Kevadeigatsus ja värvilised meriinod

Mul on nii hea meel, et päevad juba pikemaks venivad. Ootan kevadet! Looduse toonid on kenad, aga natuke tahaks sära! Kuidagi raske tuhmuse vari on üle kogu selle talve olnud.

Kevade meelitamiseks tellisin paar värvilist meriinot vabrikust. Neid toon ei ole enne mu valikus olnud. Võilillekollane ja klaar taevasinine võiks toonidele nimeks anda.

Muide, valget ja loodusvalget tuli ka, aga nende tarvis tahaksin üles võtta uued fotod, enne kui poodi pistma hakata. Kel siiski on tunne, et otsekohe oleks vaja- olete teretulnud kirjutama liina.rees@gmail.com.

Värvilised meriinod leiad longalangi.com poest.

Värvilised meriinolõngad

Vaatan, et kuigi juba mitu aega tagasi kohale jõudnud, ei ole ma suurt juttu teinud värvilistest meriinodest. Ise olen ma sellest sordist kudunud loodusvalget ja lõheoranžikat tooni lõnga. Nanokumari sall näiteks on tehtud selle partii meriinolõngast.

Ma olen varasemalt mitte just häid sõnu kostnud meriinolõngast pitsikudumise kohta. Olen ikka öelnud, et meriino muutub villasega võrreldes pitssallina kandes luruks st ei hoia piisavalt hästi vormi kandmisel oma pehmuse tõttu. Kui palju on "piisavalt", see on tõesti väga subjektiivne hinnang. Haapsalu naised, muide, teevad ka vahet villasel ja meriinovillasel. Võimalik, et see on meiemaine traditsioonidest tulenev eripära.

Esimene kogemus pitsi kududes oli mul kunagi ammu BBB meriinoga ja kui ma tagantjärele mõtlen, siis oli see tõeliselt kurb kogemus. Edaspidi olin ma meriinode suhtes väga ettevaatlik lausa mitu aastat, aga nagu aja jooksul selgus- meriino on hinnatud ja armastatud ja kõige levinum pitsikudumise materjal maailmas! Ja meriinost pitsilõngadel on vahe vahel. Olenevalt mitmekordne on peen lõng ning olenevalt kiu säbarusest ja pikkusest ja peenusest võib meriinolõng pitsis käituda erinevalt. Proovitud väide. Nagu hiljuti selgus, siis loeb ka hilisem töötlus tegelikult, nii värvimine kui näiteks vanumiskindlaks töötlemine. Ühesõnaga, peenete pitsilõngade otsingutel lasin ma vabrikutest saata erinevaid näidiseid ja sellest meriinost, millest täna jutt, sellest kududes ei vallanud mind samad emotsioonid nagu kunagi ammu BBB meriinot kasutades. See lõng tundus kuidagi "ümaram" ja täiesti suurepärase korrutusega, minu arvates. Sestap julgen seda ka kudujatele pakkuda. Soe soovitus, kui poodi satute, võtke jupike meriinot sõrmede vahele ja vaadake, palju see vetrub ning kui tihe on korrutus. See katse annab palju infot tulevase kudumi käitumise kohta (olgugi, et pestes ja venitades tuleb alles õige lõnga iseloom välja).

Mõtlesin nüüd et kui on keegi veel, kes tahaks proovida, lihtsalt proovida pisut meriinot, mida ma pakun, siis miks mitte. Saab seda ju saata ka väikeste tokikestena, millest esmaseks tööprooviks ja hinnangu kujundamiseks piisav peaks olema. Või kes usaldab mu maitset, siis miks mitte ka sallijagu lausa või enamgi. Väikese proovi saan saata soodsalt tavapostiga ümbrikus (enne, kui EP jälle oma regulaarseks saanud hinnakergitamist aasta vahetumisel teeb).

Me Olustvere koolis tikime praegu Mulgi tanumaalide tikandit selle lõngaga (ojaa, otsisime koos õpetajaga väga õiget punast tooni ja  rõõm, et leidsime ka) ja tuleb tunnistada, et tikkida on see lõng väga hää. Villane kuluks karvendama iga vähe pikema nõelatäiega, aga see meriino peab  vastu. Ja tikkimislõngade värvimisel olen seda samuti hinnanud- ta ei vanu värvipotis ja võtab tooni palju paremini kui peenvillane lõng (mis tähendab, et on ikkagi töödeldud omajagu).

Pika kiidulaulu peale oleks paslik nüüd tutvustada uusi toone. Olge lahked! (ei jää need tõenäolikult mitte viimasteks seda sorti meriinodeks. Värvikaardil on, mida juurde tellida ja see vabrik ei ole vähemasti siiani hindu kergitanud, kuigi meriinode hinnad on viimase aasta jooksul kõikjal tõusnud). Rohekad ja muud toonid on väljas ka lõngaostulehel mu blogi päises.

Lisaks neile toonidele on pakkuda loodusvalget meriinolõnga. Säravalt valge sai kahjuks just läbi müüdud. Hele piimakohvi beež, mereroheline, akvamariinhelesinine  ja särtskollane on ka valikus.

