Jätkakski sõrmustega...

Lisaks heegeldatud lillesõrmustele olen ma siin vahepeal valmis nokitsenud igasuguseid muid sõrmuseid ka.
Kiireima sõrmuse au võib omistada ühele kangast sõrmusele, kus mõte teha oli valmis juba paar päeva, aga vormistamine jäi piduliku ürituse eel viimasesse pooltundi. Täpselt minu moodi, eksole. Kümme minutit umbes kulus, et murda tooriku kausikese serval olevad kinnitused sissepoole, pista nõelaga kokku sari servast lõigatud ja juba litreid täis kangaring ning paari helme lisamise järel see sõrmusetooriku kausikesse liimida. Ehe ilus ja aus, samas ka lihtne ja naljakas. Sobis täitsa suurepäraselt kohe mu sädeleva ja kummalist tooni õlasalli ning lilla pehme sviitriga.

 

 Natuke keerulisema kokkupanemisega sai sellise pruuni sõrmuse:

Südamikus leopardimustriline jaspis ja natuke seemne- ning vaskseid helmeid, vahetükiks kokkukrousitud kardinasiil ja aluseks suuuur õis, mille tellisin Etsyst. No lihtsalt ei saanud enam muudmoodi, eestimaised helmepoed on pettumuse valmistanud ja pärast seda kui suu paar korda ekraani ees istudes lahti vajunud on, tellin parem kusagilt mujalt. Suu vajub nimelt lahti kas hinnaröögatusi nähes või avastades järjekordselt, et kaup on pärast saabumist paari päeva jooksul läbi müüdud.

 Lõppeks aga mu lemmiknööp sõrmusena. Lemmiknööp nr 2, sest nr 1 sai tehtud enesele ja türkiisikilluga. Rohkem mul neid maruvahvaid suvel Tartust ostetud valgeid nööpe pole. Kahju. Jube kallid olid, muidu oleks kohe suurema varuga võtnud :-))

Nii, homsest algab jälle mu töötsükkel. Pean end enne kosutama ja täna varem magama minema, sest meie pere tabanud okseviirus on vist minuni jõudma hakanud. Tegelikult ei tea ka, sest tavaliselt sellised kõhu kaudu väljenduvad viirused mind ei taha. Aga natuke õõnes on olla küll... Tahtmata veeta oma ööd nii nagu seda tegid tütar ja mees, keetsin palju ingveriteed ja sõin juba ennetavalt mustika-tammekoore tablette. Nemad kaks viimast ööd hirmutasid muudkui WCpotti. Selle viiruse pärast lükkasin isegi oma sünnipäevapeo nädala võrra edasi, oleks olnud ju väga vastutustundetu kõik sugulased vetsupotihirmutamise-tõppe nakatada.

 

Aga olge teie kõik terved ja nautige talve! Juuksuriga arutasime, et viimati olla selline ilu väljas olnud 1957 aastal. Tema esimese klassi juntsuna seda isiklikult ei mäletanud ja minu emagi veel polnud sündinud,  ammugi siis mina, eksole. Aga vähemalt räägitakse, et siis olla sama pikalt sama kaunis lumeuputus olnud.

Ideed...

... võivad vahel pea lausa paksuks ajada. Aega ei ole, et neist lahti saada st et neid ellu kutsuda. Raske valik- kas mõistlik palgatöö või "heas korras" kuplialune? OK, see viimane oli muidugi nali, aga vahel on tunne küll, et peast boheem valmis, muudkui mõtlen lõngadest ja helmestest.Flickris sattusin ettevõtmise peale, mis mulle imehästi sobiks. Panin kõrvataha, et selline vahva asi toimub, aga kampa lööma ei kiirusta. Sest, teadagi, aega ei ole!

Ettevõtmise nimi on Ring a Day  Minge vaadake! Muidugi on oht pöördesse sattuda, aga sellest ma parem ei räägi... sest miks peaksin ma üksi ideederohkuse käes kannatama ;-)

Veel inspiratsiooniks siis suured asjad ning lennukad ideed  Eunsuk Huri lehelt
Pilt: ohjoy.blogs.com

Ohoo, ongi uus aasta?!

