtsin, kirjeldavad seda sisu ja rikkust ja tegemise hoolt. Aitäh, Inna!
Me teame nüüd, kuidas sündisid või tulid töösse kangad, kuidas nööbid, paelad ja muu- kõik on käsitsi valminud. Me saime teada, mitme tubli kätepaari abi on vaja, et selline suurepärane kollektsioon valmistada ja kui keerukas võib olla algupärandi leidmine ja sellega töötamine. Ütleme nii, et kõik see kokku tekitab minus suurt aukartust ja lugupidamist nii toonaste kui tänaste käsitöötegijate vastu. Ja tore raamat on sündinud, kes tahab, läheb Saara kirjastuse lehele ostlema! :-)
Related Posts with Thumbnails