Tee tööd ja näe vaeva, kui armastus on kallal

Minu armastus on suure pitsitamise ja sallitamise kõrval tikkimine. Seega- kui on antud koolitöö, mida peab tikkima, siis mina mõnulen juba ette. Ja siis hakkan üle varju hüppama nagu ikka kombeks.

Kõigepealt läheb alati mustri valimisega kaua aega. Tüüpiline, eksole, kudumiseks mustrite leidmisega läheb tegelikult veel kauem...  Mustri algne idee tuli 1938.aasta mustrilehelt ja selleks, et saad teada värvid, kuidas varasemalt tikitud oli, otsisin tikanduse üles ka Muis.ee kaudu. Ilus oli, avaldas muljet ja ette mõnulemine oli täielik.

tanu, ERM 9456, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/555878

Julge hundina võtsin mustri ja plaanisin seda teha loodusvärvitud villaste lõngadega. Toone küll kohati muutes, aga ikkagi paksule mustale põhjale ja villastega, kuid üsna sarnase koloriidiga. Et pildil on tanu, siis minu tükist pidi saama hoopis jaki turjal passeosa. Arvestades, millised on mu gabariidid, tuleb öelda, et too tanu oli kunagi ikka suur olnud...

Töö algas ja kohe oli ka selguse hetk, et mina, kes ma seni olen kõikide muude pistetega sõber olnud, ei saa hääbepistega mitte kohemaid sinapeale. Seda enam, et tikkimine toimus suurel raamil, üks käsi raami all, teine kohal ja mõlema käega pistes. Kui ma olin pärast esimest suurt õit käe soojaks saanud ja tehnilise poolega harjunud, ütles mu parem küünarnukk, et tegemist on ilmselge piinamisega ja jäi väga haigeks. Nii kaks korda järjest. Sestap kolisin oma suure töö ikkagi väikesele raamile, et saaks tikkida küünarnukid kenasti külgede vastas. Väikese raami tarbeks on mul olemas jalg, seega tehnika jäi samaks ja harjusin peagi. Ainult et kahju on tikitud osa raami vahele suruda. Õnneks on villane selline materjal, mille saab hiljem kenasti üles turgutada ja raami jälgesid ei tohiks näha jääda.

Mustri mustale kangale saamine on alati tüütu tegevus ja nii ka seekord. Püüdsin siis lihtsalt nii kiiresti teha, kui võimalik, et tüdimus peale ei jõuaks tulla. Kalkale joonistatud pildi torkisin sukanõelaga auguliseks ja sooja soovitusena õpetaja poolt pakutud habemeajamiskreemi määrisin kiirelt kogu pildile laiali. Töötas! Nõnda sain kangale korraliku ja vastupidava kujutise, et tööle hakata. Oh, kuidas see raamitäis siis lõhnas terve nädala! Õnneks tänaseks on ta lõhnamise lõpetanud, kuid nüüd ajab ta pisut palju pudi ning valge sodi pildil oleval tööl ongi mittesihtotstarbelikust habemeajamiskreemist.

Mul on hetkel tikitud ehk veerand pildist ja ma ma olen ikka veel õhinas. Lisaks mitteharjumispärasele pistele teen ma seekord tikandi, kus ei toimu toonide üksteisesse sulatamist. See on mulle väga harjumatu ja tasus proovimist. Usun, et enne töö lõppu võin isegi ära harjuda.

Ja õppetund seegi, et järgmisel korral oleks mõistlik alustada mõnest vähemsilmatorkavast kohast, kui päris keskelt... 

Varased jõulukingid

 Jõulude varane saabumine jõudis mulle kohale ja oli loogiline kui enne Mardilaata ilmus Mulgi rahvarõivaste raamat. Ei pidanud ma pikalt piinlema, vaid tegin enesele ise kalli jõulukingi. Otsekohe ja silma pilgutamata. Kui see raamat oleks enne jaanipäeva ilmunud, siis tõenäolikult oleksin selle nimetanud hiliseks jõulukingiks ja ikka ostnud.