Nagu pealkirjast loete, on minu näol tegemist eriliselt pikkade juhtmetega persooniga... Alati on mul pärast aastavahetust ja enne enda sünnipäevamelusse sukeldumist selline ba-bahh! maa peale sadamise moment. Kiired asjad on möödas ja teised kiired ei ole veel käes, võib enesele pisukest laisklemistki lubada. Nii päevakese jagu. Täna siis ongi see maapeale sadamise päev. Aasta lõpul tahtsin ka laiselda, oli mõte seda lausa kahekesi meie pere meespoolega teha. Ei ole üldse süümekaid kui ütlen, et isegi lastest olin ma tol ajahetkel absoluutselt väsinud ja kangesti tahtsin omaette olla. Teate küll, see viimase piirini jõudmise jutt käib siia. Ehh, kui ma oleks teadnud, millised seda reisi saatvad tähtede seisud on, siis oleks parem koju jäänud. Aga sellest hiljem... Kuna ma olen väga kodune inimene ja reisimist suurt ei naudi, siis tundus, et pähekaranud idee minna keset talve Saaremaale ja lausa spaasse samavõrd pöörane kui ka põnev. Mõeldud-tehtud. "Mõeldud" tähendab siinkohal seda, et ühe pika päeva raiskasin ma arvuti taga otsides, mida Eestis üldse talvel ette võtta oleks kui sa ei ole ei snoob ega spordilemb, omad vaba aega esmaspäevasel ja teisipäevasel päeval ning rahakott ei ole puuga seljas. Kuna idee ja võimalus saada kaks päeva vabaks, tekkisid alles paar nädalat enne reisi, siis tuligi leppida sellega, et... nagu ei olegi midagi erilist, mis võiks sobida. Järele jäi valik, kas minna autoreisile Lätti või siis ennast leotama kusagile spaasse. Kuna meie pere auto ei ole esimeses nooruses, siis millegipärast meeldis mulle see teine mõte ikka palju rohkem. Ettevalmistused ja pakkimine ning logistika kõik sujusid. Praam, nagu näha, täitsa sõitis ja algus oli väga paljulubav. Grand Rose SPA Kuressaares, kuhu plaanisime teha oma pesa üheks päevaks, oli väga hea valik. Mis meeldis? Võib-olla paadunud reisi- ja spaafännid nüüd muigavad, aga mulle, kes ma hotellis ööbinud vaid ühe käe sõrmedel loetavad korrad, meeldis, et täpselt see, mida reklaamiti, meid ka ees ootas. Tuba oligi täpselt nii rahustav ja nunnu (okei, natuke väsinud tekstiilidega, aga vahet pole), ühiskasutatavad ruumid olid just niisama soliidsed ja stiilsed kui piltidelt näha. Saunasid ja veeprotseduure oli enam, kui ma välja kannatada suutsin ;-) Tähendab see seda, et saunaisu tulebki mul umbes paaril korral aastas ja kuumus ei ole minu teema. Mõlemad mehega jäime igatepidi rahule. Saaremaal, muide, oli aasta viimastel päevadel maas umbes kolm korda rohkem lund kui siin, minu kodukandis. Vahva oli! Südalinnast saarlased lund ära ei viinud, seiklesime suurte-suurte vallide vahel ja arvestades praegusi ilmaolusid ma natuke täitsa murtsen. Et kas Kuressaare üldse on veel olemas või on lumi ta ühtlaselt katnud. Pole uudiseid ka väga hoolega jälginud ;-) Näete, ma täitsa häppi:

Nonii, aga õhtul, vat õhtul me läksime mehega riidu!! Sellest on kohe väga naljakas kirjutada, sest polnudki see ju miskine päris riid. Väga õpetlik juhtum aga selliegipoolest. Jalutasime linna, mõtlesime võtta poest natuke nosimist. Kõik oli kena, tee peale jäi ette kaubamaja moodi maja ja mul kargas kohe pähe, et kui nii suur maja, siis leidub siin ka lõnga. Täpselt tokk meriinot oleks vaja ja otsekohe! See väga pragmaatiline mõttekäik ja olukorra kasutamine oligi viga! Meesterahvaste puhul tuleb tunnetada ma ei tea, mitmenda meelega ja millise närviga, kas lõngapoodi minnes ja midagi sealt osta tahtes vastatud "Olgu!" on päriselt tõsi või nagu äikese kauge kumin, mis ennustab ilget jama. Algul tundus, et tegemist on selle esimese variandiga, aga poole tunni pärast, poest väljas, kui jalutades tabas täiseas meest mossitamise- ja jonnihoog, siis selgus, et ikkagi oli tegemist jama ideega. Ja nii ta siis marineeris mind tujutsemisega oma kolm tundi kindlasti. UHHH! Olge ettevaatlikud, väga karm õppetund, et meestel võib olla varjatud kujul lõngamürgitus. Ja kui mees ei juhtu olema temperamentne tegelane, kes siis pröökama või riidlema kukub ning sellega õhk jälle selgeks saab, siis... no siis ongi jama majas. Pärast, võttes abiks kõik teadmised igapäeva- ja suhtlemispsühholoogiast, klaarisin ma selle jama ära ja saime sõpradena sauna, sööma ja magama mindud, aga kole raske oli ;-))) Kuna neist moss-moss-tundidest on nii kohutavalt kahju, suur tõrvatilk meepotis ja raisatud aeg, siis luban pühalikult- misiganes reisile ma oma mehega ka ei satu, MITTE KUNAGI ei osta ma enam lõnga. Vähemalt mitte tema teadmisel ja nähes... Aga muidu võis puhkusega väga rahule jääda. Olgugi, et nagu mul kombeks, ei saanud ma võõras keskkonnas ennast välja magatud ja mandrile kulgesin samas kergelt letargilises olekus, kui saarele minnes. Lihtsalt võõrad hääled st lihtlabane ventilatsioon, ei lasknud mul hästi tududa. Panin küll padja kõrva peale st pea padja alla, aga... ahh, vahet pole. Reisi loen ikkagi kordaläinuks ja vaheldus oli ikka tõesti hädavajalik! Ma olen sellega harjunud, et väljaspool kodu ööbides on alati mingi kamm. Kõige hullem oli näiteks olukord siis, kui aastaid tagasi küll, aga meelest ei lähe see kunagi, magasime sõbranna tädi juures Pärnus rannapiirkonnas ja telgis. Noh, magamiseks on seda palju nimetada, kui ma paar tundi silma kinni sain. Suveööd, teadagi on lühikesed, kell neli hakkavad linnud kui pöörased laulma ja teha pole midagi. Lisa sinna siis veel merekohin ja männimets oma koosluses 24/7 häälitsemas. Teisel ööl kauplesin ennast koos lastega tubastesse tingimustesse. Kuna ma sellest ööst midagi ei mäleta, siis võib arvata, et see mu päästis.

Nii, käsitööst täna kahe sõnaga ka. Vana aasta sees sai valmis suur töö. Laps seda nähes, kilkas kõigepealt, et "Oi, tekk või!?". Tegelikult on see suur peleriin. Minu järjekordseks õnnetuseks on modelli rollis mööbel ja valgustus täiesti tubane...

Riidetükk sai pikkuseks 90cm ja allääre pikkuseks 190cm st et suurust on tal tõepoolest küll ja veel. Kuna tegemist oli kingituseks tehtud tellimustööga, siis tegelikult on ka võimalik, et uuele omanikule see suurus ei pruugi meele järele olla ja mul tuleb tulevikus pikkust näiteks vähendada. See muidugi oleks suur raiskamine, sest materjal on kallis ja hää. Lõpptulemus, aga raske ja vetruv. Töö käigus ma küsisin mitmel korral ikka üle, et kas tõesti sellised mõõdud? Aga kui jah, siis jah...

Peleriini tekiks muutumise kindlustas materjal, mis iseenesest muidu on väga super ja suurepärane lõng. Ise oleksin sellest teinud midagi sootuks muud, aga olgu peale. Soovitud ruuduline pind sai natukesegi põnevust nuppude ja suvaliselt tekitatud pahempidisilmustest triipudega allääres ning N.Epsteini äärtekudumiseraamatust saadud inspiratsioonil põikipidi kootud serva ja narmastega. Materjal, selline nõudlik, ei oleks lasknudki imepeeneid ja põnevaid mustreid siin aretada, sest kõik oleks kadunud karvasesse udupehmusse ;-) Katia Danubio siis, pisuke luksus:

Eelmisele aastale võlgu...

Head uut aastat, kallid sõbrad!!! Head pereõnne-, käsitöö- ja raha-aastat!!! Mingu täide kõik soovid ja jätkugu hingerahu ja rõõmu kõigile! .................................................................................................................................

Kuna süda ei anna rahu vaikselt ja nohinal töödega uude aastasse kolida ilma, et vanad pildid arvutist ära saaks, pean ma nad ikkagi üles riputama. Jõulu paiku oli kogu aeg nii vähe aega, et ei leidnud võimalust järjepanu pidudest rääkida. Kodune pidu toimus Priidu ema pool ja mind seal ei olnud, sest mina... ehh, mina olin pühad tööl. Küll aga oskas jõuluvana saata mulle paki, mis oli kui tabamus kümnesse: E.Lutsepp ja I.Tammis "Eesti mütsid" on mul nüüd riiulis. Vahva laste jõulupidu oli aga sel aastal meil tööjuures. Täiesti teisiti kui varem. Paari kolleegi ideed ja minu kogemused ning kokku otsitud põnevad töövahendid muutsid tavapärase pisut veniva ja igava eeskavaga ürituse igamehešõuks! Me nimelt meisterdasime!! Sissejuhatuses sõnasin, et tund on jõuluvanani aega ja puu puhta paljas- lapsed lööme kampa ja kaunistame puu ära ning siis see lahti läks...

