Beebikleit

 Mitte keegi ei usu enam, et ma koon ja teen. Aga ma teen ja teen hästi :-) Täna sain aru, et Facebook on muutunud nii mõttetuks kloaagiks kõikide nende reklaamide ja eeldatavalt meeldida võivate postitustega, et sõrmedesse tekkis kohe kihelus kirjutada midagi siia seinale, kus on ainult minu kontrollitud sisu ja mis oleks päris. Kirjutan ühest toredast kudumist, mida eelmisel kuul tegin ja mis mu rõõmsaks muutis. 

Beebikleit. Alustuseks peab olema teadlik ja hea inimene, kes otsustab, et selles tarbimisele keskenduvas kiirelt pöörlevas maailmas peaks sündima midagi, mis on väärtuslik ja ajatu. Mis ei ole lihtsalt tarbimiseks, vaid mis jääb. Mul on hea meel, et on neid, kes oskavad hinnata naturaalsete luksuslike materjalide võlu ja headust. Nii leidis minuni tee Anne, kel lapselaps tulekul. 

Kõik saab kudumisel alguse plaanist. Pitsikudujale tähendab see seda, et tuleb teha tööproove ja neid siis hinnata. Mõelda ja kaaluda, millised mustrid omavahel sobituda võiksid. Mina olen kindlaks jäänud ühele pitsilõngade tootjale ja nii ma tegelikult juba tean, kuidas üks või teine lõng kudumis käituma hakkab. Aga ma koon alati ikka vähemasti ühe, teinekord ka mitu tööproovi, sest mustrid käituvad ka pitsis erinevalt. Sedapuhku siis kudusin kolm, sest algne plaan, kui selle joonistasin 1:1 lõikele polnud piisvalt hea. 

Kui ma kümmekond aastat tagasi pruutidele kleite kudusin, siis algas kõik samamoodi- suurele paberile pärismõõtudega lõige ja siis mustrite passitamine ja klapitamine. Väikese beebikleidiga tundub kõik lihtsam, aga tegelikult see nii pole, sest siin ei ole ruumi slikerdamiseks ja eksimusteks. Kõik peab panema klappima täpselt. Ja nii ma tegingi lillega piibelehekirjast detailid, piibelehemotiiv eraldi ja õiemotiiv eraldi ning nende vahele lisasin ka labases koes ridasid. Et kleit ikka kahar tuleks, pidi ära mõistatama selle, kuidas silmuseid vähendada nii, et see taas mustrit ei lõhuks ja oleks sujuv. Seega sai lisatud nupurohked triibukohad seelikuosasse, kus silmuste arvu korrigeerimine oli väga julge numbriga arvestatud. Plaan töötas hästi, võin lõpptulemuselt hinnata.

Kõige mõnusam osa, kudumine, möödub mul tavaliselt nii, et tuju peab olema hea ja midagi head peab olema silmanurgast ekraanilt vaadata. Kes mind teab, siis ma telerit ei vaata, küll aga hindan kõrgelt seriaale, mis on hästi tehtud ja neid vaatan ma siis jaokaupa järjest, nagu hästi pikka filmi. Sellise vaatamise kohta oli kohe ka mingi eraldi väljend olemas, aga kes see nüüd praegu siis mäletab... Ka sellesse kleidikesse mahtus korralikku luurajatega krimivärki omajagu. Ainus mure oli, et samal ajal täpselt juhiseid ja märkmeid jälgida, ei tohi end päris unustada.