Tundub, et kui Meite Muhu Mustreid ostes oli veel mingi mõõdutunne ja südametunnistus säilinud, siis tänaseks on viimasedki riismed sellest lahkunud. Näidake mulle väärt käsitööraamatut ja minuga on korras. Enne raamatu ilmumist oli meil Olustvere koolikaaslastega just väga lahe pärastlõuna Viljandi muuseumis, kus saime vanasid mulgi rätikute peamaale vaadelda ja imetleda. Imetlusväärne aeg ja vaev, mida naised käsitöösse panid!!  Võimalik, et selle raamatu järgi tekitasid isu vihjed ja jutukatked, mida koolis kuulsin. Võimalik, et nii suur, massiivne ja heade piltidega köide oli lihtsalt kõvaks plussiks. Mulle kohe meeldivad suured asjad!

Mulgi punased mustrid on mind enne ka hullutanud. Paari aasta eest kui Käsitööga Tööle 2 koolitusel käisin, olime me päevakese Heimtali muuseumis. Seal sain ma erilise elamuse muidugi peenetest heegel- ja muudest pitsidest, aga eriti jäi meeltesse kripeldama mulgimaiste pearäti maalikirjade tikkimise tihedus, särav punane värv ja kaunid tahulised helmed. Tundus, et punaseid kirju tehes ei olnud neil naistel kiiret. Tänapäevasest käsitööst on teinekord kiire-kiire välja paista. Tuleb tunnistada, et eks ole ka ise neid kiiremat sorti "projekte" tehtud. Aga kokkupuutumine nende peakatetega kõigutas mind tõsiselt.

tarvastu tanu lühikese sabaga, VM VM 1173 E 284, Viljandi Muuseum, http://muis.ee/museaalview/927321

Minule ei andnud need punased kirjad seejärel üldse rahu! Eesti Tikandi raamatust sirvisin mustrilehti ja Muis.ee lehel käisin vaatamas ja nii ta läks, et ühe Paistu kirja pidin mina kohe pitsisse pandud saama! Nüüd värskelt, kahe Tartu koolituse järel, kui selle salli mustrit küsiti tundub, et sallimustrisse panek on hästi välja tulnud küll. Kui meeldib, ei saa kehv olla. Ma astusin selle salliga Olustvere kooli sisse ja Gildipäevadel käis ta minuga Pärnu õhku nuusutamas ja paaril korral on ka nö selga pandud. Pildile jäi ta ühe kohaliku fotokoolituse käigus, seega antagu andeks, et ei ole mitte paraadfoto.

Kuna Olustveres teeme ja proovime me kõiki olulisemaid tehnikaid, siis otse loomulikult Mulgi pealinikute maalide tikkimise proov ei saa tegemata jääda! Kes kooli käsitööletti külastanud, olgu siis Mardilaadal või kooli käsitöömajas, siis Mulgi tanumaaliga ehete hulk ja mitmekesisus on täiesti head ja olemas. Nüüd sain teada ka, miks. Üheks kooliülesandeks on meil kavandada ehete komplekt või ehted seda peent tikkimistehnikat kasutades ning teiseks ülesandeks on see kavand ka ellu viia. Minule teeb see ülesanne küll vaid suurt rõõmu. Seni olen ma jõudnud esimese nõelaharjutuseni ja mõtteni mida ning kuidas teha. Kavandamine on mu üks nõrgemaid külgi, aga püüdlikkus see-eest arvestatav :-)

Minu esimene tööproov Mulgi tanumaali ainelisele tikandile

Kavand käevõru ja sõrmuse tikkimiseks

Et Mulgi Rahvarõivaste raamatus on palju ihaldatud ja tehtud ja isegi üle ekspluateeritud arhailist tikandit ja ka seda oleme koolis tööproovidena teinud, siis kunagi tahan ma ka neid proove blogis näidata. Selleks korraks pöördun tagasi oma varase jõulukingi manu ja püüan kiirelt jälle tõbise tite kõrval koolitöid teha. Ja minugipoolest võib see Jõul ka tulla kui tahab...

tarvastu tanu lühikese sabaga, VM VM 326 E 3, Viljandi Muuseum, http://muis.ee/museaalview/920978

Värvilised meriinolõngad

Vaatan, et kuigi juba mitu aega tagasi kohale jõudnud, ei ole ma suurt juttu teinud värvilistest meriinodest. Ise olen ma sellest sordist kudunud loodusvalget ja lõheoranžikat tooni lõnga. Nanokumari sall näiteks on tehtud selle partii meriinolõngast.

