Beebitekk Mettele

Suve lõpus, suure kuumuse kiuste, kudusin kiirustades oma tulevasele beebile tekikest. Ei teadnud ma siis, milline pisike sõbrake olema saab või isegi, mis talle nimeks tuleb. Kõhutitena oli ta väga viisakas ja hoidis emmet, ma tahtsin siis samaga vastata ja tegin ekstra pehme ja malbetes toonides tekikese. Kuigi seda sai kasutada vaid mõned korrad, sügis murdis ju peale, on ta mõnus ja pehme ja õrn nagu Mette isegi.

Ma tahtsin kududa midagi kiiresti, sest täiesti ootamatult olid mu käed jäänud haigeks. Karpaalkanali sündroom, öeldakse. Mul oli paar kuud kabuhirm, et kui see seisund jääbki püsivaks, on ka mu kudujakarjäär läbi ja naljatasin, et tuleb minna supermarketisse kassapidajaks. Nali naljaks, tegelikult oli hirmus küll, tõsiselt kohe, aga õnneks rasedusega koos lõppes see häda kätega ja muud hädad, mis asemele tulid on kudujasõbralikumad, kui nii saab öelda. Minust sai selline paras arsti-ukse-tagant-teise-taha-mutt lapse tulles. Keegi ju ei anna garantiid, et enne neljakümnendat su keha lapseootuse kenasti ära talub, kuigi muidu võid hästi fungata. Olgu, aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Kudumisest ikka, kudumisest.

Beebitekikestele on mustreid kindlasti maailmas sadu, aga ma ei hakanud eriti end otsimisega vaevama ja nuputama. Mõtlesin hoopis, et kooks ringselt (vaeva vähem), kooks jämedamast lõngast kui muidu (2/14 valge ja kõrvale lõheroosa 2/28- täitsa paras) ja kooks lihtsalt, kuigi pitsiliselt. Võtsin paberi ette, ühe lihtsa Šetlandi pitsi motiivi ka ja joonistasin kiirelt mustri, kuhu pikkisin ikka natuke nuppe lisaks, kuidas siis muidu.

Too Shetlandi pitsi motiiv on üksikuna kõige lihtsamini tabatav tekikese keskosas, kus neli motiivi jalgupidi keskkohas koos. Vahele siis kergeid sakilisi laineid või midatahes siit välja lugeda saab, peaasi, et voolaks ja ei oleks tiheda kompositsiooniga nagu muidu mu mustrid kipuvad olema.

Kuna beebi oli keset ootamise aega andnud mõista, et tema tuleb siis kui tahab, oli natuke kiirustamist ka. Äärepitsini jõudes olin juba vana rahu ise. Et venitusse jõuab teki panna küll, isegi kui suur kiire peaks peale tulema. Selle teki venitasin raamil, mis oli väga mugav. Enne olin just kootud kleiti vaibale nõeltega pingutanud ja no ausalt, sajakilosena suure keskkohaga oli see pöörane spordipäev. Jah, takkajärgi mõeldes pole nagu hullu midagi, hea endale öelda, et olin viimast korda elus nii paks. Vähemasti loodetavasti...

Kui nüüd kellelgi on tunne, et selline lihtne pitsiline beebitekike on väga isuäratav, siis ma arvan, et miks mitte seda taas kududa. Õrna värvivarjundit saab erinevat tooni peenete pitsilõngadega tekitada ja kui väga kiiret pole, siis on mu postkast soovidele lahti. Kuna Mette on hetkel ikkagi nr 1 mu elus, siis võib juhtuda, et valmimisel tuleb ooteajaga arvestada.
Tekike on 80X80cm (kuid saab ka suuremat kududa) ja materjal pehme villane, kus 10% kašmiiri sees.

Taaskasutuslaupäevak Pärnus

Ma arvan, et enne jõulusagina algust on paras korraks aega maha võtta ja pisut mängida. Mängida... miks mitte ka omakasu silmas pidades. Võluda kasututest kangajuppidest kauneid lilli ja paberipahnast käevõrusid. Ja nendega end siis ehtida või neid kingina jõuluvana kotti poetada.

See mõistukõne tähendab nüüd seda, et laupäeval 26.11 kell 14.00 olen ma Pärnus Lõngastuudio poes (Akadeemia 9) ja räägin ära kõik kasulikud nipid, mida pean silmas kangast lillede ja paberijääkidest käevõrude tegemisel. Tulla võivad kõik, olenemata vanusest ja soost, täpsema info ja koha lauataga kinnitab Lõngastuudio perenaine. Registreeri end telefonil 56563248 või longastuudio@gmail.com. Kui tahad, võid võtta kaasa lemmikkangast, aga võid tulla ka kaks kätt taskus. Kohapeal on kõik vajalik olemas! Kui tahad, meisterda kaasa, kui ei, no siis veereta niisama pöidlaid ;-)

Allpooltoodud pildid on näiteks teemadele, millest räägime. Lisaks sellele näitan ma vähemalt kolmel eri moel kangast õite tegemist ja ükski neist ei ole nö tavaline organza kärsatamine! Neilt kursustelt saad ikka midagi enamat.

 

Eelmisele aastale võlgu...

Head uut aastat, kallid sõbrad!!! Head pereõnne-, käsitöö- ja raha-aastat!!! Mingu täide kõik soovid ja jätkugu hingerahu ja rõõmu kõigile! .................................................................................................................................