Et jutt nüüd lauskiiduks käte ei läheks, siis ütlen lõpetuseks ikkagi, et kui kõrvuti on villane ja meriinovillane, valin mina isiklikult esimese. Ainult et... selliseid värve pole väikeste kogustena võimalust tellida.

Kel huvi, võib anda meriinosoovist teada  nagu ikka aadressile liina.rees@gmail.com

Haapsalu sall Nandokumarile

Selle aasta esimeses pooles valmis üks minu jaoks eriti põnev muster ja eriti põnev sall. Jaanuaris sain kirja, kus Signe alias Kuduv Koeraomanik oli soovitanud minu kuduvaid käsi ühele Soomes toimetavale, kuid Eesti päritoluga filmitegijale Tiinale. Tiina teeb dokfilme ja parasjagu oli tal plaan lennata taas külla Nepaali. Minu sall pidi saama ühele väärikale vanaprouale, Nandokumarile, kes käimas üheksakümnendaid. Tema kirjelduses oli vanaproua väga terase mõtlemisega soe inimene, kes armastab elu ja loomi. Tiina kui filmitegija puutus temaga kokku filmides loomade julma kohtlemise ebainimlikkust kohalikel ohverdustseremooniatel. Kuigi tol hetkel oli mul kangesti vähe aega, siis Tiina väga kena sallisaaja tutvustust lugedes tekkis kohe soov siiski kududa.

Sall Nandokumarile

Minu mõte oli selle salli mustrit kokku pannes, et kuigi eestimaine pits, peaks seal olema midagi ka kohalikku kultuuri meenutavat. Meilgi tuntud ja armastatud neerumustrimotiiv on sealmail hoopis enam oma, nii sai gromeetria ja nupukus sallis lisaks veel otstesse poordid neerumustriliste detailidega. Seda kujundit ei olnudki nii lihtne kirja panna ja mustrite vahele põimida, kuid mu vaimusilmas oli see hädavajalik. Umbes nagu Eesti tervitus Nepaalile, või nii. Ja värviks ei pidanud mitte saama valge, mis teadupoolest sealmail on pigem leinavärv. Selle salli kudusin virsikukarva meriinost ja tulemus meeldis mulle päris hästi.

Kevadel, kui Kathmandu piirkonnas olid suured maavärinad, oli minu meel ja mõte muret täis. Kuigi ma ju ei tunne salli saajat isiklikult ja ka mitte salli tellijat, siis mitu päeva ma muudkui mõtlesin ja mõtlesin ja lõpuks kirjutasin Tiinale, et küsida kohalike käekäigu järgi. Ei pidanud vastu. Õnneks oli tema ise olnud piirkonnast kaugemal ja õnneks jäi ka vanaproua ja tema lähikondlased õnnetusest puutumata. Mul oli seda ülimalt hea meel kuulda, sest kududes ja mõeldes Tiina antud iseloomustustele tekkis selle kauge sallisaajaga kuidagi omamoodi suhe mu mõtetes.

Foto: Tiina Madisson, Nepaali vanaproua Nandokumari Haapsalu salliga

Kui ma maikuus sain kenad pildid, mis näitasid, et vähemasti korra oli väärikas saaja seda salli kandnud, siis oli see mulle ilus kingitus. Ma loodan, et ta paneb seda õlgadele ikka veel ja veel. Kui Sa oled raskuste kiuste elanud üle 85aastaseks ja Su elukreedoks on kõigest hoolimata "Vali õnn!", siis see kõigutas mind, ajapuuduses rabelevat põhjamaa inimest küll. Kudumise käigus Tiina kirjutas muu seas mulle ka ühe nepaallase sõnad- kuhu ka maailm ei kiirustaks, ta on nagunii hiljaks jäänud! ning selle salli valmimisel ma tõesti ei kiirustanud ega rabistanud. Ja mõttele mõtlesin veel mitu hetke, sest tõsi ta ju on. Viimase aastaga olen ma asju ja protsesse vaatama hakanud paljuski teise pilguga ja ma usun, et selle salli sisse kootud rahu ja head mõtted olid olulised ka mulle endale. Mustri sümboolika mu omades mõtetes tähendab siis pidevat teelolemist, olles turvaliselt ümbritsetud omadest kallitest ja samas ka kõigist teistest. Sirgjoonelised auguread nagu tee ja rombidega ümbritsetud nupugrupid kui inimesed. Samas- niipalju, kui on vaatajaid, võib mustri nägemisel olla ka teisi mõtteid, seega on selle mustri tähendus vaid minu jaoks selline :-) Ei sunni kedagi samamoodi mõtlema.

Tiina ja Nandokumari, mai 2015

Soovin selle salli saajale mõttes kõike head! Ja tänan Tiinat, kes minu mõtted sallina sinna kaugele maale viis! Kindlasti saab see muster kunagi korralikult kirja pandud ja kui on huvilisi, siis miks mitte ka Eestis kootud kui Haapsalu sall, mil pisut aasia hõngu küljes. Ja Signele ka, suur tänu!