Ma olen varasemalt mitte just häid sõnu kostnud meriinolõngast pitsikudumise kohta. Olen ikka öelnud, et meriino muutub villasega võrreldes pitssallina kandes luruks st ei hoia piisavalt hästi vormi kandmisel oma pehmuse tõttu. Kui palju on "piisavalt", see on tõesti väga subjektiivne hinnang. Haapsalu naised, muide, teevad ka vahet villasel ja meriinovillasel. Võimalik, et see on meiemaine traditsioonidest tulenev eripära.

Esimene kogemus pitsi kududes oli mul kunagi ammu BBB meriinoga ja kui ma tagantjärele mõtlen, siis oli see tõeliselt kurb kogemus. Edaspidi olin ma meriinode suhtes väga ettevaatlik lausa mitu aastat, aga nagu aja jooksul selgus- meriino on hinnatud ja armastatud ja kõige levinum pitsikudumise materjal maailmas! Ja meriinost pitsilõngadel on vahe vahel. Olenevalt mitmekordne on peen lõng ning olenevalt kiu säbarusest ja pikkusest ja peenusest võib meriinolõng pitsis käituda erinevalt. Proovitud väide. Nagu hiljuti selgus, siis loeb ka hilisem töötlus tegelikult, nii värvimine kui näiteks vanumiskindlaks töötlemine. Ühesõnaga, peenete pitsilõngade otsingutel lasin ma vabrikutest saata erinevaid näidiseid ja sellest meriinost, millest täna jutt, sellest kududes ei vallanud mind samad emotsioonid nagu kunagi ammu BBB meriinot kasutades. See lõng tundus kuidagi "ümaram" ja täiesti suurepärase korrutusega, minu arvates. Sestap julgen seda ka kudujatele pakkuda. Soe soovitus, kui poodi satute, võtke jupike meriinot sõrmede vahele ja vaadake, palju see vetrub ning kui tihe on korrutus. See katse annab palju infot tulevase kudumi käitumise kohta (olgugi, et pestes ja venitades tuleb alles õige lõnga iseloom välja).

Mõtlesin nüüd et kui on keegi veel, kes tahaks proovida, lihtsalt proovida pisut meriinot, mida ma pakun, siis miks mitte. Saab seda ju saata ka väikeste tokikestena, millest esmaseks tööprooviks ja hinnangu kujundamiseks piisav peaks olema. Või kes usaldab mu maitset, siis miks mitte ka sallijagu lausa või enamgi. Väikese proovi saan saata soodsalt tavapostiga ümbrikus (enne, kui EP jälle oma regulaarseks saanud hinnakergitamist aasta vahetumisel teeb).

Me Olustvere koolis tikime praegu Mulgi tanumaalide tikandit selle lõngaga (ojaa, otsisime koos õpetajaga väga õiget punast tooni ja  rõõm, et leidsime ka) ja tuleb tunnistada, et tikkida on see lõng väga hää. Villane kuluks karvendama iga vähe pikema nõelatäiega, aga see meriino peab  vastu. Ja tikkimislõngade värvimisel olen seda samuti hinnanud- ta ei vanu värvipotis ja võtab tooni palju paremini kui peenvillane lõng (mis tähendab, et on ikkagi töödeldud omajagu).

Pika kiidulaulu peale oleks paslik nüüd tutvustada uusi toone. Olge lahked! (ei jää need tõenäolikult mitte viimasteks seda sorti meriinodeks. Värvikaardil on, mida juurde tellida ja see vabrik ei ole vähemasti siiani hindu kergitanud, kuigi meriinode hinnad on viimase aasta jooksul kõikjal tõusnud). Rohekad ja muud toonid on väljas ka lõngaostulehel mu blogi päises.

Lisaks neile toonidele on pakkuda loodusvalget meriinolõnga. Säravalt valge sai kahjuks just läbi müüdud. Hele piimakohvi beež, mereroheline, akvamariinhelesinine  ja särtskollane on ka valikus.

