Hansalaadalt Pärnus saab peent Haapsalu salli lõnga

Lood on sellised, et lõngad lähevad laadale. Ma ise küll seekord ei osale, aga mul on tore tuttav, kes lõngad letile laob ja ostjatele müüb. LapiButiik, kes lauda pakub, on kohal kõigil päevadel ja ma arvan, et sellelt laualt leiab igaüks midagi põnevat! Tekstiilid, lapitööd ja originaalsed DIY komplektid (DIY on "tee-ise" eestikeeli), kindlasti veel palju muud põnevat. Lõnga ja tekstiili saab siis laualt nr 32.

 Airi õmmeldud vardapesad kratsivad mul igatahes mõnda aega juba hinge, pildiloleval on küll juba omanik olemas, aga kas pole kaunis!?  Lapibutiigi leiab ka Facebookist.

Foto: Lapibutiik

Kui nüüd lõngast veel, siis tegemist ikka sellesama hea loodusvalge villasega, mida ma pakun ja mille on kudujad heaks kiitnud. Mõõt 2/28 ütleb meile seda, et sellest kootud salli saab sõrmusest läbi tõmmata ja ühest sajagrammisest tokist tavaliselt salliks piisab. Minge silitage, laadal saate katsuda, kui mõnus ja pehme võib üks villane olla.

Jälle taaskasutus

Uskumatu, nii lihtne ja geniaalne- samast materjalist lilled, varrukad lihtsalt lühemaks...
Nipp, mis tasub meelde jätta on pärit Hanna blogist! Tal on teisigi häid ideid, viska pilk peale :-) Ja tal on ka kena pood Etsys.

Foto: http://hapaeco.blogspot.com/

Taaskasutus teeb meeled ärevaks

TuuniKa rõivad Solarises moedemmil

Alustuseks pean ütlema, et ma ei ole väga romantilise meelelaadiga ja väikeste tüdrukute kleidikesi vaatan tavaliselt vaid kui kehakatteid, ilma milleta meie kliimas lihtsalt ei saa. Aga... ja nüüd tuleb AGA...

Minu meel muutus eelmisel aastal koos Iraga kursustel käies ja ärge nüüd naerge, aga mul oli lõpunäitust üles pannes tuline kahju, et ma ei ole kolmkümmend aastat noorem ja viiskümmend kilo kergem. Vastasel juhul oleksin ostnud tema tehtud komplektikese ja selle kohapeal selga pannud. Kuna ma olen aga vana ja paks, siis ma ostsin midagi eakohasemat- Ira teeb ka lahedaid suuri kotte. Mugavaid. Funktsionaalseid. Ilusaid kah veel. Minu kott on nii suur näiteks, et ma võin sinna rahus pere söögikraami ära panna ja ta ei näe välja nagu oomaigaad. Ja õlal istub hästi.

Ira Sergejeva on TuuniKa nime taga toimetav usin naine, kes loob lastele riideid juba kasutatud tekstiilidest. Võiks arvata, et ei midagi uut päikese all, aga tema tehtud asjad on väga hea maitse ja silmaga kokku pandud ning tehniliselt laitmatud. Iral ei ole küll kodulehte, kuid mul on hea meel, et tema Facebooki kontole on tekkinud pilte ja kel huvi, et pisipiiga või noormees käiks riides põnevalt, šikilt ja mis peamine- eriliselt, siis leidke tee Irani. Soe soovitus :-)

Ja teine soe soovitus, õigemini küll päris palav kohe on visata pilk peale Kristi Jõeste värskele blogipostile, kus kaks kaunist kotti silma rõõmustavad. Ma olin kommentaari jättes täiesti siiras, sest minu õmblemisepisik sai jälle kord üles turgutatud ja nähes nii häid ideid tuli palju-palju-palju mõtteid, mida tahan juba ammu teha. Mul on varutud linaseid ribasid otse vabrikust, mul on varutud kauneid siidsarisid (pärissiidist ikka) ja saride ribasid ning mul on ligi 35 kampsunit karbi sees lõikumise ootel... Mmm, mõnus, milline sodiladu! Aga ma ei saa praegu endale õmblemise luksust lubada, sest koon pöörase kiiruga salle.