Kuna süda ei anna rahu vaikselt ja nohinal töödega uude aastasse kolida ilma, et vanad pildid arvutist ära saaks, pean ma nad ikkagi üles riputama. Jõulu paiku oli kogu aeg nii vähe aega, et ei leidnud võimalust järjepanu pidudest rääkida. Kodune pidu toimus Priidu ema pool ja mind seal ei olnud, sest mina... ehh, mina olin pühad tööl. Küll aga oskas jõuluvana saata mulle paki, mis oli kui tabamus kümnesse: E.Lutsepp ja I.Tammis "Eesti mütsid" on mul nüüd riiulis. Vahva laste jõulupidu oli aga sel aastal meil tööjuures. Täiesti teisiti kui varem. Paari kolleegi ideed ja minu kogemused ning kokku otsitud põnevad töövahendid muutsid tavapärase pisut veniva ja igava eeskavaga ürituse igamehešõuks! Me nimelt meisterdasime!! Sissejuhatuses sõnasin, et tund on jõuluvanani aega ja puu puhta paljas- lapsed lööme kampa ja kaunistame puu ära ning siis see lahti läks...

Sagimist ja elevust oli palju. Tundus, et kõik jäid ka rahule, sest mõeldud oli nii suurtele kui pisikestele meistrimeestele. Emmed... ohh, mõned emmed jätkasid salvrätitehnika võlude ning purgikaunistamisnippide tundmaõppimist veel kaks tundi peale peo lõppugi ja mässasid edasi järgmiselgi päeval, kui tööpäev pühade tõttu lühem oli. Kokkuvõttes võin kosta, et üritus läks igati korda ja rõõmu oli kõigil.

Juba käivad...

... need jõuluvanad, ma mõtlen. Päkadest rääkimata. Päev enne Jakobi haigeksjäämist oli ka meil vahva jõulupidu koos näidendi ja jõuluvanaga. Eks me natuke püüdsime laulu välja meelitada ka, aga üllatusmoment oli mehikesele nii suur, et sellest olekski emme soolo kujunenud. Jõuluvanal õnneks pärast aastatepikkust karastumist ja kogemusi, ei olnud tahtmistki pinnima hakata. Jakob pidi muidu lasteaias väga vali laulumees olema. Kohe nii vali, et vahel vaja keelata. Muidu ei pidavat teisi üldse kuulda olema. Võtab ikka issi lemmiku Tätte ette ja paneb täiest kõrist "Nüüüüd on minu korrrd teha torrrni sinu südames!". Seleta siis, kui tahad, et tormi... Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Jõulu juurde tagasi. Lasteaias sai kaasa osta vahvaid meisterdisi. Neid oli üsna palju ja erinevaid, ma sain olla ka esimene ostleja ja seega oli veel valikut. Hoolekogu ja mõned lapsevanemad nägid vaeva, letid said väga vahvad ja laud, millele fotokaga ligi ei pääsenud, oli paksult-paksult piparkooke täis. Ikka neid "õigeid".

Tegemist oli jällekord lasteaiapoolse ettevõtmisega, millele lapsevanemad reageerisid leigelt. Varasemalt ma siin kurvastasin, et pabermasshelmeid ei taheta teha, kuid kolmele käsitööõhtule lasteaias oli lisaks õpetanutele ja hoolekogule jõudnud vaid kaks lapsevanemat. Jah, õigesti lugesite, vaid KAKS leidsid aega. Kursusi oli kolm ja tegelikult kolmanda osalusest ma ei teagi. Võib-olla nöögin siin teenimatult... aga vaevalt küll. Ise olin tööl, kuid panustasin pabermammude müügi abil 301.- krooniga. Südametunnistus ei kripelda ja võin hammast teritada küll. Jõuluetendus oli vahva. Lapsed olid vahvad. Mulle tegelikult väga meeldivad mudilaste peod, ükskõik kuidas nad ka ei kulgeks. Kõik on nii ehtne, vahetu ja armas. Emmesid-issisid vaadata on ka vahva, sest kõik naeratavad terve see tund või poolteist malbelt ning hoiavad silmadega oma pisikestest kinni. Nii nunnu. Ah jaa, meie lasteaia etendused on ülikõvad! Eriti just kostüümid ja näitlejameisterlikkus. /On olnud au piiluda ka väiksesse garderoobi, kus kostüüme hoitakse. Ruutmeetrite järgi vaadates on neid seal kosmiliselt palju/. Siin nad siis on- aktsioonis- kasvataja Liina ja kasvataja Mai, üks vahvam kui teine ja täiesti armsalt ebapedagoogilised:

Et mitte nüüd puhtalt lasteaiakroonikuks hakata, seon teema sujuvalt ühe salliga. Mul nimelt oli jõulupeol õlgadel "Vindine roheline" st Haapsalu sall, mis on ülearu tugevasti korrutatud rohelisest lõngast. Kuigi algul oli mul hing selle salli peale tema taltsutamatu loomu pärast ikka päris täis, siis paari kandmise järel olen ma peaaegu sulanud. Saab andeks. Olgu siis vindine edasi, kui tahab...

Pildil aitan parasjagu lauluhäält otsida, Jakob too halli peakattega hiireke tagapool, sõrm suus:

Laulumehel ei olnud täna palavik üle 37,8*C. Arst käis ka külas. Kuna määrati antibiootikumid, siis võib arvata, et gripp selle jubeda haiguse nimi pole, mis meid kimbutab. Ma tõesti loodan, et need tapjad antibiotsid pisikutega oma töö teeksid. Erinevalt paljudest pooldan ma keemiat, kui haigustest jutt on, eriti rasketest haigustest. Täna õhtul oli Jakobil selline köhahoog, mis sundis noormeest kuuma veeauru hingama viima (pisikese astmaga piibupoiss muidu ka), selliseid hoogusid on vaid korra-paar varem olnud ja need ei meeldi mulle mitte üks põrm. Homne peab parem tulema, ja siis ülehomne ja nii edasi...