Et jutt nüüd lauskiiduks käte ei läheks, siis ütlen lõpetuseks ikkagi, et kui kõrvuti on villane ja meriinovillane, valin mina isiklikult esimese. Ainult et... selliseid värve pole väikeste kogustena võimalust tellida.

Kel huvi, võib anda meriinosoovist teada  nagu ikka aadressile liina.rees@gmail.com

Villase tikandi valmimine

Et mitte jääda poolikuks, siis siin on too villaste, taimvärvitud lõngadega tehtud tikand valmiskujul. Päris valminuks ei saa seda aga nimetada, sest ma veel ei tea, mida tikandusega peale hakata. Algul oli mõte, et miks mitte tahvlile kotiks vormistada, aga... ei ole vist ikka see. Läheb kappi ideed ootama.

Villane tikand taimvärvitud lõngadega

Ütleme nii, et päris valutult selle valmimine ikkagi ei kulgenud. Kui umbes kolmveerand oli tehtud, jõudis kohale teadmine, et ma pean kindlasti midagi tumedat töö sisse leidma, muidu jääb nii malbe, et kohe liiga malbe. Ainsa keemiliselt värvitud lõngana võtsin siis töösse tolle mustana paistva, kuid tegelikult lillakaspruuni. Ilma selleta oleks ju mittetäielik, eksole.

Täiesti isiklik lemmikkoht sellel tikandusel on väike ja päris nurgas-nurgas, poolikud õied. Pildil just selle teksti kohal praegu. Košenilliroosa ja pruun, natuke indigot lisaks, no absoluutselt isuäratav kombinatsioon minu maitsele. Töö käigus ikka inimene areneb ja kui oleksin selle kombo välja nokkinud tegemise alguses, oleks kogu töö koloriit olnud täiesti teine, sest siis ma oleksin suured õied teinud sellised ja ülejäänu lihtsalt sobitanud nendega. See ülejäänu oleks siis olnud palju tagasihoidlikum, mitte selline pillerkaar.

Alustades ma ei teinud mingeid värviplaane, pistete kavasid ja muud säärast, mida tegijam tikkija kindlasti teeks. Kuna see töö oli mul teraapiline, siis polnud üleüldse oluline, mis välja tuleb. Jumala vabalt oleks võinud ka poolikuna kappi panna... Ainus idee oli, et ma panen kõike südamest, ikka rohkem-rohkem, kui muidu paneks. Mind inspireeris kangas, mis sattus mulle täiesti juhuslikult ühe väikese õmblustööstuse jääkide kastist. Linane ja jube laheda värviga. Hea inimene andis ja neist jääkidest on rõõmu ikka mitme pisema töö jagu kohe. Aga nagu pildilt näha, katsin kangast ikka isuga. Kus küllat juba sai, sinna panin näpuotsaga veel juurdegi. Olgu siis värvi või pistet. Natuke oli hirm ka üle võlli panna, aga suutsin vist ikka enam-vähem maitsekaks jääda. Mul üks lemmikbänd oli mitu aastat vakka ja kui vanad mehed uue albumiga lagedale tulid, siis oli see nagu supp, kus püüdlikult kõik maailma maitseained sisse pandud ja soola ka südamest. Selleks, et meeldida. Tikkides tuli kogu aeg see koledus meelde ja püüdsin siis natuke ennast ikka tagasi hoida. Kasutatud värve oli pisut üle kümne. Jah, kõigest!

Sõlmpistetega ei koonerdanud, need hakkasid töö käigus tõsiselt meeldima. Lisaks siis linnusilma, varspistet, ahelpistet, hääbepistet, madalpistet, ristikpistet, eelpistet, sämppistet ja veel kahte, mille nime ma ei teagi ilma raamatust vaatamata. Aasta tagasi poleks niipaljukestki nimetada osanud, aga nüüd oleme koolis juba midagi selgeks teinud. Kangas linane, lõngad peenikesed villased. Ja ärge nüüd tulge ütlema mulle, et nii ei lähe! Läheb küll. Mine või vaata ERMis käiseid või uuri vanemat inglise värvilist tikandit. Seda enam, et tihedat pesemist ei ole sellele tikandusele plaanitud. Mõõt- täpselt A4, sest nagu eelmisel korral mainisin, pilt pärit täiskasvanute värviraamatust. Tegelikult oli nii mõnus, et vabalt võinuks miskise mantlisuuruse töö teha :-) Kulunud aja koha pealt ma ei oska midagi kosta. Aega kulus palju. Kuna tikkimine on ainus näputöö, mida kodanik kaheaastane mul rahus laseb tema seltsis olles teha, siis võtsime mõlemad mõnuga. Muide, ka tema on mitu pistet sellesse töösse aidanud teha. Mette Mae on uskumatult hea koordinatsiooniga preili.