Olgu, lähen rahunen nüüd ja püüan unustada, millisesse kappi on õmblusmasin pakitud. Alustatud sai paari tunni eest suure rätiga ja olen ammu juba mõelnud, et milline blogimühakas ma olen- ei pilte, ei kuduseiklusi, ei midagi. Oleks tõesti aeg end parandada, eksole? Või siis ikkagi tööle panna see neljapäevane nipinurk, millest üksvahe siin mõlgutasin? Tasub mõtlemist.

Plaaniväline õhtupoolik, kuid seda vahvam

Päris ootamatu, eksole? Tikin. Tõsisemalt võetav viimane tikkimistöö jäi poole elu taha, keska lõppu. Nüüd on aga minu teele sattunud mitmeid väga inspireerivaid nähtusi ja nagu mu isiklik vanasõna ütleb, et alati on lihtsam järele anda, siis nii ma tegingi.

Esiteks- vasemalt ja paremalt hakkas blogimaailma hiilima salapärane sõnaühend TAST. Mis see siis on? Täht-tähelt Take a Stich Tuesday. See on vahva projekt, mis mõne aasta eest näputöölisi ärgitas ja nüüd taas elus on. Igal nädalal uus nipp ja kõik tikivad, kuis tahavad. Tore, mu´meelest. Kaege ise järele, inspiratsiooni et vähe pole. Isetegija.net pere on samuti TASTist kinni hakanud.

Teiseks nähtuseks, kui nii võib öelda, on mu tore koolikaaslane Mareli Rannap. Tuli klassi ette ja rääkis silmade särades, et võta aga see ja see materjal, lõngad on parimad need ja need ja nii sünnivadki asjad. Imelised asjad, muide. Eks ma püüdsin esimesed kaks tundi oma tikkimisproovi juures olla ka rõõmus ja lennukas, aga pärast seda kui parema käe sõrme otsa tuli suur auk, kahanes mu entusiasm oluliselt. Ja lugupidamine Mareli vastu samas tempos muudkui kasvas. See, mis pildil, on juba teine proovitöö, esimene kuivab vannitoas nööril. Kui neid veel paar oleks, siis jätaksin vist küll pooleli.

Kolmandaks- ikka seesama nett, mida ma vahel ajaraiskajana maapõhja sajatan, aga ilma milleta ei saa, kui tuhande võimaluse maa! Toksi sisse Ottoman embroidery või Indian embroidery ja mitu tundi kallist kudumisaega saab lendu lastud :-)

Ja sellepärast ma siis otsustasin oma mõtteuiule järgi anda ja pisut aega raisata tegemaks kindlaks, kas ma olen äkki oma varjatud tikkimisgeeniust julmalt kalevi all hoidnud. Preaguse seisuga võin öelda, et kahtlused olid alusetud, tikkimisgeeniust ei paista kusagilt, geeniusepoegagi mitte, aga lõbus oli mõned pisted teha ikkagi. Sellest vahvast paberist, millest ma läbi tikkisin ja valmis saanud tööst juba järgmisel korral.

Taaskasutuslaupäevak Pärnus

Ma arvan, et enne jõulusagina algust on paras korraks aega maha võtta ja pisut mängida. Mängida... miks mitte ka omakasu silmas pidades. Võluda kasututest kangajuppidest kauneid lilli ja paberipahnast käevõrusid. Ja nendega end siis ehtida või neid kingina jõuluvana kotti poetada.

See mõistukõne tähendab nüüd seda, et laupäeval 26.11 kell 14.00 olen ma Pärnus Lõngastuudio poes (Akadeemia 9) ja räägin ära kõik kasulikud nipid, mida pean silmas kangast lillede ja paberijääkidest käevõrude tegemisel. Tulla võivad kõik, olenemata vanusest ja soost, täpsema info ja koha lauataga kinnitab Lõngastuudio perenaine. Registreeri end telefonil 56563248 või longastuudio@gmail.com. Kui tahad, võid võtta kaasa lemmikkangast, aga võid tulla ka kaks kätt taskus. Kohapeal on kõik vajalik olemas! Kui tahad, meisterda kaasa, kui ei, no siis veereta niisama pöidlaid ;-)

Allpooltoodud pildid on näiteks teemadele, millest räägime. Lisaks sellele näitan ma vähemalt kolmel eri moel kangast õite tegemist ja ükski neist ei ole nö tavaline organza kärsatamine! Neilt kursustelt saad ikka midagi enamat.