Sagimist ja elevust oli palju. Tundus, et kõik jäid ka rahule, sest mõeldud oli nii suurtele kui pisikestele meistrimeestele. Emmed... ohh, mõned emmed jätkasid salvrätitehnika võlude ning purgikaunistamisnippide tundmaõppimist veel kaks tundi peale peo lõppugi ja mässasid edasi järgmiselgi päeval, kui tööpäev pühade tõttu lühem oli. Kokkuvõttes võin kosta, et üritus läks igati korda ja rõõmu oli kõigil.

Juba käivad...

... need jõuluvanad, ma mõtlen. Päkadest rääkimata. Päev enne Jakobi haigeksjäämist oli ka meil vahva jõulupidu koos näidendi ja jõuluvanaga. Eks me natuke püüdsime laulu välja meelitada ka, aga üllatusmoment oli mehikesele nii suur, et sellest olekski emme soolo kujunenud. Jõuluvanal õnneks pärast aastatepikkust karastumist ja kogemusi, ei olnud tahtmistki pinnima hakata. Jakob pidi muidu lasteaias väga vali laulumees olema. Kohe nii vali, et vahel vaja keelata. Muidu ei pidavat teisi üldse kuulda olema. Võtab ikka issi lemmiku Tätte ette ja paneb täiest kõrist "Nüüüüd on minu korrrd teha torrrni sinu südames!". Seleta siis, kui tahad, et tormi... Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Jõulu juurde tagasi. Lasteaias sai kaasa osta vahvaid meisterdisi. Neid oli üsna palju ja erinevaid, ma sain olla ka esimene ostleja ja seega oli veel valikut. Hoolekogu ja mõned lapsevanemad nägid vaeva, letid said väga vahvad ja laud, millele fotokaga ligi ei pääsenud, oli paksult-paksult piparkooke täis. Ikka neid "õigeid".

Tegemist oli jällekord lasteaiapoolse ettevõtmisega, millele lapsevanemad reageerisid leigelt. Varasemalt ma siin kurvastasin, et pabermasshelmeid ei taheta teha, kuid kolmele käsitööõhtule lasteaias oli lisaks õpetanutele ja hoolekogule jõudnud vaid kaks lapsevanemat. Jah, õigesti lugesite, vaid KAKS leidsid aega. Kursusi oli kolm ja tegelikult kolmanda osalusest ma ei teagi. Võib-olla nöögin siin teenimatult... aga vaevalt küll. Ise olin tööl, kuid panustasin pabermammude müügi abil 301.- krooniga. Südametunnistus ei kripelda ja võin hammast teritada küll. Jõuluetendus oli vahva. Lapsed olid vahvad. Mulle tegelikult väga meeldivad mudilaste peod, ükskõik kuidas nad ka ei kulgeks. Kõik on nii ehtne, vahetu ja armas. Emmesid-issisid vaadata on ka vahva, sest kõik naeratavad terve see tund või poolteist malbelt ning hoiavad silmadega oma pisikestest kinni. Nii nunnu. Ah jaa, meie lasteaia etendused on ülikõvad! Eriti just kostüümid ja näitlejameisterlikkus. /On olnud au piiluda ka väiksesse garderoobi, kus kostüüme hoitakse. Ruutmeetrite järgi vaadates on neid seal kosmiliselt palju/. Siin nad siis on- aktsioonis- kasvataja Liina ja kasvataja Mai, üks vahvam kui teine ja täiesti armsalt ebapedagoogilised:

Et mitte nüüd puhtalt lasteaiakroonikuks hakata, seon teema sujuvalt ühe salliga. Mul nimelt oli jõulupeol õlgadel "Vindine roheline" st Haapsalu sall, mis on ülearu tugevasti korrutatud rohelisest lõngast. Kuigi algul oli mul hing selle salli peale tema taltsutamatu loomu pärast ikka päris täis, siis paari kandmise järel olen ma peaaegu sulanud. Saab andeks. Olgu siis vindine edasi, kui tahab...