Aga jah, algas kõik suurtest, natuke magedatoonilistest krapiga värvitud lõngaga õitest. Siis tuli mõtlemine, et kas ma teen ja kuidas ma teen. Ma olen püüdlikult lõngad värvinud nii, et ei oleks laigulisi kohti ja ebaühtlust. Sekka teen vahel potitäisi laigulisi, neolõngu ja muidu imelikku kõhuvalutooni lõngasid ka. Kui katta suuri pindu näiteks ühe tooniga, siis kergelt laiguline olemus annab teinekord väga hea efekti ja ei lase asjal igavana paista. Defektist saab efekt, nagu see käsitöös ikka teinekord kujuneb. Suured krapioranžid õied said lihtsalt särtsu kaselehekollast triipu sisse, sest muu värvitralli taustal, mis tekkis, olid nad ikka pussud mis pussud.

Kellele tikitud mööblit?! Vana sohva ja mulle palk ning ma ei vaata veel pool aastat kudumise poolegi...

Kudumisest puhanud

Teinekord on nii, et head tahtes tuleb hoopis halb välja. Minul oli kudumispaus, mis kestis pea viis kuud, kuna ma põletasin end valusasti läbi aasta lõpuga. Jah, peaks ju juba kogemusega teadma, kui palju on sidrunist võimalik mahla saada, aga ikka mõtled, et ehk saaks rohkem. Kasvõi mõne tilgagi ja kohemaid! Ja nende paari piisa hind on oi, kui kõrge. Natuke liigset ärevust, natuke unehäireid ja sain aru, et sidrun tuleb rahule jätta. Kudumiskirest end ravida.

Kui meie peres klassikuid tsiteeritakse, siis au sees on lause "Inimene ei pea midagi, kui ei taha!" Klassiku au raske koorma võtan enda kanda, aga selliselt elada, ma leian, on väga õige ja saab vaat et õnnelikukski. Kooli kudumistööd, need olid paratamatus ja üldse mitte pitsilised, seega ravi kestis pikalt ja kandis vilja. Nüüd olen uuesti naudinguga ühe suure räti kudunud ja kõik on OK. Mis ma siis vahepeal enese raviks ette võtsin? Tegelesin endas tikkimispisiku kasvatamisega. Eks ma varem ka kudumisest tikkides puhanud ja nüüd tundus tegevusele kohe vägagi õigustus olevat. Tuleb tunnistada, et kuigi algaja suhteliselt, meeldib see tegevus mulle vägagi.

Mis siis käsil? Tegin algust kireva tikkimistööga, mis vajab veel palju lihvi. Muster pärineb täiskasvanutele mõeldud värviraamatu lehelt ja on tore, ma leian. Kõik lõngad, mida kasutan, on endavärvitud ja just taimedega värvitud. Nii võib teinekord südamerahus ka tulevalgel uusi toone töö peale passitada. Päris kindlasti muudab see pilt palju ilmet, sest kihte ja värve tuleb aina juurde. Kunagi, kui lõpetan, ei saa kindlasti eputamata jätta.

Iga uue käsitöise tegevuse ette käib mul tavaliselt pikk proloog. Et otsin infot ja uurin raamatuid ja vaatan, mida teised teinud on. Kuidagi juhtus nii, et silm jäi kinni valgetesse tikanditesse, kuna nõelapitsi ja muu peenema valge kraami vastu on mul ilmselgelt suur nõrkus juba varasemast. Vaatasin natuke hardangerit, vaatasin natuke  reticellat ja klõpsu ei pidanud kaua ootama. Siin on need kaks esimeses proovitöös koos- hardangeri serva tegemise tehnika ja sinna sisse 16.sajandi Itaaliast paar motiivi, millega ma loodan jätkata, sest ausalt, põnev on! Teadjamad leiavad siin kindlasti miljon viga, aga see oli tõesti peamiselt tegemise rõõmu pärast ette võetud ja nagu mainitud, ravieesmärgiline. Proovisin siis seda vanemat tüüpi reticellat, kus pits kujundatakse kangast harutatud raamistikku. Oma 20 tundi kulus sellele väikesele, mõnesentimeetrisele jupile küll, aga need olid väga priimad tunnid, sest süvenedes millessegi uude, on pea korralikult tühi.