 

Ehteaasta tähtsaim päev

Homme, 22.oktoobril on tänavuse Ehteaasta tähtsaim päev, sest koos meisterdatakse üle Eesti. Tohutult mõnus on mõelda, et usinaid inimesi on igas keskuses ja külakeses ilu loomas, suurtest linnadest rääkimata.
Minuni on muude üleskutsete hulgas jõudnud info Raplas toimuva kohta ja tuleb tunnistada, vist saab põnev olema, kuigi osa võtta ma ei saa. Mõelda, värske leiva tegemine ja parima leiva valimine ning ehted.... Mmmm!
Minge teie kohale, mina küll viilin, aga tegin juba ette mõne ehte...

Taaskasutuskangast kõrvarõngad /Earrings from recycled textiles

Ajalehega kaetud käevõrud/ Bracelets from old newspapers

Kaltsukanööbiga sõrmus/ Ring with vintage button

 

 

 

Kohtume pühapäeval õppevagunis!

Kursused Tallinnas 16.10.2011

Kui sa tahad teha plastpudelitest vahvaid lilli, siis  räägin meelsasti sulle nippidest, mida kasutada. Võta kaasa oma pudel ja tule! Kõik muu ootab sind kohapeal.
Registreerimine Käsitööjaama kaudu (ole nobe, sest kohti on piiratult). Täpsema kursuse kirjelduse leiad klõpsates õppevaguni infolehel.
Rõõmsa kohtumiseni!

Prügikastielu...

Leidsin Tisain Ongi Ökodisain blogist üle ülimalt südamliku loo, kuidas elu prügikastis võib nimetada lausa kvaliteeteluks. Mulle, kes ma ikka ja jälle tulen tagasi prügi juurde, oli see väga südantsoojendav (viska pilk mu Etsy-poodi, sealt peale rämpsu palju ei leiagi). Kui mul ükskord neljandal korrusel elamisest üle viskab, siis kaalun alternatiivi...
Vaadake ise, missugune võib üks prügikastielu olla :-)

Ööpäeva 25 tundi...

Ma tõesti vahel mõtlen ööpäeva 25ndast tunnist. Kas ta siis ikkagi on olemas, see müstiline viimane võimalus või tundub see lihtsalt stressis inimesele nii, et teinekord ta ON olemas?

Palgatööst loobudes ja käsitööle pühendudes ei osanud uneski ette aimata, et mitte tekkivate või puudolevate rahasummade üle ei pea ma muretsema, vaid koduse inimese elu elades kurdan üha enam ajapuuduse üle. Kes kunagi kodus töötanud, see ehk teab, millest räägin.

Viie kuu jooksul ei ole ma ikka veel päris täpselt õppinud kinni pidama oma kalendrisse joonistatud graafikutest ja tumeda ning veel tumedamaga märgitud tähtaegadest. Aeg-ajalt haarab mind paanika, sest näiteks liiga lähedal tunduvad olevat jõulud, järgmine plaanitud õpituba või mõne salli valmimise tähtaeg.  Tegelikult pole ühtegi tähtaega veel lõhki lasknud, aga korra olen sellele lähedal olnud küll. Ja mõned pehmemad lubadused olen taas ja taas edasi lükanud...

Huvitav, kas ma peaksin endale ostma seinale tahvli, kuhu kirjutada üles ka pisiasjad, mis päeva plaanitud, et ikka kindlasti tehtud saaks? Kas ma peaksin tööaega millimeetripealt mõõtma ja seda ette arvestama, kaasa arvatud arvutis istumise aeg? Aga kuidas sel juhul ette näha näiteks pisipoja haigestumist, meeletut tungi koristada või lugeda... Poleks arvanud, et hää nõu on kallis, aga kuidas teie end organiseerite?