Pildil aitan parasjagu lauluhäält otsida, Jakob too halli peakattega hiireke tagapool, sõrm suus:

Laulumehel ei olnud täna palavik üle 37,8*C. Arst käis ka külas. Kuna määrati antibiootikumid, siis võib arvata, et gripp selle jubeda haiguse nimi pole, mis meid kimbutab. Ma tõesti loodan, et need tapjad antibiotsid pisikutega oma töö teeksid. Erinevalt paljudest pooldan ma keemiat, kui haigustest jutt on, eriti rasketest haigustest. Täna õhtul oli Jakobil selline köhahoog, mis sundis noormeest kuuma veeauru hingama viima (pisikese astmaga piibupoiss muidu ka), selliseid hoogusid on vaid korra-paar varem olnud ja need ei meeldi mulle mitte üks põrm. Homne peab parem tulema, ja siis ülehomne ja nii edasi...

Pisikesed asjad...

... on need, mis teevad jõulust jõulu. Piisab vaid korra piparkoogilõhn tuppa tekitada, juba tunned end teisiti. Täna pakkisin ka kinke, õigemini tegelesin osalise ümberpakkimisega, sest odav pakkepaber kippus ühe kingi ümber lagunema juba enne jõuluvana kotti jõudmist. Uskumatu lugu, eksole! Kui ma siin tund aega tagasi viimaseid kotte klammerdasi ja viimaseid silte nuputasin, siis lubasin endale, et kui ma kunagi puruvana ja pururikas olen, siis jõulu ajaks palkan enesele küll abilise, kes selle pakendamise-töö ära teeb. Samal ajal mina näiteks valmistaksin rämpsust kuusekaunistusi. Sellega tegin algust juba praegu (tegelikult valmistasin end ette ülehomseks laste meisterdamistoaks, kus kolme töökaaslasega traditsioonilise jõulupeo asemel teeme kuusekaunistusi, kaarte ja muud vahvat näputööd. Kolleegide lastega siis, mitte lihtsalt omaette...). Palun väga- Coca-cola pudeli ülemise otsa uus tulemine:

Ja plastpudelite, nii suurte kui väikeste, alumised otsad:

Vatiinijäägid, punane niit ja natuke sidumist:

Niidijuppide vormumine:

Ja viimased sodinad-pudinad keskpõrandale... st puu otsa kokku:

Praegune on kiirpostitus, lähen kohe tagasi laatsaretti st teise tuppa, kus väike Jakob kolmat päeva kõrge palavikuga maadleb. Kahe palavikupäeva vahele jäi huvitaval kombel üks, kus õhtuks alles 37 ette viskas. Mind isegi enam ei huvita, kas seagripp või miski muu, palavikust segi pisike, kes näiteks äratamise peale vaid lauseid poetab, mis tunduvad kui teisest ilmast... uhh, ma rohkem ei tahaks! Tead ju küll, et kõik läheb mööda ja lapsukesed on visad ja tabletid töötavad, aga jube on ikkagi. Ise ma põen tavaliselt ilma palavikuta, vaid korra elus on 40'C olnud... kuigi olin laps, mäletan seda tunnet siiani. Ja nüüd siis Jakob, ka 40ga... Loodan, et homne on parem päev ja ülehomne ka ja niimoodi ikka edasi...

Annan alla...

... ehh, ei jõua ajaga võidu joosta! Ei tule mul kuidagi seda Sügissonaadi-kotti. Endal on ka natuke kahju, aga kiirustades sellist asja, nagu ma plaanisin, ei tee. Paar proovitööd ajalehte kleepides ja punudes jäävad ootama järgmist võimalust ja see on magus teema. Femme Fatale! Palju inspireerivam kui sõna "sügis" mu jaoks. Loodetavasti ei pea ma järgmise tsükli lõppedes jälle kõrvad lontis ja punastades tunnistama, kuidas jälle aeg mulle liiga tegi... Sügissonaat on aga meelitanud paljusid looma imelisi kotte. Vaadake ise galeriisse, kus reas tõelised maiuspalad. Silmitsesin neid pikalt ja ei osanud välja mõelda, milline see minu lemmik võiks olla. Need kotid on lihtsalt KÕIK nii võrratud! Huvitav, kust prouased Craftwerkitajad küll sellisele ideele tulid, et nii vahva ettevõtmine käima lükata?

Tegelikult tahtsin tänase posti pühendada sõrmuste kroonikale. Olen neid taas teinud, mõeldes just jõuluajale ja vahvale võimalusele kinkida. Või neid teistele kinkimiseks müüa. Palun väga, kes tahab see valib...