Looduslikult värvitud lõngad

Eelmise aasta augustist olen tegelenud millegi põnevaga ja nüüd on aeg neid tegemisi avalikustada. Ma värvin taimedega ja teen seda sama kirglikult, kui kunagi seitsme aasta eest pitsikudumisega alustades. Nii põnev on, kogu aeg tahaks juurde uurida ja midagi uut taas avastada! Kindlasti väärivad need seiklused pikemat juttu, kuid täna tahtsin vaid ühe teatega lagedale tulla. Iga tokk pildil on ise tooni. Lugematult palju potitäisi keedetud ja leotatud :-) Ja pea pooltest toonidest on peotäied tikkimislõngu saadaval.

Taimedega värvitud lõng

Olete teretulnud kõik reedest pühapäevani Olustvere käsitöömajja, kus 10-17 olen praktikal st majaperenaine. Et juttu jätkuks kauemaks ja tikkijad saaksid end tõsiselt rõõmustada, võtan kaasa kohvritäie tikkimislõngu. Olete väga oodatud, eriti reedel, mil mul aega juttu rääkida on rohkem. Hinnad 50 ja 70senti tokk ja uskuge, valimine võtab ikka aega.
Olustveres saab lisaks käsitöömajale käia veel leivakojas, keraamika- ja klaasikojas tallides, puuhobuste näitusel, vanade talutööriistade näitusel ja lossis ning linakojas. Loodus ja park on imekaunid. Kui näha-paitada loomi nimetada, siis kitsed, küülikud, tšintšiljad, mitut sorti kanad, hobused muidugi ja minu lemmikud- alpakad elavad mõisa mail.

Killuke jõulupeost Sillaotsal

Meie poja lasteaiarühma tänane jõlupidu leidis aset Sillaotsa talumuuseumis. Pidu oli tore, kohast tingituna päris palju teistmoodi kui tavaliselt. Sai kodutehtud saia ja moosi ja kohalikke õunu ning natuke teadmisi vana aja jõuludest. Lastele oli natuke ehmatav, kui üksäkki räägiti sea tapmisest ja siis kohe järgnes mäng kingsepal silma peast torkamise peale, aga no mis teha, kui vanasti oli rohi rohelisem ja päriselu ehedam. Täna tuuakse ju sink poest ja tõrkuva kingsepa puhul pöördutakse tarbijakaitseametisse. Aga teate, kui pikalt kuuse tuppatoomise komme üldse olnud on? Umbes 150 aastat, mida ma ka omas mõttes arvasin. Ja jõuluvana ei ole ka igavene, umbkaudu saja aasta jagu käinud.

Minu jaoks oli pidu puhas silmarõõm, sest seintel rippusid tikitud lillvaibad ja telgedel kootud kirjud vaibad. Ei saanud kuidagi neid tähele panemata jätta.

 

 

Tikitud kindad

Otsisin tikkimisgeeniust endas. Ei leidnud. Aga järele ka ei andnud. Väga tabavalt võttis mu pingutuse kokku Shalla  kommentaar, kes ütles, et harjutamine on see, mis meistriks teeb. Täitsa tõsi! Edasi harjutan järgmisel korral, kui oma mõtteuiule järgi taas annan. Sel korral on tulemuseks auk sõrme otsas, tegelikult väga õnnestunud kindavarred ning hea tuju. Aga nüüd on kohustusi st edasi pean vaid kuduma...