Lõngavalikuks osutus villa-siidi-kašmiirisegune lõng, sest see tulevane beebi peab ju ometigi saama parimat. Ainus mõttekoht oli see, et lõng oli 2/48 mõõduga. Kes pitsi koob, siis teab, et see on ikka tõesti õrn ja juuspeene lõngamõõt. Keegi ei ole öelnud, et lõnga näiteks kolmekordsena võtta ei võiks. Vabalt võib! Kudumiskiirus sellega küll pisut väheneb, sest peab hoolas olema, et kõik kolm otsa saaksid ikka korraga igas silmuses ja nupus vardale. Leidsin nipi, kuidas jooksva aasakesega lõnga kogu aeg pikendada nii, et poolilt jookseb see katkematult, aga vardale saab kolm lõnga korraga. Nii tore oli avastada midagi uut, sest ma seni olin ma teinud kerimist mitmesse kerasse, kui vaja, nüüd olin aga enda arvates kirkalt nutikas. Tuleb tunnistada, et ise välja ei mõelnud, ikka see esimeses lõigus sajatatud sotsmeedia oli abiks.

Kleidikesele lisaks kudusin ka beebile mütsi. Sellise mõnusa, vanamoodsa lõikega. Mõõtude võttes selgus, et ega tänapäeval poest sellist mütsikest ei leiagi, pigem pannakse praegu tittedele pähe peakatteid, mis ei ole paeltega. Jah, ma käisin poes luurel, sest tahtsin algul osta näidiseks ühe mütsi, et proportsioone paremini tajuda. Pole ju mõnda aega enam päris beebidega pistmist olnud. 

Kui pitskudum saab valmis, siis on see üks mõnus väike pehme pundar, ilu pole ollagi. Kõik servad heegeldasin veel toredasti pikoodega üle ka ja kui töö sai valmis, oli natuke kahjugi, ei hoog sees, aga tuleb lõpetada. Pitskudumi ilu saab välja tulla alles siis, kui töö pesta ja korralikult vormi venitada. Pildilt näeb, et selleks ma kerisin pea mõõtudega kera, jah 44cm ümbermõõduga, ja panin kera siis korralikult kilesse, et märg mütsike saaks nõeltega vormitud. Kleidikese puhul kasutasin vardaid, kus joon pidi sirge saama. Ja nööpnõelu, et pitsil ikka pinget oleks. Paberist lõige sai siis kleidi alla pandud, nii on kõige lihtsam. Nööpnõeltest jääva randi aurutasin hiljem ettevaatlikult välja. Koolis õpetaja olles pean ma oluliseks, et ka lapsed saaksid teada, mis on triikimine, mis pressimine ja mis aurutamine. Kuigi jah, tänapäeval on kodusid, kus triikrauda pole olemaski, aga kui ma sellist arhailist asja nagu kätega töötamine juba õpetan, siis õpetan ka seda. Ja lastel on tegelikult nii põnev näha, kuidas tehtud töö viimistledes oma nägu palju muudab. Ikka ja alati paremuse poole. 

Täitsa vanamoodsad asjad on ka nööbid, tuleb tunnistada. Sellele kleidikesele tegin ma need nullist ise ja need said pehmed. Ikkagi beebide värk ju, asjad peavad olema pehmed ja mõnusad. Pliiatsi otsale keerutasin 20 ringi sama lõnga ja siis heegeldasin üle  nii 40 kinnissilmusega või nii. Väga-väga tihedalt. Ette õmmeldes tegin nöpsudele isegi kanna, et asi paremini hoidma jääks. 

See oli üks väga tore kudumise töö. Kuigi ma sel suvel otsustasin südamest puhata ja mitte tähtaegu nõudvaid asju ette võtta, ei kahetse ma hetkekski, et kududa võtsin. Suvel palavaga on selline väike töö väga mõnus teha. 

Kleidi tegemine võttis aega natuke alla 30 tunni. Kui tööd venitasin, siis tulid meelde kõik need pruutkleidid, mida kunagi tehtud sai. Nostalgiahetk! Neid venitasin ju ka tasapinnale, põrandal olevale linaga kaetud vaibale. Korra isegi nii, et pidin end poolspagaati sättima, kuna endal oli beebi kohe-kohe tulemas ja kõht nii suur, et kägarasse ei andnud end sättida.