Eelmise posti pildil on tikandi ja kinda vahel üks valge riie, nagu oleks paber. Kuna see idee oli minu jaoks nii põnev, siis jagan seda meeleldi. Ma tikkisin kogu töö läbi vees lahustuva kanga! Tumedate pindade ja peenete mustritega on alati see häda, et kuna ma ei leia piisavalt kiiret ja lihtsat viisi oma kärsitu loomuse järgi, et kujund aluskangale kanda ja et ta ka sinna kena ja peenena näha jääks, siis on nii mõnigi tikand tegemata jäänud. Seekord tuli mulle abiks too põnev kangas, mis pärast kraani all sulas kiiresti ja lihtsalt. India rahvakunstist pärit tikand jäi just selline, nagu ma lootnud olin.

Läbi kopeeri kandsin  mustri lahustuvale kangale ja tikkides kannatasin ära selle, et pind oli õige pisut jäik. Samas see jäikus tuli ka kasuks, sest tikkisin venivale kudumile. Vahvad kindavarred on nüüd valmis ja kindel see, et kasutan toda lahustuvat sõpra veelgi. Kes huvi tunnevad, siis ostsin selle Hestia Kojast. Saadeti postiga koju ja teenindus oli kiire ning sõbralik.

Kallis naispere, ärge siis täna peljake mehi kodutöödele kupatada! Rahvakalender lubab ja ärgu nad vaielgu midagi :-) Ise rüübake maitsvat punast jooki ja nautige päikest. Päev on juba märgatavalt pikenenud ja hoolimata sellest käredast külmast on minul küll tunne, et enam ei ole kaugel aeg, kus ka selliste kindavartega annab õue minna.

P.S. Ülehomme olen Tallinnas Käsitööjaamas ja räägin Haapsalu sallist. Kes soovib kohtuda pitsmustrite looja Olga Jasnovidovaga, siis ärge laske võimalust mööda.  Ta esineb vaid ühel koolitusel :-) Registreerib Käsitööjaam

Plaaniväline õhtupoolik, kuid seda vahvam

Päris ootamatu, eksole? Tikin. Tõsisemalt võetav viimane tikkimistöö jäi poole elu taha, keska lõppu. Nüüd on aga minu teele sattunud mitmeid väga inspireerivaid nähtusi ja nagu mu isiklik vanasõna ütleb, et alati on lihtsam järele anda, siis nii ma tegingi.

Esiteks- vasemalt ja paremalt hakkas blogimaailma hiilima salapärane sõnaühend TAST. Mis see siis on? Täht-tähelt Take a Stich Tuesday. See on vahva projekt, mis mõne aasta eest näputöölisi ärgitas ja nüüd taas elus on. Igal nädalal uus nipp ja kõik tikivad, kuis tahavad. Tore, mu´meelest. Kaege ise järele, inspiratsiooni et vähe pole. Isetegija.net pere on samuti TASTist kinni hakanud.

Teiseks nähtuseks, kui nii võib öelda, on mu tore koolikaaslane Mareli Rannap. Tuli klassi ette ja rääkis silmade särades, et võta aga see ja see materjal, lõngad on parimad need ja need ja nii sünnivadki asjad. Imelised asjad, muide. Eks ma püüdsin esimesed kaks tundi oma tikkimisproovi juures olla ka rõõmus ja lennukas, aga pärast seda kui parema käe sõrme otsa tuli suur auk, kahanes mu entusiasm oluliselt. Ja lugupidamine Mareli vastu samas tempos muudkui kasvas. See, mis pildil, on juba teine proovitöö, esimene kuivab vannitoas nööril. Kui neid veel paar oleks, siis jätaksin vist küll pooleli.

Kolmandaks- ikka seesama nett, mida ma vahel ajaraiskajana maapõhja sajatan, aga ilma milleta ei saa, kui tuhande võimaluse maa! Toksi sisse Ottoman embroidery või Indian embroidery ja mitu tundi kallist kudumisaega saab lendu lastud :-)

Ja sellepärast ma siis otsustasin oma mõtteuiule järgi anda ja pisut aega raisata tegemaks kindlaks, kas ma olen äkki oma varjatud tikkimisgeeniust julmalt kalevi all hoidnud. Preaguse seisuga võin öelda, et kahtlused olid alusetud, tikkimisgeeniust ei paista kusagilt, geeniusepoegagi mitte, aga lõbus oli mõned pisted teha ikkagi. Sellest vahvast paberist, millest ma läbi tikkisin ja valmis saanud tööst juba järgmisel korral.